Kuvatud on postitused sildiga Dmitri Gluhhovski. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Dmitri Gluhhovski. Kuva kõik postitused

13 aprill, 2018

Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ (Tänapäev, 2017. Tlk Erle Nõmm)

On toimunud kolmas maailmasõda, loomulikult tuumapommidega. Terve Moskva linn on hüljatud ja radioaktiivne, elu on võimalik vaid metroos, kus umbes 50 000 ellujäänut ja nende järglast juba 20 aastat omapärases suletud universumis maid (või siis tunneleid, hehe) jagavad. Metroo on justkui mingi ühiskonnakriitiline minimudel, ei ole tegemist ühtse ja vennaliku redukolooniaga vaid maa-all on metroojaamadeti suisa erinevad riigid – on sõltumatud „agraarjaamad“, on kaubandusele orienteeritud Hansa jaamad, on Kommunistlik punane liin ja Neljas reich, mille motoks radiatsioonist põhjustatud väärarengutega indiviidide mahakandmine. Lisaks veel näiteks jaam-bordell ja jaam-teater.

Tegemist on sarja kolmanda osaga, aga see ei takista seda eraldiseisva ühikuna lugemast. Kuigi, kritiseerimast takistab siiski, sest kogu see seentel ja sigadel ning mingitel ebamäärastel konservi- ja tabletivarudel ja mõnel üksikul kanal ja ilmselt ka parajal hulgal selgrootutel ning määratlemata toorainest pruulitud alkoholil (“no ikka vene kirjaniku raamat!” ei saa ma rahvusstereotüüpe mängu toomata jätta) püsiv majandamine jätab ikkagi mulje, et vähegi realistlikult võttes ei tohiks populatsioon küll nii üleküllaselt arvukas olla, aga äkki esimestes raamatutes on kõik ikka juba nii usutavaks mängitud, et poole pealt norima hakata poleks enam aus. No ma siis rohkem ei nori.

Teine võimalus on muidugi läheneda asjale Loomade farmi võtmes ja võttagi puhta ühiskonnakriitikana. Et näe, selline see meie (vene) riiklus ja ühiskond ongi ... võta või jäta, inimesed püherdavad poris ja essus, ei oska seentest ja sealihast paremat tahtagi ja usuvad tõsimeeli, et üks ideoloogia on etem kui teine ja ... Siis oleks ehk õndsalt pilpal hoitud Artjomi tragikoomiline kangelasseiklus, mis kulgeb peadpööritava kiirusega läbi kõigi poliitiliste ladvikute ja kõige hullemate koondus ja näljalaagrite vähe kohasem ja humoorikam. Et pisut Gulliveri reiside kanti või midagi … no kaudselt ...

Lugemiselamust passiks jälle hästi kokku võtma see tunne, et millal, oh millal ometi peategelane lõpuks koju vanni saab! (no vähemalt kana ei lööda maha) Ning süda läigib algusest lõpuni kõikvõimalike erinevate jõleduste, kahtlase toidu ning kiirituse tõttu. Sest enamiku ajast on ikka, kas mingi laipu ja rotte täis vesi või niisama sopp või vangilaager või kiiritus või KGB või natsid või mingid muud õlised poliitikud või bordell või ... ja siis veel räppa, soppa, haisu, lehka, urupimedust, haiguseid ja viletsust ja .... ühesõnaga, küll on hästi, et ma tõenäoliselt kunagi elus Moskva metroosse sattuma ei pea.

Nojah, aga olgu selle vanni ja värske õhu ihalusega kuidas on, siis lõppkokkuvõttes tuli ideoloogiakriitilisus ja vaenufilosoofia ju ikka välja ka. Selle üle, et mis suhe on riiklusel oma vaenlastega ning kuidas selle imaginaarsusega lood on või ei ole ning kuidas inimlooma grupieksisteerima panna saab või ei saa, selle üle võib ju ikka mõtiskleda. Ning kuidas meil siin pärismaailmas on nende hallide niiditõmbajatega on ja mis on siis see, mis lõppkokkuvõttes paneb massi kellelegi enda üle võimu andma?

18 juuni, 2014

Dmitri Gluhhovski – Metro 2033 (2014)



Iseenesest pole 500 leheküljeline raamat mingi märkimisväärne tellis ja tegemist pole niisamuti just kirjandustehnilise pärliga, ometi edenes lugemine tavapärasest aeglasemalt – seda siis seetõttu, et ligi kuuendiku ajast raamatu seltsis veedad sisekaantel esitatud metrookaarte uurides, kes kust kuhu kulges ja millistes jaamades on mida toimunud (millegipärast on kaartidel kohanimetused vene keelest transkribeeritud, aga raamatus on kohanimed eesti keelde kohandatud; samas küll see suurt segadust ei tekita, lihtsalt hetkeks pani imestama). Aga jah, orienteerumist on kõvasti ja peategelane teebki metroole ringi peale.

Lugu siis tuumasõjajärgsest inimkonnast, kes on nüüdseks paar aastakümmet varjunud Moskva metroosse (kas mujal inimkonda eksisteerib, seda ei teata). Maapinnal on teadagi radiatsioon ning loodus hoopis muteerunud ja ohtlik. Samas ei saagi aru, kas kardetud tuumatalve siis polnudki ning miks need mutatsioonid nii kärmelt võimust võtsid. Ja on inimesed (stalkerid), kes käivad linna pealt metrooelanikele saaki ja kütet toomas, ja jällegi tekib küsimus, et kas radioaktiivsusest läbi imbunud asjad ja küte nö tervislikemas oludes probleeme ei tekita? Või noh, kuidas stalkerid niivõrd palju maa-aluseid varustada suutsid – kütus, lambipirnid jms. (Tuumavarjendite varud?)

Aga jah, inimkond on koondunud maa-alusesse metroosüsteemi, ning need paarkümmend tuhat inimest on killustunud mitmete eripalgeliste gruppide vahele, kes erinevaid metroojaamu asustavad – on kommunistid, on natsionalistid, on organiseeritud kuritegevus, on demokraadid, on sõltumatud jne jne; on kuulsaid ja kummalisi, sulelisi ja karvaseid. Aastate jooksul toimunud võimuvõitlused on piirid maha märkinud, nüüd on vaid mõned väiksemad kokkupõrked – ent tõepoolest, elada on vaja (kuigi inimelu suurt ei väärtustata) ja pealegi metroo ise... see on rohkem või vähem tuntud ohuallikaid täis.

Kuid irriteerivaim ohuallikas paistab nüüd olevat peategelase Artjomi kodujaamas, kuhu tahavad maa pealt järeleandmatult sisse ronida “mustad”, kes on siis miskid vampiirilaadsed elukad ning käituvad nad inimsoo esindajatega väga näotult. Noormees Artjom saab ühelt nähtust uurima tulnud salapäraselt stalkerilt ülesande viia mustade vastu abi saamiseks salasõnum metroo nö linna Polisesse – enne kui hilja ja “mustad” metroosse valla pääsevad. Artjom põleb soovist aidata ja asub oma salajast ülesannet täide viima; ühtlasi annab see võimaluse tutvuda metroo mitme kõmulise ime või saladusega.

Ja tõepoolest, Artjomi retk salasõnumi edastamiseks kulgeb igati dramaatiliselt ning teel kohatud inimesed... no veelgi kummalisemad. Eks arvatavasti on autor ammutanud materjali kohalikest linnalegendidest nii metroo kui ka veidrike kohta, aga eks osa inimeste hirmudest ole ka universaalsed. Artjomil on kombeks surmasuust pääseda ja seda mitmel puhul nö jumaliku vahelesegamise tõttu (kannibalide või natside käest pääsemine jne), ja mis vahel mõjub ehk päris uskumatuna. Aga eks kirjanduses või seda lubada.

Igal juhul, tempokas ulmekas oma venelike joontega (no kus tegelased võivad kukkuda jutustama või maailma üle arutama!) ja eks raamatu lõpp pakub mitmeid üllatusi.


“Me siin kolleegidega otsustasime, kui saime aru, et kannibalism kui nähtus on siin juurdunud ning ei saa enam midagi teha, et hoolitseme vähemalt küsimuse kulinaarse poole eest. Vaat siis tuligi kellelgi meelde, et korealased, kes söövad koeri, panevad nad elusalt kotti ja peksavad keppidega surnuks. Liha võidab sellest väga palju. Muutub pehmeks, õrnaks. Kellele rohkearvulised verevalumid, nii-öelda, ja kellele karbonad. Nii et ärge hukka mõistke. Mina ehk surmaksin teid algul rõõmuga ning alles siis keppidega, kuid tingimata on vaja, et oleks sisemine verejooks. Retsept on retsept /-/.” (lk 411)