Maarja Pärtna: Läved ja tüved

 

Huvitav, kas William Carlos Williams on Maarja Pärtna nendes luuletustes, mis on halli ilma ja roostes tundega viivuluuletused? Enamasti loodusest ja ometi ka hetkest, mis just praegu tundmisel? 
Alati kuidagi lagunevad, alati kuidagi just praegu?

Kui ei ole William Carlos Williams (tema luuletused on isegi teises fondis), on Maarja Pärtna unelevam, üldistused libisevad sõnadele natuke lähemale, mitte ei ole vaid nende taga aimatavad, ja vahel on kohtadel isegi nimed. 
Need kohad, mil nimed on, on enamasti Tartus.
Võõramaa nimega mees nimetab korra Püreneesid. Aga enamasti laguneb ja roostetab tema nime alt väga tuttavalt ja Eestimaiselt. 

See on seisundikogu, tunnetamiskogu, kust ei kerki mitte kirge ja laineid, vaid kus kogunevad üha langeva vihma piisad ning loodus ja kohad, hetked ja igavik saavad ikka ja uuesti mainitud ja kirjeldatud nagu loits. Sinna vahele on peidetud äratundmismomendid, "selline ongi elu, õige", saunast tiiki hüppajate valged tagumikud ning oleva ja kujuteldava hämused piirialad.

majast alguse saavad asjad - ruumitunnetus
oskus meeltega täpselt ja teraselt haarata.

kui pakime asjad lahti
ja paigutame mööbli tubadesse laiali,

siis kaaluksime justkui asjade sobivust kohtadega,

aga aja möödudes avastame siiski,

et kohad on kaalunud hoopis meid, et meie

oleme sisse elades saanud enesele koha järgi kuju -

ringikujulise, üksteiseks ülemineva.

haaratud üleni oma rahulikust olemisest

leiame eneselegi ootamatult,
et kodutunne ongi kätte tulnud:

iseenesest kõigi argiste askelduste käigus

on koht meisse kohale jõudnud.

Reavahetused on natuke ootamatult kõnekad. 
Vahel.

Lugemissoovitus

Müürileht

Maarja Pärtna - Elav linn (2022)

 

Milline on sinu linn? Inimesed ja kohad, käigud ja mälestused? Pärtna linn (antud juhul Tartu) on minu jaoks veidi teistmoodi. See on loodus, see on varjudes elav - no muidugi kõik on loodus (ja kõik on muu on kultuur), aga kui palju sa ikka jälgid inimestest erinevaid elusolendeid. Pärtna uurib ja on nendega sümbioosis. Kobras, kakk, siil, rebane ja linnud. Ja muidugi taimed. Ja muidugi aastaajad. Asjad, elud, mis nähtavasti varjatult iga linlase kõrval ja sees.

Teose teises osas on autor rohkem mälestustest võrsuvad kogemuses - milline pagas kaasnes Ida-Virumaa väikekoha lapsepõlves; inimesed, kes on kandunud mälus ja kogemuses tänapäeva kaasa. Ja sellevõrra ehk süngem kui raamatu esimene osa - loodusreostus ja vanematelt põlvkondadelt kandunud sõjatraumad. Jõgi, mille algne nimi on unustatud ja nüüd kutsutakse seda hoopis Tõrvajõeks.

Seda kogu võiks ehk nimetada proosaluuleks; autori looduskirjeldusi annaks tõlgendada või kohandada ka nö inimlikul tasandil. Nagu näiteks see “Rabatee”:

“Rabatee

Jälje, mille sa minusse jätsid, on sügav nagu suvetaevas ja salalik nagu jalge all õõtsuv samblapind. Kui ettevaatlikult kõndima hakkan, valdavad mind kahetised tunded: vahel pääsen siit õnnelikult läbi, vahel vajun ootamatult sisse - põlvini, vööni, südameni.

Laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast või taeva peegeldust? Mõistatuse lahendamse kirge või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? Mu käte vahel oled sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. Suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. Kuid samblasoontes jalge all valvab tume soovesi.

Tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? Kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastiku.” (lk 22)

 

“Sünnitunnistus

Mu sünnitunnistusele kirjutati kolmsada nelikümmend kaheksa süsihappegaasi osakest miljoni kohta. Täna seda arvu silmitsedes keerlevad numbrid paberil nagu mänguautomaadi kettad ning neist saavad neli, üks ja kolm. Kõik vahepealsed aastad olen kehaga teadvustamatult sõelunud muutuvat atmosfääri, hinganud sisse lumesulalõhna ja põualeitsakut välja. Nüüd soonib mu nahka vägivalla võrk, mille sisse ma end tahtlikult ei mässinud.” (lk 65)

sirp

Looming #11 (2015)

Viimane ajakirjanumber on üpris meestekeskne – ilukirjanduse osas on vaid kaks naisautorit, esseistikas puurimised Undist ja Vildest (kuigi autoriteks on eelkõige naised), vaid arvustused käsitlevad võrdselt mees- ja naisautorite teoseid.

Nikolai Baturin avab ajakirja mulgimurdelise luuletsükliga, lühikesed löövad värsid, võib tajuda vanameistri kirgast ja mõtlikku lendu.

Toomas Vint “Minu hea paheline naine”:

Vindilt on võrdlemisi paheline lugu sellest, kui seksinäljas kuldses keskeas ärimees satub ambitsioonika noore naise lummusesse. Uus naine on vinge, eksabikaasa on nõme; seks on vaheldusrikas ja seltskonnas on uhke käia. Veronika pole oma soovidega just tagasihoidlik ja õige ongi, kui selline rikkurist suuvesistaja kaaslaseks satub (Vint lisab jutule õõva sellega, et Veronika meenutab mitmel puhul peategelasele ta ema). Loos on palju juttu Marina Abramovici kunstiprojektidest, millegipärast on see kunstnik naisele iidoli staatuses, aga noh, eks kunstiklassika ole ajatu isegi nooremate inimeste jaoks. Või siis Vint osutab sellele, et nüüdiskunst ei pruugi alati kõige mõistlikum olla (kuigi jah, Abramovicilt toodud näited pole üleüldse ekstreemsed või midagi). Eks autoripoolne õpetusiva seisneb vast selles, et kallid mehed, mõelge hoolega, kas tasub sebida väljaspool oma liigat oleva naisega.

“Mulle viirastus Veronika hommikune ilma meigita nägu, mispeale hakkas pirisema justkui vägisi mu pähe torgatud mõte: mida see tohletanud molu minu voodis teeb... aga kui ta avas silmad ja suu ning oma kehaga mu kehasse sulas, pidin mõtlema: millised silmad! milline hääl!” (lk 1519)

Piret Bristol luuletab Eestimaa eri paigust ja ón üpris hea sissejuhatus järgnevale Heinsaare road moviele.

Jaak Kõdar on kirjutanud kurva luuletuse sellest, kuidas Eestimaalt on kadunud väiketalupidamised. Ei tehta enam käsitsi heina, pole seda ühtekuuluvustunnet, mis kunagi oli.

Mehis Heinsaar “Kui öökull huikab meid. Katkend”

Heinsaare jutustusekatkend on nii hea, et tekib kartus, kas terviktekst suudab seda rajujaburat tunnet edasi kanda... Muidugi, oleks patt arvata, et pikem tekst ei areneks edasi selles, teises või kolmandas suunas (ja vabandan autori ees, kuid “rajujabur” on ikka komplimendi eest). Lugu algab õige luuserproosalikult (mis pani mõtlema, kas Heinsaar on kunagi varem mõnd oma peategelast nii luuserlikult kirjeldanud), on tüüp, kes elab aja üha osavamalt surnuks löömisele (nojaa, Heinsaar on varem kirjutanud elukunstnikest, kuid kas just nii avades). Mis aga siiski aastate jooksul oma võlu kaotab ja nii tundub kõik üha hallimaks muutuvat, temast on saamas elav surnu (lk 1532). Meeleheitekarjatusena otsustab ta põgeneda Tartust Läänemaale, oma juuri otsima... aga randadel ja võsastikes rännates ei juhtu midagi, ei tärka elujõudu.

“Arvestades aega nüüd juba vanaeide ennustuse järgi, jõudsin kolmanda päeva õhtuks Varbla laidude lähistele. Vaatasin seal päikese loojumist üksikute suurte puudega Pihelgalaiu taha, ning mul oli tahtmine nutma puhkeda, kuna see imeline vaatepilt mulle vähimalgi määral korda ei läinud – nagu oleksin juba rauk! Aga võib-olla olingi...” (lk 1534)

See nutma puhkemise soov... see pani mu südame heldima. Aga jajah, nagu tsitaadis mainitud, see juhuslikult kohatud vanaeit on mehele ennustanud, et nelja päevateekonna kaugusel ootab teda jõud. Ja tõepoolest! Korraga saab õhtupimeduses roostiku juures lõket tegev mees vopsu kuklasse ning... avastab, et kogu õhk on olemisest tiine!

“Taas leitud elurõõmu tõttu ühtelugu endalegi ootamatult naerma puhkedes rändasin edasi sisemaa suunas. Mu silmad särasid nagu surmaunest tõusnud Laatsarusel ja igaühele, keda oma teekonnal kohtasin, oli mul nüüd edasi anda mõni tarkusetera või õpetlik lugu elust enesest. Nii mõnigi vastutulija ei varjanud oma imestust. Mõnes talus, kus öömaja palusin, veetsin sel kombel laua taga juttu puhudes aega koguni kolm-neli päeva, ja mitte kordagi ei sunnitud mind seal mingit tööd tegema, vaid lasti olla nii, nagu ise tahtsin või heaks arvasin. Paljudesse majapidamistesse mind siiski sisse ei lastud, mispeale ma sugugi ei sõimanud neid, vaid kõndisin rahumeeli edasi. Mõnikord pikutasin käsipõsakil heinamaa või kartulipõllu veeres, kiites põllul töötajaid aeg-ajalt sõnadega, mis neile kes palavat päeva suurt innustust andsid. Teadsin, et liiga vähe on tunnustatud maainimesti selle raske ja igapäevase töö eest, mida nad oma taludes aina tegema peavad. Kokkuvõttes tõusis mu sõnadest tulu kõigile. Isegi koduloomad ja linnud vaatasid mind sõbralike silmadega, sest mu hajameelsus oli sama elurõõmus kui nendegi oma.” (lk 1535-1536)

Võib kujutleda, kuidas selline tegelane põllu veerel targutab... Ühesõnaga, edasi kisub nipernaadiks, mees käib ja õpetab... kuni jõuab Suislepa külla. Ja seal ühes lahkes majapidamises on murelikel vanematel endasse tõmbunud poiss, kes – nagu selgub – tahab olla nagu tädi Aurora (üks viis, kuidas peategelane püüab poissi tardumusest äratada, on üpris jõhker – kui see endassetõmbumine jätkub, peavad ta vanemad poisi lastekodusse viima või kasuvanematele andma (lk 1537), üpris... sovetlik lähenemine). Tädi Aurora on... aga sellest ma ei kirjuta. Tädi Aurora omakorda soovib... aga sellestki ma ei kirjuta. Ostke ajakiri. Ühesõnaga, Heinsaar puistab puhast kulda, ta peategelase taasleitud elujõud on ühtviisi rõõmus ja hoolimatu ja jabur. Päris huvitav oleks näha, kuhu see jutustus omadega jõuab, just igati magusal hetkel katkeb see jutt.

Kaur Riismaa on teadagi eesti luule ja proosa tulevik, seekordses luulevalikus pakub ta igati kujundlikku luulet nõudliku ja klassikalise maitsega lugejale.

Kaarel Lehtsalu kaks luuletust defineerivad elu. See on mitmekesine ja seda on õige keerukas kirjeldada, aga samas ei saa jätta kirjeldamata. See on lihtne ja müstiline. Ootamatu ja samas korduv.

Ilmar Taska “Kolm hetke”

Kolm lühikest viivu Eesti iseseisvumise kaotusest, need paigutuvad Eesti, Londoni ja Siberi hetkepiltidesse. Ühe diplomaadipere saatus, mis siis ühtlasi illustreerib Eesti vabadusekaotust ja kohta suurriikide suurtes plaanides. Igati härdameelne tekst.

Juhan Hellerma on esindatud kahe luuletusega, esimene neist defineerib mitmel moel luule olemust (hiljuti kirjutas Tiit Hennoste siin ajakirjas Üdi/Viidingu luulest, kus ta tuletas meelde luule kolm olemust – lüüriline, eepiline, lüroeepiline. Võiks öelda, tabav). Teine luuletus kulgeb õige ürgsesse krullilikku kujutelma, seda võiks viisistada ja sobival moel ette kanda (mulle assotsieerus Kreatiivmootori lugu “Sügaval-sügaval”).

maailma ürgvaikus

istub kõlakojas

ja lööb trummi

kõlakoda kumiseb

maailma ürgvaikus

ümiseb

tuul

on tuul

on tuul

on tuul

(lk 1559)

Ajakirja ilukirjanduslikus osas on niisiis vaid kaks naisautorit, Bristol ja Maarja Pärtna. Kui proosas on Heinsaare tekst elamusterikkaim, siis luule poolel on Pärtna tekstid ehk need kõige elusamad, ühtaegu napid ja küllased, võiks öelda, et mitmehäälsed (no ehk on heas muljes süüd selles, et mõned kuud tagasi käisin Pärtna raamatuesitlusel, kus tekkis paar õige sugestiivset hetke).

Aarne Ruben “Vana sõduripauna sügavusest”

Ruben jätkab Taskaga samal lainel ehk eestlaste saatusest Teises maailmasõjas, aga hoopis teistsugusest vaatenurgast. Kui Taska kangelaseks oli haritud advokaadiproua, siis Rubeni peategelane on kolme klassi haridusega lihtne mees, kes jõuab 1944. aastal Laskurkorpusega Tallinna ja seejärel demobiliseeritakse siin. Edasi siis kulgeb endise sõjamehe tee Tallinna oludes kuni Teise maailmasõja lõpuni. Teeb tööd, otsib sõjaeelset armsamat, mõtleb sõjateest ja muretseb tuleviku pärast (ta pole ei vene- ega eestimeelne). Küllap on püüdnud Ruben jäljendada sellise lihtsa(meelse) inimese mõttemaailma, nii on tekst üks pikk joru, mis õige emotsioonitult kirjeldab kõiksugu rohkem või vähem traagilisi juhtumeid sellisel pöördelisel ajal, mil vahetusid saksa ja nõukogude okupatsioonid. Lugu lõppeb veidralt luuleliselt. Rubeni tekstide lugemine nõuab kannatlikkust ja avatud meelt.

Jaanus Järs kirjutab õige klassikalise moega luulet, mis oma ootamatuses tekitab paroodiakahtluse (no kes küll luuletaks nagu... vanasti, eksole?). Mõned julged kujundid, sobivalt ähmane atmosfäär, mõned kulunud riimid. Igal juhul, ootamatu valik ajakirja luuletonnaažis.'

Hanno Valdmann esindab ehk kõige nooruslikumat ja morbiidsemat luulet, nii purustab siin helikopteritiivik katedraale ning pimedus ja jubedus peavad verdtarretavat dialoogi. Ja selline lähenemine eeldab puänte, mis on ka luuletustes kenasti esindatud. (Ütlen ausalt, et nii Lehtsalu, Hellerma, Järsi kui Valdmanni puhul pole mul nõrka aimugi, kas tegu nooremate või vanemate või keskmiste mehelistega.)

Maarja Vaino “Koerad hakkavad haukuma. Mati Undi proosa kujundikeelest 1970. aastatel”

Artikli autor jõuab järeldusele, et Undi proosas kajastuvad hirmud tulevad lapsepõlvest. Tehnika võib tappa, tuul on märk iidsetest jõududest, koerad on kurjad, kukkedel on mütoloogiline suhe teispoolsusega. Linn on hirmus ja samas linnata olla ei saanud, autori järgi pole ükski Undi tekst nö maaelupõhine, tegelased on linnast või linnas. Vaino otsib tekstidest märke, kus Undi lapsepõlvemälestused kajastuvad tema loomingus, ja neid märke on üpriski palju. Muidugi, Unt on eesti kirjanduse titaan ning tundub, et nii mõnigi krestomaatiline tekst on mul senini lugemata.

Eduard Vilde “Kirjad Lindale Narva-Jõesuust 1926-1927”

Ehk võiksid ilmuda sellised kirjavahetused pigem elektroonilisel kujul ajakirja lisana, selge, et nii saaksid uurijad ja tõelised huvilised rohkem materjali kasutusse (nojah, iseküsimus, et kui palju on arhiivimaterjale digitaliseeritud jne). Eks omal moel on huvitav lugeda klassiku hallist argipäevast (Vilde ja Jürmanni suhe oli õige kontorlik), Kairi Tilga saatesõna annab sellele olulist taustateavet.

Jaak Valge “Eduard Vilde poliitiline sõnum”

Millegipärast on andnud Eduard Vilde Muuseum Valgele uurimisstipendiumi “Eduard Vilde ja vabadussõjalased”. Küllap siis eesmärgiks saada selgust, kuidas õieti peaks interpreteerima Vilde lõpuaastate poliitilist meelsust. Nii saame Valge artiklist teada, et Vilde oli veendunud sotsialist ja läänelike väärtuste pooldaja ning vapsid polnud fašistid. Nojah, vapsid polnud lihtsalt rahul viisiga, kuidas tollane Eesti Vabariik toimis – kuna selleaegse põhiseaduse olid loonud pahempoolsed erakonnad (lk 1620). Valge heidab artikli algul õhku koguni fantaasialennu, et Vildest võinuks saada koguni juunikommunist (lk 1617), millele autor siiski vastab lõppjäreldustes negatiivselt (küll aga jääb Valgele mitmel korral hambusse, et Vildet saab marksistiks nimetada). Seoses praegu Eestis üha leviva vihakõnega on selline artikkel omamoodi meeleolukas lugemine.

Elle-Mari Talivee, Jason Finch “Uue linna sünd Eduard Vilde romaanis “Kui Anija mehed Tallinnas käisid””

Autorid leiavad Lotmani teoreetilisele pagasile toetudes, et Vilde romaan kirjeldab seda, kuidas ääremaa ja keskuse pinge annab midagi uut, siin romaanis saab nii Revalist Tallinn, edukate eestlaste linnatulek ei päädi enam ilmtingimata kadakasaksastumisega – seda enam, et eestlaste üha suureneva juurdevooluga ja linna laienemisega kaasneb eestlaste osatähtsuse tõus linnaelus (üheks Tallinna moderniseerumise tõukeks on see, et Krimmi sõja järel kaob Tallinna vajadus kindlusena, mis muudab linnaruumi avatumaks, linnalikumaks – kindlustused pole enam vajalikud). Vilde linn pole mingi rahvusromantiline unelm, vaid tähendabki erinevate rahvaste kooseksisteerimist, kultuurilisi mõjusid. Autoritel on üsna julge väide, et modernne elutunnetus tuli lisaks kodanluse taimelavale ka eeslinna elumajadest.

Olavi Pesti “Sedagi, et...”

Mõttevälgatus sellest, kuidas inimestel pole enam aega mõtlemiseks, kuna aeg kulub telefoni näppimisele. Või kas internet/andmeside on meie jaoks uus ilmalik jumal (autor püüab ühtlasi mõtiskleda, et ehk on see nö vana jumala uus suhtlusvorm). Ehk siis, räägi inimestega, see on oluline nii endale kui teistele.

Lisaks on ajakirjas neli arvustust:

Arno Oja: Valeeria Villandi “Momentvõtted aegluubis. Luuletused 1968-2015”

Janika Kronberg: Olavi Ruitlane “Vee peal”

Johanna Ross: Kaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”

Elo Lindsalu: Jelena Skulskaja “Marmorluik. Lapsepõlveromaan”

Mitte-Tartu (2012)

Sven Vabar on niisiis moodustanud raamatu sellisest Tartust, mis senini suurt kanoniseerimata.

Esseelikemal tekstidel üldiselt kaks suundumust – sünnipärased tartlased räägivad oma lapsepõlvest, migrantidest elanikud aga Tartu avastamisest, kogemisest.

Kui kaks neiut välja arvata, siis tegemist keskealiste meeste kogumikuga.

Humanitaaridel on vahel komme luua hingelist hingetut teksti, joobuda oma tekstijooksust.

Kui tuntud autorid esinevad tavapäraselt heal tasemel, siis seevõrra kerkib esile kolm üllatavamat autorit oma elusate tekstidega: Friedenthal, Pilter, Luuk; ootamatu värk.

Järgmise aasta Stalkeri nimekirja võiks ehk kuuluda Friedenthali ja Tombergi mingis mõttes ulmelised tekstid.

postimees
sirp
za/um

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2011

Peeglike, peeglike seina peal, mis on parim debüüt ilma peal? Ausalt öeldes paistab olevat parem valik kui 2009 või 2010, siit nimekirjast on vähemalt kolm raamatut preemiaväärilised.

Kahju, et valikust jäi välja “Nõidsõdalane”.

Järve “Esimene aasta”

Kahro “Kaljud ja kameeleonid”

Läks “Helena Läks”

Pauklin “Aheldatud Jõgeva”

Pärtna “Rohujuurte juures”

Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”

Tamm “Unesnõiduja”

Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil”

Maarja Pärtna – rohujuurte juures (2010)

Ilusate naiste loome kohta on kuidagi ebamugav midagi negatiivset kirjutada ja siis pigem varjutad selle ära mingi sodi-podi sisse. Aga Pärtna raamatu puhul sellist kamuflaaži kasutama ei pea, sest luule on aus ja tegus. On tumedust, on küsitavusi, on naiivsusi, on teravust, on Karlovat, on arusaamatust, on nooruslikku kategoorilisust. Aga õnneks puudub igavus. Kui autor kunagi juhtuks proosat proovima, siis oleks minu kujutluses kena selline kiiksuga ulme (rohujuuretasandil on võimalused olemas), lihtsalt ja hoolimatult stiilne.

Ja kujundus on hea.

Juhan, mida mõelda võisid kui
klienditeenindajad su rongi pealt maha tõukasid
olid ju enda blogis pihtinud et
seinakella tiksumine sööb su närvid 

Juhan, olid su põletatud luuletused
kellelegi pühendatud 

Juhan, kuidas saab kellegi luule olla
suurem kui ta ise 

Juhan, kas taevas oli
ka sulle mõnikord talumatult lähedal kui
aknast välja vaadates teadsid et
enam pole sealt midagi head oodata
(lk 16)

Milline tore luuletus. Esimesed salmid liiguvad tavapärasel märksõnade mängimisel (nagu ikka tänapäeva lullades tehakse), ja siis korraga viimane stroof lõikab lihha ja luusse. Wunderbar, ütlen.

lille ulv i en stor värld

mmx

looming

Kuldne Kaseleht 2005 (2005)

Viis aastat peale võistluse lõppu võiks omapoolselt välja kuulutada tšempionaadi finalistid – Maarja Pärtna ja Pirje Petter. Finaali võitis Pärtna 2:1, sotsiaalne ja iroonia vs kristalne hetk. Kindlasti tuleks ära märkida Jüri Tamtiki luuletus oma abikaasast, oleks vaid rohkem pereisasid, kes oma naist nii kenalt hindaks. Omaette ooper on rahvuslaste poliitluule (Maria Martin, Heinz Jaagus, Manivald Saarde), mis on piinlik. Aga jah, et siis 40 lehekülge nuttu ja armastust ja kalambuure ja loodust ja õrnust ja nalja, puudu on vaid murdeluule. Vabavärss ja püüdlik riimimine. Veel huvitavam oleks näha luuletusi, mida ei valitud.

Jüri Tamtik “Abikaasale” (lk 5)

Palju õnne, kallis Meeri,
minu laulatatud naine.
Koos me läbi käinud leeri,
näinud paljutki mis maine.

Üle kolme aastakümne
minu kõrval sa ju käinud,
oled meie laste ema,
küllap näguritki näiunud.

Laste kilkeist tulevil päevad
kaugele on maha jäänud,
rõõme pakkusid kord vaevad,
karmi elu maantee käänud.

Nüüd taas teineteise tarvis
rohkem jälle leidub aega,
elumaantee selles kurvis
kõike möödunut saab vaeda.

Ole ikka rõõmsameelne,
ilmesta mu hallid päevad,
mitte liiga teravkeelne,
koos siis talume kõik vaevad...