Stanislaw Lem – Pirxi jutustus (Horisont 11/1968)

Üsna humoorikas lugu ühest kogenud navigaatorist, kes jätab avalikkusele teatamata tundmatust omasoodu triivivast kosmoselaevast, millega Pirxi laev oleks peaaegu kokku põrkunud. Aga see tundmatu oli võimas, ja veel millise ehitusega, kes teab, kust pärineda võis, ehk isegi miljardeid aastaid vana! Miks Pirx sellest rääkida ei saanud? Sest navigaatori juhitud prahilaev sõitis energia kokkuhoiu tõttu keelatud kursil. Ja sõiduk ise tehniliselt täiesti praak. Ja laeva meeskond.... need olid üleüldse mumpsis, purjus või kosmoselendudeks kõlbmatu ettevalmistusega. Kõik, mis sai valesti minna, valesti ka läks. Aga jah, lugu ise on päris lõbus, kõik need koomilised juhtumid laevas ja probleemid asjatundmatu meeskonnaga.

“Mõtlesin tihti, kuidas ma ta kord läbi kolgin, kui Maale saame – tee peal ei võinud ma niisugust asja lubada ja üldse – kuidas sa joobnut lööd? Alkoholita oli ta nagu tavaline rott, hall, tusane, pesemata. Tal oli komme lõunalauas sõimata valitud isikuid kõige ropumate sõnadega – morses. Ta muudkui koputas morsekoodis vastu lauda ja paar korda pidi peaaegu kakluseks minema, sest kõik said aru, tema aga kinnitas vastu seina surutult, et see on lihtsalt tõmblus. Närvidest. Et see tuleb iseenesest. Käskisin tal hoida kätt süles – siis ta koputas jalaga või kahvliga – omaette oli ta suur asjatundja.” (lk 48)

Netist on võimalik lugeda kogu teksti.

ulmekirjanduse baas

Stanislaw Lem – Ijon Tichy kosmoserändude päevikud (2003)

Tichy on omamoodi eba-Indiana Jones või teadusajakirjanik kosmoseavarustes, uudishimu elunormiks, vaja teada kõigest natuke, kõikjale vaja nina pista. Lemi kosmos on üks igati vahva paik, täis humanoide jne, kosmoselaevaga sõites saab sealt nt pead jahutamiseks välja pista või siis Päikesest liialt lähedalt möödudes saab kõrvetada vms. Ehk siis pole tõsimeelne sci-fi punnitamine, pigem sõbralikud osutused teaduse probleemidele ja eetilistele külgedele, või siis avaloo ajateisikutega jändamine. Lood eraldivõetuna on retrolikult vahvad või muhedad, aga kui järjest lugeda, tekib nagu tüdimus, mälestuste osa pole kah enam nii poisikeselikult uljas kui päevikute ülemeelikus.

ulmekirjanduse baas
trakyllprokrastineerinj2lle

Stanislaw Lem – Futuroloogide kongress (Poola novell, 1974)

Omamoodi “Illuminatus!” laadis tekst, ikka terroristid, uimastid ja maailma muutmine, seda küll tulevikus. Pole just kuldaväärt lugu, mis praegu ahhetama paneks (eelmine tekst oli päris hea). Vast Tichy narkootiline trip hotellis on tekstihallusest eristuv. Nojah, satiir.

Antoloogial vägev kaanekujundus.

ulmekirjanduse baas

Stanislaw Lem – Pesumasinate tragöödia (Poola novell, 1974)

Kui nüüd kuidagi aru saan, siis tegemist transhumanismiga ehk mis saab kui inimene ühtub pesumasinatega. No planeet saab. Aga mis või kes see on, millal seda moodustist südametunnistuspiinadeta hävitada saab? Ehk siis õpetusiva selles, et ärge looge nohikutest poissmeestele Jayne Mansfieldi välimusega mõtlevaid pesumasinaid. Tekitab inimkonna esindajas tarbetuid mõtteid. Lõbus, et leidus isegi tüüp, kes modifitseeris end tulevikusajandis villase lõnga ja takkudega. Muhe vanamoodne novell ähvardavast lähituleviku probleemist.

“Ajakirjandus tõstis selle sündmuse ümber suurt kära ja see hakkas kasvama skandaaliks, sest Vähist mööduvad laevad püüdsid kinni raadiovestluste katkendeid, mida pidas nn. Mattrass, kes nimetas end Katodius Esimeseks A. Niipalju kui oli võimalik teada saada, pöördus see Katodius Esimene A ehk Mattrass kellegi (teiste robotite?) poole, nagu oleksid need ta kehaosad. Vähemalt näis nii, nagu vestleks keegi oma jäsemetega. Segane joba kosmoses Katodius Esimesest A-st viis mõttele, nagu oleks tegemist riigiga, mille rajas Mattrass või temast põlvnevad robotid. Riigidepartemang nõudis viivitamatult asjade tegeliku olukorra üksikasjalist uurimist. Patrullid kandsid ette, et kord liigutab end udukogus metalne kera, kord inimesekujuline viiesaja miili suurune olend, et ta vestleb iseenesega ühest-teisest, aga mis ta riigikorrasse puutub, siis annab põiklevaid vastuseid.” (lk 144-145)

ulmekirjanduse baas