Piret Frey - Pööriöö (Täheaeg 22, 2023)

 

Ei oskagi õieti määratleda, mis tekst see olla võiks. Tegevus toimub maakolkas, aga pole just kohalik etnohorror. Või äkki see ongi see romantasy (romantaasia?), kui ma õieti saaks aru,mida see stiil endast kujutab. Või siis ikka teadusliku fantastika mingi alamliik, kuivõrd erinevad ajad ja puha.

Lugu siis noortest neidudest, kes kaotavad oma ihaldatud noormehe oma parimale sõbrannale - kui suvise pööriöö peomeeleolus langeb noormees hoopis kergemeelsema sõbranna võrku. Ja kuidas siis mõlemast ilma jäänud neiu reageerib - tavaliselt on selles oma kindel muster (või siis jutule kohaselt needus).

Mingil moel tundub, et ma pole õieti niisuguse teksti sihtgrupp, kuivõrd ei kõneta või nii. Varem olen lugenud autorilt kaht teksti, mis kumbki ulmejutuvõistlusel finalistide hulka sattunud; nendeski lugudes oli mängimist reaalsuse vahetumisega.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)

Jutuvõistluse esikümme pole otseselt midagi sellist, mis jalust rabaks, õnneks polnud ka midagi niisugust, mis tooks silma masenduspisara. Ja nagu ikka, paremal või halvemal päeval hinnanuks mõndagi teksti kas rõõmsamalt või riiakamalt. Enda emotsionaalseks lemmikuks oleks vast Umbleja tekst.

Laias laastus saab tekstid pooleks jagada – need, mis iseenesest täidavadki oma ülesande lühema proosapalana ehk on algus ja on lõpp ja otseselt midagi ripakile ei jää. Näiteks juba mainitud Umbleja sõjalugu, Mahkra retrogore, Raidma musta huumori pärlike, Ivanovi thriller ja Tiigisooni õudukas.

Edasi võiks arendada (või täiendada) Kripsi alternatiivset Baltimaid, Kalmsteni kaamose fantaasiat, Frey tekst mõjub paratamatult sissejuhatusena, Rajasalu lugu on üks paras hargnevate teede aed ja siis see Jekimovi aurupunk.

Nagu näha, pole kumbki võimalus minu jaoks eelistatum – mõni lugu ongi valmis oma raamides, teine tekst aga jätab lahtiseid otsi. Ühesõnaga, väga tore, et katsetatakse.

1. Miikael Jekimov:  Ortoni isevärki avantüür 5/10

2. Jaagup Mahkra: Riisirahvas 5/10 

3. Jana Raidma:  Libakass 6/10

4. Kadri Umbleja:  Siis,kui nad tulid... 6/10

5. Kell Rajasalu:  Käilakuju 4/10

6. Kaido Tiigisoon:  Sümpaatia 4/10

7. Piret Frey:  Esimene port 5/10

8. Manfred Kalmsten:  Lumemarjaveri 5/10

9. Toomas Krips : Riia keisririigi allakäik ja langus 5/10

10. Meelis Ivanov:  Apollo 18 5/10

ulmekirjanduse baas
err kultuur
algernon

Piret Frey – Esimene port (Täheaeg 18, 2019)

Frey tekst pole just auhinnaulme, pigem ikka meelelahutuse kandis koos Kripsi ja Ivanoviga; nõrgalt võiks seda feministlikukski pidada, kuivõrd naisest peategelane leiab viimaks, et ei pea oma poisssõbra eluplaane ellu viima, vaid oma … tahtmisi järgima. Aga samas, mis selles nii feministlikku on, pigem iga inimese eneseleidmise küsimus.

Eks see eneseleidmise küsimus viib mõttele, et teksti võib pidada hoopis YA küberpungiks, kuivõrd kõik see virtuaalsusega seostuv sõnavara, millega peategelane ennast ümbritsevat hindab, mis on siis eriliselt teravalt väljenduv siis, kui ta satub nö maavillasesse dimensiooni, kus lillelapsed rustikaalset elu naudivad ning omamoodi kommuunides elavad ja maatööd rügavad. Eks see vastandumine ole vast liialt näpuga näitav, aga jah, kui paljud Frey teksti lugejatest on reaalselt käsitsi heina teinud.

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik (2017)

Nagu ikka, saab selliste kogumike lugemised jagada kolmeks - lõbustavad või intrigeerivad tekstid, igati loetavad tekstid ja tekstid, mis jäid mõneti kaugeks. Nii on kogumiku minu rõõmudeks Tänavi kaks erinevat splätterit; intrigeerivamad olid Adleri, Meresi ja Kalmsteni lood (no see, et Tänavit ja Merest huviga loen, pole just üllatus; seega oli enda jaoks avastamisrõõmu Adleri ja Kalmsteni puhul). Normaalseid lugemiselamusi pakkusid Weinberg-Andresoni ja Jekimovi seikluslood. Natuke kaugeks jäi Jürgensi, Frey ja Lannesi seekordne loome. Kogumiku viimase teksti ehk Kaisa-Liina Nääri YA maigulise “Mina: kaitsja” puhul oli mul eelnevate tekstide lugemisest toss väljas ning raske südamega võtsin vastu ebaajaloolise otsuse seda hetkel mitte lugeda.

Jutuvõistluse tulemuste põhjal on mul raske midagi kokkuvõtvat öelda, õnneks oli esikümnes nii teadusliku fantastika kui fantaasiakirjanduse maiguga lugusid, need on jagatud temaatilisesteks osadeks (eelmise jutuvõistluse puhul rõõmustasin zombide ja vampiiride puudumise tõttu, ka siin need puuduvad). Kui paaris postituses sai viidatud suomikummale, siis selle valguses on mõneti kahju, et esikümne lugudes on eestiainelisi lugusid võrdlemisi vähe - mõtsaeesti-huvilistel tasuks korraks lugeda etnofuturismistki. Kogumiku lõpus on Sulbi artikkel jutuvõistluse ainel, kus ta soovitab järgmise jutuvõistluse korral žüriid värskendada - ja tõepoolest, siin annaks välja mõelda erinevaid värskendusvõimalusi; iseasi, kui palju tekitaks ulmikute hulgas hädaldamist nt new wave laadis lühilugude võidutsemine.

Piret Frey – Kõik kivide pärast (Täheaeg 17, 2017)

Müstikasse kalduv jutt üksikemast, kes korraga satub veidrasse olukorda – peale seda, kui on kasutanud üht värskelt soetatud tuntud firma huulepulka (ja kuna tegemist ikkagi enda välimusest hooliva naisega, siis huulepulk on mõnigi kord kasutusel). Nimelt süüdistatakse kriminaalsete tegelaste poolt seda naist nagu ta oleks neilt portsu teemanteid ärastanud – loomulikult jääb see süüdistus naisele arusaamatuks, meelehärmi tekitab seegi, et teda ähvardatakse seetõttu elimineerida. Aga kui huulepulk kulub, on ta tagasi oma keskealise üksikema reaalsuses. Eks siis viimaks tekib küsimus, millist elu eelistada – kas halli ja ohutuvõitu argirutiini või ohtlikku pätielu.

Ei oska kahjuks öelda, mis selles tekstis minu jaoks esilekerkivat oleks. Ehk Eesti oludesse paigutumine või see üksikvanemate teema? Küll on vahelduseks, et pääses jutuvõistluse eelmiste lugude kaugete planeetide seiklustest ning seegi, et tegemist pole miski krüptilise auhinnaulmega.