03 detsember, 2020

Andrei Ivanov “Pariisi arabeskid”. Tuum (2020)

Olen ammu plaaninud Ivanovi lugeda – ikkagi omakandi inimene, rääkimata, et tunnustatud ja rahvusvaheline kirjanik ja nii edasi. “Pariisi arabeskide” lugemise ajal tabas mind aga mingi kummaline katkestuste ja keskendumise needus. Nõnda on mul nüüd tagantjärele tunne, et poolt ei mäleta ja teine pool on justkui udus, aga las ta siis olla.

Kogumiku esimese otsa lühijutud on sellised pisut konventsionaalsemad, langevad skandinaavia pagulaslaagrites konutamise temaatikasse – laagrielu selle perspektiiviootusse tardumuse taustal laineid löövates iseloomudes ja külaelulikes seikades. Kord päädib justkui kitsikuses kokku hoidmise liigutav musternäide lihtlabase ja materiaalse reetmisega, kord käib oskuslik tehingu sobitamine, kus seksuaalse atraktiivsuse kapital ja kohaliku kinnisvaraomaniku atraktiivsuse kapital kenasti teineteist tasakaalustavad, kord tungib justkui laagriväline normaalsus (või siis tundmatus) võõrkehana argirutiini, kord korraldatakse üsnagi jantlike abinõude varal üleaisalöömisi …

Figureerivad küllap nii mõnestki teisest skandinaavia pagulaslaagrites halli passi ja elamisloata viibivast Eugest rääkivast raamatust tuttavad tegelased nagu Danguolé ja Hanuman. Arvatavasti läbivalt iseloomulik on ka pidev ekslemine vahelõikudes kord mälestustesse, kord teistesse aegadesse.

Selles osas on eriti eklektiline “Pariisi arabeskid”, mille teljeks on Ivanovi naasmine Pariisist, kus ta (oletatavasti mingi loomestipi vms raames) veetis pikema ajavahemiku ühe kloostri ruumides resideerudes, loomulikult kohtudes ja koosresideerudes erinevate kirjanikega. Või on tegelikuks teljeks Pariisi kaart, mis oma kireva tänavate võrgustikuga päris loo alguses üha silme ette kerkib, nagu järgnev mõtete ja läbielamiste ning aegade põimik? Igatahes, jõuab minategelane siis tagasi koju naise ja lapse juurde, mingid päevad on möödunud, ja ta asub tuulama oma kaasatoodud asjades – nii palju, kui kahe kohvriga tooma mahtus – ning ei leia ega leia vihikuid “Pariisi arabeskidega”, mida ta siis ilmselt seal viibides kirjutas. Lõpuks ei leiagi, aga kõik need Pariisis aset leidnud seigad, kohtumised, episoodid ja vahele pikitud seigad nii lapsepõlvest, pagulaslaagritest, juba tagasi kodus viibimisest kui ka mõnest kirjandusteosestki täidavad kõike seda mõne “Pariisi arabeskide” vihikute otsimise lõigukeste vahele jäävat. Lugeja jaoks kõik see ongi noodsamad “Pariisi arabeskid”, mis nõnda on ühtlasi täiesti olemas sõltumata peategelase võimest vihikukesed üles leida, kuid on samas ka täiesti olemata, kuna peategelane vihikukesi ei leiagi ja kõik need läbisegi põimitud seigad ja katked on üksnes vihje tolle teksti eksistentsi võimalikkusele, mis võivad kuid üldse ei pruugi anda aimu sellest, mida nood arabeskid sisaldasid...

Katkendlikkust rõhutavad sealjuures ka kohatised väikesed algustähed ning lauselõpumärkide puudumine, katked algavad ju kusagilt poolepealt ja lõppevad samamoodi.

Kõige lõpus on neli esseed erinevatest kirjanikest/kirjandusteostest. Kahjatsesin, et pole lugenud ei Ulitskajat ega Kraznhorkaid ega Nádasit, vähemalt Ishiguro osas olin lugenud 2/3 sellest, millest räägiti. Aga lõppkokkuvõttes ei olegi nii oluline olla neid teoseid lugenud, kuigi on kahtlemata teistmoodi põnev lugeda, kuidas keegi teine avab ja lahkab teost, millega ollakse tuttav, sest see raamatute üle mõtisklemine on tegelikult köitev niisamagi ning avab alati nii üht kui teist mõtiskleja enda kohta. Näiteks andis Danguoléle sügavust fakt, et ta tõi haiglas viibivale sõbrale kingiks Ishiguro raamatu või üldse taustateadmine, et nad omavahel raamatutest vestlesid, mis on muidugi autori isiku ja Euge oletatavalt tiheda seotuse tõttu nii ootuspärane, aga millistest tasanditest laagrielu seikade raames eriti juttu ei tulnud.

Lugemus on muidugi siinjuures üldse aukartustäratav – nii palju, mida ma pole lugenud või kuulnudki. Vene autorid veel vene autoriteks, aga üldse need, keda siin nimetatakse Euroopa uuema romaanikirjanduse tippudeks. Küllap olen mina siis suuresti lugenud seda, mis klassifitseerub kitšiks. Aga eks sellest struktuuride ja jutustajate ja romaani olemuse üle mõtisklemisest võib oletada ka üht teist selle üle, mis võiks olla Ivanovi enese taotlus või toimetav jõud loomingu juures. Kuigi, eks see, mida inimene ise hindab ja näeb ja see, mis temast välja tuleb ja mida teised selles omakorda näevad on enamasti ikka ka nihkes...

Igal juhul on “Pariisi arabeskide” (eriti see nimiloo osa) omamoodi köitvas ja tõepoolest lehemustrina siia-sinna väänlevas, külluslikus, hüplikus, ometi seotud stiilis, mis on voolav ja kus leidub üksjagu ka huumorit või omapäraseid väikseid seiku nagu pikk võitlus veiniplekiga puitpõrandal või villastes sokkides liu laskmine või otsusekindel põgenemine hambaarsti juurest koos palvega naise poolt järgmine aeg tühistada, sest lapsele on ju ka uusi riideid vaja vms.

Mitmes kohas öeldakse teksti enese kohta midagi sellist, et tegemist on määndunud mõistuse ja ohtlike või halba mõju avaldavate sõnadega. Ühesõnaga parem oleks mitte lugeda. Ühes teises kohas leitakse ka, et on väga hea, kui laiad massid enam romaane ei loe, sest siis on romaanikirjandus vaba otsima uusi vorme ja ei pea enam arvestama moraali ja kõlbluse ja muu taolisega ning muretsema võimaliku kahjuliku mõju pärast ühiskonnale … Mine sa nüüd võta, kas see on mingi irooniline muie või peaks tekitama mõnusat kõhedust väikekodanlikult ontlikus lugejas (kui selline lugeja kuskil on, mida iganes see ka ei tähendaks) või on see kuidagi seotud esseedes viidatud psühhiaatriahaiglas viibimistega, sest sellisel juhul on ju lihtsalt lihtlabaselt otse öeldud, et haige aju ja ebaterved mõtted (kuidas iganes see täpne sõnastus oligi), ning sellele mingit halvustavat või fantastilist dimensiooni juurde pookida on juba pookija enda viga.

Nojah, see selleks. Millegipärast mõjus see lugemine kergelt kummastavalt, kuidagi teistmoodiseselt, nii, et ei oskagi kohe päris täpselt leida kohti kuhu setitada. Esimese otsa lühijuttude põhjal oleks jäänud pigem kahvatu mulje, ent “Pariisi arabeskid” soojendasid üles ning esseed lisasid sügavust, või siis avarust või midagi. Noh, igatahes oli mainitud ka Stroomi randa ja positiivses võtmes üht Enn Vetemaa teost kõrvu nende kõigi teiste Euroopa olulistega, kes mulle pigem tundmatud.

eksisin Clichys ära, sattusin mingis põiktänavas paari poekese peale, ühes pakuti mulle loitsude talmudit, ma küsisin, kas seal pole kiviks muutmise needust, minu küsimus ajas kõik segadusse, jätsin oma telefoni ja e-posti aadressi, mulle lubati helistada, otsustasin: kui needus leitakse, olgu nii, annan ära viimase raha, lähen Tuilieries'sse, ütlen loitsu ja muutun kujuks ega sõida enam kunagi ära

käisin poes ja ostsin harju, värvilisi lappe ja pesuvahendit, millele on joonistatud musklis mehike, keda ümbritsevad läikima löödud nõud (selja tagant piilub pliit), tähendab, see peseb puhtaks kõik, kirjas on, et see on parim vahend; püüdsin sellega nühkida – veinijälg jäi pisut vähemaks, aga ma väsisin kiiresti, lamasin põrandal ja kuulasin, kuidas laulavad linnud, siis nühkisin jälle tükk aega, plekk muutus ähmasemaks, aga see on ikka veel väga nähtav (lk 167) 

Kameron Hurley – Citizens of Elsewhen (Escape Pod, 2020)

 

Veidi ootamatu sisuga ajarännulugu - nimelt käivad tulevikust (või siis teksti loogika järgi olevikust) nö ämmaemandate lahingugrupp mingil moel olulisi emasid või lapsi sünnitamistel päästmas. Aga sarnaselt “The Light Brigade” romaaniga, siis need ajarännusööstud pole teps mitte lihtsad aktsioonid ning vajadusel tuleb neid uuesti korrata - mitte et lahingugrupp seda otseselt tajuks; nad suunatakse lihtsalt parandatud teadmistega eesootavast uuesti missioonile.


Aga … järjekordsel missioonil kuhugi esimese aastatuhande Hispaaniasse juhtub nende tee ristuma mingi teise “lahingugrupi” tööga ning missiooni ülesanne muutub. Ning see tekitab küsimusi, et miks nemad teevad valikuid, kes saavad elada ja kes mitte. Dilemmad-dilemmad.


Eks see ämmaemanda värk on huvitav nüke (see selgub alles poole loo pealt), samas aga … jääb see kuidagi sirgjooneliseks konfliktiks (jajah, kes saab tänu neile elada). Eks siin on ka feministlikke noote, kuid need on kuidagi silmatorkavalt esitatud, mis teeb asja vähe igavaks.


02 detsember, 2020

Vitali Abojan - Surmaja (Raevu päevad 2, 2020)

 

Lugu maailmast, kus inimkond on jagunenud kaheks - nö kõrgtehnoloogilised “inglid” ja siis tavalised matsid, kes peavad “ingleid” ingliteks ning kel pole aimugi, et tegu pole just taevalike olenditega, vaid et kunagi varem lahku läinud inimsooga, kes aga senini mingil määral topivad oma nina maapealsesse eluollu.


Sest millegipärast on oluline, et matsirahvas oleks võimalikult kuulekas mass kirjaoskamatuid jumaldajaid, kes oleks ühise mineviku unustanud - selleks tuleb valvata, et nad ei tutvuks vana tsivilisatsiooni artefaktidega (elagu kirjaoskamatus!), mida siin-seal siiski leidub. Kaks poisikest ongi leidnud ühe punkri, ning kuna nad pole just kõige tublimad usklikud, siis asuvad nad uurima seal leiduvaid keelatuid artefakte. Veel hullem, nagu üks poistest õudusega avastab, oskab teine poiss lugeda … ning ühel leitud paberil on kirjas midagi õige rabavat inglite asjus …


Omal moel on niisugune kirjeldatud ühiskondlik kord justkui allegooria Venemaa ajaloost - on eliit ja on hall mass, justkui tsaari-Venemaal või Nõukogude Liidus. Tõsi küll, selle loo puhul ei saanud ma täpsemalt aru, milleks “inglitele” seda matsirahvast õieti vaja on. Kuidagi parajalt vastiku maiguga jutt.


01 detsember, 2020

Eessaare Aadu - Metsa serval (Eesti novell, 2020)

 

Dramaatiline lugu Vabadussõja oludest - eestlasest punane kütt on luureretkel ning kodukandis satub kokku valgete sõjamehega … kes osutub vabatahtlikult vabariigi vägedega ühinenud vennaks. Punane vend hakkab valget venda komandöri juurde eskortima, kus vangi ootaks tribunalita mahalaskmine, kättemaksuks jõhkralt tapetud sõjakaaslaste eest. Vennad … vestlevad kummagi poole arvatavatest sõjakuritegudest. Veel hullem, vangivõetud valge vend pääseb venna käest põgenema ning nüüd on punasel vennal dilemma - kas lasta vend minema või täita püha kohust iga valgekaartlane tappa.


Lühike jutt, mis oma aja kontekstis ehk paitaks silma (eetilised otsused, eksole!), aga nüüd … peale eetiliste kõhkluste vere ja vee teemal on üsna selline ideoloogiline kirjandus. Eks selle jutu sajanditaguse jutukirjanduse näitena siia kogumikku võtmine on üsna eputav värk.


30 november, 2020

Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”. Varrak (2018)

Oli tarvidus lugeda midagi Islandi naabritelt ja kuigi nii põhimõtteliselt saaks sealt põrutada ka üle ookeani Ühendkuningriiki või Norra või … siis tahtsin ikka võimalikult ehtsat Põhja-Atlandi kidura kliima ja kivise ranniku naabritunnet. Islandi lähimad naabrid on ju Gröönimaa ja Fääri saared, mis  huvitaval kombel mõlemad juhtumisi ka Taani asumaad (või siis autonoomsed piirkonnad). “Nahata tüdruku” on samuti kirjutanud taanlasest autor, aga Gröönimaa on siin põhjalikult kohal, autor ise elab samuti Nuukis – Gröönimaa pealinnas. Ka naabritunnet Islandiga on natuke tunda, Fääri saaredki on mainitud.

Kui Gröönimaast mitte midagi teada, siis leiab sellest vägagi nordikust noaarist ikka kuhjaga teadmisi ja silmapiiri avardavat. Alates Gröönimaa asustamisest, sellest, millal paralleelselt inuittidega mõnedsajad aastad saarel elanud skandinaavlased kadusid ja kuidas keegi ei tea, et miks. Pingetest Grööni ja Taani valitsuste vahel, kohalikust eluolust ning hülgejahist, sellest, kuidas põlistel gröönlastel on hülge rappimine ja nülgimine peaaegu sama sisseharjunud tegevus kui meil kartulikoorimine, ning ka ilukirjandusväliselt paraku täiesti tõesest faktist, et Gröönimaal on tüdriklaste seksuaalne väärkohtlemine väga levinud probleem. Nagu on ta ga maailma esirinnas enesetappude poolest – pime ja külm, tööd pole, eriti noortel pole väljavaateid. Ammutasin noid teadmisi ühest Youtube´i videost ja seal räägiti, et suur osa kohalikke elavatki lihtsalt piskust Taani valitsuse abirahast. Kui nii võtta, siis omamoodi kontrast Islandiga, mis just mõni aastat tagasi pälvis tähelepanu sellega, kuidas just noortele eriliselt tähelepanu pööratakse (tulemuslikult) ning on palju tasuta trenne ja noortekeskusi jms, et oleks nii palju alternatiive halvale teele minemisele, et see halb tee enam eriti ei ahvatleks vms. Hiljuti räägiti meil siin muidugi ka Taani Hyggest, kui ühest õnne valemist, aga paistab, et kolonisaatoritena pole see Hygge levitamine ja rakendamine just väga hästi õnnestunud. Eks muidugi on nüüdseks Gröönimaa ka juba jupp aega autonoomne piirkond, oma valitsusega ja puha...

Nagu arvata võib, siis krimiloo tuumaks on jõhkrad mõrvad – neli nülitud meest 1973. aastast ning mõned, kes mõrvatakse aastal 2014. Matthew Cave on keskealine ajakirjanik, kellel on otse loomulikult ränk isiklik tragöödia – nagu ikka, naise ja lapse kaotus – ja lisaks veel lapsepõlvemüsteerium – isa, kes järsku oma pere hülgas ning kadus. Ja siis leitakse jäälõhest üks mumifitseerunud surnukeha, mis usutakse olevat esimene leid aastasadu tagasi Gröönimaal elanud skandinaavlastest, aga … juhtuma hakkab asju. Heas “Lohetätoveeringuga tüdruku traditsioonis” on keskealisele meesajakirjanikule abiks salapärane tätoveeritud naine, kelle minevik peidab samuti sünget traumat ja sisaldab 12-aasta pikkust vangistust, mille käigus on omandatud mõningased supervõimed nagu juuraharidus ja häkkerioskused. Kõikvõimalikud kohalikud meresõidu- ja jahioskused muidugi niikuinii.

Pöörakute, ootamatuste ja müsteeriumi hargnemise koha pealt pole vast midagi ette heita – kõik on piisavalt keerukas ja uusi avastusi jagub, mis kõik muidugi on ka tarvilik, sest see sari läheb veel edasi (iseasi, kas ka eesti keeles) ning süngete vandenõude ja minevikusaladuste harutamist näib jaguvat veel kuhjaga. Aga mina isiklikult nautisin muidugi kõige enam ikkagi Gröönimaa olustikku.

Liustik ja jää, kivid, pisut rohtu ja sammalt, randa triivivad jääpangad, mis ulatuvad vee all sügavustesse ning mille külje all on meri nõnda hunnitult türkiissinine, et tahaks sisse hüpata, kuid vesi on jäine ja paljas sellega kokku puutumise šokk võib teoreetiliselt tappa. Üle linna käivad udud ja vihmad ja sajud, talviti vinge pakane. Nuuk on siiski vist umbes ligi tuhat kilomeetrit meist põhjapool, kusagil Oulu linnaga samal laiuskraadil, nõnda on ka päeva pikkuse muutumine pisut drastilisem. Kuid samas on näha ka, mida Golfi hoovuse soojad veed meile kingivad, millest Gröönimaa paraku osa ei saa – otse Arktikast tulev külm vajutab mahasadanud lume, mis kunagi sulada ei jõua, suuremat osa seda kaljust lahmakat katvaks liustikuks, mille ületamine kelgu ja koertega on üks karm ja riskantne ettevõtmine (seda siin raamatus küll ei tehta, aga Naomi Uemura kirjeldas sõitu üle Gröönimaa, tagasiteel pooluseretkelt), üle koheva valge maa ei või mitte niisama sõita, sest lume all varitsevad jäälõhed, mille sügavustesse pudenemine on kindel surm. Ühest sellisest jäälõhest leitakse ka käesolevat lugu käivitav laip.

Kogu sellest liustikuvärgist johtuvalt on Gröönimaal asustust vaid madalat jäävaba rannikuserva pidi ning kogukondi ei ühenda mitte teed, mida rajada oleks võimatu, vaid lennu- ja meretransport. Leidub ka hüljatud paiku, millest lahkutakse enam-vähem kõike peale väiksemate isiklike asjade, maha jättes, sest oleks liiga kulukas hakata vedama suuremaid esemeid või tühjaks jäänud maju lammutama paigas, kuhu nii ehk naa niisama uitama keegi ei satu.

Tegevus toimub paralleelselt kahes linnas ja kahes ajas – 2014. aasta Nuukis ning 1973. aasta Godthåbis. Need kaks linna on muidugi tegelikult üks – varasem nimi on lihtsalt Taanikeelne ning Nuuk on hiljem pandud gröönikeelne variant – ja ka ajad põimuvad lõpuks kokku. Seda muidugi mitte ulmelisel viisil, vaid loomulikult on minevik ja olevik ühendatud, Matthew kätte satub ühe varasemaid juhtumeid uurinud politseiniku isiklik märkmik, ning tal on võimalus käia oma eelkäija jälgedes, leida asju, mis pole muutunud, nagu jää hingus või justkui ajast puutumata jäänud maja ning loomulikult teada saada seda, mis enne oli varjatud.

Kokkuvõtteks: krimi on sünk ja paheline, kuid kurjus ei peitu tingimata ainult selles, mis esmapilgul võigas tundub; mis põhiline, Gröönimaa loodust, ajalugu ja kultuuri on väga nauditaval määral. Lisaks ka grööni keelt.

Kui Jakob oli prefekt Mortensenile selgitusi jaganud selle kohta, mida ta teadis ja arvas kahe jõhkra mõrva kohta, nende kohta, mis olid aset leidnud linna kõige koledamas hoones, läks ta Kolonihavneni sadama väiksesse liiva- ja kiviranda, kus paar suurt jääpanka olid kaldale uhutud. Käesolevale aastaajale ei olnud see iseloomulik, aga sellegipoolest sätendasid need rannal hämaruses vastu ning ta tundis suurt vajadust lasta mõtetel vabalt ringelda, ilma et oleks pidanud mõtlema külmaverelisele mõrtsukale, kes oli arvatavasti alles tegutsema hakanud.

Tema lähedal seisis üks vana inuit ja tagus rituaalset qilaat-trummi, vaheldumisi jalgu tõstes ja ülakeha liigutades.

Ta seisis laudsiledal kaljul, mille meri oli ümaraks lihvinud ja triibuliseks värvinud. Vana mees hoidis ühes käes ümmargust lapikut trummi ja tagus seda teise käe peopesaga, lauldes vaikseid kablikke palveid mere tumehalli jääkülma sügavusse.

Jakob rebis pilgu trummimehelt lahti ja asetas käe jääpangale. Tundis, kuidas külm otsekohe naha alla tungis. Trumm ja laul hoidsid teda lummuses.

Sada tuhat aastat tagasi sadas selle jääpanga vesi pehme lumena tol ajal veel nimetu Gröönimaa pinnale. Seal vajus lumi aastate jooksul kokku ülitihkeks jääks, võrratult puhtaks ja ilusaks.

“Kui sa hingad jää peale, siis tunned, et jää hingab vastu.”

Hääl tuli nagu maa alt ja alles nüüd märkas Jakob, et laul ja trummipõrin olid vaikinud. Ta pööras ringi ja vaatas väikese inuiti silmadesse, kes oli merele laulnud.

Vanake nookas peaga nende ees seisva meetrikõrguse jääpanga poole. “Proovi!”

Jakob astus kõheldes sammukese, hoidis suud peaaegu vastu jääd, hingas sügavalt välja ja tundis samal hetkel, kuidas külm hingus tema nägu näpistas. Ta hingas veel kord ja sulges silmad. Jää oli sama elus kui ta isegi. (lk 94)

Aleksandr Batšilo - Maja künkal (Raevu päevad 2, 2020)

 

Et siis … põgenemine piiramisrõngast, seda kogetuna läbi tsivilistide silmade. Kuulu järgi jagatakse ühe korrusmaja korteris nö pileteid laevale, mis viiks lootusetust olukorrast  minema. Väike pere jõuabki sinna, saab sisse … ning kohtuvad ülbe majahoidjaga, kes viimaks suunab nad korterisse, kus ootavad ees teised samasugused põgenejad. Tekib küsimus, et kes või mis või üldse kuhu peaks neid viidama - kui seda üldse peaks juhtuma ning tegu pole järjekordse kuulujutu vms.


Ühesõnaga, kurb pildike paanikast ja massihüsteeriast, seda venelikus ühiskonnas ja võimaliku tulnukainvasiooni tingimustes. Autor on kirjeldanud päris hästi seda teadmatuse ja väljapääsmatuse tunnet ning kuidas rahvamass võib niisuguses olukorras käituda (seda hullem, kui pole õieti teadagi, kes või mis peaks sind ja su lähedasi päästma).


Mingil moel on see tekst lähedane eelmises “Raevu päevad” kogumikus ilmunud looga - kui siin veel oldi tulnukatega (?) vastamisi, siis eelmises tekstis oli juba enamvähem okupatsioonitingimustes partisanielu.


27 november, 2020

Steven Erikson - Memories of Ice (2002)

 

Romaani kokkuvõte on päris hästi olemas varasemas postituses (mille autor ma pole, aga esiletoodud põhijoontega küll nõustun), seega kui huvi, tasub seda lugeda; alljärgnev on minu muljendused, mille panin kirja seda varasemat postitust lugemata.


Seeria kolmas raamat on vast üldjoontes paremgi kui „Deadhouse Gates“ - tegevus ei viskle niivõrd laialt, kõigi osaliste teed enamvähem ristuvad viimasel mõõduvõtmisel Pannion Domini nö diktatuuriga; ühesõnaga, lugu on kompaktsem ning loogiline jälg avaraamatu sündmustele. Muidugi, erinevus on ehk see, et siin raamatus puudub Coltaine'i masti brutaalne häving, mis jääks pikaks ajaks häirima – siin küll leiavad oma otsa mitmed nö positiivsed tegelased ... aga see pole siiski Coltaine'i taganemine ja selle emotsionaalne taak (mis teha, Corlati ja Whiskeyjacki armulugu pole just ilmatumalt grandioosne).


Erikson ei hoia brutaalsustega kokku ning kahtlemata häirivaim on see Pannioni järgijate poolt surnute käsitlemine seemendamiseks ja söömiseks. Kui mälu ei peta, siis see liikumine võiks küll olla kolme raamatu kõige õõvastavam režiim (mis on juba iseenesest saavutus maailma puhul, kus kõiksugu tapatalgud on pigem normiks). Et siis ... naised kasutavad vastaspoole surevaid mehi rasestumiseks ning kuna Pannion tahab kõik talle mitte sobiva maa pealt pühkida, siis pole vaja põllumajandust ega muud banaalset kogukonna ülalpidamiseks – mittesobivaid inimesi võib lihtsalt eri moel süüa (see siis käib eelkõige Tenescowri rahvaarmee kohta – kus siis ongi põlluharijad ja muu lihtrahvas, kes muidu traditsiooniliselt ühiskonda ülal hoiavad - kuid Pannionis niisugune tavapärane ühiskondlik korraldus  puudub). See on ... hämmastavalt morbiidne liikumine.


"'Holy ones,' Lady Envy said, raising her voice to be heard over the growing roar of chanting voices, 'please forgive my ignorance. A Child of the Dead Seed - what precisely is that?'

'The moment of reward among the male unbelievers, mistress, is often marked by an involuntary spilling of lifeseed ... and continues after the life has fled. At this moment, with a corpse beneath her, a woman may ride and so take within her a dead man's seed. The children that are thus born are the holiest of the Seer's kin. Anaster is the first to reach his age.'

'That is,' Lady Envy said, 'extraordinary ...'" (lk 408)


Eriksoni (ja Esslemonti ühis)maailm on muidugi oma erinevatest elanikest ja rassidest parajalt kirju ja tekitab minus senini vägagi segadust. Inimesed, erinevad surematud ja omakorda nende erinevad harud – no mis eriliigid need Barghast ja Moranth veel on? Siin romaanis on veel korraga ka need nö eelajaloolised reptiilid, mida Pannion Seer käsutab, mingis mõttes justkui intelligentsete sauruste tapamasinad. Ja muidugi jumalad ja jumalused ja kes-mis kõik veel; eks lugedes paneb ikka oigama kõik need rännud maagilistes „varjudes“ (mis on ometi nii tähtsad).


Nagu öeldud, on tegevustik kompaktsem kui eelmistes romaanides ning mingil moel ka mustvalgem – on positiivne allianss ja siis see negatiivne Pannion, mis on muidugi Crippled God'i käpiknukuks; ning nagu mitmel korral järeldusele jõutakse, siis see praegune kampaania on vaid üks osa kogu sõjast (aga mis see kogu sõda on, see pole veel selge). Nö positiivseid tegelasi on küllaga Malazani (Malazi, nagu on öelnud Raul Sulbi ühes kommentaaris) lindpriist armee (jajah, tegelikult küll ...) ning erinevate jumalate käsilased (Brood, Itkovian, Gruntle), kes juhivad oma väesalku. Ja siis on Silverfox ja ta rhivilasest sünnitaja Mhybe, kes selles alliansis on vähe ambivalentsemad (eks see Mhybe seonduvad hingerännud ja -karjed on enamvähem tüütu lugemine, läheb nagu paljuks – muidugi ma mõistan seda ema katastroofi, aga et nii suurel hulgal, nojah). (Nende naistega on seotud muidugi ka T’lan Imassi surematute lunastusepüüdlus, mis aga saab ootamatu nükke - eks seegi võiks kandideerida raamatu esikatarsise kohale.)


Eriline oreool on muidugi Bridgeburnerite kompanii ümber, need on vaat et ideaaltegelaste kogum – kangelaslikud ja ennastohverdavad ja igati kamraadid. Eks Erikson vast sihtiski lugejale katarsise tekitamiseks nende sõjameestega seotud kangelaslikele kaotustele, aga minu jaoks oli emotsionaalselt kriipivam vast raamatu keskosas toimuv Capustani (muidugi kangelaslik) langemine Pannioni vägedele ja hordidele. (Ja noh, tuletaks taas meelde Coltaine'i taganemist ja tema laiba vabastamist, eksole.)


„'Whiskeyjack, we're the Malazans, remember? Nothing we do is ever supposed to reveal a hint of our long-term plans – mortal empires aren't supposed to think that far ahead. And we're damned good at following that principle, you and I. Hood take me, Laseen inverted the command structure for a reason, you know.'“ (lk 910)


Romaaniga samaaegselt oli päris huvitav lugeda Tori lehelt aastaid tagasi (täpsemini küll 2011) avaldatud selle romaani peatükkide analüüsi (no romaani lõpetades polnud ma küll sellega kaugele jõudnud), mis paljastas kergelt hirmuäratavas koguses kõiksugu detaile, mis jäid mul lugemisel märkamata. Aga eks see seeria vist kipubki olema mitmekordse lugemise tarbeks ... mis on mahu poolest küll kergelt ängi tekitav (mis annaks samas hea võimaluse siia blogisse mitte kirjutada). Ja – siin romaanis on muidugi Bauchelain ja Korbal ... no nende seikluste lugemisega oleks võinud küll alustada peale käesoleva romaani läbimist, saanuks rohkem pihta seniloetud Malazani sarja kontekstile.




26 november, 2020

Livia Viitol - Õpetajanna saabumine (Eesti novell, 2020)

 

Klassikaliselt teostatud novell, mis võinuks ilmuda mis tahes ajal (no muidugi novelli mõistes) ja poleks kellelgi kulme kergitama pannud. Vanem naine satub juhatama Tallinna ilmunud argentiinlannast turisti tema peatuskohta vanalinna hostelis ning nagu puändis selgub, oli sel välismaalase kohati vastumeelsel aitamisel ka oma saatuslik põhjus.


Ei saa öelda, et jutu puänt just jalust rabaks, pigem selline … pehme ja tasane ning vähe vanamoodne. Aga, nagu teada, valiti see Tuglase novelliauhinna laureaadiks, seega on siit midagi avastada!



25 november, 2020

Andrei Ivanov - Hapsal (Eesti novell, 2020)

 

Sisekaemus mehe või üldse inimese olemusest. Ja kui ikka tõeline sisekaemus, siis mida sellest oodata - teadagi, sonkimine mälestus ja hirmudes, mis ei pruugi tingimata tõusta hingeülenduseks.


Ivanov kirjutab palju autoriks olemisest, aga eksole, tegu on ilukirjandusega, seega ei saa seda autobiograafiliselt võtta - fantaasia peab ikkagi lendama (kuigi tegelikkus on alati hullem kui fantaasia jnejne). Ausalt öeldes ma polegi varem Ivanovi lugenud, mitte et ma peaks tema kirjutatut (seda küll lugemata) halvaks, lihtsalt arvustuste põhjal pole tekkinud tunnet, et võiks ja peaks. Mingi postkommunistlik äng ja igipõline võõra identiteediprobleemid, pole just kutsuv. Kuigi, kindlasti on tegu hea eesti autoriga, selles ma ei kahtlegi. Ja käesolevgi tekst on päris hea sisekaemus, kas pole?


24 november, 2020

Maimu Berg - Must mees minu elus (Eesti novell, 2020)

 

Klassikaline väljapeetud novell, kus puänt pole teps mitte sõnakolksuks. Silme ette maalitakse viiekümnendate aastate lapsepõlv (vähe teistsugusem kui Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”, tegevus toimub ikkagi linnas), kus tuleb kohaneda nõukogude reaalsusega, või noh, selle stalinliku äärmusega. Ehk siis kõik see hirm, et võid sattuda julgeoleku huvi alla - nagu selles peres juhtubki.


Ehk siis suguvõsalugu, kus mõned saladused võiksidki ehk jääda … saladuseks. Paneb mõtlema, et mis küll võis kõik sinu enda suguvõsas juhtuda … või kas see omabki enam tähtsust, elu läheb edasi.



23 november, 2020

Tauno Vahter - Intsident 43. lasteaias (Eesti novell, 2020)

 

Karm lasteaiapõnevik ehk mis juhtub, kui kasvatajad hakkavad liialt võimutsema? Selge see, et kliendid ei võta seda meelsasti vastu, nad peavad nüüd kasvatajatele nende koha uuesti kätte näitama. Ja seda lapsed teevadki.


Eks see on kõverpeegel kõigest sellest heast, mida me lastele soovime … aga mis ei pruugi lapsi endid teps mitte teha rahulolevaks. Milleks taimetoit, kui on ometi olemas viinerid? Teisalt on see ka nö ohudraama nutipõlvkonnast. Naljakas ju on, aga samas … vähe kurb hakkab. Vanasti oli rohi rohelisem. 


Nagu teada, on valitud Vahteri jutukogumik aasta parimate debüütraamatute hulka, selle teksti põhjal võiks küll kogumiku ette võtta.


21 november, 2020

Manfred Kalmsten: Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus

Minu meelest väga mõnus jutt.


Esiteks: mulle meeldib see maailm, mis on nagu meie oma, aga samas üldse ei ole. Autod on, inimesed on, raha on (ehk põhiline). Isegi sigaretid ja piljard on! Et on ka vampiirid, gnoomid, kaosetükkidest kokku pandud rääkivad kassid ja "kahjurihävitaja" on igasugu härjapõlvlaste ja krattide hävitaja, on juba "pisiasjad-pisiasjad".
Teiseks meeldib mulle peategelane. Kujutlesin tema elamisena omaenda tudengikorterit - külm vesi ja kemps koridoris, raudahi ja triibuline räpane vatimadrats põrandal -  ja tundsin tugevat ühtekust. Mees ujus maailmas ringi nagu minagi - osadest asjadest saab aru, osadest ei saa, aga no saame kuidagi hakkama. Alati on ju saanud.
Noh, ta jõi rohkem, ent pisiasjad-pisiasjad.
Kolmandaks meeldis mulle ka krahv, tema motiivid tundusid loogilised, tema isik meeldiv.

Mulle ei meeldinud väga, et loo keskosas muudkui peategelast jälle erinevatel põhjustel krahvi juurde toimetati (autor toimetas), et too saaks taas veidi lisainfot tilgutada ning sigarit pakkuda.
Ent kui lõpp (no 11 viimast lehekülge nt) kätte tuli, sai see kõik unustatud ja andestatud, sest lõpp oli NII HEA. 
Põnev, toorelt PÕNEV, loogiline ja mitte-ette-äraarvatav. 

Hea lugu. Tunnustan!

Loteriis enne

20 november, 2020

Manfred Kalmsten - Raske vihm (2020)

 

Kalmsteni tugevuseks on ehk maailma- ja atmosfääri loomine. See küll ei õnnestu minu arvates iga kord (“Kuuekandjad”, “Valitsusaeg I-II”, “Optimus”), ent kui hakkab tööle, tekivad päris intrigeerivate maailmadega jutud. Kergelt tundub, et seni on autorile pigem sobinud fantasy või alternatiivajaloolised tegevuspaigad - vahel on need küll klassikalisema fantaasiakirjanduse kanti, ehk ootaks neil juhtudel tegelastelt rohkem kiikse, või vastupidi - usutavust. Aga see on muidugi maitse asi.


Ei hakanud uuesti lugema varem loetud kolme teksti, eks takkajärgi vähe üllatas mind ennast, et olin neid lugemisjärgselt hinnanud 5 punktiga, millegipärast olen hiljem mäletanud üpris intrigeerivate tekstidena (kuigi eks sellegi kogumiku 6 punkti lugude puhul annaks mõne asja kallal närida, aga milleks). Selle taustal on mulle vähe arusaamatu “Valitsusaja” tekstide avaldamine - eks need kõnele autori eksperimenteerimistest, aga antud juhul küll üsna selgest ummikteest. Kuid jah, eks siis test- või Reaktori lugejate järelkaja andsid küllaldase rohelise tule (või kõigest hoolimata pidas autor neid miski olulise loomepalangu näiteks?). Igal juhul, autor on kogumikku tutvustades maininud ühtlasi lugusid, mis ühel või teisel põhjusel jäid raamatus taasavaldamata.


Kuivõrd Kalmstenile tunduvad rohkem sobivat jutustuse mõõtu tekstid kui lühijutud, tekitab muidugi küsimuse, et kuidas võiks romaani kirjutamisega asjalood olla … aga sellega vast nii kiire pole, loodetavasti jätkab autor katsetamist erinevate žanrite ja maailmadega.


Ja miks küll pole kogumikus ära märgitud varem ilmunud tekstide ilmumiskohad? 


Raske vihm 6/10

Kuuekandjad 4/10

Lumemarjaveri 5/10

Loheisand 5/10

Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus 5/10

Valitsusaeg I – Kroonitants 4/10

Valitsusaeg II – Kuningaringlus 3/10

Põgeneda rottidelinnast… 5/10

Optimus – plekid paradiisil 4/10

Tundmatu surm 6/10

Murtud Süda 6/10




19 november, 2020

Kairi Look - Ümbermäng (Eesti novell, 2020)

 

Esimene kohting! Poisiga, kellega tahaks lausa koos olla! Kallistada ... ja ka rääkida!

Nojah, reaalsus on tegelikult vähe teistsugune, koolis imetletud noormees on tegelik7ult ... vähe vinniline ja labane. Ja et ta veel puudutaks või hoiaks käest kinni ... saaks vaid aega tagasi keerata.

Look on aktiivne jutustaja, ta paneb sind kaasa elama kasvõi teismelisest tüdruku maailmale, ja noh, eks ikka hoiad pöialt, et temaga midagi väga hullu ei juhtuks. Vähe sirgjooneliseks see tekst jääb, aga eks jutustamise tulisus on igati lahe. Ja tore, et autor vaid lastele ei kirjuta.



18 november, 2020

Hari Kunzru - Red Pill (2020)

 

Olen ausalt öelda alati suhtunud mõningase eelarvamuse või vähemasti umbusuga raamatutesse, mis jutustavad sellest, kuidas kirjanik saabub loomemajja ja mis seal siis edasi saab. Need tekitavad hoobilt tunde, et teos, mida loen, peab olema punnitatud, et autor on selle kõik kirjutanud pelgalt ruumi täitmiseks. Kujutlen – ja vaevalt et see tõele vastab –, kuidas ta on allkirjastanud lepingu: nii ja nii mitu lehekülge päevas ja ei ridagi vähem. Kuidas tema produktsiooni kontrollitakse, muidugi vaid kvantitatiivselt, kuna ta võib vabalt kirjutada keeles, mida loomemaja pidaja ei valda. See teeb muidugi teksti sisse elamise üsnagi keeruliseks.

Hari Kunzru värske romaan algab samuti kirjaniku saabumisega loomemajja, mille puhul on aga siiski algusest peale selge, et see pole päris loomemaja ning see pole päris tema ise, kes oma südant puistab (ehkki sarnasused on täiesti olemas). Romaani algab pigem intellektuaalse farsina: minajutustajast peategelane saabub Berliini, fiktsionaalsesse Deuteri keskusse, kus ta peaks plaani järgi kirjutama uurimust lüürilisest „minast“ kirjanduses. Tegelikult on ta seal eelkõige otsimas rahu pereelust, kuid ka oma pidevatest hirmudest (raha, kliimamuutus, pagulaskriis: „Mis saaks, kui nii peaks juhtuma ka minu perega?“) ning uurimistöö teda väga ei köida. Ta ei taha täita Deuteri stipendiaatidele esitatavaid nõudeid: töötamine ühises tööruumis, teiste silma all, osalemine ühistel õhtusöökidel jne. Selle asemel istub ta oma toas ja vahib arvutist tundide kaupa seriaale. Põhiliseks neist saab peagi politseiseep „Blue Lives“, üle võlli keeratud „Räpase Mackey“ laadis sari, mis jutustab politsei eriüksusest, mille liikmed tõstavad küüniliselt kõrvale arreteeritud narkodiilerite raha, piinavad kahtlusaluseid jne. Neile vastanduvad kriminaalid on sama vägivaldsed. Kogu seriaali maailm on puhas võitlus elu ja surma nimel. Peagi hakkab talle aga tunduma, et kõik see ei ole mitte lihtsalt mäng vaataja ootustega, vaid seriaalil on sügavam alltekst: inimene pole sugugi see, kes paistab ning alati võime kõigilt oodata kõige hullemat. Seda rõhutavad muuhulgas sarjas korduvad tsitaadid erinevatelt filosoofidelt ja müstikutelt – Herakleitos, Joseph de Maistre jne. On see juhus või süsteem, hullus või reaalsus? 

Juhuslik kohtumine heategevusüritusel seriaali autori Antoniga (kes on segu Lars von Trierist ja kõigist Kunnuse lemmikuist, nagu Jordan Peterson, Ben Shapiro jne) näitab, et mõne inimese jaoks on see vähemasti maailmavaate tasandil reaalsus. Ta fetišeerib võimu ning põlgab igasugust nõrkust, haavatavust, multikultuursust. Ta n-ö julgeb olla rassist ning kuulutab jutustaja ebamäärase liberalismi silmakirjalikkuseks. Just see kohtumine ongi romaani „punase tableti“ moment: jutustaja mõistab, et mitte kõik ei jaga tema nägemust reaalsusest. Erinevalt „Matrixi“ Neost lükkab ta aga pakutud tableti tagasi. Antoni sõnad on talle siiski hinge läinud ning ta teeb kõik endast oleneva, et nendega võidelda: ebaõnnestunud katse abistada tänaval kohatud pagulasi (mille tagajärjel ta Deuteri keskusest lõplikult välja heidetakse), siis Antoni maski avalik mahatõmbamine Pariisis toimunud filmiüritusel ja viimaks meeleheitlik katse teda üles leida ja võib-olla tappa. Teda otsides sukeldub jutustaja järjest sügavamale paremäärmuslike internetifoorumite maailma (Kunzru ise jääb siin samas paradoksaalselt üsnagi pinnapealseks, minnes sisuliselt täielikult mööda „punase tableti“ maailma misogüünsematest sfääridest, igasugu incelitest, „traditsioonilistest koduperenaistest“ jms). Kõik see süvendab tema veendumust, et maailm jälgib teda, et teatud osa toimuvast on suunatud just nimelt talle. Tegevustik muutub üha enam unenäoliseks uduks ja eristusjoon tõeluse ja paranoiliste luulude vahel hägustub, kuni jutustaja leiab ennast üksikult saarelt kalju pealt, ootamas Antonit, et temaga seal viimane lahing maha pidada.

Romaani lõpuks on jutustaja jõudnud pärast mõnda aega psühhiaatriakliinikus viibimist taas koju, naise ja tütre juurde. Viimane episood leiab aset 2016. aastal, Ameerika presidendivalimiste õhtul. Jutustaja koju kogunenud seltskond on valmis tähistama Hilary Clintoni võitu – mis jääbki tulemata. See, mida ta on ette näinud, mis teda hulluks on ajanud, on saamas tõeks, kõigi hulluseks.

Huffington Posti suvine ülevaade Trumpi ajastu kujutamisest kirjanduses algas ja lõppes tõdemusega, et senised katsetused Trumpi ja trumpluse kunstiliselt lahata on ebaõnnestunud: tema stiili on liigagi kerge imiteerida ja parodeerida, mis muudab keeruliseks nii globaalsema kui ka sügavama psühholoogilise käsitluseni jõudmise. Mulle näib, et Kunzru on esimesena leidnud hea viisi vajaliku distantsi loomiseks, valides Trumpi või trumpisti asemel peategelaseks nõrga liberaali ning paigutades tegevustiku vahetult Trumpi-eelsesse aega. Viimases plaanis võib „Red Pilli“ lugeda suisa ajalooliseks romaaniks: see kirjeldab nüüdseks päris selgelt möödanikku kadunud ajastut eesmärgiga mõista, kuidas tänasesse oleme jõudnud (lõpetasin vahetult enne Kunzru teost tõeliselt ajaloolise romaani, Hilary Manteli „Wolf Halli“. Paralleelid olid päris ilmsed). Samas ei ole „Red Pill“ mu meelest sugugi nostalgiline: maailm „enne punast tabletti“ on omaenese vigade suhtes pime ja silmakirjalik, mida illustreerib kasvõi paadipõgenike-teemaline heategevusüritus, kus jutustaja oma nemesisega kohtub (kujutlege korraks kampa soojatekkidesse mässitud kuulsaid ja rikkaid saalis, mille seinad on Ai Weiwei katnud Vahemere randadelt leitud päästevestidega… eksole). Aga hullust, nagu Kunzru näitab, hullusega ei ravi.


17 november, 2020

Jüri Kolk - Ada (Eesti novell, 2020)

 

Kolk pakub igat laadi lugemiskogemusi. Seekordne on päris vaimukas, või noh, kuivõrd tegu ikkagi matusega, siis paras must huumor. Hüäänid, matusepärja viskamine, jube luuletus ja mis kõik veel, mida lahkunu oma ärasaatmiseks nõudis (millest oli teadlik siis vaid loo jutustaja). Võib vaid kujutleda, kuidas see reaalselt võiks välja kukkuda ... Jube

Aga mis teha, ikkagi viimane soov ja puha.

Kuigi, õudne hakkab.

Sellest loost on siin blogis ennegi kirjutatud.


16 november, 2020

“Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas”, tlk ja koost Aado Lintrop, EKM teaduskirjastus (2019)

See on jälle üks selline raamat, mis võiks korraga olla nii aimekirjanduse riiulitel kui kusagil muinasjutumaailma nurgakeses. Tegemist on loomulikult allikatruude rahvaluuletõlgetega, mil juures täpsustavad ning abistavad märkmed ja viited, kuid tavalugeja seisukohalt sobiks see raamat vabalt seltsima sarjadega “Muinaslugusid kogu maailmast” ja “Saja rahva lood”, “Sahhalini legendide” või “Haiavata lugudega”, mis, olles pisut kirjanduslikumalt-muinasjutulikumalt ümberjutustatud või lihvitud, paigutuvad hoopis kuhugi lasteosakonda muinasjutunurgakesse.

Nagu järelsõnaski öeldud, on tõlkija-koostaja oma valikus keskendunud maa loomisele, võtnud mõned kangelaslaulud, ühe karu peiede laulu ja siis veel üht koma teist. Saame tuttavaks säherduste müütiliste tegelastega nagu Kure-Puusa-Pehme-Nahk ehk Maailma-Vaatav-Mees ehk Eidepoeg, Isakese Kuldse Koresi ja/või Numi-Toorumiga, ülemise maailma vahet jookseb ühes loos Üleval-Käiv-Tiivuline-Kalm, maad käivad vee põhjast üles toomas nii kaur kui tuttpütt jne. Olulisel kohal on Obi jõgi, järved, metsad, ookean Obi jõe suudmes, Uuralid. Kusjuures, nagu järelsõna ütleb – lood paigutuvad enamasti geograafiliselt päris maailma ja päris maailmas on müütiliste olendite elupaigad sageli teada. Seega, kui Linna-Isand-Taat tuleb ülemjooksult, siis järelikult loo sündmustik paiknebki tolle tegelase asupaigast alla voolu jne.

Eriliselt nautisin seda, kuidas minu meelest oli leitud hea tasakaal algkeele vormelite säilitamise osas. Nõnda väljutakse ukselise maja uksest või leitakse miskit tagaküljega maja tagant või on kellelgi sajahambaline hambuline suu; olemas on tiivulised loomad ja jalalised loomad; kui tuju läheb pahaks siis “mu vette vajuv meel vajus vette / metsa minev meel läks metsa”, eraldi mainitakse obitoitu (ehk siis Obi jõest püütavat) ning järvetoitu (ehk siis järvest püütavat), rõõmus inimene tuleb “rõõmsate kätega, rõõmsate jalgadega”, kangelastel läheb vaja nii rinnajõudu kui seljajõudu jpm.

Muidugi kumab sellest kõigest läbi üksjagu julm (ja patriarhaalne) maailm. Eks ole ju ikka muinasjuttudest tuttav, kus minnakse kaugele maale, võideldakse mõne koletise või vägilasega ja saadakse ta vara ja naine endale. Muinasjutus on see pealtnäha ilus, sest too, kellega võideladav on enamasti mingi kuri ja paha olend, kuid kas mitte ei elatudki vanadel aegadel nõnda, et käis üks pidev röövretkede tegemine naabrite juurde ja kaugemale, mehi tapeti, naisi ja lapsi ja vara võeti endale ning koju naastes oldi kangelased ja eks need keda tapeti olidki kurjad ja pahad, sest eks see vastastikune röövimine käinud ajast aega. See muidugi ei olnud nüüd üksnes selle raamatu kohta, kuigi siingi käib röövimine, varastamine ja sageli on lugu justkui verevaenust, mis saab alguse kas ühe poole suvalisest röövlitembust või naisehiivamisest, millele omakorda järgneb vastureaktsioon ja siis veel, kuni lõpuks jääb heal juhul kogu afääri käigus sündinud laps ainsana ellu, ühes loos aga poob viimane tegelane end suisa üles, ühes teises loos lastakse imik jääpangaga mineva triivima jne.

Ühed, täiesti mittesisuliselt lahedad tegelased on mis-inimesed. Need on miskised metsa jms vaimud, kellelt võib jahisaaki paluda ja keda vahel naiseks võtta ja “mis” ei ole tegelikult põrmugi eestikeelne küsimus vaid lihtsalt mansikeelne nimetus, ent lahedalt kõlab ikka, liiatigi, et neil ühes loos (küllap vaimuvõimeist tulenevalt) oleks justkui kõik asjad näha, et siis küsi aga “mis?” ja mis-inimesed vastavad sulle.

Püha number on seitse – seitse on taevaseid ilmu ja Eidepojal on kavalusi seitse ja kuus, pealkirjaski on seitsme tiivaga raudhobune. Ja hobustest rääkides – siin raamatus esinevad kangelaste suksud annavad küürselg sälule silmad ette – alustuseks kaevatakse kusagilt lauda kõrvalt või sõnnikuhunniku alt lõpnud varss välja ja puhutakse talle elu sisse, nii, et ta näiteks puusadest ja abaluudest kirju on, ja siis saab endale säherduse suksu, mis ühest sõõrmest ajab suitsu, teisest sädemeid ning mille ninasõõrmetest lisaks kõigele ka kõrtse ja kangapoode leida võib. See asjade ootamatu pööre tegi mulle lugedes ikka palju nalja ja ma tõsiselt hindasin seda. Ning eelneva kõrval pole muidugi eriti mainimist väärtki, et kui hobune redeli alla ootama jätta ja ise teises ilmas ära käia, siis annab ootamisega maha kärvanud ja ära kuivanud hobuse kerge vaevaga uuesti elule puhuda.

Ühesõnaga, peadpööritavaid seiklusi jagub – nii käte, jalgade ja isegi kere otsast poetamist kui ka põhjapõtru, hobuseid, soobleid ja sooloomi, karusid ning hiidusid. Kuid lisaks sellele oli nii mõnigi koht ka tõsiselt liigutav, näiteks minavormis “Karupeiete lõpulaul” koos mõjusa pildiga oli korraga nii nukker ja mõjus, ning samuti minavormis “Toorumi tütre Soolooma ülevalt allalaskmise laul”.
Ilus on see "25 kaunima raamatu" konkursi laureaat igatahes ka – alustuseks mõnus tihke, kergelt kreemjas (nii värvilt kui puudutuselt) paber, oletatavasti mansi rahvapärastest mustritest inspireeritud punast tooni riba peatükialguste kohal ja raamatu lõpus ja alguses ja ka esikaanel, kaanepaberi all. Kaante ja kaanepaberi ilu on raamatukogu raamatu puhul muidugi raske hinnata, sest olude sunnil need tihedalt kilega üle kleebitud. Siiski võib aimata, et kaanepaber on kohati kergelt läbipaistev – selle tumedamate osade alt kaanel olevat punast mustrit ei aima, kuid kõik mustvalge kaanepaberipildi heledamad kohad kumavad läbi. Raamatu sees on ohtralt üle kahe lehekülje ulatuvaid illustratsioone, mis tunduvad esmapilgul lehitsedes ehk väheütlevad, kuid mitmedki muutusid pärast vastava loo lugemist kummaliselt mõjusaiks. Kogu kujundus, illustratsioonid (Marja-Liisa Plats) kaasa arvatud, ongi kolmes värvis – must, valge ja selline pisut heledam ning kergelt oranžikas punane. Noh, must ja valge hõlmab siiski ka erinevaid halle toone ning võimalik, et piltide punane on õige pisut intensiivsem, aga seda viimast on raske täpselt hinnata, sest pildi kontekstis ja valgel taustal peene mustrina võib ka sama toon erinevalt mõjuda.

Eks oma nukra varjundi sellele kõigele lisab ka teadmine, kuidas mansi keele valdajaid on alla tuhande ning arvata võib, et kahaneb kiirelt ka lugude arv, mida veel elavas esituses on võimalik kuulda.


[sealt august paistab]

Kollasekarva, punasekarva maake,
väga rõõmustav,
väikeste hanede kisaga, väikeste partide kisaga maake,
väga rõõmustav!
Parempoolseid pisaraid
kuivatan vasakult poolt,
vasakpoolseid pisaraid
kuivatan paremalt poolt,
lukkudega seitsmekihilise uksega majja
sisenen,
oma pehmest karusnahast pesa
jäätunud uksepiida juurde
nihutan,
lumise uksepiida juurde
nihutan,
mina, metsiku kätejõuga sooloomatüdruk,
nüüd ma istungi
jäätunud uksepiida juures,
nüüd ma istungi
lumise uksepiida juures.

Palju karusloomi püüdnud mehe,
minu isa,
terava kõuekõmina kõlades
tulemine on kuulda,
vägeva kõuekõmina kõlades
tulemine on kuulda.
Tagaküljega maja taha ta jõuab,
tigeda mehe tigeda meelega
koju tuleb,
vihase mehe vihase meelega
koju tuleb.
/.../

“Metsiku kätejõuga sooloomatüdruk,
miks sa lõhkusid ära
lukkudega seitsmekihilise ukse?”
/.../

Nüüd ma kõnnin
seitsme kibuvitsaga tihniku keskel,
seitsme toomingatega tihniku keskel
palava päevaga pikal suvel.
Kui ma viiskudes tagajalad ettepoole vean,
torgivad kibuvitsad
teravate okastega,
kui ma viievarbalised esijalad
ettepoole vean,
torgivad toomingad
teravate okstega.
Millisesse laulus lauldud suurde hätta
olen küll sattunud,
millisesse loos räägitud suurde hätta
olen küll sattunud!
“Kuule, isa Numi-Toorum!
Miks sa lasid mind
seitsme kibuvitstega tihniku keskele,
miks sa lasid mind toomingatega tiheda tihniku keskele?
/.../
Ma lähengi
seedrikäbisid pillavasse hõredasse salusse,
ma lähengi
metsas kasvavate metsamarjade juurde.
Mu isa on sõnunud
rohkesti metsas kasvavaid metsamarju,
ma toidan nendega nüüd
oma täitmatut pauna,
ma täidan nendega nüüd
oma täitmatut märssi.

Niimoodi süües
vaatan ma ringi
soolooma kahe tähesilmaga,
leian üles
inimesepoja ehitatud
järvetoitu täis sammasaida,
leian üles
obitoitu täis sammasaida.
Oma tuuralõua-konksuliste kätega
selle maha kisun,
aidast järvetoitu, obitoitu
oma täitmatusse pauna
seal ahmin,
oma täitmatusse märssi
seal panen.
/.../
Niimoodi kõndides
vaatan ma ringi
soolooma kahe tähesilmaga,
märkan
lauludeaja mehe jäetud
sammaldunud matusepaika.
Lauludeaja mehe jäetud
sammaldunud matuse juurde lähen,
soolooma tuuralõua-konksuliste kätega
selle üles kraabin.
Ma teen
külasuuruse suure saagihunniku,
ma teen
linnasuuruse suure saagihunniku,
toidan sellega
oma täitmatut pauna,
täidan sellega
oma täitmatut märssi.
Kui ma jälle kulutan seal
kaks või rohkemgi päeva,
lõppevad laibad otsa.
Astun siis muudkui edasi
seedrikäbisid pillavas hõredas salus.


(“Toorumi tütre Soolooma ülevalt alla laskmise laul”, katked lk 140-148) 

(Veebist leidsin ka intervjuu Aado Lintropiga)

13 november, 2020

Jack McDevitt - Sõjaline talent (2020)

 

Romaani võiks pidada puhtalt meelelahutuslikuks ulmeks, mis ehk lugejale ei põhjusta suuremat katarsist - peategelane satub saladusele, asub seda lahti koorima, järgnevad ohtlikud sündmused, kuni viimaks saladus mingil moel laheneb. Tulemuseks ongi võrdlemisi üheplaaniline põnevik, mille puhul ei saa öelda, et kogeksime midagi värskendavat või mõtlemapanevat inimeseks olemise kohta (noh, kasvõi samasugune meelelahutuslik Abercrombie loobib samas hulgi mõtteterasid inimkäitumise mõtteteradest - McDevitt seda ei tee, võimalikud mõtteterad on vaid loo lahenduse tarbeks).

Selline puhas äärmusteta põnevusromaan annab küll kiiret lugemist, kuid mällu just sügavamat mälestust ei jää. McDevitt ei koorma teksti kõvaulme paatosega ehk siis kümne tuhande aasta pärast pole tehnika ega inimkonna esindajad ei midagi üleliia keerulist või senikogematut - mis jällegi teeb lugemise kergemaks, pole miskit butafooriat, mida läbi närida.

Raamatu lõpus on sarja koostaja Raul Sulbi pikk järelsõna McDevitti loometeest, ühtlasi saame teada, et tegu on koostaja ühe lemmikust ulmeautoriga. Neist kõrgendatud ootustest lähtuvalt oleks ehk oodanud isiklikule maitsele vastavat märulit või nii, aga eks see ole maitse asi. Lõppude lõpuks ja peamiselt.


12 november, 2020

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2020

 

Laena mulle kannelt, Vanemuine, kelle debüütraamat on viimase alveriaasta parim? (Nimekiri laenatud siit.)


Ester Urbala, „Jumalik märk“

Joosep Vesselov, „Linna laul“

Kristiine Kikas, „Sees“

Piret Põldver, „Alati nii järsku“

Taavi Eelmaa „Electraumur“

Tauno Vahter, „Pikaajaline kokkusaamine“

Teele Lember, „Süstemaatiline unistaja“



23. november saab teada.

Ursula K. Le Guin „Ilmajäetud“. Fantaasia (2018)

Raamat, mille lugemist natuke pelgasin, sest tutvustustest oli silma jäänud, et Anarres ja Urram ja erinevad riigikorrad ja ... kartsin millegipärast, et on midagi kuiva ulmekastmes kapitalism vs sotsialism analoogia sarnast, aga no mul oleks võinud ju autorisse rohkem usku olla, Le Guin on ikka mitmekülgsem kui minu pelgus. Eks sellest raamatust muidugi ole kirjutatud juba nõrkemisi - kõik need teadustööd, mida Raul Sulbi järelsõnas mainitakse, lisaks, aga mis siis, mina polnud veel lugenud (kui parafraseerida raamatut ennast).

Ideoloogiate ja riigikordade valguses pälvib kõige rohkem tähelepanu too tolmune ja kõrbene ning kasin kuu-maailm Anarres, mis on asustatud Odo õpetust au sees pidavate nn anarhistide poolt. Raha, kapitalismi, riiki kui sellist nad ei tunnista, kuid ometi on ühise hüve nimel töötamine normiks, seda tänu sisemisele moraalikompassile või siis ka hoopis avalikule hukkamõistule/heakskiidule. Liiasus on ekskrementaalne, solidaarsus on au sees. Egoism, omastamine ja kasujahtimine on sõimusõnad. Algusaegadel leiutati uue ühiskonna tarbeks suisa eraldi keel, mis ei tunne näiteks mõistet „minu oma“ vaid ainult „asi, mida mina kasutan“. Sama hägus on perekonna mõiste – eksisteerib küll niinimetatud partnerlus, kuid kõik bioloogilise perekonna liikmed jäävad (lapsed pärast teatavat vanust) pigem indiviidideks, keda ühiskond (või siis moraalne kohusetunne) vastavalt tööjaotussüsteemi vajadustele siia sinna pillutab. Naiste ja meeste võrdsus ei ole mingi küsimuski oma iseenesestmõistetavuses, töö ja seksuaalne vabadus on kõigile. Kellelgi ei ole võimu teise üle vaid au sees on igaühe vaba tahe, aga loomulikult jõutakse raamatu käigus ka küsimuseni, et kuidas nende asjadega siis nüüdseks ikkagi tegelikult on, kas kusagil ei ole ikkagi peidus võim ning kui vaba see vaba tahe siis ikkagi on.

Anarreslased on nii-öelda revolutsionäärid, kes omal ajal rändasid või saadeti välja looduse poolest külluslikult kaksikplaneedilt Urraselt, mille ühiskonnad jätkasid oma kapitalistlikke või totalitaarseid radu, asjad, mis Anarreslasest Shevekis kutsuvad esile vastikust ja põlgust – kuidas võib üks inimene teenida teist, kui kõik on võrdsed vennad ja õed; kuidas võib olla kokku kuhjatud nii palju liiast luksust ja samas kõrval olla neid, kes peavad end müüma elementaarsete tarviduste rahuldamiseks; kuidas saab olla kõik ostetav ja müüdav, vaba tahe allutatud rahale ja võimule jne.

Nõnda siis on ehk Anarres see nii-öelda utoopia, mille nõrk koht on võib-olla teatav stagnatsioon, konsolideerumine, mis muudab paratamatuks võimu koondumise, kesksuse tekkimise ja takistused vabale initsiatiivile, mis võiks ähvardada etteennustamata muutustega. Kuid nii mõneski mõttes on Anarres ja Urram (ja Terra ja Hain) üksnes kontekst Sheveki raskustele ja püüdlusile langetada ja teostada õigeid valikuid lõppkokkuvõttes mitte ainult iseenda või Anarrese vaid kõigi inimtsivilisatsioonide kontekstis. Sest vabaduse, vendluse, võrdsuse ja jagamise ning ühise hüve printsiibid, mille järgi ta on harjunud elama, mida ta enese sees ikka ja jälle üle katsub – neid ei saa tõeliselt järgida jäädes ühe kogukonna piiridesse. Eks ole ju ka Anarrest mürgitava võimuprobleemi üks allikaid Urrami ja Anarrese vahelise informatsiooni liikumise pudelikael – kontroll mille üle on paratamatult teatavat liiki võimu allikas, adutagu seda või mitte.

Ah, jaa – Shevek on erakordse andega füüsik, teadlane, kes uurides aega ja ruumi jõuab väga lähedale suurele läbimurdele, kuid kelle erakordsus on ühtlasi ka proovikiviks vaba initsiatiivi printsiibile – kuna tegemist on nõnda spetsiifilise teadusvaldkonnaga leiab ta end oma arengus ühel hetkel tupikust, sest Anarrese kogukonnas ei leidu kedagi, kes suudaks tema teooriatega päriselt sammu pidada, ainus lootus arengule on kontakt Urrami teadlastega, kuid see kontakt käib läbi pudelikala, mille üle Shevek ise kontrolli ei oma ja üldsus ei pea tema läbimurdelist tööd lõppkokkuvõttes eriti olulisekski – milleks Anarrese ühiskonnale selline füüsikateooria, millega sel praktikas miskit peale pole hakata, kuid milleks vajalikud kontaktid Urramiga võivad hoopiski riskantseks kujuneda. Nõnda Seisab Shevek valiku ees, kas on õigem iseennast maha salata, kuigi teisalt on odolikele põhimõtetele mõeldes iga inimese õigus ja kohus teha tööd, milles ta on hea või siis astuda drastiline ja ootamatu ning pretsedenditu samm, mis lisaks füüsikale võimaldaks teha veel midagi, taasluua kontakte eri maailmade vahel, midagi, mis resoneerub jagamise ja ühishuve printsiipidega laiemalt ning kõhutundele tuginedes on see midagi sellist, mida ühiskond stagneerumise pöördumiseks vajab...

Nõnda siis asub Shevek pikale teekonnale, hukkamõistetuna paljude poolt. Kuid jõudnud suure läbimurde künnisele teaduses, jääb lahendada veel äraostmise lõks, millesse ta pealtnäha ülimalt külalislahkel Urramil tahtmatult langeb. Tema suurt läbimurret oodatakse vaid selleks, et sellest sõjalist ja majanduslikku kasu lõigata – midagi, mis Shevekit vastikusest iiveldama ajab. Ja vähe sellest, seda ootust peetakse ülimalt õigustatuks, sest kas ei võlgne siis Shevek seda oma külalislahketele võõrustajatele? Mida siis teha suure teadusliku läbimurdega, mis võib olla nii õnnistuseks kui ka külvata ebavõrdsust ja hävingut, kuidas saavutada jagamine ja panustamine ühisesse hüvesse olukorras, kus ümbritsevad on valmis esimesel võimalusel kõigesse vähegi hinnalisse oma isiklikud küüned sisse lööma?

Mõnes mõttes on kõigi nende ideoloogiate ja ühiskonnakorralduste keskmeks ja juurikaks võimu küsimus – kuidas teha nii, et võim jääks täielikult igale inimesele tema enda üle, vältida olukorda, kus kellelgi on võim teiste üle või vähemalt teha nii, et kõigil oleks võrdselt võimu üksteise üle või kas see on üldse võimalik? Ja mis on üldse võimu olemus – alustuseks ju saab ainult inimene ise teha tegusid, panna oma käed ja jalad liikuma, kuidas saab siis ta selles mitte vaba olla? Kuid ometi loovad ühiskondlikud struktuurid mittevabaduse – nii hierarhilisus, sõjaväeline kord kui ka voli otsustada info liikumise ja tunnustuse üle. Ning sealjuures ei maksa unustada iroonilist aspekti, et ka Shevek ise omab kummalist karismaatilist ja hiljem ka päritoluga seotud võimu, mida ta ise pikka aega ei adu – inimesed jäävad millegipärast kuulama, kui ta räägib, milleigpärast tabavad nad end soovimas tema heakskiitu. Kas sellist võimu saab ja tohib eirata?

Tegelikult sai nüüd halvasti, et alustuseks nii palju ikkagi neist ideoloogiatest ja riigikordadest rääkisin. Põhjus, miks „Ilmajäetud“ ei osutunud nii kuivaks ja raskeks kui kartsin seisneb ju ikkagi selles, et samavõrra on see Sheveki kui indiviidi moraalse arengu lugu. Inimene, kel on eriline anne ja kes seetõttu seisab paratamatult alati teistest pisut eraldi, tema tõdemus, et inimene ongi lõppkokkuvõttes ikkagi alati üksi ja see, mis meid kõige tugevamini ühendab on jagatud kannatus, et kannatus tuleb läbi kannatada, ainult nii jõuab sellest teisele poole välja ning et anarhia tähendab pidevat revolutsiooni, mille vaenlaseks on rahulik mugavus. Lisaks tema nägemus ajast ning aja mõiste sidumine mõistusega, aja olemuse taipamisest tulev moraalne vastutus nii mineviku, oleviku kui tuleviku perspektiivis, mitte ainult käesoleva hetke valguses.

Lisaks veel sellised inimlikud ja aktuaalsed probleemid nagu töö, pereelu ja kutsumuse ühitamine – ühiskonnas, kus perena koos püsimine ei ole norm ning sattumine tööle erinevatesse planeedi piirkondadesse on pigem igapäev, kuid ometigi leiab Shevek tõelise rahulduse alles püsivas partnerluses, teise inimese sügavuti tundma õppimises ning naudib oma lastega koos viibimist ja teisalt, sellest kõigest hoolimata peab ta lahkuma, et järgida oma kutsumust, kuid ka selle lahkumise läbi taipab ta taaskord midagi – tagasipöördumise vajadust.

Kuhugi ei ole kadunud ka Le Guini pisut unenäolised ja ebamaised (haha, ulmeliste planeetide puhul muidugi iseenesestmõistetav) kirjeldused, mida aeg-ajalt kohtab, isegi kui see lugu ei ole niivõrd maagiline ja poeetiline nagu Meremaa võluri sari.

Ja üks asi, mis tänapäevases kontekstis eriti hästi resoneerub on keskkonnasäästlikkuse teema – Anarresel muidugi iseenesestmõistetavalt, sest alustuseks on kõik ülemäärane ja mittefunktsionaalne nii ehk naa ekskrement (kuigi, ka see pole vaba probleemidest – nii tippfüüsiku teadustöö kui ka kunstivaldkondade vähegi ebatraditsioonilisemad ja murdelisemad saavutused jäävad nõnda vaeslasteks), loodusest tohib võtta vaid nii palju, kui tõepoolest vaja; kuid ka Urramil on, sedapuhku riikliku kontrolli läbi, põhimõte, et elukeskkonda tuleb hoida; ning muu hulgas mainitakse ära ka Terra kurb saatus, mis on inimeste poolt nii ära kasutatud ja laastatud, et elukeskkonnana on see lohutu ja hale vare, millel inimasustus on püsinud ainult tänu hainlaste lahkele abikäele. Lisaks muidugi naiste õiguste küsimus – Urrami maailmas on teadus- ja töömaailm (vähemalt kõrgkihtides) puhtalt meeste pärusmaa, sest ega naise aju ju selleks sobigi, samas kui Anarresel sobivad jälle inimeste ajud kõikvõimalikeks asjadeks soost olenemata.

Ühesõnaga, mõnusalt mitmekihiline ja kompleksne mõtteaine nii mitmelgi olulisel teemal, samas jõudmata päris ideaalini (no mõni ime, kui see ideaalse maailmakorra välja mõtlemine nii lihtne oleks, siis oleks ehk ammu juba tehtud), kuid pakkudes välja aja tsüklilisuse kui paratamatuse, muutumise kui püsiva. Ehk võib pideva revolutsiooni ideest tuletada, et hea maailmakord ei saagi olla puhtalt idee või süsteem vaid peab olema pidev teadlik valik. Samas on see siiski piisavalt mõtisklev ja selles mõttes raskepärane tekst, et meelelahutuse korras korduslugemise rubriiki siiski vist ei lahterdu.

Shevek toetas käed aknalauale, vaadates väljas olevasse pimedusse läbi hämarate peegelduste klaasil. Viimaks lausus ta: «Hull jutt, Dap.»
«Ei, vennas, ma olen täie mõistuse juures. See, mis inimesed hulluks ajab, on püüd elada väljaspool reaalsust. Reaalsus on kohutav. See võib su tappa. Kui piisavalt aega anda, tapab see su kindlasti. Reaalsus on valu – nii sa ütlesid! Kuid hoopis valed ja reaalsuse moonutamine ajavad su hulluks. Need on valed, mis panevad su tahtma ennast tappa.»
Shevek pöördus ümber, et talle otsa vaadata. «Aga sa ei saa ju valitsusest tõsiselt rääkida!»
«Tomari «Definitsioonid»: «Valitsus: võimu seaduslik kasutamine võimu säilitamiseks ja laiendamiseks.» Asenda «seaduslik» sõnaga «harjumuspärane» – ja sa saad Sabuli ja juhtnööride sündikaadi ja TJK [tööjaotus komitee vms].»
«TJK!»
«Praeguseks on TJK muutunud põhiliselt arhistlikuks bürokraatiaks.» (lk 160)
Takver ei puhkenud naerma; ta tõi kuuldavale naeruniitsatuse, nagu oleks see haiget teinud. Shevek püüdis selgelt tema nägu näha. Tüdruku tumeda pea taga oli taevas raske ja puhas.
«Mis siis naudingul viga on, Takver? Miks sa ei taha seda?»
«Midagi pole viga. Ja ma tahan seda. Ainult et ma ei vaja seda. Ja kui ma võtan seda, mida ei vaja, siis ei saa kunagi seda, mida vajan.»
«Mida sa vajad?»
Tüdruk vaatas maha, kratsides küünega kaljut. Ta ei öelnud midagi. Ta kummardus ettepoole, et noppida kuuokka oksake, kuid ei teinud seda, ainult puudutas, kompides karvast vart ja habrast lehte. Shevek nägi tema liigutuste jäikusest, et ta püüab kõigest jõust maha suruda või ohjeldada emotsioonide tormi, nii et ei suuda rääkida. «Ma vajan sidet,» ütles ta. «Tõelist. Keha ja hing ja kõik eluaastad. Mitte midagi rohkem. Mitte midagi vähem.» (lk 173)
Polnud kedagi süüdistada. See oli kõige hullem. Takverit vajati, teda vajati võitluses nälja vastu – tema enda, Sheveki, Sadiki nälja vastu. Ühiskond ei ole nende vastu. See on nende poolt, nendega koos: ühiskond ongi nemad.
Kuid ta oli loobunud oma raamatust, oma armastusest, oma lapsest. Kui palju võib ühelt mehelt loobumist nõuda?
«Põrgu!» ütles ta valjusti. Pravi keel polnud vandumiseks kuigi hea. Nii raske on vanduda, kui seks ei ole rõve ja jumalateotust pole olemas. (lk 245)