T. Kingfisher - Clockwork Boys (2026)

 

Tekst, mis siis paigutub Kingfisheri Valge Roti maailmas kõige varasemasse ajajärku; erinevalt seni kahest loetud raamatust (“Swordheart” ja “Paladin’s Grace”) pole see just romantasy (aga ehk romaani teises osas läheb jant lahti? Vihjeid nagu oleks), kuivõrd puhas fantaasia (või ka - aurupunk).

Lugu siis neljast kaaslasest, kes on kokku kogutud selleks, et nad läheksid sõja vastaspoole pealinna Anuket Citysse spioneerima - kuivõrd ollakse sõda kaotamas ja seda “tänu” vastaspoole veidratele masinatele või olenditele (“clocktaur” ehk rahvakeeli “clockwork boys”), mis taganevat sõjaväge armutult hävitab. Kuidas neid monstrumeid peatada, mis asjad need õieti on? Selleks on siis moodustatud mungast ja kolmest süüdimõistetust omamoodi enesetapumissioon - vähemalt need süüdimõistetud võtavad seda üheotsapiletina; munk elab enamvähem oma intellektuaalses maailmas.

Tegu on siis questiga, kus peamine rõhk inimsuhetel, seda nähtuna läbi kahe peategelase silme läbi: meistervõltsija Slate ja deemonist vaevatud massimõrvarist paladiin Caliban. Peale nende on palgamõrvar Brenner (Slate’i kunagine kallim) ja munk Edmund - eks nemadki saavad tähelepanu (hiljem lisandub grupiga-trupiga veel viies olend). Neid kurjategijaid ohjeldab nende käevarrele tätoveeritud maagiline kujund, mis hakkab neid …. sööma (sõna otseses mõttes), juhul kui nad missiooni eesmärgist kõrvale kalduvad või koguni hülgavad.

Ja eks seal nende suhetega saab vett ja vilet ja nalja. Võrreldes eelnevalt loetud romaanidega on tegelaskond veidi noorem, kangelanna Slate on kõigest 30-aastane. Ja nagu öeldud, romantika seni peaaegu puudub (oh, on küll võimalusi ja tahtmisi, aga …). Vast huvitavaima taustaga tegelane on Caliban - paladiin, kes ühel hetkel keeras ära, kuna oli nakatunud deemoniga, ning selle võimust võttes tappis oma kloostris 8 inimest - hilisema eksortsismi läbi küll deemon temas suri, aga mingil moel see siiski, ee, häälitseb temas edasi. Jumalast mahajäetud paladiin ja tema ideaalid vs kahe kurjategija Slate’i ja Brenneri tõekspidamised; munk Edmund on lihtsalt seni karikatuurne kuju. Ja no muidugi Slate’i sisemaailm ning saladused, mis peaksid hakkama avanema “Wonder Engine” romaanis. Kui eelmiste romaanide naispeategelased olid enamvähem õnnetud lesed, siis Slate on põline kurjam (tõele au andes on Calibanil rohkem ühist paladiin Stepheniga).

Tegu on õieti romaani esimese osaga, millegipärast ei tahtnud Kingfisher seda tellisena välja anda. Pole ehk nii humoorikas kui “Swordheart”, aga eks see oligi esmatutvus selle Valge Roti maailmaga (mitte et Valge Roti kirikut siin üldse oleks mainitud).

“Slate gripped her skull in both hands. ‘Wait, you’re not going to go around trying to defend my honour, are you?’

‘... I am a paladin.”

‘Yes, but I haven’t got any honour!’

‘I’ll try to keep the duels over your virtue to a bare minimum, then.’” (lk 262)

Andra-Eliis Abramson - Merepärlid (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Kui antoloogia eelmised tekstid olid klassikaliselt lühiproosa mõõtu, siis see on hoopiski lühiromaan (või jutustus, kuidas kellelegi) ning võtab raamatu mahust tervelt pool enda alla. Päris märkimisväärne saavutus (arvatavasti?) esimese trükiproovina.

Lugu ise on printsessist, keda on hoitud turvakaalutlustel tornis kinni, kes aga ühel hetkel läheb lossist välja - ja satub kardetud vaenlaste kätte (mistõttu ta oligi lukustatud lossi). Vaenlaste juurest õnnestub tal aga uue kaaslase abil põgeneda … ja ta kuuleb oma perekonna mineviku kohta midagi šokeerivat. Seda tuleb uurida! Ja ta vaenlastelt pärit uus kaaslane osutub vägagi meeldivaks kaaslaseks. Algab rändamine (rohkem küll põgenemine) eri kuningriikide vahel, et mineviku kohta infokilde kokku liita.

Nii võttes kõlab nagu traditsiooniline fantaasia. Ainult et … tegevus toimub ookeanivetes ning tegelasteks on … ma ei saanud lõpuni aru, mis olenditega õieti tegu on. Kui algul lootsin, et peamised tegelased on midagi merineitsi kanti, siis tegelikult ikkagi kalalikud olendid. Või kas ikka on? Igal juhul nad kasutavad käsi, neil on juuksed ja leidub muid humanoidsed külgi - või siis inimlikke tegevusi. Nad käituvad nagu humanoidid, aga vahel ikka ka kalalikult - ehk siis iseenesest üsna antropomorfistlikud tegelased: kui vaid saaks õieti pihta nende füsioloogiale. Vast selline segadus (näiteks: uimed? käed? mida nad õieti kasutavad?) on selle loo puhul minu jaoks suurim küsimärk - muidugi, kogu maailma võib samas võtta täieliku fantaasiailmana, mil pole suurt pistmist meile tuttava füüsilise maailmaga. 

Eks vahel võiks ka soovida, et teksti oleks rohkem kellegi teise poolt toimetatud, aga küllap oli eesmärk anda autoritele võimalikud vabad käed oma tekstidega ümber käimisel - olgu see siis kasvõi selguse arvelt (muidugi, eks see on lõpuks autori enda asi, kuidas õieti lugu esitada).

Kui üldiselt teiste tekstide puhul ei kasutanud tihti just noortekirjanduse mõistet, siis see tekst on vast kindlasti YA fantaasia ning sellisena siis omas laadis võetav.

Kersti Kivirüüt - Kalasööt (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Narva ulmekirjutamise töötoa juht on samuti panustanud looga ja mõneti on see “kõige narvalikum” (või noh, klišeelikum) jutt - selles mõttes, et mida eestlasest ulmelugeja ootaks Narva kohta; ehk siis kenasti illustreerib seda, et noortel on ikka kirjutamisega seoses oma fantaasialendu.

Aga see lugu siis sellest, et Narva jões võivat olla mingisugune koletis - ja kui üht Narva õppima tulnud tudengit jões solberdades midagi hammustab, asuvad noored tudengid mitme narvalase abil seda ise uurima. Ja mis siis selgub.

Tekst on meeldivalt meelelahutuslik (Kivirüüt ikkagi kogenud autor) ja hägusalt tuletab meelde ühe aastakümnete taguse romaani Juhan Pajult (mida ma küll väga ei mäleta), nii võiks see olla omamoodi järellugu “Sankt-Peterburgi viirastused” (jajah, nõukaaja taak tollaste vägitegude tõttu), aga nüüd siis integreeruva Narva põhjal.

Jana Šaškina - Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Lühike naljafantaasia ühest haldjamaailmast, mida tabab probleem: seal võtab võimust hallitus. Kuid tekst ise sellest hallitusest suurt ei kõnelegi (kuigi see on oluline - nagu selgub finaalist), kogu aur läheb maailma ja selle erinevate tegelaste tutvustamisele - aga kuivõrd tegu antoloogia lühima tekstiga, siis … palju just ei jõua ning iseenest on tegu sama probleemiga, mis  Soldatova teksti puhul: see on päris toores veel. Millest on muidugi mul fantaasiakirjanduse austajana igati kahju. Aga milline potentsiaal kirjutada kõigest  muust kui teksti käivitavast probleemist, sellest saaks ühe igati pika loba kokku luuletada (muidugi, huumori kirjutamine olevat see kõige hullem proovilepanek igale autorile).

Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja - Verana (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Klassikaline õuduslugu, seda siis spiritualismi teemal. Kunagi suvitas Narva-Jõesuus see Jelena Blavatskaja, kes tegi seal muuhulgas suvitajatega seansse. Aga ühel seansil, mil kutsuti välja surnud poisi vaimu, selgus, et poisiga tuli kaasa midagi hullemat: Verana! Mõned päevad hiljem suri Blavatskaja.

Aga maja jäi! Kinnisvara ikkagi ja kui üks abielupaar selle 2020. aastal endale soetas, siis … mõne aja pärast hakkab seal juhtuma. Verana!

Tekst nagu polekski kirjutatud noorte poolt,  kuidagi väga tasakaalukalt ja mõistlikult komponeeritud (noh, 2020. aastal halvas küll elukorralduse üks haigus, aga küllap siis see Narva-Jõesuu igapäevaelu ei puudutanud). Eks seda teksti võiks pidada etnoõuduseks (ikkagi kohapärimus), aga jah, “etno” pole just päris täpne - kuivõrd ikkagi Blavatskaja ja temaga seonduv (mis on muidugi ise üks vaimne õudus).

Artjom Beduhhov, Karolina Klussova - Punase Kolju rantšo (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Antoloogia esimene jutt, mil puudub igasugune side Eestiga ning jäljendab kenasti angloameerika ulme traditsiooni, seda siis koguni Metsiku Lääne võtmes.

Kuskil Texase kõrbe asulas on üks kõrts, kus kohtuvad erinevad kauboid ja tegelinskid.  Raha on alati juurde vaja, nii pakub üks pahelisem tegelane kahele pahelisemale tegelasele, et võiks minna hobuseid varastama Punase Kolju nimelisse rantšosse - seal küll olevat kuulujuttude järgi elavad surnud. Aga raha on vaja.

Tõepoolest, edasi läheb kõik allamäge ning röövitavate hobuste asemel kohtutakse …

Õudusena võetav seikluslik ja lihtne lugu. Kui antoloogiast loetud nelja jutu puhul mingeid järeldusi teha, siis need kaks juttu, kus vähem tegelasi ning nö mikrovaade sündmustele (Metsma, Krainova) on autorite poolt paremini hallatud, võrdluseks siis rohkemate sündmuste ja tegelastega tekstidele (Soldatova ja käesolev tekst), mis on hulga skemaatilisemad ja seeläbi hüplikumad. Muidugi, siin on kasvõi mahu küsimus, umbes kümne lehega ei jõua minna just sügavuti.

John Gwynne - Ruin (2016)

 

On see alles üks emotsionaalne seeria, autor leiab ikka uusi viise, kuidas heatahtlikku lugejat ja ta naiivseid lootusi maha tampida. Selle lugemine on üks paras vaev - kõik hea, mis jõuab kuidagi kokku klammerduda, see saab taas põrmu paisatud ning järjekordses lahingus või salasepitsuses langeb järjekordne hea tegelane. See kõik pole küll Eriksoni Malazani mõõtu tektoonika (juba maailmade, ajastute ja tegelaste mõõtkava pole võrreldavad), aga noh, sellevõrra kuidagi lähedasem, inimlikum.

Head tegelased võiks jagada ehk kolme rühma: Hele Täht (Corban 12, Tukul 4, Cywen 8, Coralen 5, Haelan 5), siis Tenebrali mässulised (Maquin 7, Fidele 6) ja noored kuningannad (Camlin 11). Hele Täht ja kuningannad jagunesid eelmises raamatus; selle raamatu hävingute tagajärjel võiks ehk toimuda Hele Tähe ja Tenebrali jäänuste ühinemine; noored kuningannad saavad iseenesest omamoodi puhastuse osaliseks.

Nö halvad tegelased ehk Asrothi järgijad on mõnes mõttes liikuvamad, kuna nemad jälitavad Hele Tähe järgijaid. Ühtaegu Tenebrali kui Hele Tähe järgijate hävitamisega tegelevad Veradis (7), muidugi Lykos (3), Ulfilas (10); kuningannade otsimisega on seotud rohkem kuninganna Rhini järgijad: Uthas (5), Rafe (5), Evnis (5) - need siis annavad lisaks vaatenurki Camlinilt nähtavale.

Peatükkide arv võib muidugi olla petlik, mõnel puhul kasutatakse nö vähemtähtsaid tegelasi kiireteks vaatepunktideks kuskil mõõduvõtmise keskel. Eks torkab silma, et Corbani seltskonnal on vägagi laiahaardeline ülevaade, samas Maquin-Fidele on üldse paariks hakanud ja noh … kuigi Camlin on kõige rokkivam tegelane, siis ega tegelikult see kahe kuninganna koos tegutsemine ei saa vaid ühe silmapaari läbi kõige paremat ülevaadet. Mõneti tähelepanuväärne on uus tegelane Ulfilas, kes siis kuningas Jaeli juhtiva sõdalasena tegeleb nii Haelani tagaotsimise kui ka Drassili ründamisega; tema silme läbi näeme, kuidas Calidus allutab Nathairile teised väiksemad kuningad, ja eks tema kogeb seda esimest Drassili lahingut, kui Corban teeb oma imetegusid. Kuigi hiiglaste roll üha kasvab, siis vaatenurga saab vaid Uthase kaudu, kel siis Rhini ja Asrothi toetusel plaan kõigi hiiglaste klannide kuningaks saada. Seni peab ta küll lahendama Rhini heaks inimeste jagelemisi.

Muidugi, suur probleem on õigusjärgsete pärijatega, eks siis seepärast ole suurem jaht kuningannadele ja ka noorele Haelanile. Eks siin ole ka isiklikke vastuolusid ja probleeme; markantseim vast Evnis (mis temast õieti sai?) ja ta poeg Vonn, kes kõigist vastuoludest hoolimata on … isa ja poeg. 

Ja siis on tähtsamate tegelaste romantilised või ka suguliselt vägivaldsed suhted: kõige rajum on Fidelega seonduv - Nathairi ema, kelle Lykos võttis oma valdusse (või kuidas seda öeldagi; igal juhul toimub see Caliduse maagia abil) ning kelle vabastas Tenebrali mässu käigus Lykose gladiaatoriks maandunud Maquin (keda siis gladiaatorina treeniti supertapamasinaks) ning põgenemise käigus tekib neil omakorda … aga Lykos ei jäta sellist naist. Siis on veel kaks arenemata armumist: Corban ja Coralen, Veradis ja Cywen (kahe paari peale koguni 1 musi!) - kuid kes neist muidugi üldse elus on peale Drassili langemist. Ja Veradis, kel võinuks ammu silmad avaneda, ja ehk nüüd on tõesti juba hilja.

Kui Asrothi Kadoshim on tänu Calidusele osaliselt maa peal tegutsemas, siis mis värk on nende Elyoni Ben-Elim inglitega. Nagu selle romaani lõpus selgub, on neil küll päris oma strateegia, kus maapealsetel on etturite roll. Millal siis need ikka tegevusse aktiivselt sekkuvad, kui viimasel hetkel?

Niisiis, igati kaasaegne, aga samas klassikaline fantaasia. Naised pole siin mingid iluesemed või köögikatad - nemad on ühtviisi võrdväärsed võitlejad. Ja noh, siis on Rhin. Ei saa öelda, et maailm oleks just meeletult sügav või karakterid just mitmepalgelised - küll aga on siin madinat ja möllu mitme romaani eest. Ja muidugi draamat - kuidagi peaks ikka tetraloogia viimane osa jõudma mingil moel positiivse lõpuni … aga hetkel on see küll kaugel (kui just ei lähe mingiks deus ex machina värgiks).

Aga korraks vaataks veelkord üle senise kolme raamatu peatükkide ja vaatenurkade jagunemise:

“Malice”: 7 tegelast, 88 peatükki - ehk siis sissejuhatav raamat, meeletu kogus Corbani vaatepunkti, lisaks muidugi Veradis (kelle kaudu siis Nathairi tegemised), teine positiivne kangelane oleks justkui Kastell, aga noh … Märkimisväärne erand on Ventos, kes jäigi nii siin kui järgmises raamatus marginaalseks tegelaseks ning kelle peatükk on vaid 1 lehekülg (mis siis pidi andma pildi nö pahade vandenõu ulatusest).

Corban 36

Veradis 19

Cywen 11

Kastell 9

Evnis 7

Camlin 6

Ventos 1

“Valour”: 11 tegelast, 120 peatükki - Corban ikka kõvasti esil, aga nüüd esile ilmunud Kastelli ustav kaaslane Maquin (kelle kaudu tekib ühendusliin Veradis-Lykos-Fidele). Cywen oluline, kuna teda päästetakse Caliduse küüsist. Ja tõusma hakkab Camlin, kes lihtsalt rokib. Veider, et Lykosel nii vähe peatükke, kuigi tekstis on ta vägagi meeldejääv: aga noh, eks see kajastub paljugi Fidele ja Maquini silme järgi.

Corban 30

Maquin 17

Cywen 15

Veradis 13

Camlin 9

Uthas 7

Fidele 7

Tukul 6

Coralen 6

Lykos 5

Evnis 5

“Ruin”: 14 tegelast, 93 peatükki - Corban küll liider, aga tõuseb Camlin, huvitav lisandus on Ulfilas ja Rafe, kaks nö spetsialisti pahade poolelt, kumbki pole kuidagi Asrothi ideoloogiline pooldaja, aga lihtsalt oma elukutse ja ellujäämise nimel teevad neid asju, mida teevad. Mõneti ootamatu on Haelani lisandumine - ta on küll Isiltiri pärija, aga ikkagi veel poisike (mingi oluline märk on Stormi kutsikate eest hoolitsemine?). Oma otsa leiavad Ulfilas, Tukul ja Evnis (eelmine selline vaatepunkti kadumine oli esimese raamatu Kastell). Evnis on seni igas raamatus esindatud, aga samas vast lühimate peatükkidega, ikka nii 3-4 lehekülge. 

Corban 12

Camlin 11

Ulfilas 10

Cywen 8

Maquin 7

Veradis 7

Fidele 6

Uthas 5

Rafe 5

Coralen 5

Haelan 5

Evnis 5

Tukul 4

Lykos 3

Theodora Goss - The Secret Diary of Mina Harker (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Autor jätkab klassika tõlgendamisega, seekord saab uut hingamist Bram Stokeri “Dracula” sündmused: ehk mis seal tegelikult juhtus. Seda siis tänu juhuslikult leitud päevikule, mis on kirjutatud Mina Harkeri poolt - kellel siis hoopis mitmekülgsem suhe Draculaga kui seni Stokeri romaani järgi teada.

Asja uurib ungari-iiri verega noor kirjandusõpetlane Dorothy Nolan, kes on saanud Fulbrighti stipendiumi Budapestis elamiseks ja töötamiseks; ta on varem aidanud doktoritöö juhendajat selle Stokeri romaani kommenteeritud väljaande tegemisel, ja eks see Mina Harker kuju on meeldivalt tõlgendusaldis - aga nüüd see päevik, tõeline päevik, heidab hoopis uut valgust Draculat jahtinud seltskonnale ning muidugi Mina ja Dracula suhtele. Kui Dorothyl avaneb võimalus tutvuda ühe pensionil ungarlasest gooti kirjanduse uurijaga, siis … oh üllatust, tal on võimalus kohtuda ka päris vampiiridega.

Tekst on kirjutatud aimekirjanduse vormis - peategelase eesmärk oli proovida seda avaldada mõnes akadeemilises ajakirjas. Nii ilmestavad teksti lisaks kõiksugu akadeemilise karjääri probleemidele (tõepoolest, ülikoolis on küll lahe õppida kirjandusteadust, aga hilisemas elus pole sellega just palju peale hakata) ka üsna ohjeldamatu hulk joonealuseid viiteid, mille sisu kõigub akadeemilisemast sisust ungari köögi hõrgutisteni; eks siin tekstis ole ka kerget kriitikat tänapäeva Ungari valitsemise asjus.

Goss mängib niisiis taas autorikujuga (mitte küll nii üksüheselt nagu kogumiku nimiloos), Dorothyl on õige palju ühiseid jooni autori elulooga - aga samas ka kindlalt eristuvat. Kuid selline lähenemine on üsna iseloomulik kogumiku mitmele teisele tekstile ning eks siingi kerkivad küsimused fiktsiooni piiride üle.

Tove Jansson: Hilja novembris

 Veel üks mu absoluutsete lemmikraamatute hulgast.

Oletan, et kõik teavad, et muumitrollide lood ei ole vähemalt pooles ulatuses lasteraamatud? Kui ei tea, ma ütlen: olen lugenud kõiki eesti keeles ilmunud Tove Janssoni kirjutatud muumitrollide maailma kuuluvaid raamatuid ja kui te arvate, et need on kõik lastele suunatud, kerged ja seikluslikud, saate väga petta. 

On ka selliseid raamatuid ja lugusid. Hea lastekirjanduse klassika - on põnev, kuid samas jagatakse väikesi läbinägelikke nüansse, teraseid tähelepanekuid ja isegi tegelaskirjelduses on tunda, et kirjeldajal on olnud lõbus ja ta on samas neetult terava silmaga. Kuid neid lastele suunatud ja lastele meeldivaid muumitrolli-raamatuid on küll üldarvult rohkem, ent mitte palju rohkem.  

Osad Muumitrollide lood on lüürilis-mõtlikud seisundiraamatud, kus toimuvast võiks faktihuviline lugeja hiljem graafiku teha, kui tahab sisekaemuste, muljete, tunnete ja nägemuste vahelt täpselt kokku saada, mis ja mis järjekorras siis ikkagi tegelikult juhtus.
Lugeja, kes pole veidrik, saab kätte parajal määral sündmusi ja parajal määral tunnet, et miski pole ühene. 
Keski pole ühene. 
Ja eriti just selles raamatus. "Hilja novembris".

Muumiperekond on ära. Kus ära ja mis nendega sai, on kirjas raamatus "Muumipapa ja meri". Kuid "Hilja novembris" leiab aset Muumimajas, kui perekond ära on.

Enamik Janssoni tegelasi on Tüübid. Kõõtsud ja koduvanad, filifjonkad ja pumpsud. Mymlad ja mutukad.
Vahel olen ma mõelnud, mis teeb filifjonkast filifjonka või koduvanast koduvana. Koduvanad on need, kes tahavad teiste elu korraldada, eks? Ja filifjonkad (enamasti naisterhvad, Janssonil on nad kõik vist naisterahvad) koristavad, teevad süüa ja kardavad. Neil on alati hirmud. Vastandina mymladele, kes ei karda midagi ega mõtle eriti teistele. Iseendas täiuslikud tüübid. 

"Hilja novembris"  räägib meile ühest filifjonkast, ühest koduvanast, ühest mymlast ja ühest pumpsust. 
Nad keegi ei ole tühjad kestad, neil kõigil on isiksused. Omad meeldimised ja omad jälestused. Omad vaikused ja omad väljendused.
Lisaks on tegelasteks Krõbivana (kelle peamine omadus on olla hästi vana) ja Nuuskmõmmik.

Kõigil neil on Muumiorus läbi käia omamoodi teraapiline rännak. 
Olgu, mitte Mymlal. Temal ei ole teraapiat vaja ja ta on just iseedana täiuslik ja täielik. Näeb teisi, ei ole kunagi meelega julm, aga vahel ta lihtsalt ei märka neid empaatiliselt, hingega. Ei suuda sisse elada muredesse-vaevadesse.  
Nuuskmõmmik otsib oma viit takti, tal on loominguline kriis.
Koduvana tunneb, et kusagil on tõelisem elu, milleni ta kunagi minna ei jaksa.
Filifjonkal on tunne, et elu pageb käest ja kas tema eluviis on üldse Kogueluks hea?
Krõbivana keeldub endale tunnistamast, et ta varsti sureb. 
Ja pumps Toft (tal on nimi, pole lihtsalt pumps) igatseb kodu ja armastust, ent leiab hoopis ... iseenda.
Selline raamat, mis ei õpeta elama. Möönab, et kõik on erinevad. Laseb oma tegelastel kõigil areneda. Vastastikku tõmmates ja tõugates tantsides ja vilistades, koristades ja ehitades, rääkides ja vaikides leiavad kõik mitte just tingimata  seda, mida nad otsisid, aga seda, mida neil vaja oli. 

Hästi armas, rahulik ning tark raamat. Teate küll: sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustuda.

Sehkendamine
Katu loeb
Loe mind!

John Gwynne - Valour (2014)

 

Raamatu pealkiri on küll tõlgitav “vapruseks”, kuid tegelikult läheb siin kõik, mis võiks halvasti minna, lähebki halvasti. Sõltuvalt muidugi vaatepunktist: nö halbadel veereb kõik muidugi paremuse poole. Aga arvatavad kangelased saavad iga ettevõetud käiguga peksa. Et tegu on teise romaaniga, siis on arusaadav, et tetraloogia arvatava positiivse lõpuni tuleb veel üks suur ja okkaline ülesehitustöö. Mis õieti ootab ees kolmandas raamatus - mingit lootust oleks nagu viimaks vaja.

Kujunenud on siis kolm kurjuse jõujoont - formaalselt küll Nathairi pahaaimamatul juhtimisel (kes peab siis ise end Elyoni valituks (Seren Disglair / Bright Star)). Tema nö inglist kaaslane Calidus jahib neid iidseid artefakte, mille abil sepistada Asrothi tagasitulekut - selle nimel langevad kuningad ja hävitatakse hiiglaseid. Asrothi teenistuses on ka kuninganna Rhin, kelle lõppeesmärk jääb küll hämaraks - igal juhul on ta kavala skeemitamisega endale allutanud (Nathairi abil) kõik naaberriigid. Nathairi üheks vallutusväeks on Lykose juhitud piraatlikud saarlased, kes hiljem on muuhulgas määratud valitsema Nathairi kodumaad, kui see koos Calidusega jahib tollele vajalikke aardeid. 

Lykos siis toob Nathairi kodumaale Tenebrali oma kodusaarte Vin Thaluni kombeid … ja ta oskab ikka eriliselt vastik olla. Et autor armastab kasutada erinevaid vaatenurki, siis otsesemalt saabki sisse piiluda Lykose tegemistele - tema enda, Nathairi ema Fidele, eelmise osa hukkunud Kastelli kaaslase  Maquini kaudu; see on üks paras lootuste purustaja ja muidu inimsuse hävitaja.

Kõige salapärasem on Rhiniga seonduv - mingil moel saab aimu Evnise ja Uthase kaudu (hiiglane, kes salaja ta teenistuses), kuid nemadki jäävad rohkem Nathair-Caliduse masinavärgi sisse. Tal on otsekontakt Asrothi endaga (“Malice” algaski sellest, kuidas Rhin pakkus Evnisele Asrothi teenimist). Igal juhul, eakas (ja alluvaid võrgutav) kuninganna skeemitab vägevalt ning oleks selle käigus Corbani uutelt liitlastelt vastu näppe saanud, aga muidugi pääses edasi (ja allutas järgmise kuningriigi). 

Ja siis on see põhikuri Calidus, kes pani Nathairi uskuma, justkui tema oleks nö heade inglite poolt väljavalitu … aga nojah (ehk on Black Sun veel keegi teine?). Selle seltskonna sissevaateid saab muidugi Nathairi heauskse relvavenna Veradise kaudu (kel küll juba mõnda aega mõningad kahtlused - aga Nathair on ju ta sõber). Lisaks eespool mainitutele näeb Nathair-Caliduse köögipoolt ka Cyweni (Corbani vangi langenud õde) kaudu - keda Calidus laseb Nathairi retkedel kaasa vedada, et Corban teda päästma tõttaks ning seeläbi lõksu langeks.

Ning tõepoolest, kui muidu tegeleb Corban sellega, et Ardani printsess Edana ja kaaslased elus hoida ja Domhaini varju toimetada, siis uudis õe ellujäämisest põrmustab plaane ning meie Väljavalitu tõttab hoopis õde päästma - selja taha jäävad erinevaid sorte hävinguid (sest see on selline raamat!) ning õe päästmise hind osutub õige kalliks (aga küllap on sel lõpuks mingi sügavam mõte). Aga noh, mingid vastupanu kolded Nathair ja ta käsilaste vallutustele justkui oleks, kuhu ehk mõned Corbani retke ellujäänutest vast suunduvad (nojah, kes siis üldse kohale jõuaks). Ja eks raamatu finaal teeb Corbani olukorra veelgi hullemaks - kuid nüüd ta saab aru, et ta peab vastu hakkama!

Sest Corban on selline väljavalitu, kes ei suuda ise uskuda oma enneolematut staatust. Aga tal on tekkinud põgenemisteekonna jooksul sõpruskond, ning inimesed, kes nendega kokku puutuvad, saavad selle kogemisest tuge - iseasi muidugi, kui kaua nad seejärel üldse elavad või keda nad siiski võivad reeta. Ühesõnaga, hull värk, aga samas imeväike lootuski - kuigi jah, lugemisel oli pidevalt tunne, et mida halba veel võib juhtuda (ja reeglina juhtuski).

Eks siin on kõiksugu jõhkraid võikusi, kehaosad lendavad siia-sinna ja muidu piinamised (Lykos!). Seksuaalsusega seonduv on muidugi pahade pärusmaa, erilise masenduse kutsub muidugi esile Lykose (kes siis muu?) võim Fidele üle. Samas heade poolel on sellised … poisikeselikud õhkamised (jajah, amatsoon Coralen vs Corban ja sõbrad).

Vast parimalt välja kukkunud tegelased on need, kes õieti pole võimupositsioonil - näiteks Camlin, kes röövlist moondus Edana seltskonna aitajaks, ja ehk ka Maquin, kelle käekäik küll õige jubedaks keerab (muidugi Lykose juhtimisel). Eks tulevikku vaadates paneks vast mingeid lootusi mõnele hiiglasele, kes veel ellu jäänud ning ehk Corbaniga liituvad.

Gwynne’i loodud maailma võiks ehk võrrelda Anna Stephensi triloogiaga (mis on küll mõned aastad hiljem avaldatud, seega ehk mõjutatud), ainult et Stephensi maailm on veelgi jõhkram … aga samas mitte nii laiahaardeline oma ulatuselt (kõik need kuningriigid, mis siin jõudsid kaduda). Ja ega kumbagi saa õieti süüdistada grimdarkis ehk siis moraalselt ambivalentsete tegelaste loomises (vast lähedaseim sellele oleks hetkel Veradis). Eks ilmumisajal võrreldi seda seeriat tihti “Jää ja tule lauluga”, kuid Gwynne on vast traditsioonilisem ega pole ka nii laiahaardeline. Muidugi, praeguseks on see Martini seeria kuidagi rongist maha jäänud. Eks vast Gwynne’i ligitõmbavus ongi see puhas seikluslikkus ja dramaatilisus.

Theodora Goss - Lost Girls of Oz (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Seekord on autor andnud panuse Ozi maailma rikastamiseks, tehes seda noore ajakirjaniku läbi, kes uurib, miks noored tüdrukud jäljetult kaovad - ning kuulu järgi viiakse neid Ozi maailma.  Ajakirjanik kuuleb võimalusest, kuidas sinna viiduks saada, ning otsustab kehastuda üheks selliseks neiuks, kes vajab turvapaika. Ja tõepoolest, ühes majas peitub võlur, kes toimetabki ajakirjaniku ja veel viis õnnetut neidu retkele läbi võlumaailma, jõudmaks Ozi.

Ning ees ootab … väärkoheldud ja tüdrukute armee, kes on nüüd leidnud turvalise elupaiga ning keda koolitatakse millegi tarvis. Ajakirjanik tekib nüüd dilemma.

Nagu mitme eelneva loo puhul, on see tekst esitatud ajakirjaniku kirjadena oma õele - ka võlumaalt on võimalik vahendajate kaudu kirju edasi toimetada. Igati põhjalikud kirjad, mis kajastavad noore ajakirjaniku suhtumise muutumist, ja muidugi avavad selle võlumaailma tegemisi. See Ozi lugude maailm on mu jaoks küll üsna tume maa, eks tähtsamad tegelased on muidugi teada, aga ei enamat. Teksti võiks rohkem pidada YA kirjanduseks, aga eks siin ole oma võlu ometi ka.

K. J. Parker - Sister Svangerd and the Not Quite Dead (2026)

 

Lugu siis munk Desideriusest, kes on tegelikult ateist - aga talle meeldib raamatuid ja käsikirju lugeda. Sest see munk elab allakäiguajastul, mil suured impeeriumid oma teadusloomega on min mineviku vajunud ning sellele järgnenud erinevatel ajastutel on omakorda suurem osa raamatutest ja käsikirjadest hävinenud - üks mitmeid tõdemusi siin ongi, et enam ei osata teatud tehnikaid jms kasutada, sest pole enam teadmisi ja kogemusi (kasvõi juba erinevate usupuhastuste käigus läheb järjekordne raamatukogutäis teadmisi tuleroaks). Aga jah, teatavasti kloostrites veel tegeldakse olemasolevate käsikirjade kopeerimise ja säilitamisega (mis on muidugi omakorda info töötlemine) ja kasvõi sealt leiduvate erinevate viidetega saab aimu sellest tohutust infohulgast, millest ollakse nüüdseks ilma jäänud.

Kuid Desiderius ei saa vaid käsikirjadega jantida, tema töökohustuseks on muuhulgas koos nunn Svangerdiga erinevad vargused, võltsimised ja atendaadid (mitte et nad oleks kloostri ainukesed tööriistad, on teisigi selliseid “lahendajaid”, kes kloostri soove täidavad). Nii määratakse neile ühe kõrgelt austatud printsessi kõrvaldamine - mis peaks toimuma The Invincible Sun religiooni esindajate suurel kogunemisel, kus korraldataks reegleid ja muud sellist. Ühesõnaga, selle maailma intellektuaalse koorekihi kokkusaamine ning Desiderius on ülimalt rõõmus, et saab minna väitlusi kuulama (olles küll sisemiselt ateist, aga ikkagi!). Kui vaid see tapmine õnnestuks … aga selleks on nunn Svangerd, mehe romantiliste ja salajaste mõtete kese. Et siis igati kena töö ja intellektuaalse lõbu ühendamine.

Mis siis hakkab lagunema enamvähem kohe, kui nad kloostrist teele asuvad. Juba kloostri lähedal satuvad nad varitsuse ohvriks, Desiderius leiab ühest poest iidvana usuteksti (aga selle omamine on vaat et surmanuhtlust väärt), printsessi tapmise korraldamine osutub keerukamaks kui arvatud - kuni see leitakse õige võikalt lömastatuna. Kehatöötlus viitab sellele, et sinna linna on saabunud üks tapjamonstrum Desideriuse kodumaalt Mesogest (üks jube ja külm kolgas, millest tsiviliseeritud maailm ei tea õieti midagi - väljaarvatud siis see ilmatu zombiõudus, mis seal kohalikke tapavad)). Ja mungaga võtaks ühendust justkui … vanakuri ise.

Korraga on Desiderius tõmmatud suurde intriigide sasipuntrasse, kus ta peaks ise muudkui kedagi tapma või kirikut lammutama või mis iganes - või muidu juhtub midagi halba ta kalli kaaslase nunn Svangerdiga. Ta on justkui ettur Suures Mängus (“the long game”) Hea ja Kurja vahel (Evil ja Good). Ainult et … traditsioonilised rollid on vägagi sassi läinud (ja mitmel puhul killustunud) ning selles Suures Mängus arvestatakse asjadega, mis peaks juhtuma paarisaja aasta pärast. Ning neid Mesogest pärit zombimonstrumeid ilmub veelgi - ja vaid Desideriusel on kogemusi nendega.

Ühesõnaga, igati tüüpiline Parkeri loome, kus asjad lähevad vägagi krussi ning peategelane peab sooritama õige hämaraid asju, et elus püsida. Erinevalt viimasest kahest triloogiast pole siin mingit tegemist sõjaväe ja lahingutega, tegemist on puhtalt tapvate võimuintriigide mölluga. Ebamääraseks jääb, miks on selle triloogia romaanide pealkirjades järjekindlalt Svangerdi nimi esindatud, kuivõrd selle romaani jooksul ta on küll oluline kõrvaltegelane, aga ei enamat (pealkirja teine pool viitab siis Mesoge surematutele zombidele) - tõsi küll, triloogia üldnimi "The Loyal Opposition" (ehk siis viide hoopis Invincible Sun vastastele).

Mitmel pool on lugejad esile toonud seda tulevärki kadunud ja hävinenud raamatute ja teadmiste teemal (ja nende edasi andmisest ja tõlgendamisest - mis on mitmeti pehmele pinnasele jääv tegevus); seal on muidugi troonimas Saloninus oma tarkustega. Aga minu jaoks sama oluline ona ka see allakäigu kirjeldus, a la pimedasse keskaega liikumine, see abitus ja nõutus varemetes maailmas elamises. See on mulle ehk selle romaani huvitavamaid aspekte, üldiselt on selline intellektuaalne allakäik omane mõnele teadusliku fantastika troobile, fantaasiakirjanduses see niivõrd oluline nagu pole.

Eks muidugi see hea ja halva segunemine ning küsimus religiooni toimimisest on üsnagi teravalt välja toodud ning võiks mõndagi häirida - aga arvatavalt sellised inimesed lihtsalt ei satu lugema Parkerit.

Romaani lõpp avab ehk selle, mida järgmises osas oodata, eks selle pealkiri “Sister Svangerd and the Devil You Know” tuletab meelde ühe lühiromaani Saloninusest … (peaks üle lugema!). 

“My father. But of course he wasn’t really dead. He never would be. Now there’s irony, because one of the things you dread most in this lousy, love-infested world is your parents dying. One less thing for me to worry about, I guess.” (lk 126)

 

“Hope; oh dear. Hope is such an ambivalent thing. I particularly like the old Sashan fairytale, about the box which the gods gave to the inquisitive girl, with strict instructions not to open it. So of course she did, and inside were all the horrors and miseries that afflict us poor mortals; the last winged crawling thing to creep out of the box was Hope, the greatest and most insidious pest of all - because it keeps you going, prepared to endure endless suffering instead of doing the sensible thing and hanging yourself.” (lk 134-135)

 

“After a while, I pulled myself together enough to close the book and put it back on the shelf. The mutilated book … That’s me, right? I can look at the dead bodies and heads squashed flat and think nothing of it, but somebody hurting a book … Yes, but not just any book. Polemon’s Philology. And it takes a day to copy just one page of something like that, whereas a human life can be created in a couple of minutes, by two drunk kids in a haystack.” (lk 272)

Hannu Mäkelä: Härra Huu

Nagu ikka, sattusin "Härra Huud" üle lugema juhtumisi.
Tahtsin midagi head ja kerget, vist lasteraamatut. Mitte seda, mitte seda, mitte seda ... oi! Ma olen Oisu raamatukogust ülejäävate raamatute kastist endale "Härra Huu" toonud!

Olgu, loen "Härra Huud".

Ma ei olnudki eriti kaugele jõudnud, kui taipasin, et Härra Huu on õpikuautist. 
Lapsena ma seda ei märganud. Noorena ma seda ei märganud. Ja täiskasvanuna lugesin viimati ilmselt siis, kui ei teadnud veel, et autism ja autistid on midagi kaugelt teistsugust kui "Vihmamehes" nähtu. 
Enamasti. 

Härra Huu on nii ilmselgelt autist, et hakkasin kõiges, mida ta teeb, mis temaga sünnib, kuidas ta suhtub ja mismoodi valikuid teeb, nägema iseennast. Mida ma teen, mis minuga sünnib, kuidas ma suhtun ja mismoodi valikuid teen.

Hirmutamine on töö, millest ta aru ei saa, aga mida ta peab tegema, sest no see on temasuguste töö. 
Tegelikult ta natuke pelgab lapsi, kui need lärmakad ja ideid täis on. Aga kui hirmutamiseks läheb, ta sellele osale ei mõtle, see selgub hiljem. 
Üldiselt ta väga ei taha seda hirmutamisvärki teha. Vihma sajab ja jalad saavad märjaks ja vbla saab veel nohu ... ainus kord, kus ta päriselt meelega koledat kolli teeb, on kord, kui ta päästab vanamutikest purjus kaakide käest.

Ta sööb kogu aeg üht ja sama toitu. Ta vihkab karjumist. Tal on hell ja kaastundlik loomus ja ta tahab alati kõiki aidata. Talle ei meeldi uued riided ega end pesta. Üldse vesi, sest see on märg. Vesi on hea ainult tee tegemiseks. Ta unustab ühtepuhku ära asjad, mis teistele inimestele tähtsad tunduvad. Ta ei loe eriti hästi inimkäitumist, ei saa aru, kas ilmselgelt valetatakse või kas ähvardustel on veidigi tõsi taga, ent samas loeb väga kiirelt ja kahtlusteta välja pisikesi varjundeid meeleoludes. Tal on probleemidele kummalised lahendused ja ta ise ei saa enamasti arugi, et tegu on võlukunstiga ja ta tegi midagi tavatut. See-eest tõuseb tohutu enesega rahulolu, kui on õpitud ust käepidemest avama või selgeks saadud, kuidas elektripliiti kasutada. Üsna tavapärasel määral hämmeldunud olemine ka tagaaeda üleöö ilmunud laeva või ootamatu "oi-mind-koliti-praegu-minema!" üle, sest nagunii on kõik päevad kummalised ja elu täis arusaamatusi ja reegleid, mida ta ei mõista, Kui olud muutuvad, elab siis teistmoodi, mitte ei imesta, otsi põhjusi, ürita aru saada, miks on nii. Korduv vaikne helifoon rahustab - näiteks vihma trummeldamine katusel.

Esimene osa raamatut on Härra Huu igapäevade kirjeldus. Ta üritab olla nagu teised. Käia suusatamas. kalal ja saunas, kasvatada lilli ja koristada. 
Need asjad ei taha õnnestuda peamiselt seepärast, et ta ei saa üldse aru, mis rõõmu neist olema peaks ja kuidas seda leida. Lisaks tutvub ta lastega ning tegeleb ellujäämisega. Iga päev on omamoodi kangelaslikult võidetud, kui ellu on jäädud. 
Või siis iga öö. Ta ülevalolemises puudub regulaarsus, aga eelistab ikkagi ööaega.

Teine osa on peamiselt seiklustest maa all.
Struktuurilt meenutab kogumik teist nõukogude aja imehead kogumikku - "Muumitrolli". Esimene osa on maailma tundmaõppimine (talveunest ärganud troll on muuseas sama autistlik kui Härra Huu), siis kärts-mürts-seikluslik osa ("Härra Huu saab naabri" ja "Muumipapa memuaarid") ja kolmas osa uude kohta kolimisest, täiesti uutmoodi elust ja selle tunnetamisest ("Muumipapa ja meri" ja "Härra Huu kolib ära"). 
Ainult omaette jutte "Härra Huus" pole. 
Kõik jutud on kolme osa sees, mitte ühtegi väljaspool.

Niisiis, seiklused maa all. 
Lapsena lugesin neid täiesti teistmoodi. Kõik oligi ehe ja hirmutav. 
Nüüd lugesin: "Aa, sellele lahendusele oli varem ta igapäevakirjeldustes viidatud. Sellele ka. Sellele ka. Tore, et iga laps sai ka korduvalt kangelane olla! Jai!"
Lapsena ei saanud ma isegi sellest aru, et Emma ei olnud päriselt tuleauku kistud, vaid oli admirali ise maha jätnud ja oma ema juurde elama läinud.

Autist, noh.

Ja nagu "Muumitrolligagi" - keskmine osa, mis mulle lapsena kõige rohkem meeldis, jättis nüüd kõige ükskõiksemaks. Mhmh, ei ole halb. Mingis teises kontekstis oleks isegi hea. Aga nüüd, kui põnevust vähem vaja, kõige tüütum. 
Samas - vbla ei tunduks teised osad nii head, kui vahepeal natuke kärtsu ja mürtsu poleks?

Kolmas osa on "Härra Huu kolib ära".
Härra Huu kolib endalegi ootamatult linna ja seal ellujäämiseks on vaja hoopis uusi oskusi. Kehtivad hoopis teised reeglid. Inimesed on sõbralikud või siis teesklevad sõbralikkust ja Härra Huu saab hoobilt vahest aru. Sõlmib uusi tutvusi. Kohtub vanade tuttavatega. Sooritab imesid. Ei oska liftiga sõita. Püsib tööl tund aega ja on pärast uhke, et nii kaua.
Kõik on korraga keeruline ja kerge - nagu kogu aeg.

Raamatu keel on ka autistlik. Päriselt. Nt lause "Kõrkjate ümber oli vesi jäätunud klaassõrmusteks." Just. 
Täpselt. 

Bukahoolik

4.c klassi õpilaste raamaturiiul

Theodora Goss - Frankenstein's Daughter (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Gossi teistkordne tõlgendus Frankensteini teemal, seekord pole see küll kuidagi seotud ta romaanitriloogiaga.

Üks inglise seikleja tahab hirmsasti leida teed läbi Arktika, et nii avastada kiirem tee Aasiasse ja Ameerikasse (noh, tegu on 18. sajandiga). Ta viimane katse sinna purjetada on lõppenud sama õnnetult nagu eelmised korrad; ning nüüd kirjutab Arhangelski haigemajast oma õele - kui murtud ja õnnetu mees ta on peale seekordset läbi häda eluga pääsemist. Nimelt ta palgatud laeva meeskond jättis ta üksinda merejääle surema … ning järgmiseks ärkas ta ühes majas, hooldajaks pärismaalase välimusega naine, kes aga oskas inglise keelt! Vihjeks on loo pealkiri.

Autor on siin kenasti kasutanud vanamoodsana näivat kirjavormis jutustamist (sest peategelane lihtsalt ei suuda vait olla, sest ta peab endast sedavõrd hästi lugu). Aga selle taustal siis koorub ühtlasi välja nö järellugu Frankensteini loole - mis võinuks juhtuda, kui loodud monstrum olekski Põhja kadunud ja leidnud seal … oma õnne? Kui mälu ei peta, siis päris stiilne järellugu originaal-Frankensteinile.

Kristi Reisel: Kuidas tappa bürokraati

 

Jaapani keskkond. Me ju teame: yakuza ja meeeeeeletult ametnikke, kes alati viisakad ja täiesti ebaisikulised. Väga tähtis on, mis välja paistab. Kellena sa näid. Põnev mütoloogia vilgub vastu igast kanalist, mis vähegi jaapalastega tegeleb.

Reisel on võtnud selle, lisanud pihuga keskkonda, mis tundub usutav - kuigi ma ei tea, mismoodi paistab inimesele, kes päriselt Jaapanit tunneb ja seal näiteks mõned aastad elanud on - ja väga hea loo. 

Loo loogika ja kulgemine on kõrgem klass, Igivanad vaenud kõrvuti moodsate aegade kommetega ja et loo algus (peidetud selle loo lõpueelse kolmandiku algusse) on paberitegija tehtud paberi mõjust, on oivaline leid. 

Samas on struktuurselt tegu "Tartu on minu linn" õega. Sama autor ka ju.
Mõlema loo aluseks on ammuse needuse aja jooksul väändumine ja kurikael lõikab sellest omal moel kasu - kuid talle astutakse vastu. 
Tõsi, lõpplahendused on erinevad. 
Miks selle loo oma žüriile rohkem meeldis - kas karm lõpp on rohkem kunst kui üllas? Eks nad ise teavad.

Minu kui lugeja põhiprobleem selle looga oli, et peategelane ei olnud üldse kaasakiskuv ega huvitav. 
Mingil määral lisas meeldivust, et ta oli absoluutselt kartmatu ning õuduskirjanduse tüütuim osa ehk tegelaste tuntav hirm kummaliste sündmuste peale on olemata. Aga tema saatus lihtsalt ei läinud korda, sest ta oli nii lame ja ebameeldiv inimene, kelle jaoks mitte mingit motivatsiooni, mis otsene omakasu polnud, üldse ei eksisteerinud. 

Nagu tahakski, et ta lõpuks halvasti läheks.
Samas kurjus maailmas on ka nagu kehv lahend ...
Phmt sel lool ei saanudki olla rahuldavat lõppu. 
Kas üks halb või teine halb. 

Loteriis varem
Mööda netti

Theodora Goss - The Mad Scientist's Daughter (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Omamoodi eellugu Gossi romaanitriloogiale, kus siis tulevased kangelased räägivad oma õnnetuid lugusid ja sellest, kuidas nad oma sõpruskonna moodustasid ja sellistena üheskoos eksisteerivad.

Mingis mõttes on see tõesti visand: kuigi jah, algselt ilmunud ühes temaatilises antoloogias mõnda aega enne esimese romaani ilmumist. Tegevust kui sellist õieti pole, pigem on tagasivaated nende õnnetusse minevikku ning nendevaheliste suhete dünaamika kirjeldamine - kuid see kõik on kontekst hilisema jaoks; iseasi, kui kaugel see triloogia siis õieti oli.

Eks mingil moel ole see ka eraldivõetavana loetav, järellugu kõigile neile kuulsatele romaanidele Frankensteinist Moreauni.

Mia Lisette Tamme: Must Isand kõrvalkorterist

 Miinused:

* kohutavalt nüri põhiplott

* otsekõne nagu kehvast noortekast 

* Cara ja Frank - mille kuradi pärast naine JÄLLE samasse võrku ronis??? Aga noh, noored ongi uskumatult lollid

Plussid

* jutustamisviis - mängu "kui oled seda teinud, jood" raamiks võtmine oli väga hea leid

* peategelanna mõjus päris usutavana - sittade otsuste ja vanemliku külma kohtlemise tulem, noor ja väsinud

* kardetud armulugu ei tulnud

* peategelanna isiksuslik areng - ma olen tegelasarengute suur fänn ja siin oli olemas

* pealkiri on hea

Neutraalsused

* tegelased

* kui palju/vähe me toimuvast teada saime

Ehk: jutt oli struktuuri poolest huvitavalt jutustatud, aga kehvapoolses keeles. Olid enam-vähem tegelased. Saaks halvemini, saaks PALJU paremini, ent kui võtta, et neid kirjeldati peategelanna vaatepunktist, vbla kõlblik. 

Põhiplott oli nii jabur, et ei aja isegi oksele. Ikka peavad sees olema maailma hävitamiskatse, maailma päästmine ja nässus armusuhted selle kõige põhjuseks?! 

Aga vaatepunktitegelane oli tegelikult päris kõlbulik ja temas toimus läbi jutu sisemine muutumine. "Pole mõtet midagi teha, nagunii läheb nurja" asemele tuleb: "Tegelt ei tea kunagi, mis saab. Proovin!"

Nii et rahuldab ära.

Napilt. 

Loteriis varem
Mööda netti

Timo Talvik: Legendaarne Professor Jänespüks

 

Loo alguseosa põhjal ootasin midagi halba. Mida?! Keegi sureb ja saab uue elu D&D tegelasena? Kui lame saab olla?!

Aga üsna kiiresti hakkas tore. 

Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele. 

Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi. 

Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.

Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks. 
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll nad saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.

Mööda netti

Loteriis varem

Mo Xiang Tong Xiu - Deemonliku Tee Suurmeister (2025)

 

Kirjastus Fantaasia on alustanud üsna tänuväärse tegevusega: nimelt on võimalik toetada Hooandja kaudu mõne nende raamatu väljaandmist (eelkõige siis sarja Kaarnakirjas puhul). Põhimõtteliselt on siis võimalik endale ette tellida raamat pea omahinna eest (ja noh, igavene au ja kuulsus, kuivõrd saad raamatusse märgitud koos teiste toetajatega - muidugi on võimalik ka anonüümseks jääda). Muuhulgas oli siis võimalik toetada selle raamatu avaldamist.

Esmapilgul ütleks, et kaasaegne hiina fantaasiakirjandus (koguni kõrgfantaasia?), aga tõlkija Helina Ravasoo on seda täpsustanud kuuluvaks sellisesse žanrisse nagu danmei - “mis keskendub romantilistele armastuslugudele ja meestevahelistele romantikale.” (lk 319). Noh, mina võtsin siiski fantaasiakirjanduse pähe, see meestevaheline romantika on küll üks kandev liin, aga seda võib võtta ka kui peategelase Wei Wuxiani üht järjekordset veiderdamist: kuivõrd peategelase vaim satub peale tagasikutsumist ühe sellise geimehe kehasse. See ei häiri Wei Wuxiani kuidagi, kuivõrd enne tapetuks saamist oli ta üks kurikuulsamaid kultivaatoreid (huvitav termini valik ikkagi). 

Ja nii satub ta otse tegevuse keskmesse, kui tuleb rinda pista geimehe pahatahtlike sugulaste ja neid kiusavate vaimudega - ja muidugi selgub, et tegu pole lihtsalt (selle maailma mõistes tavalise vaimudest vabanemisega, vaid põhjused ulatuvad kultivaatorite klannide minevikku ja ka Wei Wuxiani enda erinevatesse vägitegudesse. Aga mis täpsemalt mida põhjustab, seda siis seeria järgmistes osades, raamat katkeb enamvähem poolelt sõnalt.

Romantilise poole pealt on siis suhtlemine Wei Wuxiani vastandi ehk ülisuperaatelise kultivaator Lan Wangji’ga, kes üsna kiirelt tabab ära selle grimeeritud geimehe tegeliku sisu. Ja neil on varasemast keeruline ajalugu … Kuid nüüd on ühine eesmärk.

Kui hiina teaduslikku fantastikat on tõlgitud päris palju inglise keelde (ka eesti keeles on ilmunud Cixin Liu kuulsaim triloogia), siis fantaasiakirjandus on vaeslapse osas (ahjaa, on üks kuulus wuxia) ja mulle oleks see vast esimene kogemus kaasaegsest kirjandusest. Mõneti on see harjumuspäratu: aga on see siis autori, peategelase või žanri eripära, ei oska kuidagi öelda. Ühesõnaga, sellise üsna muretu Wei Wuxianiga tuleb harjuda. Üheltpoolt kurikuulus kultivaator, kelle hävitamine on selle maailma lähimineviku suursündmus, teiselt poolt üsna kergemeelne tüüp, kes naudib lollitamist. Suurema osa romaanist käis ta üsna närvidele, aga kui ära harjuda, siis päris triksterlik tüüp oma tegemistega - ja mis saladused siin veel võiks paljastuda, eksole.

Selles suhtes päris hea vaheldus angloameerika fantaasiakirjandusele (midagi sellist ebastandardset on ehk Michael R. Fletcheri romaan “Beyond Redemption”, aga selle olemus oli hoopis midagi muud); eks sealgi on kirjutatud hiinalikku fantaasiat (nt Barry Hughart “Linnusild”, K. Arsenault Rivera “The Tiger’s Daughter”, kahjuks lugemata Ken Liu silkpunk seeria). Ja eks see hiinalikkus on nagu on, ikka eksootika, inimene kui selline pole just Euroopa valgustusaja väärtustest lähtuv, vähe teised traditsioonid.

Paistab, et äsja on ilmunud juba 2. osa.