Kat Howard - Choose Your Own Adventure (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Tekst, mis pakub siis loo erinevaid lugemisvõimalusi - vali see või teine variant tekstiga jätkamiseks. Aga Howard lahendab selle hulga lihtsamalt kui omal ajal Raymond Queneau (või kes iganes seda tegi OULIPO rühmitusest, oleks justkui kunagi Vikerkaarest lugenud) - sul on küll kaks valikut, aga üks neist lõpetab alati omal moel jutu. Mis on mõneti igav, aga samas - teksti ongi vaid neljal leheküljel, ega siia just palju mahu jutukeerutamist.

Muidugi, on kaheldav, kas autor võttis eeskuju prantsuse eksperimentaalsest kirjandusest, pigem on siin arvutimängu loogika (mis küll võiks lähtuda kirjanduslikest esivanematest?). Ka eesti keeles on olemas vähemalt üks tõlkeraamat lastele (vist koguni sama pealkirjaga), aga seal on lahendatud see valimiste värk ühtaegu lihtsamalt (lugu on väga lihtne ja tugevalt visuaaliga seotud) kui ka keerulisemalt (valikuid loo edenemiseks on hulga rohkem) kui Howardi puhul. Kuid - see lühike tekst peakski pakkuma eelkõige kirjanduslikku elamust, mitte mängulusti. Ja noh, eks omal moel saab see ülesanne täidetud.

Kui Howardi kaks eelmist teksti tekitasid nõutust, siis see on küll loetavam.

Kat Howard - Curses Like Words, Like Feathers, Like Stories (The Mythic Dream, 2019)

 

Seekordne lugu iiri mütoloogiast, mis tõukub Lyri lastest: autorit häirib, miks on tavaversioonis sel müüdil nii jahmatavalt vale lõpp ehk luigeks moondatud neli last ristitakse. Howard esitab nüüd ajatuma versiooni Iirimaast.

Kindla peale olen varem üht samaainelist teksti lugenud, aga mitte ei meenu, kust ja kellelt; vaevalt, et tookordki see müüt suuremat muljet avaldas. Ilus poeetiline värk, aga kaugeks jääb.

Kat Howard - Just Another Love Song (Robots vs. Fairies, 2018)

Antoloogia kohta harjumatult mittemidagiütlev tekst, justkui oleks tegu mõne peatükiga YA romaanist, kus üleloomulikud olendid tavamaailma varjus oma dramaatilisi asju ajavad. Siin siis juhtub nii, et meie maailmas eksisteerivad varjatult haldjad ja muud sellised (McGuire), ning peategelane avastab oma õuduseks, et ta kaashaldjad on hakanud jäljetult kaduma.

Naine on tegev tänavamuusikuna (mitte et ta peaks instrumente mängima, kuivõrd saab häälega neid jäljendada – aga et inimesi mitte hirmutada, siis ikka teeb nägu nagu mängiks) ja järgmiseks ilmub ta ette hurmav mees, kellest naine (või noh, naissooline olend) tunneb ära niisuguse haldja, kes suudab häälega inimesi (ehk olendeid) võrgutada… ning ta proovib ka peategelast enda võimusesse saada, kuid naissoolisele olendile see ei mõika: temal on nimelt võimalik hääle abil elusolendit tappa. Kuid… kummagi võimed ei hakka kummagi peal soovitult tööle. Ja noh, nagu selgub, on see hurmurhaldjas need kohalikud haldjad oma võimusesse saanud – ning peategelane püüab neid nüüd vabastada.

Loo algus oli kahtlaselt tuttav, aga siis läks tekst oma rada. Mis ei tähenda, et lugu oleks huvitavamaks läinud, ikka selline üsna lapsik möll. Kui nii jätkub, hakkan hoopis robotite fänniks.