Dale Bailey - Teenagers from Outer Space (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2017)

Loos on väike estica annus, esimeses lõigus on juttu linnaosast, kuhu olid koondunud peamiselt poolakatest ja eestlastest sisserändanud – ent nüüd olid selle linnaosa üle võtnud Maale saabunud tulnukad.

Aga jah. Tulnukad. Lugu leiab aset 1955. aastal, kui juba mõnda aega (Roswell 1947?) on Maal elutsenud kuskilt saabunud tulnukad. Nii ka selles väikelinnas on tulnukad oma valdusse võtnud räbala linnaosa ning muuhulgas püüavad need uuselanikud ameerikaliku elulaadiga kohaneda. Millest tähelepanuväärseim ehk see, et tulnukate võsukesed käivad kohalikus koolis – kusjuures on nad hoolsad õpilased. Mis veelgi olulisem – kooli ameerika jalgpalli meeskond võtab nad oma võistkonda, kuna need … õpilased on nii suured, tugevad ja pagana osavad (meeskonna treener annab vähemalt teistele meeskondadele armu – tulnuksportlased lammutavad vastaste mängu vaid ühe poolaja; sellest muidugi võiduks piisab).

Kõigest hoolimata on nad siiski Võõrad ja kohalikega suuremat üheskäimist ei teki. Ja kes tulnukate linnaossa oma nina topib, see … muutub. Nagu juhtub peategelase sõbrannaga, kes peale järjekordset pettumust kohalikus meessoos hakkab sõbrustama hoopis tulnukanoorega. Neiu konservatiivist isa viskab ta kodust välja. Neiu viimane meessõber saab tulnukapoisilt sakutada ning ta otsustab selle eest viimaks kätte maksta, mille tulemusena … muutub nii mõndagi. Aga see maailm, mis meessõbrale ja peategelasele seal tulnukate linnaosas avaneb, see on kummaline.

Bailey esitab siis üsna rahumeelse versiooni Maale saabunud tulnukatest, kes püüavad integreeruda ameerikaliku elulaadiga, ja eks ameeriklased võtavadki neid teatud piirini vastu – aga võõras on ikkagi Võõras ning konflikt on paratamatu. Muidugi, see võinuks laheneda ka positiivsemalt, kuid nii siiski ei läinud.

Autor kirjutab üsna retroulme laadis, ikkagi viiekümnendad ja tollane kujuteldav ameerikalik elulaad oma eripäradega. Ja eks need tulnukadki on pigem retroulmest lähtuvalt kujutatud, nad on ühtaegu nii inimlikud kui võõrad. Konflikt kui selline on muidugi universiaalne nähtus, ons siis tegu tulnukate või pagulastega või muidu teistsugustega.

Dave Hutchinson – Euroopa sügis (2015)

Eks kirjastust inspireeris tõlkima selle romaani eestlasest peategelane (muuhulgas on raamatus kerge visioon Eesti ja, ee, Lahemaa tulevikust), kes olude sunnil satub seiklema ja põgenema tuleviku Euroopa uutes ja vanades osades. Ja nagu ikka, on tulevik õige tume. Tekstis on kolm liini, mida sõltuvalt maitsest võib endale esiplaanile seada – esiteks põnevuslugu, teiseks visioon meile tuttava läänemaailma muutumisest 21. sajandi probleemide käigus, kolmandaks siis raamatu lõpuosas avalduv ulmelisem lugu, mis omakorda annab loetule uue tõlgenduse. Ühesõnaga, paranoiatihe tekst, peategelane Ruudi satub sellise masinavärgi lõugade vahele, et...

Tunda on, et tegemist üsna britiliku vaatenurgaga Mandri-Euroopa lähitulevikust, Euroopa Liidu olemusest ja eurooplaste muidu narrusest (seda eriti raamatu algul poolakate puhul). Samuti mõtteline pingpong teemal, mis võiks kaasneda Šotimaa iseseisvumisega, autor viskab siin vimka ja annab Šotimaa liitlaseks Hiina, mis pakub majandusraskuste ületamiseks raha ja saab vastutasuks kasutada sealseid mereväebaase – mis omakorda vihastab välja nii inglased, ameeriklased kui eurooplased.

Autor jätab mõneti häguseks, millisel kümnendil just tegevustik toimuda võiks – raamatu tagakaan mainib 21. sajandi teist poolt, samas nii Eesti kui teiste postkommunistlike riikide puhul on senini oluline Teise maailmasõja ja nõukogude aja pained. Nii mäletab 30-aastane Ruudi nõukogude ajaga seonduvaid värke, mõni tegelane on kokku puutunud Berliini müüriga jne. Aga eks see ole autori vabadus ajalooainese kasutamisel. Romaanis kujutletud tehniline tase on üsna praeguse aja moega, vaid mõned vidinad on vingemad – eks sedagi võiks tõlgendada, et peale pandeemiat ja sõda terrorismiga on põhiaur kulunud ellujäämisele, mitte kosmose avastamisele. Raamatu lõpp kipub mõneti sarnasele lainele hiljuti tõlgitud Strossi romaanidega, ja võiks mõtiskleda, et kas on oodata Euroopa talve ja ehk ka kevadet.

“Kahekümne esimese sajandi algus tõi kinnipaukuvate uste sümfoonia. Majanduslangus, paranoiline suhtumine pagulastesse ja muidugi ÜST, Ülemaailmne Sõda Terrorismiga, tõi tagasi passid ja erineva rangusega piirikontrollid – olenevalt sellest, kelle piiri sa parajasti ületasid. Siis tõi Xiani gripp tagasi karantiinitõendid ja rahvusriikide piirid kui meetodid haiguse leviku pidurdamiseks; erinevatel andmetel tappis gripp ainuüksi Euroopas kakskümmend kuni nelikümmend miljonit inimest. Ühtlasi tappis see sisuliselt ka Schengeni ja tõmbas niigi räbaldunud vaiba Euroopa Liidu alt.” (lk 23)

ulmekirjanduse baas

Daryl Gregory – The Illustrated Biography of Lord Grimm (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Jutud eestluse väljasuremisest on enam kui alusetud. Vähemalt selles lühijutus, kus üheks kõrvaltegelaseks on eestlasest (militaarne lindmees) Jürgo ja ka mõned lätlased jms (kes siis igisäilunud natsionalismist räägivad üldkeelt nö rahvusliku aktsendiga), ning elavad nad miskisuguses Balti mere äärses valgevenelikus tulevikumaailma paariariigis Trovenia, mida juhib surematu lord Grimm (Trovenia rahvuslikuks linnuks on balti albatross!). Meie riiki laastavad aegajalt Ameerika superriigi supersõdalased, ja sellised ameeriklaste invasioonid (või õigemini kättemaksuaktsioonid) on tegelikult üsna harjumuspärased, seekord siis arvatavalt juba 22. rünnak meie lord Grimmi vastu (erinev vast see, et nüüd kasutatakse baltlaste vastupanu mahasurumiseks muuhulgas tuumapomme). Sõjamehed lendavad (tiibadega ja nö turbojõul) ja kõiksugu lahingurobotid keeravad segi.

Loo peategelane on sõjalist karjääri alustav noor neiu Elena, kes vaatleb Jürgo ja seltsilistega hiiglaslikul ja poolelioleval lahingurobotil istudes ameeriklaste (lendmeeste) õhurünnaku algust, ning vastupanu mõttetust nähes läheb koju oma noorema venna Matti(ase) ja hoidja Zita juurde; ent nähes telekast ülbet lord Grimmi ameeriklasest vangi ähvardamas, aimab ta, et seekordne ameeriklaste kättemaksuaktsioon tuleb tavapärasest mahlakam. Pommitamise eest peitutakse keldrisse, kuid peale maja purukspommitamist tuleb ellujäänutel sealt lahkuda – ja nähtavale ilmub lohutu linnalahinguväli. Elena püüab päästa pommirünnaku läbi haavatuid (väikevend Matti saab gringode plahvatustes põletushaavu, aga tsiviilkaitse toimib!), ning asub seejärel tagasi rivvi.

Eks siis selline ole see idaeurooplaste ülbe tänamatus.

ulmekirjanduse baas