19 september, 2020

Keith Roberts “Kiteworld”. Penguin Books (1988)

Siin raamatus on siis sedasorti post-apokalüps, mida võib vast õigustatult pidada külma sõja mõjutusteks. Mitte, et raamatus seda otsesõnu mainitud oleks, aga oletatavasti on (kunagi piisavalt ammu) toimunud tuumakatastroof alal, mida võiks pidada Briti saarteks ja tulemuseks on olukord, kus saastunud alad koos mutantsete (inim)eluvormidega, kes on sinised ja läbipaistva pealiskihiga, nõnda, et siseorganid olla näha ja kes lisaks kummalisel kombel, vähemalt osaliselt, on tõelise universaalse altruismi ja armastuse kehastused … või vähemalt selliselt on tõlgendatavad raamatus aset leidvad põgusad kokkupuuted.

Aga tuulelohemaailm ise on selline aurupungilik fantaasia (minumeelest kuskil oli ka öeldud, et seda raamatut võib võtta kui varast aurupunki), kus riigis valitseb totalitaarne kirikuvalitsus ning käärivad pinged erinevate usulahkude vahel – nn Konservatiivid, Kesktee (mille filosoofia on selline chill ja sügavamat olemust ning kahetisusi otsiv ja otsapidi budistlik) ja hiljem tõstab pead äärmusrühmitus. Riigiusu võimu kindlustab otseloomulikult kaua elus hoitud hirm lendavate deemonite ja kõndivate deemonite (mutandid) ning deemonlikku hingust toovate tuulte eest. Hirm, koos riiklikult sanktsioneeritud ohutisteäriga – see tähendab, et kõige selle halva eest aitavad kaitsta otseloomulikult vastavate maalingutega tuulelohed, mida on oluline võimalikult palju ja pidevalt lendamas hoida – lendavad deemonid siis ei julge või ei taha tulla. Eks erinevates maanurkades on nonde müstiliste lendajate rahustamiseks muidugi veel võtteid, näiteks puhke-eendid korstnatel (et neil ikka hea tuju oleks, siis nad tänutäheks ei tee kahju või midagi) jne.

Raamat ise koosneb reast erinevatest lugudest erinevate peategelastega – ühiseks nimetajaks on sama maailm ja seotus nn Loheväega – organisatsiooniga, mis kirikliku eeskoste all tegeleb tuulelohejaamade mehitamise ja lohede lennutamise ja lohejõul õhupallikorviga taevasse lendamise ja asjadel silma peal hoidmisega ja … ning loomulikult on lisaks lennutajatele näiteks vaja ka niisama ametnikke ja teenistujaid ning loomulikult on olemas ka merevägi ning loomulikult peavad kõik esmalt läbima vastava õppeasutuse ning loomulikult on neil kõigil tüdruksõpru, õdesid, emasid, femme fatalesid, perekondi jms. Ahjaa, mere kohal nähakse ka kummalisi hõbedasi kiile vahel ning laevad käivad suisa (troopilistel) maadel, kus ka ilma lohesid lennutamata elu püsib – selline demoraliseeriv ja jumalavallatu info loomulikult pole tavainimesele mõeldud.

Erinevate lugude meespeategelastel kipub olema lisaks lohendusega seotusele ja ideoloogilistele ning moraalsetele konfliktidele lohendusega ka ühel või teisel viisil kummalisi ja komplitseerituid suhteid naissooga, mis üldjuhul hõlmavad eesrindlikku seksuaalse aktiivsuse perioodi (midagi teismelisele meeslugejale?), ent ometigi kipuvad asjad ühel või teisel viisil lörri minema... Mässu tõsta ja alla jääda saab siin ka – küll süsteemile, küll omaenese ihadele ja hirmudele, küll kasuisakujule...

Ahjaa, aurupunk. Mina isiklikult pole aurupungile kunagi PÄRISELT pihta saanud, aga see selleks. Igal juhul on siin raamatus esmalt küllap tubli annus tuulelohefantaasiaid (see on ehk olnud mingitel aegadel olnud üks poisikeste meelismeelelahutusi) ja siis ka pisut õlist mehaanikat ja tehnilisi kirjeldusi lohejaamadest ja lennutamise üksikasjadest. Masinasõpradele boonuseks on ühel peategelasist suisa auto ja veel parem auto, mida aegajalt putitada ja läikima lüüa annab (jaa, üks neist unelmate kaaslannadest on kahtlemata ka autosõber).

Kõik lood on üksteisega ka tugevamalt või lõdvemalt seotud, mis on iseenesest päris kena.

Lõpplahendus on aga jällegi täpselt selline nagu kõik internetiarvustused lubavad – kiire ja lambikas. Selline võinuks olla siinkandis umbes naivistlik kujutlus nõukogude liidust pääsemisest vms ja sellest aspektist on tegelikult ju isegi täiesti huvitav loetule tagasi mõelda. Kogu see hirmumajandus ja tuulelohekummardamine ning see kummaline ennastohverdav ja kõikvõimas imedemaa armastus seal teisel pool piiri (nii üldistatult öeldes, ei saa ju päriselt ka kõike ära rääkida, äkki keegi loeb – ikkagi Penguini Classic Science Fiction ja puha).

“The restlessness returned, on the long coach journey home. The others laughed and chattered, roared out bawdy songs, engaged in rumbustious games of cards, He sat apart, turning over in his mind what the dominie had said. Was it then possible to decorate a concept? Pile spires and pinnacles on it, till it towered in the mind as Godpath towered over Middlemarch? And a simple obvious truth was lost? There seemed to be some relevance to him; to his feelings for Mannings for the Kites. For Tan. But the link, if link there was, eluded him. He grappled with the notion; but try as he might, it endlessly slipped away.” (lk 105-106)

18 september, 2020

K. J. Parker - How to Rule an Empire and Get Away with It (2020)

 

Järg siis romaanile "Sixteen Ways to Defend a Walled City": kuulu järgi olevat tegu duoloogiaga ehk siis selles raamatus on impeeriumi pealinn seitsmendat aastat maismaapiiramisrõngas. Ent elu paistab olevat naasnud normaalsesse rütmi - kui muidugi selle sisse arvata ka aegajalt toimuvaid kokkupõrkeid piirajatega ning üle müüri linnamajadele langevaid kivikuule ja tulepotte, mis tekitavad rohkem või vähem hävitustööd. Ainult et ...


Ainult et linna piirav Oguse armee on taktikat muutnud - Ogus on ühendanud teadatuntud maailmast tervelt kolmandiku oma võimu alla ning nad tahavad nüüd üle võtta need teenused, tänu millele vaid meritsi ligi- ja väljapääsu omav linn üldse elus püsib. Ehk siis pakkuda odavamalt seda, mida Roburi linna oskustöölised on kogu maailmale seni pakkunud. Ja et Ogus on niiehknaa selle kinnismõtte valduses, et impeeriumi pealinn ja selle elanikud tuleb maa pealt pühkida, siis piiratud linna mõnedel arukamatel peadel on õige vesi ahjus.


Et olukord püsiks linnas stabiilsena, võetakse kinni näitleja Notker, keda sunnitakse surma ähvardusel mängima Lysimachost (linna päästja, tänu kellele üldse esimese romaani sündmustiku käigus suudeti Oguse armee pealetung peatada!), kes hiljuti just sai surma juhusliku kivikuuli põhjustatud hävingu käigus. Vale-Lysimachos saab temast (otseselt) sõltumata intriigide käigus koguni keiser Lysimachos II, mis annab Notkerile õige kurikavala võimaluse oma nö palkajatest vabaneda ... selleks, et plaanida koos oma värske abikaasaga linnast põgenemist (mis on nende arvates paratamatult surmale määratud), taskud raha täis.


Aga kõigepealt tuleb siis linna kaitsta Oguse armee üha hoogustuvate rünnakute eest.


K. J. Parker tuntud headuses ehk ühe käega ehitab ta üles toredat ühiskonda, teise käega ... näeme inimkonna kahtlasemaid külgi. Näitleja ja petis Notker on kahtlemata igati õigustatult linnarahva armastatud keiser Lysimachos II, aga ikkagi, eelkõige on ta näitleja ja petis (mis pole muidugi sünonüümid, lihtsalt selle romaani peategelases on need tihedalt põimunud). Paratamatult ei saa vihjata, mida vale-Lysimachos õieti ajab, aga jah, paistab, et lõpptulemuseks võiks ikkagi olla selle duoloogia valmimine (muidugi, saaks jälle leida uue vaatenurga, kes siis jätkaks linnarahva lugu).


Eks omaette võtteks on see, kuidas esimese romaani sündmusi mäletatakse (või noh, interpreteeritakse) ning tegevuse käigus unustatakse üldse tollased (võimalikud) tegelikud kangelased. Taas ei pääse kuidagi Saloninuse erinevatest tarkuseteradest (kurat, peaks kuidagi kätte saama selle Saloninuse kohta käiva esimese jutustuse). Lisaks sellele teeb autor kokkuvõtte romaanide "Two of Swords" sündmustikust (vt lk 314), ning paigutab selle romaani sündmustest sadu aastaid varasemaks. Mis muidugi viib mõttele, et ehk on siin viiteid Parkeri teistelegi romaanidele. Ja miks küll autori raamatute insenertehniline mõte on Parkeri vanatehnika armastusest hoolimata stabiilselt ühel tasemel (nonoh, isegi Abercrombie Esimese Seaduse maailm jõudis tööstusrevolutsioonini).


Igal juhul, pea alati on Parkeri loome heaks meelelahutuseks (oeh, see "Book of Magic" antoloogia oma keskpärasustega), nii soovitaks sedagi tsüklit lugeda - kui on muidugi tahtmist sarkastilisema ja insenertehnilisema fantasy järele.


17 september, 2020

Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”. SA Kultuurileht (2018)

„Aeg elada ja teisi jutte“ on kogumik lühijutte ilma piltideta, mis algavad enamasti justkui võrdlemisi lihtsast ja argisest ent jõuavad alati oskusliku puändini, mis tihtipeale seest õõnsaks võtab ning millele vahel on veel mõni väikene emotsionaalne keerd peale keeratud. Igal juhul oli see nauditav, kuigi ka omamoodi sünge lugemine. Ei ole, et lood iseenesest oleksid alati tingimata midagi rabavalt uut, aga viis, kuidas nendeni jõutakse avaldas muljet. Iga lugu on ise häälega ja ise viisil – kord esimeses isikus, kord kolmandas või teises. Hääli võib olla üksvõi mitu, vahel on tegemist justkui päevikukannetega, vahel valitseb teadvusevoolulik aegadesegadik. Ning enamasti on sellises enam-vähem õdusas argisuses, millega lugu algab, tunda mingit vaevumärgatavat pinget, mis lõpuks, justkui pooljuhuslikult laheneb, millegi tumeda ilmsikstulekuga. Samas on see jutustamisviis läbi normaalsuse kuidagi rahustav, tulgu sealt taustalt siis välja mis tahes.

Huumorimeele puudumises ei saa autorit samuti süüdistada ning tõsised teemad ei takista aeg-ajalt ka muigamast. Kirjavahemärkide kasutus on autoril pisut eripärane, seega ei maksa puuduvate või üleolevate märkide täheldamisel kulmu kergitada – nõnda ongi ning tõlkija on suurepärast tööd teinud. Ma isegi ei tea, milline lugu lemmikuks lugeda, aga üks meeldejäävamaid oli näiteks Rotangtugitool või Hoop pimeduses või Kampsun või Supp või ... No saate aru küll.

Alati on ka põnev see, et sageli ei tea KES loo peakangelane siis parajasti on, enne kui tema sugu ja vanus ja muud üksikasjad tasapisi pooljuhuslikult välja tulevad.

Ahjaa, üks oluline aspekt, mis mulle väga meeldis on see, et tegelased on enamasti kuidagi terviklikult inimesed, mitte ei taandu ühte kindlasse puändi teenistuses olevasse rolli. Kui, siis pigem on asi olukorras ja elusaatuses või mingis emotsionaalses puudujäägis või üleküllas... on mingi üks asi, mis on nihkes ja sestap lähevad asjad nii nagu lähevad.

Lõpetuseks üks lõbusam näide ühe loo algusest. Ka see kisub loomulikult tõsisemaks ning sellel, mis esmapilgul tundub lihtsalt võluva koolipoisiliku lohetamisena on oma tagamaad. Sellegipoolest ei võta see, kuidas lugu edasi läheb põrmugi ära peategelase leidlikkuselt ... nagu eelmises lõigus kiidetud.

„Kirjutamine

Kirjutage kahekümne rea pikkune jutt väljasõidust maale.

***

Läksime jalutuskäigule. Võtsime koera kaasa. Mängisin temaga terve pärastlõuna. Päike paistis. Siis pistis koer jooksu. Ma kutsusin teda, et hakata kodupoole tagasi minema. Kodu poole ikka (pool, poole, poolt käändsõnast lahku). Ta on emane koer, nimi on Mélodie. Hüüdsin, Mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie /.../ mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie mélodie

Tükk aega kutsusin. Ta ei vastanud midagi. Koerad ei räägi. Õpetaja, mul sai kakskümmend rida täis. Oleks ikka väga ebaaus mulle selle eest kaks panna.“

(lk 43)

16 september, 2020

Nik Sredin - Niña (Me armastame Maad, 2016)

 

Kogumiku ainus lugu, kus tegemist tehisintellektiga, mis selle teksti kontekstis on küll pigem museaal koos laevaga (tähendab, laev on esmajärguline, tehisintellekt vaid osa sellest). Lugu siis sellest, kuidas teleporteerumist kasutav nö heaoluühiskond pole igapäevaselt teps mis põnev ning nii otsustavad kaks nooremad tüüpi vanamoodi rännata Alfa Kentaurile - ehk siis kasutada just sama laeva, millega omal ajal sinna Alfa Kentaurile jõuti. Nojah, kõigepealt tuleb see muuseumist kätte saada.


Et selle retrokangelasteo sooritamiseks raha saada, õnnestub neil viimaks see idee maha müüa ühele meelelahutuskompaniile, mis hakkab lendu rahastama - andes võimalikule kümne aastasele reisule kaasa mees- ja naissaatejuhi, kes siis igapäevaselt kajastaksid maalastele selle seikluse eri juhtumeid.


Aga noh, teadagi, ükski sõit pole oma rutiinis teab kui põnev pealtvaatajatele ja siis on nii mehel kui naisel oma roll, et kosmosesõidu argipäeva eri juhtumitega vürtsitada - kas siis erinevate õnnetuste või armuintriigidega. Mis tõelised rändurid õige turri ajavad. Laeva tehisintellekt … vaatleb toimuvat sekkumata. Kuniks …


Tekst siis pühendatud Thor Heyerdahlile, kes proovis omal ajal mitmeid iidseid meresõidutarkusi, et näha võimalusi, kuidas ammusel ajal võis inimkond Maa erinevaid paiku asustada. Kõiksugu huumorist ja seiklustest hoolimata jääb tekst kuidagi vähe lapikuks, tegelased jäävad üheplaaniliselt headeks või halbadeks. Samas eks see retrokosmoseres on omal moel lahe, pole teadusliku fantastika puhul sellist lähenemist kohanudki.




15 september, 2020

Paul Auster „Oraakli öö“. Tänapäev (2007)

„Oraakli öö“ balansseerib pisut ka ebareaalsuse piirimail – kirjatarvete poodnik M. R. Chang oma kummaliste ettevõtmistega; salapärased asjaolud siniste Portugali märkmike ümber, mis sellesse kirjutaja kuhugi teistsugusesse aegruumi ühendavat näib –, aga vast võib suuremalt jaolt jääda pigem selle juurde, et peaküsimus on selles, kust tuleb kirja pandu sõna ja milline on selle võim reaalsuse suhtes. Sinine märkmik on omamoodi võimendi, mis seda valgustada aitab. Kirjutamine on justkui teekond iseendasse ja võimalus nähtavale tuua asju, mida lihtsalt enese seest välja vaadates märgata ega teadvustada oska, samas on see ka viis kujutlusvõime abil maailma tükati nähtavas mosaiikpildis valgeid laike täita, seda elus, kus on asju, milles päriselt kaevamine võib osutuda liiga ohtlikuks.

Mis muudab selle raamatu võluvaks on vast mitte ennekõike kirjutamise teema käsitlus ise vaid viis, kuidas raamat on üles ehitatud. Sujuvalt põimuvad üheks ja ühtlaselt pingestatud tervikuks nii esimesel tasandil toimuv tegevus kirjaniku, tema naise ja peresõbra ning tolle poja pisut dramaatiliste pööretega argielust, kui kirjutamise protsess – kust tuleb idee, kuidas kirjanik seda lahendama hakkab –, ning samuti ka selle idee põhjal kirjutatav pöörane lugu ise ei tundu põrmugi vähem reaalne või köitev. Rosinatena saias on asja segatud ka kirjaniku naise unenägu ja kirjutatava peategelase kätte sattunud väljamõeldud autori käsikiri ja tolle sisukokkuvõte. Kõige selle juures ei teagi, mida lõppkokkuvõttes arvata M. R. Changi pisut üle võlli ja unenäolisest eksistentsist selles, mis peaks olema esmatasandi reaalsus, ehk on ta loo seisukohast võttes osaliselt märkmiku teenistuses ja osaliselt abinõu peategelase psühholoogilise seisundi mudimiseks reaalsusega liigseid küsimusi esitamata leppimise osas. Kogu selle mäsu – lugu võib ette kujutada justkui tuulepesase taimena, mille juuresasist ulatub üks haruke isegi Lääne-Euroopa ajalookihtide viimase Suure Traumani välja.

Kuskil, paljudeks väikeste tükkidena, on maa-alune punker tohutu hulga telefonikataloogide ning lukus uksega.

14 september, 2020

Sarah Gailey - We Don't Talk About the Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Ühel maakohas elaval perel juhtub nii, et nende küünis on lohe, mis keeldub lahkumast. Mitte et sellest tohiks rääkida. Pere toidab teda metallijäänustega, mida isa oma töökohast toob - keegi ronib redeliga ämbritäie metalliga küüni ukseni ning valab selle siis küüni põhjas valitsevasse pimedusse, kus asub lohe, millest ei tohi rääkida. Ja kui räägid, siis isa karistab nii, et sa ei taha enam sellest (ehk lohest) midagi rääkida.


Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes siis aastaid iga nädal ühe korra käib lohe toitmas; temal tekib ikka küsimus küünist ja selle elanikust. Kuniks ta siis ei taha sellele enam tähelepanu pöörata. Isa, eksole. Aastad mööduvad, tüdrukust sirgub neiu. Ja lohe ei lahku.


Jutt siis üleskasvamisest ja võimukasutusest - milleks on isa valmis, et oma pere kontrolli all hoida. Või siis lohe. Üpris painav lohelisandiga perekonnalugu.


11 september, 2020

George R. R. Martin - Haviland Tufi reisid (2020)

 

Lugu siis kaupmehest Haviland Tufist; kes järjekordse tellimustöö käigus satub kokku tõeliselt hiiglasliku seemnelaevaga, mida kasutati tuhat aastat tagasi bioloogilise sõjaviis tarbeks (ja mis siis tuhatkond aastat mahajäetuna peidus olnud ühe planeedi juures … kus senini peab bioloogilist sõda, et sealseid elaniikke vaos hoida). Mistõttu laev on täidetud miljonite kõiksugu DNA-näidistega erinevate maailmade floorast ja faunast ja bakteritest ja viirustest (muuhulgas siis eelajaloolised näidised). Kõiksugu haigused on muidugi igati ökonoomne tapariist, aga floora ja fauna kasutamine on kahtlemata glamuurseim neist (mõelda vaid, saad vajadusel kiirkorras (kronovarp!) kloonida türannosauruse. Peale seikluses ellujäämist otsustab Haviland Tuf hakata ökoloogiainseneriks ning tasu eest erinevaid planeete ökokriisidest välja aidata. Muidugi, kuivõrd on tegu ökoloogiaga, siis on need operatsioonid vähe keerulisemad kui Tuf ja tellijad ette kujutavad ning võõrliikide vallapäästmine võib olukorra pigem hullemaks muuta.


Haviland Tuf on selle poolest huvitav tegelane, et seitsme teksti jooksul on ta … enamvähem üks ja sama, ei mingit nö karakteri klassikalist arengut (arenguks on raske pidada seda, et võrdlemisi edutust kaupmehest on saanud hiiglaslikku seemnelaeva omav isehakanud ökoloogiainsener). Muidugi, tegelase staatilisus on sissekirjutatud ta enamvähem kivisesse olekusse (eksole, mis pakubki lugejale humoorikaid hetki; ja need kassid ka). Lõpus kerkib küll küsimus jumalusest … ja tõepoolest, selline emotsionaalne kivikuju võikski olla üheks õigeks jumala kehastuseks.


Nagu selgub, on Haviland Tufi kronoloogiliselt varasemad jutustused hiljem kirjutatud (eks selle põhjustest annab teada Raul Sulbi järelsõna) ja ausalt öeldes ongi raamatu esimene pool kuidagi asjalikum (kuigi, läbi kolme loo moodustub nö raamjutustus); kronoloogiliselt hilisemad tekstid on vähe jandilikumad (eriti see Norni koletiste lugu).


Kui järgi mõelda, siis ehk see raamatu teise poole teksti võlu vähenemine on seotud jutustuste järjepannu lugemisega, ehk rahulikumalt võttes (aga aega ei ole!) oleks vähe rohkem lõbu tundnud. Tufi seiklused toimuvad samas süsteemis “Valguse hääbumisega” ning tekstide tonaalsus on ikka päris erinev (kuigi eks varasema romaani puhulgi on mitmeid ökoloogiaga seotud küsimusi). Eks “Valguse hääbumise” tumedus ongi emotsionaalselt mõjusam kui Tufi reisid (a la “Jää ja tule laul” võrdluses “Seitsme kuningriigi rüütliga”).  Paratamatult tekib tunne, et peaks üle lugema teised selle maailma tsüklisse kuuluvad eestindused: “Liivakuningad” oli nagu väga hea, “Öölendajatest” ei mäleta suurt midagi, aga see “Risti ja lohe tee” on jätnud mällu küll vähe möh-mulje.


Paistab, et nüüdseks on eestindatud Martini kõik pikemad tekstid, vaid “Armageddon Rag” on veel puutumata. Kivi kotti.


ulmekirjanduse baas

10 september, 2020

Juri Nesterenko - Maa helesinine taevas (Me armastame Maad, 2016)

 

Nagu Rõbakovi loos, nii ka siin naaseb Maa juurde ammu kadunuks peetud uurimislaev - olles 83 aastat võidelnud erinevate hädadega ning selle käigus enamuse meeskonnast kaotanud. Aga nüüd … on vanamehed tagasi. Ja Maaga ühendust saades kuulevad, et nende sihtkohta on külastatud peale neidki (ning sinna kadunute meenutuseks mälestusmärk tehtud) ja see kant kasutusele võetud. Eks rändurid arvasidki, et vahepealne tehnikaareng (nagu kasutusele võetud hüperdraiv) võib nende saavutuse enamvähem muuseumi saata.


Aga peamine on Maa, eksole, sinine taevas ja hommikused lõhnad. Enamvähem raugastunud ja ränkadest sõidutingimustest deformeerunud kosmonaudid ja teadlased tahavad ikkagi Maale saada - kuid maalased tahavad neid paigutada muidugi kõigepealt karantiini arstide hoole alla. Kapten võitleb selle iseenesest aruka otsuse vastu, neil pole jaksu ega elupäevi järel, nemad tahavad lihtsalt Maale!


Et selline pisarakiskuja lugu, plusspunktid kindlasti sellise raugastunud meeskonna (sest naisi ei paistnud seal olevat) loomise eest. Ja eks omal moel südantsoojendav ka see Maaga seotud pateetika. Painama jäi küll küsimus, et miks küll oli maha jäetud San Francisco?

 

ulmekirjanduse baas

09 september, 2020

Patricia A. McKillip - Camouflage (The Book of Dragons, 2020)

 

Nagu Swanwickil, nii siingi väike ajarännuteema sees. Siin on siis võlurite kool ning viimase õppeaasta tudengitel on järjekordne eksam - tunda ära ja kasutada vanaaegset maagilist eset. Peategelane saab kivi ja äkitselt paiskub eksamiruumist kuhugi teise, ammusese aega, kus selgub, et kivi on tegelikult lohe kivistunud fekaal. Ja ajastuks osutub midagi sellist, kui Hannibal ületas koos vähe mittestandardse sõjaväega Alpide mäestikku - lisaks sõjaelevantidele on kaasatud lohed, et katsetada nende lennuoskusi vaenlastele tuule alla tegemiseks. Kuid lahinguolukorras polegi nii lihtne lohesid kasutada … ja võlurikooli abiturient sekkub tahtmatult selle probleemi lahendamisse.


Kõiksugu võlurikoolide tegemistest lugemine tekitab nüüdseks peamiselt peavalu, aga selles loos on õnneks põhiline aur ikka selle iidse sõjaväe ja lohedega seonduval tegemistel - abituriendiga samaaegselt viibib sõjaväe juures ka üks võlurikooli vilistlane oma salajase ülesandega. Paistab, et lugu lõpeb otsesõnaliselt sellega, et siia võiks järgneda midagi. Või siis on tegu autori mõne olemasoleva maailma laiendusega? Pole aimugi, see alles esimene tekst, mida olen McKillipilt lugenud.


08 september, 2020

Vjatšeslav Rõbakov - Vesi ja laevukesed (Me armastame Maad, 2016)

 

Nagu selle kogumiku mitme loo puhul on teemaks olnud, tähendab kosmose suurem uurimisreis pahatihti kahesaja aastast rändu. Selles loos jõuab rändaja viimaks ka tagasi … ja avastab vägagi teistsuguse elukorraldusega maalased. Enam pole riikide vahelisi konflikte, inimsugu tegutseb ühel meelel - samas pole see ei kommunistlik ega kapitalistlik paradiis, vaid et looduslik valik on selekteerinud 23. sajandiks välja psiivõimetega inimkonna. Ehk siis need inimesed, kes suudavad teiste mõtteid lugeda.



Tähelendur Kohlil selline võime muidugi puudub ja nö aklimatiseerumise käigus tabab teda mõne aja pärast vägagi ebameeldiv üllatus, kui saab viimaks teada, et ümbritsevad inimesed on jälginud ta mõtteid algusest peale. Mis seletab ka seda valulist tõika, miks seksinäljas kosmonaut pole saanud ühegi naisega flirtidagi - inimestes tekitab õudust Kohli sõnade ja mõtete vastuolu. Pettunud mees otsustab uuest inimkonnast eralduda ja asub elama looduskaitsealale, metsikusse loodusse. Aga sealgi pole tal viimaks inimestest pääsu - ning inimkond peab tegema valiku, mida õieti peale hakata sellise ebastandardse ja -mugava inimjäänukiga.


Et siis vaat et eksistentsialistlik kirjandus ulmelikus keskkonnas. Või et mis siis see ideaalühiskond võiks olla … ja milliste puudustega. Peategelane Kohl on kukkunud välja kuidagi väga inimlikult, muidugi inimene hakkabki endamisi mõtlema viisil, mis pole seltskonnas kuidagi kombekas. Kes siis nii ei teeks, või mis.


“Just sel ajal sai Kohl teada, et demograafiline probleem on lahendatud Päikesesüsteemi planeetide asustamisega, mis muudeti inimestele sobivaks vähendamise, ümberehitamise, tehispäikeste süütamise ja muude muinasjutuliste tegevuste abil. Küllap pani Kohl seda Maale lähenedes isegi tähele? Kohl kinnitas, et muidugi, ikka pani, jättes täpsustamata, et pidi lolliks minema, tundes Päikesesüsteemi vaevu ära ja kahtlustades mitu tundi paaniliselt, et on kosmoses ära eksinud ja valesse kohta sattunud.” (lk 141)


ulmekirjanduse baas

07 september, 2020

Michael Swanwick - Dragon Slayer (The Book of Dragons, 2020)

 

Ehtne fantasy madina ja võluritega, kuid ka ajarännuga. Viikingilaadne palgasõdur Olav on jõudnud oma seik

lustega nii kaugele, et teda on hakanud jälitama lohe. Ja selle eest pole enam muud pääsu, kui jääda pidama linnas, kus on mitmeid võlureid - ning võlujõud peaks takistama lohe linna sisenemist. Kuid lohe … võtab sisse koha linna siseneval teel ning peatab linna igasuguse varustamise


Olavi uus tööandja on muidu vähetähtis, aga seda ambitsioonikam võlur, kel on võime ajas rännata - tänu millele võlur avastab lahenduse lohest vabanemiseks. Olav kaaslastega asuvad teele linna piirava lohe poole ning mõnigi neist ei naase …


Olaviga samaväärne on ta uus kannupois, kes tegelikult ei osutu väga poisiks; üldse on siin naistegelased, kes jäävad avalikult nö meeskangelaste varju, aga … Kui pool lugu on justkui fantasy klišee, siis teises pooles Swanwick asetab ehituskive veidi ümber ja moodustub vähe iroonlilisem ehitis. Mis on päris lahe.



04 september, 2020

Sergi Žadan - Depeche Mode (2020)

Päris vinge postsovetlik road movie noortest ukrainlastest, kes päevad läbi teevad midagi, enamasti küll väga purjus või pilves olekus. Eks üheksateistkümne aastastel on teadagi meri põlvini, nii on selline olelemine omamoodi loomulik eluetapp - eriti muidugi üheksakümnendate aastate algul, kus riigikorra muutumise järel avanesid korraga tuhat võimalust paremaks või halvemaks eluks. Selle romaani tegelased ei seadnud endile erilisi eesmärke, mõned neist küll õppisid kõrgkoolis, aga noh, tollane ülikoolielu oli ikka midagi muud kui praegune kõrgharitute tootmine.


Kui algul mõtlesin, et teksti teatud satelliitideks võiks olla “Jelgava 94” või Marusja Klimova romaanid, siis tegelikult oleks see justkui “Trainspottingu” väiksem vend (muidugi, selliseid rämedaid arenguromaane on eesti kirjanduseski) - paar päeva noorte nö hedonistlikust (eks see on tõlgendamise küsimus, kuidas sellist elupõletamist nimetada) elust, kus kangeid narkootikume asendavad piiritusjoogid koos kanepiga ning sotsiaaltoetuste puudumisel otsitakse raha erinevate hangeldamiste (jajah, see Venemaalt viina toomine) või jaburate pättustega (Molotovi büst). Romaani nö teine peategelane ongi tollane ühiskondlik eluolu - lagunemise kõrval tärkavad kõiksugu väikeärid, mida siis kontrollivad mendid või organiseerunud kantpead. Ja muidugi lääneliku elu pealetung (adventistide misjonär, Depeche Mode), mida siis kohalikud omadele vahendavad (romaani vast jaburaimad kohad). Millele on omakorda vastukaaluks äärmuslaste trotskistlik utoopia, kus töölisi õpetatakse igavese revolutsiooni tarbeks erinevaid lõhkeaineid valmistama.


Ja kõige selle keskel siis kolm tuttavat, kes otsivad neljandat tuttavat, et talle teatada kasuisa surmast ja matusest. Selleks käiakse läbi üsna teadvusetu otsing mahajäetud tehasekompleksis, mustlaste getos, rahutu ja iseseisva kindralitütre korteris, kongides ja raudteejaamades, Ja kes kuhu viimaks jõuabki?


Eks see raamat on paratamatult võluv, kuivõrd peategelased on minust vaid paar aastat vanemad ja teadagi on noorus elu inspireerivaimaks ajaks. Muidugi, tollane Tallinn ja Eesti polnud vast nii troostitu kant kui raamatu Harkiv ja Ukraina, aga teatud olud ja jamad tekitasid küll kerget nostalgiat. Kuid sellele vaatamata on see romaan kuidagi … hea litakas.


“Naistel on meist suva, isegi ringteeäärsetel prostituutidel, mõnikord käime neid vaatamas, see on meie jaoks nagu mingi ekskursioon, tasuta meelelahutus, pappi meil muidugi pole, nii et lobiseme nendega niisama, lunime tobi ja räägime oma elust erinevaid lugusid, ühesõnaga, takistame neil oma prostituudi rasket leiba teenida. Aga nad suhtuvad meisse täitsa hästi, ega neid endidki seal ringteel kellelegi väga tarvis ei ole, nagu meidki ei ole, ka neil nagu meil pole piisavalt pappi, nii neile kui meile ei jätku ühiskonna armastust ning me vireleme sel märjal vihmasel suvepäeval Harkivi kõledas äärelinnas, mis on rohtu kasvanud ja reklaamplakatitest kirju - imeline paik, imelised prostituudid, imeline elu. Homoseksualismiga me ei tegele, ehkki kõik liigub sinna suunas.” (lk 36)


“Ma tean, seda kõike teeb tema, ja kui ma enda kõrval üldse kellegi olemasolu olen tundnud, siis just nimelt tema olemasolu, ehkki vaja oleks loomulikult kedagi muud, oleks hea, kui mu kõrval, kui mu ümber õhus poleks mitte pelgalt see paganama saatan, vaid keegi palju meeldivam, aga noh, on nagu on, on läinud nii ja mitte teisiti, ja seepärast ei häbene ma ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi, pressida veidike veel, veel paar millimeetrikest, ilma ühegi sihita, ilma ühegi soovita, ilma ühegi kahtluseta, ilma mingi edulootuseta.” (lk 159)

03 september, 2020

Jorge Luis Borges - Zahir (Aleph, 1987)

Hiljuti ilmunud VanderMeeride kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogiasse on valitud muuhulgas see lugu. Ja kui on võimalus seda teksti eestikeelsena lugeda, siis tuleb muidugi juhust kasutada. 

Et siis Zahir, üks jumala 99 näost, mis mõjub kogejale õige hullutavalt ja mis asub ruineerima tegelast nimega Borges. Muuhulgas saab siis teada, millised on sellise nähtuse ajaloolised ja kultuurilised kajastused ning kuidas võiks proovida sellest painest vabanemist.

Borges on kui Mati Unt, aga igavam. Noh, küllap teeb Undi huvitavamaks Eesti ainese kasutamine (eksole, nagu ka Borgese argentiinalikkus). Juba viimaste eestinduste puhul tundsin, et olen kaotanud noorusaegse innu niisuguste tekstide lugemiseks, ka nüüd ei suuda tekstist leida rohkem imetlust kui see, kuidas autor erinevat ainest kokku seob ja sellest suppi keedab. Mitte et lõpptulemus minus suuremat katarsist tekitaks. Aga see on muidugi minu probleem.


02 september, 2020

Todd McCaffrey - Small Bird's Plea (The Book of Dragons, 2020)

Lugu jätkab natuke Leckie-Swirsky laadis ehk siis kunagi (tuhat aastat tagasi?) tegi kosmoselaev hädamaandumise mingil planeedil ning selle aja jooksul on inimesed enamvähem unustanud kaugete eellaste teadmised - muidugi, folklooris on säilinud mitmeid märkmeid laevast ja tehnikast jms. Inimesi kimbutavad deemonid, mis/kes, nagu hiljem selgub, on nüüdseks ammugi surnud laevnike avatarid (tehisintellekti värk?) ja mis on püüdnud hoolitseda inimeste eest - kuniks ellujääjaid päästma tullakse. Mis oleks ehk võinud juba ammu teoks saada.

Lugu siis sellest, et üht inimeste küla justkui rünnatakse miski võluväega ja viimases hädas läheb väike tüdruk omapäi otsima imede koobast, kust saaks vaimudelt abi küsida. Retkel puutub ta kokku nö heade deemonitega ning tasapisi hakkavad välja kooruma mineviku saladused ja tuleviku mured. Ja lohe, eksole.

Et siis selline ulmeline lugu, mis meenutab midagi varemloetut. Või noh, selliseid tekste oleks justkui mitmeid lugenud, aga nüüd ei oska näpuga osutada.

01 september, 2020

Viktor Kolupajev - Me armastame Maad (Me armastame Maad, 2016)




Teaduslikust fantastikast on selle loo puhul keeruline rääkida, aga iseenesest armsalt lüüriline jutt igatsusest ja lähedusest. Maal hakkavad kohtuma inimesed, kes ei mäleta minevikku (välja arvatud siis see tüüp, kes nad kokku ajab). Aga … seal oleks justkui ühine saladus ja süütunne. Ja see süütunne, häbi matab hinge.

Selgub, et nad on käimasoleva uurimisreisi liikmed, kes on laeva hüljanud ja teleporteerunud (või midagi sellist) tagasi Maale, lähedaste juurde; armsale Maale. Kogu rühmast on jäänud laeva vaid üks naine, laev kihutab Helesinise planeedi kanti, kus võiks leiduda elu sisaldav taevakeha. Deserteerunud kosmonaudid, silmad häbi täis, tahavad naasta oma töö juurde.

Nagu öeldud (või siis ütlemata jäänud), kohati totter süžee, aga omal moel siiski armas. Maa ja lähedased, eksole. Süütunne, ja sellega hakkama saamine. Eks tekst on vähe nõukoguliku paatosega, kõik need üleilmsed vennastumised ja targad juhid. Aga samas - vedelaks löönud kosmonaudid!

“Vsevolod ja Robin üritasid seda nähtust uurida, aga neil polnud mingit plaani, mingit metoodikat. Ja nähtus oli ka liiga uskumatu. Kõige lihtsam, mida nad oletada oskasid, oli lainejuht, kitsas lainejuht kolmemõõtmelises ruumis, mida mööda inimesed liiguvad kosmosest Maale ja tagasi.Gravitatsioonivälja analüsaatorid registreerisid nõrga välgatuse, kui inimene kadus, ja samasuguse, aga vastupidise polaarsusega välgatuse, kui ta tagasi ilmus.” (lk 109-110)



31 august, 2020

Ann Leckie, Rachel Swirsky - We Continue (The Book of Dragons, 2020)

Lugu sellest, kuidas 500 aasta eest tegi Marsilt pärit (põlvkonna?)laev kuskil planeedil hädamaandumise, poolenisti pinnasesse mattunud laeva jäänustesse tegid selle endised sõitjad linna ning avastasid, et seda planeeti asustavad muuhulgas lohed. Aastasadade möödudes toimus hirmus maavärin, mis kosmoselaeva maasse mattunud seadmetes põhjustasid õnnetuse, mille tagajärjel pääsesid valla radioaktiivsed kiirgused. Mille tagajärjel hakkasid linna elanikud piinarikkalt surema. Aga üks väike poiss pääses. Sest lohe korjas ta üles ja viis poisi oma tarusse.


Tõepoolest, selle loo lohed elavad kui mesilased - on kuninganna, on erinevate ülesannetega (sõdalased, kogujad, koristajad) taru liikmed. Ühe koguja-lohe hoole all kasvaski poiss mitmeid aastaid. Kuni … see taru hakkas välja surema, et teha ruumi uuele kuningannale ja ta töölistele. Kes arvatavasti ei pea poisist suuremat lugu ning tarvitaksid ta toiduks.


Omal moel armas lugu kahe täiesti erineva liigi esindaja lähedusest, kes ei suuda omavahel otse suhelda (nii lohe kui poiss püüavad aimata, mida teine võib soovida), aga ometi kiinduvad teineteisesse. Paralleelselt jookseb kaks lugu: taru nö võimu üleandmisest ja kuidas hävines inimeste linn - aga, nagu selgub, polnud linlased planeedil ainsad omasugused.

28 august, 2020

Rex Stout “Nad matsid Caesari”. Kupar (1993), tlk Ronald Lämm

Ma ei ole kunagi Nero Wolfe'i lugesid süstemaatiliselt lugenud, pigem on ikka nii, et mingi osa neist vedeleb siin või seal ja aeg-ajalt satub näppu ning enamasti olen järgmiseks lugemiskorraks suutnud peaaegu täielikult kõik ära unustada, esmajärjekorras selle, kes mõrvar on. Ega ma nüüdki mingi süstemaatilise lugemisega ei tegele, aga sai siin juhuslikult päris mitu tükki järjest loetud ja mõtlen nüüd, et tean vist vähemalt nelja raamatut, kus Wolfe, kes haruharva majast väljas käib siiski erakordsetel asjaoludel laias ilmas ula peal on. Üks on see raamat, kus Wolfe kodust väljas munarooga valmistab, teine on “Must mägi”, kolmas on “Teine ülestunnistus”, mida eile lugesin ja neljas on seesama pulliga raamat, millest praegu juttu. Kindlasti on mõni veel ja mitmes teises peaks esinema puhku, kus ta on sunnitud kõigest hoolimata korraks, kas kohtus või politseijaoskonnas vms paratamus asutuses kohal käima.

Nojah, see selleks. Caesari raamatus on Wolfe igatahes täiesti vabatahtlikul väljasõidul koos trobikonna orhideega, et suurel laadal-väljanäitusel selgeks teha, kes on kes ning mingisugusele orhideeauhinnale käpp peale panna. Õnnetuseks lõhkeb aga Wolfe'i auto rehv, mis tingib ebasoovitava lähikokkupuute auto esiosa ja ühe õnnetu puittaime vahel. Järgneb pikk dialoog, selgitamaks välja, kuidas õnnestub abi kutsuda ning kombinatsioon Wolfe'i soovimatusest jääda üksi auto juurde ja/või (üksi) pikemat vahemaad kõndides läbida viib selleni, et Goodwin ja Wolfe asuvad retkele läbi karjakopli taamal paistva maja poole. Poolel teel tutvustab end kopli elanik – üks võrdlemisi võitlushimuline pull, ning samuti ka tolle püssiga vehkiv ihukaitsja. Edasi toimuvad mõned ebagraatsilised diversiooni ja põgenemismanöövrid, mille lõpptulemuseks on Wolfe'i hiiglaslik kuju keset koplit kivikuningat mängimas ning käkaskaela üle aia maandunud Goodwin.

Nõndaks jääb meie koomiline duo lahkete võõrustajate juurde peatuma, ilmneb komplikatsioone seoses pulliga ja peagi leitakse ka esimene laip. Toimuvat esialgu võimaluste piires ignoreeriv Wolfe saab endale viimaks kliendi, kolib teise võõrustaja juurde ja loomulikult lahendab lõpuks mõrvad. Sisureetjana võib lisada, et kahtlust ei jää ka selles, kes on Liivimaa parim orhideekasvataja.

Nagu ikka, seisneb põhiline võlu Goodwini humoorikates kirjeldustes, lõputus ogaras teravmeelitsemises ja vastastikustes lapsikustes suhtes oma tööandjaga. Näiteks mainib Wolfe terve raamatu vältel järjepidevalt igale vastutulijale Goodwini oskamatust autojuhtimise alal. Puudu ei ole ka hea toit – lambafrikassee metodistide einelauas viib keele alla. Ahjaa, samuti on tegemist raamatuga, milles Goodwin tutvub esmakordselt Lily Rowaniga, pange tähele!

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski - Muinasjutt Troikast (2020)

30 aastat tagasi oleks see romaan võinud ilmuda Loomingu Raamatukogus ja oleks igati ajavaimule vastanud - kõik see süsteemikriitiline andmine, no mida hing veel ihata oleks osanud. Kuigi, eks nüüdki võib bürokraatiaga jändamine olla mõnegi teadlase või uurija teiseks elutööks. 


Tõlgitud on siis originaal ja nö avaldamissõbralik lühem versioon. Takkajärgi ongi huvitav vaadata, millised rõhkude muudatused on kahe teksti vahel - kui algvariant ongi vaid üks fantastiline maailm (jajah, järg “Esmaspäev algab laupäevale”), siis lühemas versioonis minnakse vähemfantastilisest maailmast hulga fantastilisemasse maailma - nüüd on korraga salapärane Troika asukohaks 76. korrus koos Kitežgradi kõikide vaatamisväärsustega, mida siis kaks nooremat teadustöötajat lähevad uurima (jälgimise all!); sel uurimisel on ka väga konkreetne lõpp (erinevalt originaalist, kus see Troika jääbki otsustama ja uusi võrseid ajama).


No ja lühemas variandis pole Spiridoni ega lumeinimest ja see poolmüstiline telkimine Troikaga jääb samuti välja. Ja polkovnik oma reaktiivratsaväega. Aga jah, kõik see bürokraatia … raske uskuda, et autorid võinuks nii naiivsed olla ja loota sellise teksti avaldamist niisugusel kujul (eks de facto lühem tekst korraks trükitigi), seda lahedam on mõelda, et leidub niisuguseid hulle autoreid, kes tõsimeeli ajavadki oma rida.


27 august, 2020

Vjatšeslav Rõbakov - Koduhoidjad (Me armastame Maad, 2016)

Jutt pole jällegi just tõsiulme varasalve kuuluv tekst, ent samas huvitav näide inimeseks olemisest ja, noh, progressist.

Aastakümneid on ühel saarel loomeinimeste justkui paradiis - elavad seal ja saavad vabalt kunstiga tegelda; ülejäänud maailm siis naudib nende tipptasemel loomingut (niisiis pole just tegu hipiparadiisi vms). Kogukond on igati rõõmus ja suurt kuhugi ei kipu; eks neil ole vahel suhteprobleeme (kes kellega üle aisa lööb?), aga ei midagi katastroofilist - peaasi, et saab surveta loominguline olla. Ühesõnaga, vananevate loomeinimeste paradiis - lapsed, kes on neil varem siin sündinud, on nüüdseks koolidesse lahkunud ja mujal maailmas eri ametitesse asunud; ja kedagi siia saarele juurde ei lisandu.

Ent kui üks järeltulija külla tuleb, saab isa ta gravikopterit näppides osaks suurele üllatusele - see paradiislik saar on hoopiski … Ja lapsed …

Eks puänt on välja koorunud juba enne loo lõppu, aga mitte ei taha seda paljastada. Või siis viidata sellele, millised autorid on sellist teemat veel käsitlenud. Kui nii võtta, siis veidralt vinge tekst.


“Ta vaatas mulle pikalt silma, pilk haige ja õnnet.
“Saa aru, liik, kes ei laienda oma areaali, sureb välja,” lausus ta nii, nagu oleks see selgitus ja vabandus. “Lihtsalt hukkub.”
“Ma tean,” vastasin noogutades, sest see tõepoolest selgitas ja vabandaski kõike. “Kui kõik oleksid sellised koduhoidjad nagu meie,” osutasin ma allapoole, “ oleks mõõkhambulised tiigrid ammu neandertallased nahka pistnud. Ma ei saa aru hoopis muust. Kuidas ma seda suutsin?”” (lk 130)



26 august, 2020

Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

Aliette de Bodard - The Last Hunt (The Book of Dragons, 2020)

De Bodardilt õige krüptiline tekst või siis näide maailmast, mis ongi ulmeline ja pole inimkeskne. Tõsi, tegevuspaigaks on Maa (või siis mõni planeet, mida kutsutakse selliselt), kus tegelasteks roomajalaadsed olendid, kes/mis siis hävitasid või lasid hävineda sealse ökosüsteemi, et siis enda loodud olenditega seda täita. Mis küll on enamvähem ebaõnnestunud ja nüüd need üliolendid lahkuvad oma tallermaalt. Aga mitte nii, nagu muuhulgas geenmuundatud draakonid seda näha tahaks.


Ühesõnaga, võrdlemisi segane tekst, mille puhul mul puudub arusaam, et sellest “õigesti” aru sain.

25 august, 2020

Vladimir Mihhailov - Oja Iapetusel (Me armastame Maad, 2016)

Päris hea tekst. Nö ajakirjanikud sõidavad vastu võtma kaua kadunuks peetud uurimislaeva, mis naaseb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Kohtumispaigaks on üks väike taevakeha, kus kohalikus “teenindusjaamas” ootab aga ees miski vana transpordialus koos kolme halvastiriietunud tölliga. Ajakirjanik palub nendel töllidel koos laevaga lahkuda, et peagi saabuv kangelaste suur uurimislaev saaks sinna maanduda - ning nii saaks neid üllatada maalaste sellise vastuvõtuga. Töllide laev lahkubki.


Nagu näha, on enamvähem poole jutu pealt aru saada, mis ees ootab. Aga, milline hea teostus, eksole. Võib ju rääkida nõukogulikust positiivsest ulme(kangelaste)st jne, ent igati lahe inimlik lahtikirjutamine. Eksole.


24 august, 2020

Seanan McGuire - Hoard (The Book of Dragons, 2020)

Antoloogia lühim tekst on kasuemast, kes kasvatab täiskasvanuks neid lapsi, kellega teistes kasuperedes hakkama ei saada. Ja et ta oma tegevuses vägagi hooliv, siis täiskasvanuks saanud kasulapsed loovutavad pea rõõmuga oma koha uutele probleemsetele lastele (kui õieti aru sain, on üles kasvamas alati 7 last), et need saaksid võimaluse normaalseks üleskasvamiseks. Aga mis on normaalne, mõtleb uus sotsiaaltöötaja, kes tuleb inspekteerima selle kasupere tegemisi. Sest …. maja elanikud pole teps mitte tavalised inimesed.


Nojah, siin olgu ilmselgeks vihjeks antoloogia teema. Kergelt musta huumoriga sotsiaalkriitiline tekst sellest, et mis on ühe ühiskonnaliikme üleskasvatamiseks vajalik ja kuidas kohelda teistest erinevaid, et nad ei irduks ühiskonnast, vaid leiaks oma koha; tõsi küll, viitaks taas antoloogia teemale.

22 august, 2020

Ray Bradbury: 451 Farenheiti

Täna, 22. augustil 2020, on Ray Bradbury 100. sünniaastapäev.
Pole päris juhus, et lugesin (uuesti? algus tuli küll tuttav ette, ent kuskilt kolmandiku pealt lugesin nagu uut raamatut) läbi ühe tema tähtteostest ja saan sellest kirjutada just täna.

Aga ei, ma ei kahetse lugemist.
Mul ei olnud meeles, et see nii hea raamat oli.

Ei, see pole kõiketeadjalik, ulmekorüfee ei näinud ette internetti ega nutifone, mängis televiisorite (mil oli ainult üks kanal!) ja raadiosaadetega. Ta ehitas oma mõttes valmis kiirteed, ent pani need läbi linna jooksma ega korraldanud midagi jalakäijatele teisele poole saamiseks. Isegi mitte keeldu, et kiirteele ei tohi minna - tee lihtsalt oli julm eikellegimaa, mille ületamine tähendas eluga riskimist.

Pealegi sisaldas lõpplahenduse teadjahääl, keda esindas Mingi Huminaatarteadlasest Vend, minu jaoks kaugelt liiga palju enesesalgamist ning tulevastele põlvedele elamist. Mis "tulevased põlvkonnad"? Millisele põlvkonnale öeldakse, et noh, palju eelmisi on teie heaks rühmanud, te nüüd nautige"? Või läheb "meie pole midagi, me ainult mäletame" lõputult edasi kuni inimliigi väljasuremiseni, muudkui aga säilitatakse mälestusi ja keegi ei tea, kelle jaoks, sest keegi pole ju "midagi"?

Aga samas on see väga väga läbinägelik ja arusaav raamat.

Kirjeldatavas ühiskonnas toimub pidev mõtete ja tunnete vaakumi peitmine kiire montaaži, valjude helide ja värviliste piltide alla nagu väga paljudes Hollywoodi blockbusterites. Noid käivadki reaalses tänapäevas vaatamas igasugused inimesed: noored ja vanemad, haritud ja harimatud, kõik miljonite kaupa. Bradury suutis seda inimlikku joont - kõvad helid ja kiiresti vahelduvad pildid haaravad aju enda alla ning see MEELDIB paljudele inimestele - näha päris-päris ammu.
Hoia inimaju teatud moel töös ja muud tööd ei taipa see hulga inimeste puhul enam tehagi.
Kelle puhul taipab - noh, need ongi õnnetud juba loomuselt, parem neile endilegi, kui neid enam pole, eks?

Bradbury maailmas tulevad värvid, muusika ja mürgel otse koju kätte, seintelt alla ja pea sisse. Müra ja värvid võtavad kõik enda alla ja tunneteks ning mõteteks jääb üle piisavalt vähe, et sellise lõbu-ja-paugu ühiskonna eksistents võimalik oleks.
Jääb üle piisavalt vähe, et neid, kes liiga palju mõtlevad, hakata taga kiusama ja hulluks pidama.
Jah, ka need teised, need "normaalsed" tapavad end ses raamatus kogu aeg, aga see on lihtsalt üks ühiskonna jooni umbes nagu autoõnnetused. Noh, on nii. Keegi isegi ei mõtle, et see oleks halb või et asjad peaksid teisiti käima.

Miks nad kogu aeg end tapavad? Laias laastus sellepärast, ütleb Bradbury, et olla inimene tähendab ka vajadust seda olemist kuidagi mõtestada ja läbi tunnetada. Kui ei saa, kui see võimalus ära keelata ja võtta, ei taha inimene sageli enam elada. Kui väga teda ka lõbu ja suurte värviliste piltidega toita, ta sureb nälga nagu vitamiinide ja mineraalideta, kuigi kaloririkka dieedi tagajärjel.

Mõelda ja tunda on eluks niisama vajalik nagu tervislik toit.

Veerand loetud lugudest
BAAS

21 august, 2020

Gustav Räppo - Kuu kiired. Walik nalja (1924)

Brošüüris on kolm naljajuttu “Kosmose kontsentreerimine”, “Kelle ussaid…” ja “Torojoro küläh”. Teine ja kolmas jutt pretendeerivad mingisuguse rahvanaljandi laadi omaloominguks (üks on jant sellest, kuidas taluperemees jandib ta majapidamisse kippuvate ehalkäijatega, teine on mingi segane lugu setuga, mis jäi minu jaoks enamvähem loetamatuks), siis “Kosmose kontsentreerimine” on vast ehe näide grafomaaniast - ehk siis unenäoline lugu sellest, kuidas minajutustaja lendab maailma kohal ning näeb Maa nö üldplaani - kuidas Niiluse vesi unistab Austraalia kallistamisest või ahvid loobivad kividega Ameerika rannikut. Aga on ka veidraimad aspekte - nii on ühtlasi näha sauruste tegemisi või seda, kuidas taevakehad omavahel suhtlevad. Õnneks on see õnnelik sonimine vaid kahele lehele mahutatud ja lugeja ei jõua täieliku arukaotuseni.


Aga kellele pakub huvi niisugune poeetika, siis piltidelt on võimalik ehk midagi rõõmustavat leida.