2017. aasta parimad raamatud

2017. aasta minu jaoks kümme parimat raamatut on siis allpool ära toodud ja see on muidugi absoluutne tõde aasta parimate raamatute asjus. Nagu ikka, on siin ports SFFi, sekka mõni üksik tavakirjanduslik väljaanne. Abercrombie jutukogu ilmus küll algselt 2016. aastal, aga noh... mul õnnestus saada vaid 2017. aasta väljaanne sellest ning et teen mis tahan, siis panen selle oma eelmise aasta väljaannete lemmikuks. Sest Abercrombie on mu viimaste hooaegade lemmik. Ja lemmikud vahetuvad.

Raamatuid sai tegelikult üpris vähe loetud, postituste meeletu hulga on tekitanud erinevate juttude postitused (nagu ikka, blogile on vaja kirjutajaid, kes toodaks kvantiteedi asemel kvaliteeti). Sest ma senini ei viitsi inglise keeles romaane eriti lugeda ning ajapuudus on omaette küsimus. Aga varsti vist peab romaanide kallale asuma, sest lisaks erinevatele antoloogiatele on aasta jooksul mitmesugust põnevat kirjandust raamaturiiulile lisandunud, ning patt oleks neid niisama eemalt jõllitada. Kui vaid aega oleks.

Sel aastal loobusin ka võimalikult paljude eesti keeles ilmunud täiskasvanute SFFi lugemise – no kui autor või konkreetne teos ei istu, mis siis ikka punnitada (ja eks jõuab hiljemgi lugeda – senimaani mõtlen, et peaks Silverbergi teise jutukogu ikkagi kätte võtma, ehk ka Lovecrafti tellise; no aga Asimovi erinevad vaimuvälgatused… vast mitte). Ja no eks kripeldab, et Vadi viimane romaan pole kätte sattunud. Ja võinuks täie rauaga pühenduda Dozois’ fantasy-antoloogia lugemisele. Eks sellist nimekirja võiks siia postitusse lisaks toksida ja toksida.

Esikümnest on minu jaoks suurim üllataja Porteri leinaraamat, seda juhuslikult näppu võttes ei oodanud tõesti mitte midagi, pealkiri ja kaanekujundus äratas mingil moel tähelepanu. Niisamuti võib öelda Ishiguro romaani kohta; ma senini arvasin, et selle autori loome küll niipalju huvi ei ärata, et midagigi loeksin (kuigi jah, Ishiguro varasemad romaanid ei ärata ikka suuremat huvi). No muidugi ka lätlase noorusmälestused. Teised teosed on kõik enamvähem tuntud autoritelt ja koostajalt – ikka Abercrombie, ikka Strahan, ikka Martin, ikka Meres ja Pilv; minu jaoks pole siin ratta leiutamist, enamvähem alati tähendab nende autorite lugemine kindla peale minemist.

Muidugi oleks aus teha nimekiri kõigist raamatutest, mis muljet avaldasid (kohe torkab pähe Gaiman ja Tutuola ja Fowler), aga senini pole ühelgi aastal seda viitsinud teha ning ega nüüdki pole suuremat tahtmist kogu lugemist uuesti läbi künda.

Top 10
Joe Abercrombie - Sharp Ends
Jonathan Strahan - The Best Science Fiction and Fantasy of the Year: Volume Eleven
Triinu Meres – Lihtsad valikud
Max Porter - See linnuke on lein
Kazuo Ishiguro - Maetud hiiglane
Joe Abercrombie - Pool maailma
George R.R. Martin - Tants lohedega. Teine raamat
Jonathan Strahan - Infinity Wars
Aare Pilv - Kui vihm saab läbi
Jānis Joņevs - Jelgava 94

Ja siis ülejäänud 2017. aastal ilmunud raamatud:

Alastair Reynolds - Aeglased kuulid

John Wyndham – Krüüsalised

Stephen Baxter, Terry Pratchett - Pikk-Kosmos

Ken Liu - Paberist loomaaed

Jevgeni Hammer – Seebimullid

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

John Scalzi - Viimane koloonia  

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmuplaneet

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula

Eduardo Mendoza - Gurbilt teateid ei ole

Umberto Eco - Olematu number

Bronka Nowicka - Anda kivile süüa

H. G. Wells - Venemaa pimeduses

V.E. Schwab - Tihenevad varjud

Shanidar. Ulmeantoloogia

Poul Anderson - Aja valvurid

Jorge Luis Borges - Liivaraamat.Shakespeare’i mälu

Triin Soomets - Targa ja rumala jutud

Steven Brust – Jhereg

Keiti Vilms - @keitivilms

Brandon Sanderson – Häda

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik

George R.R. Martin - Seitsme kuningriigi rüütel

Tuomas Kyrö - Kõike head, toriseja!

Andrzej Sapkowski - Haldjate veri

Lois McMaster Bujold – Komarr

Nikolai Baturin - Fööniksburgi karussell

Jim Butcher – Tormirinne

Henri Zeigo - Sõnakehv

Jānis Joņevs - Jelgava 94 (2017)

Inimene on sotsiaalne loom ning eriti nooruses on suurem vajadus kuuluda kuhugi gruppi, omade hulka. Käesoleva raamatu puhul on tegemist kuigivõrd biograafilise romaaniga, millega mul on mõneti ühine kontekst, kuivõrd olen autorist vaid natuke vanem ning Jelgava asemel kogesin üheksakümnendate algust Tallinnas ja sealsete erinevate noorte hulgas… mis oli niisamuti veider aeg ning mitmete sarnasustega autori Jelgavaga. Muidugi, küsitav on, kas mitte enamvähem kõigile täiskasvanutele pole noorpõlv “veider aeg”, kuivõrd sellega käib kaasa maailma avastamise ja autoriteetidele vastuhaku aeg? Lätlase loetelu kõiksugu metalbändidest tõi nii mõnegi tuttava nime meelde (Deicide! Obituary! Brujeria! Morbid Angel!)… ja ühtlasi meenus see piinlik komme bändinimesid vihikusse või mujale sodida. Hea, et mul see metali vaimustus nii üürikeseks jäi, sest maailmas on ikka palju huvitavamat ja radikaalsemat muusikat.

Aga jah, raamat on mõnu ja huviga loetav (tänud raamatukogutöötajale, kes selle mulle kätte pistis, ise poleks seda laenutama sattunud). Huvitav ehk neile, kes huvituvad noorpõlve üleelamistest, segastest üheksakümnendatest või veidi kärisevamast muusikast. Kuidas 14-aastasest nohikust saab 15-aastane metallist (raamatu lõpus on sama tegelane 30-aastane). Karvased ja kiilakad, suits ja alkohol, muusika ja hängimine. Nooruslik uljus ja suhete segadused. Vanemad, kool ning piletikontrollid kontserditel ja ühistranspordis. Vähemalt on elu selgem kui virtuaaljamadega ilmas - alles nooruse lõpus ilmub ühe tegelase kätte mobiiltelefon; sümboolselt on peategelane selle seiga unustanud, alles teiste meenutustes tuleb see pinnale.

“See polnud Nirvana, kohe üldse mitte. Aga kuulama pidi. “My girlfriend says/That I need help.” Pole mul mingit girlfriend’i, mis ta sogab, midagi muud, läks! “My boyfriend says/ I’d better be off dead.” Juba parem. “Fuck you I’m gonna get drunk”, kohe väga hea. Kurat, kaugemale ei võigi sõnadesse minna. “All people are shit!” - päris sügavalt öeldud. Põhiline, et vihaselt ja ilma kompromissideta.” (lk 27-28) 

“Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu organismile kogu jõuga mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, peab leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad oli mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole. Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.” (lk 153) 

“Sellal me juba pildusime päid mööda õhku. Oma päid. Nüüd mu juuksed olid juba piisavalt pikad, ja ma osalesin täieõiguslikult headbang’is, imelises metal’i-tantsus, kus ei pidanud tüdrukut tantsima kutsuma ja end tema armu kätte usaldama, vaid võis lihtsalt rahmata juustega neile kuhugi. Aga muidu polnud tüdrukutel seal sellist kaalu. Ma olin ainulaadne hing tuhandepäises kehas. Need tuharad olid ka minu tuharad. Aga ma ei vajanud midagi sellist, ainult muusikat, mis tulvas meie üle, ja meie ise olimegi muusika, ja me tulvasime üle kõige.” (lk 216-217)