Eesti Luuletused (1881)

Valik luuletusi, mida tasuks ikka deklameerida, kui tunned hinges mõnd tühjust või midagi, mis ei tundu kuidagi õige. M.J. Eisen on koostanud selle sureliku antoloogia ning lisanud sellesse hulgi enda luuletusi. Ühesõnaga, kui Koidula hoogne loometöö poleks siin esindatud, oleks tegemist päris kriipiva luuleantoloogiaga.

Raamatut võimalik nautida muuhulgas ka digitaalsel kujul.

Talwel 

(Ado Piirikiwi)

Juba tulnud tali,

Läinud suweke,

Tuul on külm ja wali,

Kadund kewade.

Lillike nüüd magab

Lume katte all,

Kunni päike jagab,

Soojust kõrgemal.

Lillike siis tärkab

Mullast priskeste,

Linnu hääl siis ärkab,

Õiskab suwele.

Külm ei kesta kaua,

Tali taganeb:

Päike teeb neil haua, -

Suwi õilmitseb.

(lk 71)

Sõja laul 

(J.W. Jannsen, 1855)

Nüüd üles, Wene alamad,

Kus waenlased meid piirawad!

Kes Wene leiwast elawad,

Need kaitsku waprast’ isamaad.

Sest õigel Wene alamal,

Kuis teada kaugel, ligidal,

Ep ole armsam kuskil maal,

Kui oma keisri warju all.

Keiser, usk ja isamaa,

Kui kutsuwad meid sõdima,

Siis astkem ette rõõmuga:

Hurraa! hurraa! hurraa!

On Jumal taewas elus weel,

Ja Aleksander trooni pääl,

Siis julge Wene rahwa meel

Ja rõõmsast’ laulab nende keel.

Kõik Wene riigi waenlased

On paganate sarnased,

Mis Wene tuli ära sööb,

Kui Wene wäed nad maha lööb.

Keiser, usk ja isamaa,

Kui kutsuwad meid sõdima,

Siis astkem ette rõõmuga:

Hurraa! hurraa! hurraa!

Käib keiser eel ja näitab teed,

Siis astkem järel, Wene wäed,

Ja sõdigeme, wennad, nüüd,

Sest isamaa on meie hüüd!

Kes iial meitest langewad,

Need auusat surma surewad:

Neid lapselapsed tänawad

Ja neile rahu paluwad.

Keiser, usk ja isamaa,

Kui kutsuwad meid sõdima,

Siis astkem ette rõõmuga!

Hurraa! hurraa! hurraa!

(lk 54-55)

Mu õis 

(M.J. Eisen)

Ei meelest sa mull lähä,

Mu õitsew elu õis,

Kui silm ei saa ka nähä,

Kus enne nähä wõis.

Sind kõik mu silmapilgud

Mull näitwad ilu sees;

Ja öösel unes wilgud

Weel waimu silma ees.

Sa oled minul ainult

Mu rõõm mull elus siin,

Sind nopin wäljast wainult

Ja aeda õitsma wiin!

(lk 117)

M. J. Eisen - Eesti prohvet Järve-Jaan (1919/1921/1993)

Kogutud rahvapärimused Pärnumaa läänepoolses otsas 19. sajandi alguses elanud mehest, kes ennustas tulevasi asju. Järve-Jaani ennustamisperiood oli üsna lühike, umbes kolm aastat, 1806-1809, ja mis temast pärast sai, ei olegi täpselt teada - mõnede juttude järgi lahkus hull vaim temast ja ta elas edasi nagu tavaline talupoeg, teiste teadete järgi ei saanudki ta enam mõistust tagasi, kuigi ka ei ennustanud enam. Pärimused tema ennustustest olid veel 100 aastat tagasi täiesti elavad, nagu Eiseni raamatust mulje jääb, ja kui natuke netis ringi vaadata, võib näha, et mingites seostes elavad mõned ta jutud veel praegugi kohalike hulgas edasi (nt Pikavere palvemajas käijad toetuvad Järve-Jaani ennustusele oma usus, et see palvemaja püsib kuni Jeesuse tulekuni - raamatu järgi olevat Järve-Jaan ka tolle palvemaja ehitamist ette kuulutanud). Nagu Eisen ütleb, muutusid Jaani ennustused rahva hulgas taas aktuaalseks uue sajandi alguses, kui toimus revolutsioon koos mõisate põletamisega ning suur maailmasõda - sellele kõigele leiti vasted Jaani ennustustest. Kuid Eisen on ka skeptiline ses suhtes, et pole tegelikult teada, millised ennustused on algupäraselt Järve-Jaani omad ja millised on hiljem tema suhu pandud, siis kui ennustatud asjad juba käes on.

Huvitav on, et Jaani ennustuste hulgas on nt sellised: "Vene riigi piirid pigistatakse nii kokku kui lambaraudade pärad"; "Vene riik saab hobuserauataolise kuju"; "Vene riik jääb nii väikeseks, et aknast võib ta mere lõppu ära näha" - tollal, kui Eisen oma põhilised andmed kogus ja raamatu kirjutas, võisid need ennustused tõesti meeli erutada, sest käis ju ikka veel Vene kodusõda ja mitme aasta jooksul oli lahtine, mis Venemaast järele jääb. Üsna palju on Järve-Jaanil ennustusi kohaliku kandi majapõlengute ning rajatavate teede ja sildade kohta, samuti olevat ta ette ennustanud, kuhu ehitatakse kohalikud kõrtsid ja viinavabrikud ("Siia saab maapealne põrgu"). Võib-olla kõige huvitavamad ennustused on need, mis käivad tehnikaimede kohta, mida Jaani eluajal veel olemas polnud (küll aga olid nad olemas ennustuspärimuse kogumise ajal, nii et tegelikult ei saagi me teada, kas Jaan ka tegelikult neid asju ette nägi). Nii kuulutab ta ette, et vankrid hakkavad kord ilma hobuseta sõitma, või et hakatakse sõitma raudhobusega, mis auru välja ajab. "Korra pannud Jaan Virtsu Kiisamäele maantee äärde teivad püsti, sidunud lõngu teivaste vahele. Külataat läinud mööda, imestanud: "Jaan, mis nüüd teed?" - Jaan vasta: "Nagu ma nüüd teen, tehakse edespidi. Mõtte kärmusel räägitakse kaugele"." Või et "kõik maa on sambaid ja posta täis. Neid mööda hakatakse kirjutama".

Ja üsna kõnekalt kõlab ju ennustus "Kõik maailm läheb poodi, inimesed panevad poeriided selga". Uue ühiskonnakorralduse kirjeldus kõlab nii: "Kui küll inimesed riiete poolest herradeks ja preilideks lähevad, ei saa nad siiski kui saksad tööta süüa, vaid herrad peavad äestama ja preilid rukkid lõikama".

Raamatu lõpus on ka väike peatükk neist ennustustest, mis Eiseni ajaks polnud täide läinud - seal on suure ja vererohke sõja ennustused, mille tulemusena jääb alles vaid üks mees iga 20 naise kohta; ennustus selle kohta, et kolm kuningat tulevad Koonga kanti ja teevad rahu; et sealtkandi kirikud saavad Türgi (või Rootsi) hobuste tallideks (noh, kes soovib, võib ju selle täitumist arvata nõukogude aega, kus tõesti kirikutest ka hobusetalle tehti); ja siis veel selline ennustus: "Kalad saavad meres korra täiesti otsa. Isa teeb pojale puust kala, et näidata, missugused loomad enne vees olnud."

Järve-Jaani on tegelasena kujutatud Andres Ehini romaanis "Rummu Jüri mälestused" ja pärimusteatri "Loomine" lavastuses "Soolaev".

Kuigi Järve-Jaan oli kristlane nagu tolle aja talupojad ikka, on ta huvitaval kombel oluline eesti budistide seltskonnale (või osadele neist, sest nagu olen aru saanud, on budiste siin mitu erinevat seltskonda, kes kõik omavahel sugugi probleemitult läbi ei saa), sest 1993. aasta taastrükk sellest raamatust on just Buddhakirjastuse poolt välja antud ning Järve-Jaani maile Koongasse rajab  Eesti Nyingma ehk Taola  budistlikku parki. 

Viio Aitsam

veel üks Viio Aitsami lugu

M.J. Eisen – Eesti vanasõnad (1993)

Aeg on õnne asutaja. (lk 14)
Endine ei aita, kui praegune ei kõlba. (lk 15)
Aasta teeb mehe vanaks, kaks lapse kavalaks. (lk 17)
Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. (lk 17)
Täna kuld, homme muld. (lk 21)
Kes kõik pühad ära peab, see kõik näljad ära näeb. (lk 21)
Inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks. (lk 23)
Inimese nägu ununeb, teod ei unune. (lk 23)
Kes ei tee silmi lahti, peab kukru lahti tegema. (lk 24)
Parem suuga paluda kui käega võtta. (lk 25)
Kellest süda täis, sellest räägib suu. (lk 25)
Väimees puuakse võlla, kui naiseema majas. (lk 28)
Kui last karistad, siis ära pärast kahetse. (lk 29)
Laps, kes kasvab üles hirmuta, sureb auta. (lk 29)
Mehe ilu ja koti jämedus on üks. (lk 30)
Mehi ei pea loetama, vaid kaalutama. (lk 30)
Mees nägusam, kui piip suus, naine nägusam, kui laps süles. (lk 30)
Mees saab naise, aga lapsed ei saa ema. (lk 31)
Kes mees siin, see mees seal, see mees igal pool. (lk 31)
Olgu mees ühe jalaga ja ühe silmaga, naise saab ikka. (lk 32)
Hea naine vaese varandus. (lk 32)
Kes naisterahvast pahandab, see eluõnne kaotab. (lk 32)
Kaasavara kaotab naise vead. (lk 32)
Nisuleib ja tütarlapsed ei seisa kaua värsked. (lk 34)
Pillajast saab ori, kokkuhoidjast kuningas. (lk 36)
Parem üks sant toita kui üheksa. (lk 37)
Oma eit eidekene, võõras eit raisk. (lk 40)
Jumal loonud lollikese, loob lollikesele ka mollikese. (lk 47)
Au ei anta asjata ega tarkust tasuta. (lk 59)
Roppus ja uhkus kasvavad ühe juure peal. (lk 65)
Mine otsi õnne, kui õnn sind ei otsi. (lk 67)
Päeviti ela, aasta mõtle ette. (lk 76)
Kes palju kõneleb, palju võltsib. (lk 78)
Kõnele muudega vähe, enesega palju. (lk 78)
Kes hoiab, ei õhka. (lk 83)
Homseks hoia leiba, aga mitte tööd. (lk 86)
Kui tööd teed, tee, et tänatakse. (lk 86)
Töö tehtud, hea hingata. (lk 87)
Kes tööd teeb, on rikas ja nõid. (lk 88)
Naise näpp ja mära mokk ei seisa iialgi. (lk 89)
Rohunina tärkab, künnimees ärkab. (lk 92)
Pillimehed lähevad põrgu, tantsijad takka järele. (lk 92)
Tantsib ikka täis kõht, ei hüppa uus särk. (lk 92)
Väsib andja, ei väsi võtja. (lk 93)
Väsib äkiline, pikaline peab vastu. (lk 93)
Kes magab, on vaene. (lk 94)
Rikas see, kes vähega läbi saab. (lk 97)
Viletsal visa hing, õnnetu kaua elab. (lk 99)
Laena niikaua teistele, kui ise laenama lähed. (lk 100)
Mesi peiul, viha naisemehe suus. (lk 105)
Kõht isand, sina ta sulane. (lk 107)
Söö seni kive, kuni kännud kasvavad. (lk 107)
Söömata magamata, löömata üles. (lk 107)
Varjus jahedam elada. (lk 109)
Ahju peal ei saa kindraliks. (lk 118)
Metsa ja magajat ei või uskuda. (lk 118)
Metsa läheb mehitu naine, sohu ohjata hobune. (lk 118)
Ükski kivi ei tõuse ilma tõstmata. (lk 119)
Kaeva mulda, siis saad kulda. (lk 120)
Lehm igavam lüpstes kui tappes. (lk 123)
Kes kassile kala või vaesele viina annab. (lk 128)
Ronk ja ronk on kokku kaks ronka. (lk 133)

M.J. Eisen – Luupainaja. Arutused ja jutud luupainajast (1922)

“Pealiskaudu luupainaja elu ja olu vaadates näikse luupainaja vaimude riiki kuuluvat; aga kui terasemalt lugu tähele paneme, langeb elukas vaimude vallast surelikkude riiki. Ometi ei ole luupainaja tavaline inimene, vaid inimene, kes iseäraliku tarkusega enesele vaimude omadusi osaks saanud. Luupainaja võib oma endist kuju muuta, kui tarvidus nõuab; võib inimesena, loomana, asjana jne. esineda; on tarvidus mööda läinud, võtab ta omale jälle inimese kuju. Õieti ei muuda luupainaja-inimese keha ennast sugugi, vaid ainult hing. Tahab hing rändama minna, jääb keha eluta maha. Oma rändamisteel võib nüüd hing Ovidiuse sarnaseid muutusi ette võtta. Lahutagu ka jõed ja mäed hinge ihust, kõik, mis hinge ta moondustel puutub, puutub ka kaugel olevat keha. Haavab keegi näiteks luupainajaks käivat ühel või teisel kujul ilmuvat hinge, siis haavab ta ühtlasi ka selle kodus maas magavat hinge.” (lk 25)

“Muidu usub rahvas veel, et peaasjalikult punajuukselised ja niisugused, kel kaenla-augus karvad puuduvad, luupainajateks on määratud. Mõnikord ei tea luupainajateks käivad isikud isegi, et nad luupainajateks käivad. Igatahes võivad nad kas oma tahtmise või teiste sunnil vaevamas käia.” (lk 26)

“Et inimese hing luupainajaks läheb, siis ei saa elukat ükski uks ega hoone kinni pidada, ehk olgu siis, et kõik praod ja viimsed kui augukesed kinni topitakse, nõnda et tuba niiütelda õhukindlaks saab. Niisugusest kohast, kus õhku sisse ei pääse, ei pääse ka luupainaja sisse. Pääseb aga kuskilt õhku majasse, olgu pragu kui väikene, siis mahub sealt luupainaja ometi küllalt sisse minema. pannakse hoones, kuhu luupainaja sisse tulnud, viimane kui pragu või oksa-auk kinni, siis ei pääse luupainaja hoonest enam välja.
Mis on luupainaja rändamise siht? Ei miski muu kui vaevamine, piinamine. Luupainaja läheb selle selga, kellele ta tahab kurja teha. Tavalisest ilmub luupainaja ööse, juhtub aga ka kordi, et luupainaja päeva ajal inimese peale tuleb. Ikka hakkab luupainaja inimest alles siis vaevama ja piinama, kui inimene magama uinunud ehk silmad kinni läinud.
Mõne inimese peal käib luupainaja harukorral, teiste peale aga iga ööse. See, keda luupainaja iga ööse tallab, lõpeb viimaks üsna ära, nii et surm ähvardab kätte tulla, kui luupainaja vastu aegsasti abi ei leita.
Aga mitte üksi inimesi ei talla luupainaja, vaid niisama ka loomi. Mistarvis aga loomi? Seks, et loomade peremehele kahju teha. Hobune, keda luupainaja tallab, ei jaksa enam tööd teha, lehm, kelle seljas luupainaja käib, ei anna enam piima. Seega teeb luupainaja loomade omanikule palju halba. Loomade seljas tallamisega tahab luupainaja loomade peremeest kiusata.
Loomadest kannavad kõige rohkem hobused luupainaja piinamist. Luupainaja tallamise järele on nad hommikul, otsegu oleksid ööse vanapagana vankri ees sõitnud, märjad ja värisevad. Nad pistavad pea sõnnikusse, nagu annaks sõnnik abi.” (lk 27-28)

“Teab ju rahvas muidugi jutustada, et mõnikord tallatav seni luupainajast vaba oli, kuni ennast oskas külas kuskil varjus hoida. Tuli aga luupainajast vaevatud isik koju tagasi, siis võttis luupainaja teda seal õnneks. Jäi piinatud isik ühte kohta liiga kauaks luupainaja eest varjule, siis otsis luupainaja ta sealt viimaks üles ja painas teda pahemini kui maakera Atlast.” (lk 28-29; Eisenil naljakas viis muuta teksti kujundlikumaks kasutades mitmel pool antiikmütoloogia ainest.)

“Enamasti käivad naisterahvad, kas noored tütarlapsed või vanemad naised luupainajateks, koguni harukorral meesterahvad. Noored tütarlapsed käivad tavalisesti noortel meesterahvastel luupainajaks, mitte ikka oma tahtmise järele, vaid sagedasti on nad “pandud” käima.
Niisugusel puhul, kui keegi noor tütarlaps noort meest käib painamas, juhtub mõnikord seda, et painamine painaja ja painatava vahel abieluga lõpeb. Abielus kaob kohe kõik tigedus painaja poolt ja abielu ise saab eeskujulikuks õnnelikuks abieluks, kuni ta kas 7 või 14 aasta pärast iseäraliku juhtumise tagajärjel kurvalt lõpeb.” (lk 29; see siiski tüüpilisem germaani rahvaste juures – lk 31)

“Inimeste ja loomade luupainaja vastu arvatakse Tarvastus heaks ennetuntud viisil piits teha, piits tõrva sisse kasta ja tõrvase piitsaga inimest või looma, kellel luupainaja seljas, nii tugevasti kui iganes jõuab, lüüa. Luupainajaks käijal nähakse siis teisel hommikul tõrvamärk üle näo käivat. Luupainajaks käija tuleb lööjalt kohe midagi paluma, kas keppi, luuavart, luuavõru või muud sellesarnast. Ei anta seda, mida palutakse, kaob luupainaja ära (J. Kenkmann Tarvastust).” (lk 38)

“Luupainaja unenägudel on peale hirmutuste tihti veel iseäralik märk juures: nad on mõnikord erootilise iseloomuga. Inimeste luupainaja on ikka painatavast soo poolest erinev isik: meest painab naisterahvas, naisterahvast meesterahvas. Palju sagedamini piinavad naisterahvad meesterahvast.” (lk 45)

“Rohud ei tee luupainajale midagi. Tahad sa luupainajast lahti saada, siis pead oma elukorda muutma. Kõige pealt katsu selle eest hoolt kanda, et vere paljus väheneks ja kõht alati õigel korral seisaks. Nimelt ei tohi õhtul palju süüa, vaid mida vähem, seda parem. Niisama ei tohi seliti ega pehme aseme peal liiga soojalt magada. Ka ülearuse töö ja vaeva eest peab luupainaja kannataja ennast hoidma. Kipub luupainaja siiski kallale, siis pandagu keegi valvama. Niipea kui valvaja näeb magaja rahutuks minevat, äratagu ta magaja silmapilk üles.” (lk 46)

M.J. Eisen – Eestlaste sugu (2008)

“Eestlast nimetatakse tavalisesti kurvameelseks (melanhoolseks); ennem läheneb ta temperament flegmale; tihti on see holeeriline; elavam kui soomlane. Kurvameelsus ilmub lauludes ja viisides, tihti ka iseloomus. Siiski armastab eestlane rohkesti nalja, on pilke peale meister. Ei taha alati mõtteid otsekohe välja ütelda, vaid kõneleb sagedasti ääriveeri mööda ja tarvitab pildirikast kõneviisi. Alustab juttu ja ütelust “ei teaga”, ehk küll hästi teab, millest kõneleb. Hoopleb palju. Hoobeldes juhtub kergelt vale teeradadele. Ei arva ülekohtuks vähe valetada: natuke valetada, natuke varastada, siis saab maailmas edasi. Sõna kurat eestlase suuseltsimees.
/---/
Kõige alalhoidmise peale vaatamata on eestlane valmis rahvust ja emakeelt maha jätma; tahab suurema rahva liikmeks saada. Võõra vasta esiti tagasihoidlik, aga kui süda soojaks saab, võtab vastu nagu omasugust. Ei unusta tehtud paha, mõtleb kättemaksmise peale. Tunneb ennast kergelt puudutatud olevat, paneb hõlpsalt tegu ehk ütlust pahaks. Püüab paljuid tegemisi, mil salajane iseloom puudub, teiste ees varjata.
On töökas ja kokkuhoidlik, võib vahel koguni piskuga läbi ajada, aga peab puhtusest majas vähem lugu. /---/
Niisama vähe kõlbab hästi seltsliku elu edendajaks. Ühtmeelt vähe, ei taha ennast teiste, nimelt mitte omasuguste alla alandada. Jonni ja kiusu palju; protsessib mõnegi korra ilmaaegu. Kangekaelne, kade teiste õnne peale. /---/” (lk 67-70)

Kõige muhedamalt on Eisen kirjutanud karjalastest, ehk isiklike kokkupuudete tõttu on siin nii huumorikalt väljendatud, eriti peatükis “Töö ja teenistus” (lk 147-152). Vahel jääb mulje nagu tahaks Eisen karjalastest kirjutades väheke “käru” keerata.
Karjalaste tantsumäng “pitkä kisa”: “Kui muulane niisugust “pitkä kisa” nähes imesteleb, kuidas Karjala neidised ja brihad nii kaua niisugust igavat mängu võivad mängida, arvavad osavõtjad, et neil süda seda rohkem tuks, tuks, tuks lööb. Teeb ka keha vähe liigutusi, avaldavad silmad ja keel seda rohkem armastuse tundmusi.” (lk 147)