Astrid Lindgren – Karlsson katuselt lendab hiilib jälle (1999)

“Noh, kas tuled?” küsis Karlsson.
Väikevend mõtles veel korra järele.
“Aga kui sa mu lennu peal maha pillad?” küsis ta kõhklevalt.
Karlssonit ei paistnud see häirivat.
“Nojah,” tähendas ta, “lapsi on ju nii palju. Üks ees või taga, see on tühiasi.” (lk 25)

Esimene raamat mõjub kui sissejuhatus Karlssoni-teemasse, alles teise raamatu Majasokuga hakkab tõsisem action pihta (ja pole enam seda tüütut koeramangumist!). Huvitav, kuidas tänapäeva jõnglane suhtub Karlssoni telekaga esmatutvumisse (lk 73-75); see nupuke, millega sai nägusid pikemaks või laiemaks keerata, oli vist tõesti üks armas nupuke. Karlssoni argipäevast tahaks rohkem teada. Ja mõnd freudistlikku analüüsi lugeda neist tegelaskujudest.

“Armas ema,” kirjutas ta. “Paistab, nagu akkaks see perekond nüüd lõpplikult välja surema Bossel ja Bettanil on sarlakid ja on aiglas ja ma olen isoleritut. See ei ole valus aga eks ma saan ka sarlakkid ja isa on Londonis kui ta vel elus aga mai ole kuulnd ett ta aige oleks aga kül ta on ku kõik teised ka on aiged. Ma igatsen sinu järele kudas sa ennast mudu tunned kas sa oled väga aige? Ma tahtsin sulle rääkida midagi Karlsonist aga mai tee seda selle pärast ett sa siis akkad muretsema ja sull on tarvis puhkust ja rahu ütlep Majasok tema ei ole aige ja Karlson ka ei ole agakül nad varsti jävad. Ead aega kalis ema, puhka rahus!” (lk 84-85)

Kolmandas raamatus on kurb lugeda juuniõhtute kenasid kirjeldusi (nt lk 38-39) praeguste sügisilmade taustal. Et päike ja soojus ja valgus ja tuuleke. Kolmas raamat on vaat et naljakamgi kui eelmised (sest esimene raamat on niiehknaa saatanast). Muumia-memm on muhe.

"“Ööööhh,” norskas Karlsson.
“Viimaks ometi oleme õiges kohas,” lausus Fille tasa. “Niiviisi ei norska üksi laps, see peab tema olema. Näe, seal ongi mingi paks mütakas, küllap ta seesama on.”
“Öö-öööhh,” laskis Karlsson vihaselt kuuldavale. Talle ei meeldinud, kui teda kutsuti paksuks mütakaks, seda oli norskamisest kuulda.” (lk 113)

“Päris normaalsena see poiss siiski ei tundunud, seda tuleb tunnistada. Ta rääkis segast juttu ja vastas meie küsimustele imelikult, ta ei tahtnud isegi nimetada oma vanemate nime. “Memm on mul muumia ja taat on Unne Matti,” ütles ta lõpuks, rohkem meil ei õnnestunudki temalt välja meelitada. Matti kõlab soomepäraselt, vahest on poisi isa soomlane, igal juhul paistab ta olevat kuulus lendur, kui me poisi lobisemisest õigesti aru saime. Lennuhuvi on poeg nähtavasti pärinud.” (lk 146)

Astrid Lindgren – Väikevend ja Karlsson katuselt (1999)

“Pluti-pluti-plutt,” ütles ta kelmikalt.
Siis pöördus ta Väikevenna poole:
“Väikestele lastele öeldakse ikka niimoodi, see meeldib neile!”
Laps jättis puhtast hämmeldusest nutmise järele, aga niipea kui ta ennast natuke kogunud oli, alustas ta uuesti.
“Pluti-pluti-plutt... Ja siis tehakse veel nõnda...” ütles Karlsson. Ta tõstis lapse voodist ja viskas teda mitu korda järjest õhku. Võib-olla meeldis see lapsele, sest ta naeratas äkitselt oma hambutut naeratust.
Karlsson oli uhke.
“Ei mingit kunsti selles, et last lõbustada,” ütles ta. “Maailma parim lapseho...”
Kaugemale ta ei jõudnud, sest laps hakkas uuesti nutma.
“Pluti-pluti-plutt!” karjus Karlsson vihaselt ja viskas lapse veelgi ägedamalt õhku. “Pluti-pluti-plutt – ütlesin ma sulle, ja ma mõtlen seda tõsiselt!” (lk 65)

Väikevend on ikka jubedam töllerdis ja vinguja ja memmekas (no selle koera mangumise pärast tahaks kohe tutistada) – aga sellised vist tavalised 7-aastased poisid põhimõtteliselt ongi. Igatahes tema sõnavõttude ja mõtete lugemine on ärritav – vastupidiselt Karlssoni omadega muidugi. Karlsson on nagu paeluss, kes käib ja toitub heakorra ordnungist. Huvitav, miks nõudis isa pereliikmetelt Karlssonit nähes et nad temast kellelegi ei räägiks – tüüp ju ainult istus peolauas, ei vuristanud lennata ega midagi, tekstis polnud märget, et tiivadki oleks silma karjunud või nii. Ju siis tuleb lugeda ridade vahelt. Lindgrenil on halb komme kirjutada isuäratavalt kodustest söökidest – näljaselt on seda lihtsalt raske või piinav lugeda, kõik need lihapallid ja kaneelisaiakesed ja suhkrukoogid ja mis kõik veel.

“Väikevend oli jahmunud.
“Mida sa ometi tegid minu riidekapis?” küsis ta.
“Haudusin muna välja? Ei! Istusin ja mõtlesin oma pattude üle järele? Ei! Lesisin riiulil ja puhkasin? Jah!” kostis Karlsson. Väikevend unustas oma viha. Ta oli üksnes rõõmus, et Karlsson jälle välja ilmus.” (lk 83-84)