Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction (2021)

 

Kolmas hiina nüüdisulme antoloogia (varem koostanud siis Ken Liu: “Invisible Planets” ja “Broken Stars”), mida olen lugenud - siinne valik on küll tekstid, mis on esmakordselt inglise keelde tõlgitud. Ja tegu pole Liu-järgse põhjakaapega, see on kindlasti üle keskmise tõlkeantoloogia, kus pole ühtki teksti, mis paneks hambaid valutama (ei ühtegi kolme, samas ei ühtegi seitset kah). Võrdluseks lugude keskmised hinded: “Invisible Planets” 5,1, “Broken Stars” 5,4 ja “Sinopticon” 5,4.

Kõigis kolmes antoloogias on kolm ühist autorit: Tang Fei, Ma Boyong ja Hao Jingfang. Valiku poolest sarnaneb käesolev raamat rohkem “Broken Stars” valikuga: mõlemas on märgatavalt rohkem autoreid kui Liu esimeses antoloogias “Invisible Planets”, ning peale eelnimetatute on neis kahes teoses veel viis ühist autorit (Gu Shi, Han Song, Anna Wu, Bao Shu, Regina Kanyu Wang). Seega on siin on viis nö tundmatut autorit, keda pole kummaski Liu valikus (Nian Yu, Wang Jinkang, Zhao Haihong, A Que, Jiang Bo).

Siia pole kaasatud mitmeid kõige tuntumaid tõlkeautoreid (Xia Jia on küll kirjutanud eessõna), tekstid on viimasest kolmest kümnendist, kusjuures üheksakümnendate kaks teksti pole üldsegi keskpärased. Võrdluseks, Liu tõlgetest varaseim pärineb 2004. aastast, enamus pigem 2010. aastatest, seda eriti “Broken Stars” puhul, mis puhul seda võiks pidada nö kõige kaasaegsemaks neist kolmest antoloogiast. (Järgmisel kevadel peaks Tor avaldama veidi teistsuguse rõhuasetusega hiina ulme antoloogia; käesolevast antoloogiast oleks seal esindatud neli autorit).

Kui teha julgeid üldistusi nii väikese valiku pealt, siis ajaliselt tundub, et varasem angloameerika-mõjuline tekstiloome läheb aja möödudes üha omakultuurilisemaks, kasvõi juba nimede kasutus läheb vabamaks ja tõlkija reaalused viited või iga teksti järelsõna annab huvitavaid viiteid.

Tõlkija järelsõnad iga loo järel ongi pigem huvitav lisamaterjal, sest noh, tegelikult võib lugeja vastavalt oma kogemustele midagi muud välja lugeda kui seal pakutud tõlgendused. Mis on vaid hea.

Ega see hiina buum saa kaua kesta, aga noh, ei oska veel öelda, mis võiks asemele tulla. Üks pooleliolev India poolsaare antoloogia pole just vaimustust äratav; Aafrika ja selle diasporaa tekstide puhul ikka see küsimus, et kui palju see eristub angloameerika toodangust; ah, Lõuna-Ameerika ...

Gu Shi: The Last Save 5/10

Han Song: Tombs of the Universe 5/10

Hao Jingfang: Quankun and Alex 5/10

Nian Yu: Cat’s Chance in Hell 6/10

Wang Jinkang: The Return of Adam 6/10

Zhao Haihong: Rendezvous: 1937 5/10

Tang Fei: The Heart of the Museum 5/10

Ma Boyong: The Great Migration 6/10

Anna Wu: Meisje met de Parel 4/10

A Que: Flower of the Other Shore 6/10

Bao Shu: The Absolution Experiment 5/10

Regina Kanyu Wang: The Tide of Moon City 6/10

Jiang Bo: Starship: Library 6/10

Ma Boyong - The Great Migration (Sinopticon, 2021)

 

Sellelt autorilt järjekordne hea lugu, sarnaselt sellele 1937-loole õige hiinapärane, aga siiski universiaalselt kaasaelatav. Hiinapärasus seisneb siis selles, et sarnaselt iga-aastasele suurele Hiina kojurändele võiks toimuda sama ka Marsi tingimustes (kui see on kenasti koloniseeritud), aga seda iga kahe aasta tagant, kui Marsilt Maale sõitmine on vähegi lihtsam (kõige lähemal on planeedid küll iga 15 aasta järel, aga noh, maalased soovivad siiski tihedamini oma lähedasi külastada). Nii kogunevad tuhanded ja tuhanded Marsil töötajad iga kahe aasta järele ainsale aerodroomile, et saada võimalust Maale sõita. Muidugi pole aerodroomi infrastruktuur valmis selliseks ühenädalaseks hulluseks, aga sellega ollakse juba harjutud (jajah, kunagi ehitatakse uus ja parem). Et tegu on üsna ekstreemse taevakehaga, siis on loobutud piletite broneerimisest jms - reisijad ei pruugi oma lennule jõuda ja pole mõtet lennutada pooleldi täidetud kosmoselaeva. Nii siis ootabki Maale soovijaid elav järjekord.

Aga nagu ikka, eksisteerib must äri, mis pole muidugi just kõige kindlam viis soovitu tagamiseks, nagu kogevad selle loo peategelased. Kuid on veel … päikesetormid, mille puhkedes peatub sootuks igasugune kosmoses reisimine. 

Ja eks kõigist neist võimalikest jamadest käesolev lugu jutustabki. Ja no muidugi võimude ükskõiksusest ja altkäemaksudest jne, mis iga suurema võimuaparaadiga kaasneb. Autor pole seda jutustanud just masendavas toonis, eks siin ole ka vaikset kriitikat kaasaegse võimu suhtes või nii.

Ken Liu - Invisible Planets: 13 Visions of the Future from China (2017)

Tagasihoidliku arvamise järgi tundub, et hiina nüüdisulme teine valik „Broken Stars“ on kuidagi intrigeerivam kui see Ken Liu esimene tõlkeantoloogia. Muidugi, siin on mitmeid tekste, mis ühel või teisel moel muljet avaldavad (Chen Qiufan, Ma Boyong, Cixin Liu), aga polnud niisuguseid ohhoo-elamusi nagu hilisemas antoloogias (kohe torkab pähe Baoshu ja taas Ma Boyong; paremate tekstidega on esindatud Xia Jia ja Tang Fei). Huvitav, et kui muidu on Cixin Liu lühem proosa üsna vastuolulise vastuvõtuga, siis minule on need küll enamvähem vaimukad tekstid. Ühtviisi kaugeks jääb Cheng Jingbo ulmaulme.

Aga igal juhul, väga hea vaheldus tavapärasele lugemisvarale. Huvitav, kui kaua jätkub hiina nüüdisulme suurem vahendamine või on see kõik Cixin Liu romaanitriloogia (nüüd inglise keele kaudu esimene osa maakeeldegi jõudnud) järellainetus. Raamatut lõpetavas kolmes esseeski tekib aegajalt küsimusi, mis teeb hiina ulmest hiinaliku.

Chen Qiufan The Year of the Rat 6/10

Chen Qiufan The Fish of Lijiang 5/10

Chen Qiufan The Flower of Shazui 5/10

Xia Jia A Hundred Ghosts Parade Tonight 5/10

Xia Jia Tongtong's Summer 6/10

Xia Jia  Night Journey of the Dragon-Horse 4/10

Ma Boyong The City of Silence 7/10

Hao Jingfang Invisible Planets 4/10 

Hao Jingfang Folding Beijing 5/10

Tang Fei Call Girl 4/10

Cheng Jingbo Grave of the Fireflies 3/10

Cixin Liu The Circle 6/10

Cixin Liu Taking Care of God 6/10

Ma Boyong – The City of Silence (Invisible Planets, 2017)

Lugu totalitaarsest režiimist, kes kasutab võimu teostamiseks tehnoloogia abi – milleks keelata seda või teist või kolmandat, kui asjale võib läheneda hoopis teisiti: näiteks hoopis lubada etteantud raamides sõnakasutust. Selleks on nimekiri, kus on lubatud sõnad … aga nende hulk väheneb iga päevaga (või siis sõltudes sotsiaalpoliitilisest olukorrast, kui üks hetk on keskküttega probleeme, kaovad kasutusest sellega seotud sõnad, mis hiljem küll kohitsetult naasevad). Eks sellele saab vastu hakata, aga mingist piirist (kui sõna- ja lausekasutus lähevad eriti primitiivseks) pole enam võimalik sõnade mitmetähenduslikkusele rõhuda. Ja järgi jääb vaikus ja võimule alluvad inimesed.

Eks lugu on omamoodi järelkaja Orwelli eatule „1984“ (millel on jutustuses oma oluline roll), aga läheb inimeste privaatsuse või individuaalsuse nullimisega veelgi ekstreemsemaks – seda enam ei jäägi järele. Ja noh, loo finaal on selline, kus järelejäänud inimesed ei saa enam …

See tekst võiks eesti keeleski ilmuda, kuigi jah … kindlasti on jõude, kellele selle eetiline olemus jääks vägagi võõraks. Loo esimene trükiversioon ilmus küll pea 15 aastat tagasi (sellest siis kõiksugu foorumite ihalus, mis nüüdisajaks ehk maha vaibunud; eessõnas on Liu kirjutanud veidi loo ajaloost Hiina kontekstis, samuti olevat siinilmunud tekst uuesti autori poolt töödeldud), aga see võimu repressiivsuse toimimine ja mõju indiviidile näivad minu jaoks üsna ajatud ning pakuks mõtlemisainet infoühiskonna huvilistelegi. Tekst on oma tonaalsuselt muidugi täiesti erinev hilisemas antoloogias ilmunud loost.

„This was Arvardan’s life. Today was a little worse than yesterday but should be a little better than tomorrow. But even this description was imprecise, because Arvardan himself was unclear what constituted „a little better“ and what constituted „a little worse“. Better and worse were variables, but his life was constant, the value of which was repression.“ (lk 160)

Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation (2019)

Muidugi võiks iga antoloogiat lugeda sellises järjekorras nagu koostaja on tekstid paika pannud. Aga noh, ikka loed kõigepealt maitsmiseks lühemaid tekste või huvitavamaid autoreid … ning viimaks järgijäänud lood on tavaliselt üks kohustuslik läbinärimine koos üksikute pärlite kogemisega. Nii ka seekord … ainult selle vahega, et lõppu jäänud neli pikemat teksti olid kõik vägagi huvitavad tekstid omamoodi elamustega. Ja kui peale antoloogia lõpetamist hakkasin mõtlema, mitut teksti võiks teistelegi lugemiseks soovitada, siis 6 ja 7 punkti teeninud tekst on koguni üle poole – ehk üheksa kuueteistkümnest. Ja see peaks küll väga kõva tulemus olema.

Muidugi võib seda ka tõlgendada nii, et olen järjekordse moeröögatuse ehk hiina ulme haibi ohver.

Eks lugemise headus tulegi mitmel puhul sellest, et enamasti on autorite vaatenurk erinev angloameerika traditsioonidest (muidugi – kui palju ma üldse tean Kesk-Euroopa või Vahemeremaade ulmest – kirjastus Skarabeus on jõudnud ühe-mehe-kirjastusena vaid tilgakese pakkuda). Seetõttu võiks ka lugeja olla tuttavam Hiina maailma põhilisemate hoovustega – kuid tihti on tekstid nende teadmistetagi igati nauditavad (Ma Boyong ja Baoshu!). Sellest lähtuvalt on ka küsimus, kas ja kuivõrd on tekstid poliitilised, eks see jääks pigem sinoloogide hinnata.

Antoloogia lõpetab kolm esseed hiina ulme kohalikust retseptsioonist – millised on tüüpilised huvilised, mil viisil on see jõudnud sealsete akadeemiliste ringkondade huviorbiiti või siis laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu alla. Siin pean muidugi lööma laksaka vastu pead, et pole senini läbi lugenud Ken Liu eelmist hiina ulme antoloogiat „Invisible Planets“ ja selles sisalduvaid esseesid … püüan lähiaastatel sellega hakkama saada.

Tänapäeva hiina ulme puhul ei saa üle ega ümber Liu Cixini (või Cixin Liu, nagu algselt teda angloameerika maailmale tutvustati) kuulsa triloogia (mis loodetavalt on eesti keeleski ilmumas) fenomenist. Loodetavasti saab tema järel mõni teinegi autor suurema tähelepanu osaliseks (noh, eesti raamatupoodides on müügil olnud Chen Qiufani ja Baoshu tõlkeromaanid), muidu võib see hiina ulme laiem tuntus küll mõne aja pärast lahtuda (jajah, talupoeglik pessimism). Igal juhul on sellegi antoloogia näol mitmeid huvitavaid autoreid inglise keelde tõlgitud.

Goodnight, Melancholy • Xia Jia 6/10

The Snow of Jinyang • Zhang Ran 6/10

Broken Stars • Tang Fei 6/10

Submarines • Han Song 6/10

Salinger and the Koreans • Han Song 6/10

Under a Dangling Sky • Cheng Jingbo 5/10

What Has Passed Shall in Kinder Light Appear • Baoshu 7/10

The New Year Train • Hao Jingfang 5/10

The Robot Who Liked to Tell Tall Tales • Fei Dao 3/10

Moonlight • Cixin Liu 6/10

The Restaurant at the End of the Universe: Laba Porridge • Anna Wu 3/10

The First Emperor's Games • Ma Boyong 7/10

Reflection • Gu Shi 5/10

The Brain Box • Regina Kanyu Wang 5/10

Coming of the Light • Chen Qiufan 4/10

A History of Future Illnesses • Chen Qiufan 6/10

Ma Boyong - The First Emperor's Games (Broken Stars, 2019)

Lõbus lugu Hiina keisrist, kes peale riigi ühendamist otsustab puhata ning meelt lahutada arvutimängudega. Ainult et … milline arvutimäng sobiks Hiina keisrile? Erinevad (konkureerivad) hiina mõtlejate koolkonnad näevad siin võimalust oma vaadete tutvustamiseks ja toovad nüüd õukonda erinevaid (lääne päritolu) mänge – mis peaks siis nende arvates hästi mõjuma keisri mõttemaailmale. Tulemuseks on … keiserlik pettumus ja mõnelgi läheb hiinalike traditsioonide kohaselt õige haprasti.

„Li Si handed over the DVD – the demo was made in such hurry that the title of the game had to be written on the back with a permanent marker (albeit in the chancellor’s beautiful seal script). A servant took the disc and slid it into a computer whose case was decorated with golden dragons, and gently pressed the „close“ button. As the computer hummed, another servant took the opportunity to place an incense brazier next to the cooling fan, and sweet fragrance soon filled the whole great hall.
A third servant carefully wielded the mouse to begin the installation process. The whole hall waited impatiently as the computer fan sped up and hummed louder.
Five minutes later, the installation was complete. A fourth servant placed a mouse and a keyboard – wireless, nothing but the best in the palace – in a sandalwood tray and brought them to the emperor. A fifth servant knelt before the emperor – his robe was made of the same material as mousepads – and presented his broad, flat back to the throne.“ (lk 347)

Kuni viimaks üks hiinlasest start up ettevõtja teeb õukonnas oma idee slaidi esitluse, kus lubab keisrile luua kolme aasta jooksul just sellise mängu, mis tollele sobiks (sellele projektile on muidugi vaja rahasüsti). Keiser vaimustub.

Ma pole küll kunagi arvutimänge suurt mänginud ja hiina mõtlejatega pole tuttav, aga ometi on päris naljakas, kuidas keisrile teadatuntud mänge serveeritakse ja milline läbikukkumine sellele järgneb. Sest Hiina keiser – tema on samahästi kui jumala asemik Maa peal ning lihtsurelike reeglid on talle nuusata.

Muidugi, eks huumori kõrval võiks tekst mõndagi öelda hiina valitsejate mõttelaadi kohta, ja see enam nii naljakas pole. Või noh, tegemist ehk hiina autori rahvusliku eneseirooniaga, eks ole.