Aliette de Bodard - The Long Tail (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Autor tuntud headuses ehk vietnamipärasus ja tulevikuprobleemid kuskil taevaruumis. Thu töötab sõjalaeva vrakil, et sealt haruldasi isotoope “välja kaevata”. Sõda on lõppenud 20 aastat tagasi, laeva tehisaju (üks de Bodardi kaubamärke) on hävinenud, ent vrakil on ikka veel nö lekkivaid miine - ehk siis mingil moel tehisreaalsust tootvate nanovärkidega (“nanites”), mis inimesele mõjuvad üsna … reaalsust muutvalt.

Ja nüüd on eelmise vahetuse töötaja nakatunud millestki ja Thu peab välja uurima, mis õieti juhtus (või siis palkajad ei tasu nakatunu ravi eest). Thud ja teda abistavat tehisaju ootab õige vihane militaarne üllatus (jajah, kuivõrd tehisreaalsus on relv).

Nagu öeldud, de Bodard tuntud headuses, hägune või õigemini ulmeline tulevikukujutelm, peategelase seonduv vietnamlik tulevikusüsteem ning … teatud üksindus. Vist pea kõik autori senikogetud tekstid kirjeldavad mingil moel selle maailma kogeja üksindust või üksildust.

Aliette de Bodard - Immersion (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

 

Tegemist siis looga kultuuri (õigemini identiteedi) kaotamisest, kui seda ühtlustatakse suurema kultuuri poolt. Seda tehakse “immerser” (kohandaja?) seade abil, mis siis tõlgendab võõra kultuuri sulle sobivaks ning õpetab sellega suhtlema vastavalt Galaktilise Impeeriumi tavadele. Muuhulgas loob see sinust teisele nähtava avatari, mis siis peaks samuti vastava impeeriumi ilustandartidele - ehk kui oled tumedama nahaga pilusilmne, siis avatarina näed sa välja üsna europiidne.

Muidugi, impeeriumi tavakodanikud seda “kohandajat” suurt kasutama ei peagi - kui palju sul ikka on kokkupuuteid nö ääremaailmaga? Aga nagu üks endine ääremaalane avastab, siis seadme liiga tihe kasutamine lasebki sel kohandajal isiksuse üle võtta … või õigemini see nullida.

Lugu ongi siis sellest, kuidas üks isiksuse kaotanud abielunaine satub oma sünnikohta … ja see tekitab temas ootamatuid tundeid.

Iseenesest nö üsna tavaline või ootuspärane ulmetekst kolonialismi või postkolonialismi ainetel (lisaks siis naise identiteedi küsimus), aga samas päris huvitavalt teostatud, ja noh, omal moel ka emotsionaalselt paeluv. Ma nüüd ei oskagi arvata, kas tegu on de Bodardi Xuya maailma kuuluva tekstiga või mitte, kõiksugu vietnamipärasust on siin küllaga, aga … ehk on tegu mõne eellooga? Või siis tõepoolest lihtsalt eraldiseisev jutt.

Aliette de Bodard - The Last Hunt (The Book of Dragons, 2020)

De Bodardilt õige krüptiline tekst või siis näide maailmast, mis ongi ulmeline ja pole inimkeskne. Tõsi, tegevuspaigaks on Maa (või siis mõni planeet, mida kutsutakse selliselt), kus tegelasteks roomajalaadsed olendid, kes/mis siis hävitasid või lasid hävineda sealse ökosüsteemi, et siis enda loodud olenditega seda täita. Mis küll on enamvähem ebaõnnestunud ja nüüd need üliolendid lahkuvad oma tallermaalt. Aga mitte nii, nagu muuhulgas geenmuundatud draakonid seda näha tahaks.

Ühesõnaga, võrdlemisi segane tekst, mille puhul mul puudub arusaam, et sellest “õigesti” aru sain.

Aliette de Bodard – Pearl (The Best Science Fiction of the Year 2, 2017)

Hiljuti loetud de Bodardi eestinduse vaimustuspuhangus asusin hooga järgmist Xuya teksti lugema ja noh, ei läinud just nii õnnelikult. Tekst ilmus algselt viimaste aastate kuumimate antoloogiakoostajate muinasjututeemalises kogumikus, mille kaastekstis on viidatud, et tekst toetub lõdvalt ühele vietnami jutule – ehk kuidas Da Trang jõevähkide abil pärleid otsis.

Siin on Da Trang aga Xuya ääremaailmas, kus talle satub kätte üks alamat sorti tehisintellekti vidin, mis võimendab noormehe tajusid ja tänu millele satub ta kauge keisrinna soosingusse. Mis kergelt tuleb, see kergelt läheb.

Tekst on ehk meelepärane de Bodardi tõsimeelsematele austajatele, muidu jääb see vähe … kontekstituks. Rõõm on kohata keisrinnat – aga milline valitseja see õieti on? Üldse paistab, et Esimest Planeeti ei ähvarda seal selline häving nagu hiljutises eestinduses ohuks oli. Natuke andis mõelda, mida õieti tähendab selle intellektiga tehnikavidina nimetus „remora“, aga kasvõi wikipediast saab õige rahuldava viite (kuivõrd seegi remora kinnitus tihkelt Da Trangi kaelale jne). Eks omal moel on see kena mõte, et kõiksugu tehnikajääkidest on võimalik kokku tinutada tehisintellektiga olend, mis pole küll üleliia võimekas.

Raul Sulbi – Orioni vöö 1 (2020)

Igati kiiduväärt tõlkeprojekt ja loodetavasti ei jää see Orpheuse Raamatukogus ainsaks selliseks. Siin avaldatud lühiromaanid ja jutustused on kõik osad autorite suurematest maailmadest (Xuya, Greatship, Polity), nendele nii eelneb kui järgneb erinevas mahus tekste, mida nagu võiks tunda … aga ausalt öeldes on need eestindused eraldivõetavatenagi nauditavad (mulle küll tundub, et Reedi ja Asheri lood avavad omi maailmu laiemalt; de Bodardi puhul ei oska kommenteerida).

Kogumiku lood on küllaltki eripalgelised – de Bodard pakuks midagi nüüdisulme austajatele, Reed vast klassikalisema ulme sõpradele ning Asher ulmemäruli pooldajatele (nii võttes jääb minu jaoks Greatshipi lugu vähe tavapäraseks; kuid seda vingem on Asheri puhastustuli ja kogumikku avav Xuya müstika). (Eksole.)

Kiita tuleks sedagi, et raamatukujundus on normaalne; ei saanudki täpselt aru, keda sellise tervemõistuslikkuse eest tänama peaks.

Aliette de Bodard: Pisarais Pärlite Tsitadell 6/10

Robert Reed: Mees kuldse õhupalliga 5/10

Neal Asher: Tulnukarheoloogia 6/10



ulmekirjanduse baas

Aliette de Bodard - Pisarais Pärlite Tsitadell (Orioni vöö 1, 2020)

De Bodardi tõlkimine on omal moel ootamatu, ja seda teretulnum – mulle ei tulegi pähe, kas on üldse mõnd sedavõrd nüüdisulme üht nooremat nüüdisautorit eesti keelde tõlgitud (ehk Ann Leckie, Ken Liu; teised nüüdisulme tuntumad autorid on pigem ikka kogenumad). Ja noh, see tõlge aitab taastada usku, et neid Xuya jutte võib ikka vahelduseks lugeda.

Kui de Bodardi lühiromaanile (ja Xuya maailmale) paralleele otsida, meenub eelkõige Yoon Ha Lee Hexarchate’i maailm – niisamuti nö eksootilise aluspõhjaga (Leel ehk korea, de Bodardil vietnami mõjud); eesti keelde tõlgitust muidugi Ann Leckie triloogia. Eristuv on see, et de Bodardil pole ühtki Xuya romaani (saati siis triloogiat) avaldanud (mitte et tal romaani kirjutamise kogemus puuduks – aga need on pigem fantasy kanti); vähemalt minu loetud Xuya tekstidest ei meenu küll kronoloogilist järjepidevust; on vaid erinevad killud sellest maailmast (aga muidugi pole suuremat lugenudki).

Lugu siis sellest, kuidas imperaatori otsib jälgi oma kadunud vanemast tütrest, kelle valduses võiks olla tehnikat, mis aitaks impeeriumit ähvardavale naabrile vastu astuda. Probleem siis selles, et 30 aastat tagasi püüdis imperaator seda pagendatud tütre loodud „tsitadelli“ jõuga hävitada (kuna see oli formaalselt oht tema võimule), kuid viimasel hetkel jõudis see pagenduses kogukond jäljetult kaduda – võibolla on need ammu surnud, võibolla eksisteerivad kuskil mujal. Kadunud tütre otsinguks kasutab imperaator oma alamaid, järglasi ja armukest … õige imperaatorlikult ära.

Igal juhul, väga meeldiv, et niisugust nüüdisulmet eesti keelde vahendatakse.

ulmekirjanduse baas

Aliette de Bodard - The Days of the War, as Red as Blood, as Dark as Bile (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Sünge ja poeetiline lugu lapsest, kes soovib nende maailmu räsiva kodusõja lõppu – et tema on kaotajate poolel, siis ootab ta üht vägevat võitu mässuliste üle, mis aitaks Impeeriumil taas jalgele tõusta. Aga Impeerium kaotab ja kaotab lojaalseid planeete ning lõppu sellele pole – sõda on hoopis tüdruku planeedile jõudmas.

Aga et lugu ikkagi õieti galaktiline oleks, siis see laps on enese ja teiste teadmata üks õige eriline inimolend … ja ootamatul kombel tal olekski võimalus anda jaksu mässuliste peatamiseks. Kuid … sellel on muidugi õige ränk hind.

Et siis vietnamimaiguline Xuya lugu kaugest ja verisest tulevikuilmast, kus inimkond on jagunenud kaugetele planeetidele ning õnne ja heaolu otsingul vanaviisi edasi kakleb ja enda paremust maksma paneb. Tekst on igati dramaatiline – sõjakoledused ja häving läbi noore tüdruku silmade – aga samas paneb veidi kulmu kergitama jutu selgroog selle tüdruku väljavalitusest, see on nagu … veidi jaburalt fantastiline või deus ex machina. Muidugi, nagu sissejuhatusest lugeda saab, on tegu järjega jutustusele „On a Red Station“, mistõttu on ehk oluline juba varem ära öeldud ja seepärast ei mõjuks kangelanna olemust ehk nii sulest imetuna. Noh, seda teksti mul kahjuks käepärast pole.

ulmekirjanduse baas

Aliette de Bodard - Scattered Along the River of Heaven (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Huviga ootan de Bodardi esimest eestindust, senikaua siis murran hambaid ingliskeelsete lühilugudega.

Et siis järjekordne kaguaasialiku fiilinguga ulmelugu, kus alamrahvas on vabastanud end impeeriumi ikkest. Ainult et … revolutsioon ei kuku kunagi välja nii nagu seda võitlustuhinas ette nähakse – ajalugu ei saa täielikult ära kaotada (muidugi, seda on veel nüüdisajalgi püütud ikka ja jälle teha, olgu siis religioossetel või poliitilistel põhjustel). Nii ka siinses revolutsioonis tekib küsimus, et kuidas hiljem pärandiga toimia. Noh, ja siinset pärandit esindavad kõiksugu botid, mis ühiskonda töökorras hoiavad (kerge sarnasus Yoon Ha Lee ja Ann Leckie triloogiatega).

Niisiis keerukast ulmekeskkonnast hoolimata üsna igiomane probleem, millega iga muutust (no näiteks okupatsiooni) kogenud ühiskond rohkem või vähem kokku puutub. Eks mingil moel võiks seda nimetada ka postkolonialistlikuks kirjanduseks.

Aliette de Bodard - Three Cups of Grief, by Starlight (The Very Best of the Best, 2019)

Omal  moel võiks seda lugu nimetada sotsrealistlikuks ulmeks – kuidas tulevase ühiskondliku kasu pärast ollakse valmis vastu võtma isiklikke kaotusi. Tõsi küll, selle loo kontekstis ei jõua niisuguse järelduseni mitte tavalised inimesed, vaid laevaajuks transformeeritud … inimmõistus. Teised kaks (ehk nö tavalised inimesed) võtavad ligimese kaotamisega seotut vastu palju emotsionaalsemalt.

Võibki öelda, et mida … uuenduslikum mõistus, seda lihtsam on jõuda järeldusele, et tuleviku nimel (!) tuleb mõnestki isiklikust või traditsioonilisest loobuda.

Lugu siis sellest, kuidas on surnud Impeeriumi tähtis teadlane, kellest jääb järele poeg, laevaajuks muudetud tütar ning ilmatuma tähtis projekt, kuidas tehistingimustes edukalt riisi kasvatada (selleks on muuhulgas vaja hiiglaslikke kosmosejaamu jms). Kui traditsiooniliselt loovutatakse surnu nö mälupank ta lähisugulastele kasutamiseks (nii saavad nt surnud anda oma elukogemusest lähtuvalt nõu), siis Impeeriumi jaoks nii tähtsa teadlase mälupank antakse poja asemel hoopis ta õpilasele. Parema tuleviku nimel! Poeg on masendunud (kadunud on side ajalooga), õpilane … pole ka just rõõmus (tema teadvuses on nüüd professor alaliselt figureerimas). Laevaajust tütar (noh, umbes nagu Leckie kangelane, aga inimpäritolu) peab kah selle eetilise probleemi enda jaoks kuidagi lahendama.

Olen mõnda aega mõelnud, et peaks de Bodardi seda Xuya tsüklit väheke uurima, et mis imeilm see lõpuks on. Nagu näha – igati futu. (Tuleb välja, et poolteist aastat tagasi olen sealt tsüklist üht sarnast teksti lugenud – et ka mõistusega laevad ja surnu mälusalvestused jms.)

Aliette de Bodard - In Everlasting Wisdom (Infinity Wars, 2017)

Selle autori tekstidega pole ma senini kontakti leidnud, sest ta armastatud Vietnami-teema ei hakka suurt tööle, jääb nagu võõraks. Kuid käesolev jutt on küll igati loetav - kas ja kuidas see paigutub de Bodardi Vietnami-universumis, pole küll aimugi.

Aga jah, valitsev Imperaator kasutab oma mõjuvõimu hoidmiseks inimetest käsilasi, kelle sees elutseb nö imperaatori hääletoru - miski bioloogiline tehnoloogia, mis vahendab Imperaatori mõtteid ning ühtlasi uurib Imperaatori tarbeks oma kandjat; sest kuulu järgi on Imperaator hoopis maaväline olend ja sellisena pole inimestega just ülemäära tuttav. Hääletoru kandjad saavad neid mõtteid nö võimendada tavalistele inimestele, mille tagajärjeks on nende tahte endale allutamine - seda küll mitte püsivalt.

Ühesõnaga, tuleviku diktaatoril on uued võimalused diktaktuuri teostamiseks. Käsilastele on see võrdlemisi vastik töökoht, aga ikka parem kui tavainimeste kombel vaesuses vireleda. Kuid lõpuks ei lähe kõik nii nagu Imperaator käsib.

Päris huvitavalt võõras maailm, kus on nii mõndagi tuttavat, aga ikkagi… nii võõras. Autori kujutletud relvastus on veidralt psühhedeelne, kõik see mõtetega lajatamine ning see inimkehas pesitsev Imperaatori bioloogiline käepikendus… mõte sellest paneb endal kõhu ebameeldivalt keerama.