Kirill Jeskov – Viimane sõrmusekandja (2010)

“Nii et iga soovija võib rahuliku südamega kuulutada selle loo vanadusest ogaraks läinud orki sonimiseks, kellele on kõrges eas pähe tulnud Sõrmuste Sõja finaal ümber teha. Lõppude lõpuks memuaarid selleks välja mõeldud ongi – et veteranid saaksid kõik oma kaotused tagantjärele võitudeks muuta.” (lk 368)

Tõepoolest, raamat avab silmi Tolkieni triloogia suhtes, või siis rikub igaveseks selle sulni maitse – Peter Jackson peaks käesolevast raamatust, teadagi, oma triloogiale järje tegema.

Taas on põnev avastada, et vene autorid kirjutavad... kuidagi ühtmoodi laadna jutustamisega. Ikka üks semutsemine ja seletamine ja avar hing ja ülemused, Saruman ja teised tegelinskid on kui enam või vähem edumeelsed KGB ohvitserid oma jamade ja spioneerimiste ja põhimõtetega. Või noh, õigemini on tekstist tunda üheksakümnendate Venemaa hõngu. Kui Tolkieni tekstide puhul sai lähiminevikuga paralleele tõmmata üsna kunstlikult, siis Jeskovi jutustatu tuletab meelde kõiksugu hiljutisi sündmusi – kasvõi N.Liidu lagunemisest praeguse Iraagi jms sõjani (originaal ilmus teatavasti 1999. aastal), ehk siis kuidas vallutatud maal korda kehtestada ja võimumängud jne, ja noh, eks Keskmaa eri osade inimesed tuleta ikka meelde vennasvabariikide omapärasid.

Raamatu keskel olev Umbari spioonimäng on kuidagi tüütult pikk ja põhjalik, varasem kipub ununema selle tulva alla. Vahel läheb Jeskov hoogu kõrvallugude jutustamisega (nt Randori elulugu lk 293-300, no põnev ja kenasti illustreeriv, aga kas peab nii pikalt jahuma? Või on see Tolkieni jäljendamine?).

Aga, huvitav lugemine, hea kiiksuga tekst.

“Vaat sellisel juuretisel oligi kerkinud kuus sajandit tagasi Barad-dur – alkeemikute ja poeetide, mehhaanikute ja tähetarkade, filosoofide ja arstide imeline linn, Keskmaa ühtse tsivilisatsiooni süda, mis seadis oma panuse ratsionaalsetele teadmistele ega kartnud muistsele maagiale vastu seada oma vaevu verisulis tehnoloogiat. Barad-duri kindluse hiilgav tornitipp sööstis Mordori tasandike kohal peaaegu Orodruini kõrgusele, kui mälestussammas Inimesele – vabale Inimesele, kes viisakalt, kuid kindlalt keeldus Taevaelanike vanemlikust hoolest ja hakkas oma mõistuse järgi elama. See oli väljakutse juhmile agressiivsele Loojangule, kes tappis oma palkidest “lossides” täisid, kuulates skaldide retsitatiivset ulgumist Numenori võrratutest väärtustest, mida polnud kunagi olemas olnud. See oli väljakutseks omaenda tarkuse koormast kurnatud Päevatõusule, kus yin ja yang olid juba ammu teineteise ära õginud, sünnitades üksnes Kolmeteistkümne Kivi Aia peene staatika. See oli väljakutseks veel kellelegi – sest Mordori Akadeemia iroonilised intellektuaalid olid enese teadmata jõudnud juba selle jooneni, mida ületades tõotas nende võimsuse kasv muutuda pöördumatuks – ja juhitamatuks.” (lk 10)

ulmekirjanduse baas

nerdland

avaldatud mõtted
bukahoolik
nuxxbooks

Täheaeg 6: Pika talve algus (2009)

Kunagi juba needsin antoloogiate lugemist, aga noh, uudishimu teeb trikke.

Indrek Hargla “Doanizarre udulaam” - Harglal tundub ikka päris hea jutustamisoskus olevat, tekst veereb nii mis kole (heas mõttes ikka). Dialoogide austajana leian siit meeldival hulgal kõnelusi; juba avalõik ise on selline, et sellest arusaamiseks pidi selle paar korda läbi lugema (huumoriaustajad oleks ehk soovinud rohkem Barriat kuulata). Tegemist siis paralleelmaailmade värgiga, noh, üks neist maailmadest on kahjuks simulatsioon, värsked hullud surijad saavad tilbendada siia-sinna. Udulaam meenutab oma fataalsuses pisut Kingi “Udu”, lugedes mõjub kuidagi ahistavalt Doanizerra väiksus, lõplikkus, silmapiiri puudumine. Mõnusa rahulikkusega võtavad doanizerralased vastu fotograafia saladuse, mis teha, tundub muidu igati stressivaba koht olevat. Asperi vana bänd paistab kirjelduse järgi midagi igavat olevat (nt lk 25-26), gooti ja süntesaator üldiselt sakivad mis kole (halvas mõttes ikka). Mõneti võiks seda lühiromaani nimetada nunnuks, teadatuntult toredalt ja muhedalt kirjutatud, tegelased on vimkade ja südamlikult väiklased ja kangelaslikud. Ühesõnaga, tekst, mis võiks paljudele meelt mööda olla. Pole Hargla mittefrenchi mõnda aega lugenud, seega ei oska nüüd öelda, kas harju keskmine või mitte.

Marcus Kaas “Pika talve algus” - esimestel lehekülgedel käib üks pinev põnevuse kruttimine, kõik see napisõnalisus ja metsaõõv; Andreas ja vanaisa meenutavad natuke McCarthy “Tee” paari (ainult et tegevus toimub mingil normaalse asustusega mõisaajal). Tegemist vast õudusjutuga? Nimede järgi võiks tegevus paikneda kuskil Läänemere põhja- või lõunakaldal (hmm, ja miks Hargla tekst oli osaliselt Taaniga seotud?). Mõne aja pärast torkab silma, et dialoogid on pisut lihtsameelse ehitusega, rohkem õhku ja vähem seletamist. Järgmiseks tuleb selline mõtteke, et ka muidu on autori keelekasutus üsna lihtilukirjanduslik – ehk siis korralik keelekasutus ja kohustuslik kujundlikkus, aga see jätab omapäratu mulje, pole muud omapära kui lihtsus ise (vaevalt et meelega?). Noh, lugu lõppeb poolikult nagu autori tutvustuses lubatud – to be continued (indeed, why not?), selle pealt on raske teksti enda kohta midagi sisulist öelda. Kui, siis tulevikus ehk rohkem vabamat keelekasutust, otsese kõne vahele ei pea pikkima alatasa, et kes just nüüd räägib ja mis meeleolu sel hetkel valitseb. Eelpool mainitud “Tee” võikski olla üks hea näide, kuidas lihtsa keelega ometi lugejat lummata. Ma ei ole just suur fänn teemal “kuidas väike kangelane üles kasvab ja võimsaks saab” vms, seega hetkel ei tundu just minu teetass olevat.

(Miks ma küll nii segaselt ja abitult väljendun?)

Karen Orlau “Elagu kuninganna” - elagu sisemonoloog. Peategelase valik on huvitav – kuninglik hambutu konarlik ägisev vanamutt; selle eest muidugi plusspunktid. Jabur puänt, igati tore novell ühesõnaga. Kui algul oli tekst pisut vastumeelt (no mida värki, vanamuti heietused!), siis teksti edenedes hakkas see vallatus üha enam kaasa tõmbama. Väike sugulus nii Kaasi kui Hargla tekstidega. Kogumiku parim kohalik tekst.

Siim Veskimees “Ohutusnõuded laavalehmade läheduses” - pealkiri on muidugi lööv, sellised raamatupealkirjad võiks olla rohkem kasutusel, tooks sära kõigi silmisse. Meeltülendav on lugeda, kuidas Jaak ja Tiina ja veel paar eestlast on tegemas maailmaajalugu kõigi suurte luureteenistuste kiuste; tore teada, et peategelase Jaagu põhjus selleks on eelkõige tüdimus oma keskealisest naisest ja lastest – selge, et iga eesti mehe unistuseks on seeasemel ringi seigelda ja et teda ümbritseks “pikka kasvu kepp-peente jalgade, kivikõva tagumiku ja ämbrisuuruste silikoonrindadega sportlikud” (lk 239) naised (või on hoopis tõesti tegemist siira kriitikaga meie meeste aadressil?). Veskimeesi romaanide taustal harjumatult arusaadav tekst (teatav hingesugulus eelmainitud Kaasiga), suisa poisikeselikult ülemeelik maailm. Nagu naiivulme, selline mida ulmekauge lugeja peab tüüpiliseks ulmeks? Või hoopis ulme noorukitele – on tulnukas ja seiklus ja nalja ja vägisõnu ja võõrsõnu ja vihjeid seksile; pooleldi naljaga pakuks, et sellise jutuga võiks mõnes noorteajakirjas (on praegu üldse selliseid?) lugejaid kasvatada. Huvitav, kas see tekst järje saab? Päris põnev oleks näha, mis Jaaguga edasi juhtuda võiks. Ühesõnaga, on meeldiv näha eesti nimedega mehi ja naisi fantaasiamaailmades, Jaak on kui vahepeatus Koulu ja Anton Irvi vahel, ehk siis Eesti oli, on ja jääb, viru veri ei värise.

“Tüdruk oli üsna pikk, kuid tüüpilise kehaehitusega, sale ja habras. Ta oli ka lummavalt ilus.” (lk 227)

Charles Stross “Poiss ja tema jumal” - noh, esimene Cthulhu kogemus, päris humoorikas jutt, Vonneguti fännidele kindlasti meeldiks. Tekkis tahtmine värsket Strossi tõlget lugeda, kõik need kiivas mõttemängud on igati vaimukad. Kihvt tõlge, viimase paari nädala vast naljakaim tekst.

Kirill Jeskov “Deja vu” - et siis lugu sellest, kuidas arvutimäng hakkab oma elu elama. Ajaga trikitamised, aga vabandust, suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Kurbnaljakad vaated 80ndate teadustöötajate eluolust (millegipärast tahtsin kirjutada “elumolu”) ja jutustatakse mõned päris head nõukogude anekdoodid.

Kuna kõiksugu kirjanduslikud terminid on mul aja jooksul ununemas, siis paneb ikka imestama, kui mingit 50-100 lk teksti nimetatakse püüdlikult lühiromaaniks. Miks mitte jutustuseks? Kas r-sõna lisab tekstile kaalukust?

Raamatu küljendamine on pisut nihu, halb kui tekst hakkab kohe peale autori tutvustust (Hargla puhul oli nt üks suur möhh-hetkeke); natuke hingamisruumi, paluks. Ka mõned trükiapsakad. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogumiku esileküündivamad lood on kaks lühimat, teiste puhul ehk tegemist keskmikega. Aga noh, oleneb maitsest, igaühele oma.

baas
raamatumaailm