Meelis Friedenthal - Armastuse klavikord (Looming 4, 2025)

 

Näidend Tartuski tegutsenud barokiajastu muusikust ja heliloojast Kellnerist, kelle pärandi üle arutavad nüüd ta lesk ning erinevad sugulased ja õpilased. Tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaiga Stockholmis (Kellner suri 1748). Rootsi riik on Põhjasõja järel üha väiksemaks jäämas, Venemaa sellevõrra tõusnud. Aga noh, kes õieti valitsevad, kes õieti teevad riiki ja selle visiitkaardist kultuuri. Ja jumal ja usk. Ning muidugi kunstiloomine ja selle jaoks tehtavad ohverdused muu elu arvel.

Ma nüüd ei ütle, et oleksin sellele ajastule ja konfliktidele õieti pihta saanud; eks oleks Lembit aidanud kasvõi Petersoni lavastuse nägemine (see siis Tartu kultuuriaasta raames). Kuid kindlasti on tegu omapärase maailmaloomisega (ikkagi Friedenthal), pildikesi baltisakslaste ja erinevate euroopa juurtega inimeste tegutsemistele Saksamaast Liivimaa ja Stockholmini. Kõik oleks justkui üks ühine kultuur (eh, meediaväli) oma kohalike eripäradega. Aga keel, kuidas sellest rääkida või mõista, see oleks justkui universiaalne (jajah, lingua franca) (kasvõi kogu see seltskond, kes Kellneri lese poole kokku kutsuti). Omamoodi hariv lugemiselamus.

Sophokles - Antigone (2024)

 

Põhimõtteliselt siis lugu sellest, kuidas Kreon tahab võimule saades vabaneda sellest patupesast, mis tekkis ta õe Iokaste abielust Teeba kuninga Laiosega. Õde nimelt abiellus Laiose tapmise järel Teeba noore päästja Oidipusega, kellega sai neli last. Kuniks selgus abielupaari õuduseks, et nad on tegelikult ema ja poeg (kunagi ennustati Laiosele, et poeg hukutab ta, mistõttu selle sündides kupatati poisslaps minema). Nende järel saavad võimule nende pojad Eteokles ja Polyneikes, kes peaks kordamööda valitsema (õed Antigone ja Ismene olgu naitavad). Ent Eteokles ei soovi võimust enam loobuda ning Polyneikes tuleb oma Argose kuningriigi naise sõjaväelastega Teeba linna alla, nõudes valitsemisõigust tagasi. Mõlemad vennad hukkuvad, võimu haarab nende onu / vanaonu Kreon.

Sellele haigele suguseltsile omaselt on Kreoni poeg Haimon ja Iokaste tütar Antigone nö kihlunud (ja armunud). Kreon nõuab oma võimu kindlustamiseks (siit algabki näidendi tegevus), et keegi ei puutuks Polyneikesi laipa,  las koerad ja linnud söövad seda - kuna tema puhul on tegu riigivastase elemendiga. Antigone soovib siiski oma hukkunud venna viisipäraselt matta -  ja jäädes valvuritele vahele, tuuakse ta Kreoni ette, kes siis mõistab ta surma (ühtlasi hea viis Haimonit säästa paremaks abieluks). Haimon pole lõpuks sellise asjade käiguga rahul. Kreonil õnnestubki Antigonest vabaneda, kuid selle järel tapab end ka Haimon ning seejärel Kreoni naine Eurydike. Oimoi, oh häda.

Nojah. Nüüd võiks fantaasiakirjanduse  austajana edasi mõelda (võttes eeskujuks kasvõi  Martini “Tuli  ja veri”), kuidas see sari võiks samamoodi jätkuda: pärijast ilma jäänud Kreon peaks naituma Ismenega? Või oma võimu laiendamiseks lahkunud Polyneikesi Argose lesega? Õnneks pole vihjetki, et sellest oleks veel mõnd antiiktragöödiat (kuskilt laiatarbeteatmikust küll lugesin, et Kreoni tütar Megara anti naiseks Heraklesele).

Eks sellest üdiklassikast on kindlasti tuhandeid tõlgendusi ja ega mul pole midagi uut öelda. Lugemisel jäi ikka mulje ühest päris haigest suguseltsist, kus Kreon oleks (tollases mõistes) justkui kõige tervema mõistusega - või noh, ta lihtsalt pole nii segane kui lähedaste kaotusest hullunud Antigone. Peaks meeldetuletuseks üle lugema Undi tõlgenduse Sophoklese näidenditest, aga kahjuks raamat pole käepärast.

ANTIGONE: Mu kätte said. Kas rohkem tarvis kui mu surm?

KREON: Ei, üldse mitte, saanud kõik ma sellega.

ANTIGONE: Miks viidad aega? Üldse mulle küll su jutt

ei meeldi ja ei iial saakski meeldida.

Eks sulle ka mu jutt on loomult vastumeelt.

Ja siiski, kust ma kuulsust austusväärsemat

võiks leida, kui see armsat venda mattes on?

Seetõttu kiitvalt kõik mu kohta räägiksid,

kui mitte keele neil ei sunniks lukku hirm.

Küll ainuvõim ju paljust rõõmu tunda võib

ja lasta endal, nii kui soovib, rääkida.

(lk 23)

triinu raamatublogi

lugesklemine

Merca - Tank (Looming 4, 2024)

 

Mõneti naturalistlik ja ka sürreaalne näidend suhtekolmnurgast, kus naise juurde kolib mees, aga koos äsja leitud tankiga T-34, mis jääb õuele seisma. Kui tank kõrvale jätta, siis kooselu algus on igati füüsiliselt rahuldav. Kuni muidugi argipäev koos tankiga sisse sõidab. Mees küll rahuldab naist (ja tanki) ja teeb kodu ilusamaks, aga … muu elu? Ja see tank (hellitusnimega Mäidu) tundub ahistavat naist. Midagi peab muutuma, tank vanametalli või … Mees läheb Soome haltuurat tegema.

Eks lühinäidend on selline plahvatavate piltide rida, koguaeg käib üks möll klassikalise rokkmuusika saatel, ja noh, finaal … setu veri lööb valla. Kas see on just näidend, mida tahaks lavalt vaadata, aga arvatavasti on sellise näidendi olemasolu vajalik.

Kalle Käsper - Doktor Stockmanni variant (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Arvasin aastakümneid, et ma Käsperi ilukirjandust rohkem kätte ei võta. Aga kui nüüd Vikerkaar avaldas ta noorpõlvetöö, siis … uudishimu võitis kindlameelsuse (mäletasin valesti, 2011 olen siiski lugenud miskit huumorikogumikku).

Nagu pealkiri sedastab, on tegu variatsiooniga Henrik Ibseni “Rahva vaenlase” ainetel, algselt kirjutatud keset õitsvat stagnaaega. Küsimus siis sellest, kas ja kuidas tõtt rääkida. Millest muidugi tekib küsimus, et kes oled sina, et tõde kuulutada. Või miks sa arvad, et sinu tõde on see kõige õigem tõde, mida kõik muidugi peavad kuulma.

Stockmann arvab, et tema on nüüd valmis kuulutama tõde, mida ta on pikka aega vaaritanud. Kuigi see on raske, aga noh, välja tuleb öelda ja tema teab, mis kõik ees ootab. Kammernäidendi teine osaleja (taustal on ka Stockmanni naine, kuid ajastule omaselt on ta lihtsalt teenindav objekt) Heasoovija ütleb muidugi, et Stockmann elab illusioonides ja toob end ohvriks masinavärgile, mis võimu ülal hoiab. Nende dialoogi juhibki Heasoovija, kes vaat et põrmustab Stockmanni pateetika.

Nagu Käsper kirjutab saatesõnas, on selle näidendi sõnum tema meelest oluline ka tänapäeval. Ühelt poolt siis dissident ja tema sügavam arusaamine sellest, mis õieti toimub; teiselt poolt siis võimu käpiknukk, kes sellised vabameelsuse püüab ära nüristada või nullida, olles samas justkui … parim sõber.

Ega siin suuremat võrdlust teki Morna mininäidendiga, lihtsalt see fakt, et … need üldse ilmusid nii Loomingus kui Vikerkaares. Väga vast ei kujutle, et seda võiks lavale tuua.

DR STOCKMANN: Mees, mul on sinust kahju. Sa oled samasugune silmapette ohver, nagu kõik teised.

HEASOOVIJA: Luba!

DR STOCKMANN: Sa näed ainult neid ponnistusi, mida teeb igaüks eraldi - ja nii võib tõesti jääda mulje, et sinu soovituste järgi käitudes on võita rohkem kui kaotada. Aga niipea, kui me võrdleme üksikute meeste väikseid kordaminekuid nende tohutute kaotustega, mis tabavad meid vaikimis, käegalöömise ja arguse tõttu, siis on selge, et me saame iga päev ainult lüüa, lüüa ja lüüa. Ja me ei anna endale sellest aru üksnes sellepärast, et iga üksiku mehe roll meie suures kaotuses on nii pisike, et ei torka esmapilgul üldse silma. Mistõttu on lihtsamast lihtsam väita, et selles, mis toimub, pole keegi süüdi, see on objektiivne paratamatus, mille vastu me oleme võimetud- kuigi tegelikult on see paratamatus vaid meie orjameelsuse vili.

(lk 67)

Georg Büchner - Leonce ja Lena. Hesseni sõnumitooja (2023)

 

Näidend on igati klassikalise silmnäoga, aga samas kujutlen, et Mati Unt võinuks seda küll lavastada (no samas ta muidugi “Woyzeckit” ei puutunud) - sest see on oma olemuselt mänguline ja võimaldab erinevaid mänguviise. Tegu on küll komöödiaga, aga samas annaks välja tuua kasvõi tragöödiana, pea igas tegelases on tegelikult midagi traagilist ja painavat. Kuningas Peeter kui oma koorma all ägav või siis reaalsuse kaotanud mees; Valerio kui veider trikitaja, kes püüab omal moel kuningriiki koos hoida; Leonce ja Lena kui … oma seisuse hüpiknukud ja formaalne mäss selle vastu. Ja neid tegelasi ei pea üldse nii tõlgendama, vali ise, mida soovid.

Ühesõnaga, tegelikult igati nooruslik näidend - kuigi esmapilgul on selline puine komöödia mingis vanamoelises soustis. Üllatav värk. Ja tegelt, eksole, räägitakse veel, et tegu ka poliitilise tekstiga.

“GUVERNANT: Ärge mõelge selle inimese peale!

LENA: Ta oli oma heledate lokkide all nii vana. Kevad palgetel ja talv südames! See on kurb. Väsinud keha leiab kõikjal padja, aga kus peab puhkama vaim, kui on väsinud? Mulle tuleb õudne mõte pähe: ma arvan, et on inimesi, kes on õnnetud ja ravimatud ainult sellepärast, et nad on.” (lk 26)

“Hesseni sõnumitooja” kohta on raske midagi öelda, on selline terav süsteemikriitika ja saksa enda vaimu kiidulaul. Eelarvenumbrite tõlgendus on tore. Nagu ikka, hämmastav, et autor oli tegelikult nii noor.

Erik Morna - Poirot ja Türi mehe mõistatus (Looming 10, 2023)

 

Ootamatu, et selline absurdihõnguline lühinäidend avaldati Loomingus … aga miks mitte. Kõigile, kel kallid Kesk-Eesti pärlid Paide ja Türi! Aesma ja Pehk! Poirot ja Hastings!

Eks selline reaalsuse väänamine on viimasel ajal rohkem Paavo Matsini mängumaa; Morna on seda lahendanud hulga popkultuurilisemalt - kas seda nüüd just ulmeks pidada … kuigi noh, saaks.

Ühesõnaga, igavlev Poirot saabub Paide uurima ajaleheteadet, et seal tõugati Madis Aesmad, kes on nüüd kadunud. Hastings näeb selle juhtumise tegelemise ajal head võimalust uute tutvuste loomiseks … Aga siis selgub, et artikkel on ilmunud ja selle autoriks on olnud … Ja no Pehk, Türilt. Tema ka.

Nagu öeldud, Loomingu kohta kuidagi ootamatu valik - muidugi, Morna pole muidugi kaugeltki mees metsast. Vähemalt on seekordses numbris proosa pigem kaldu uuemate autorite poole, viimati oli selline rõhk ehk juulikuu ajakirjas.

Tõnis Ehasalu - Armuinvaliid (Looming 7, 2023)

 

Looming jätkab tirriteerimist, avaldades üsna veidra näidendi - seda siis Pjotr Tšaikovskist ja tema allasurutud kirgedest. Et kas ta on omasooihar või midagi muud; seda siis läbi Tšaikovski enese sisekõne (autor nimetab näidendit “monoodiaks”, teatud moel on see väheke mononäidendi kanti).

Teema paistab olevat autori jaoks igati intrigeeriv, Tšaikovski jõuab koguni välja selleni, et eks see Jevgeni Onegin oli niisamuti selline … segaduses isik. Ja no see Tšaikovski abielu, mis oli heliloojale väga häiriv kogemus (aga vähemalt inspireeris “Jevgeni Oneginit” värskemalt tõlgendama).

Autor annab üsna täpseid juhiseid, milline võiks lavastus olla, kõik need pausid ja valgusemängud ja muusikaline taust ja muidu lavakujundus; niisamuti näitlejate kehakeel. Eks nii tugev panustamine on kenasti toeks lugemisnäidendile. Aga jah, eks see teema on minu jaoks veidi kauge; tollane klassikaline muusika ja sellega seonduv pole just asi, mis paneks vabamal ajal pikemalt mõtlema. Ja no helilooja homoseksuaalsus, eks kahju ole, et ta pidi kannatama tollases ühiskonnas, aga kas see nüüd just midagi maailmamuutvat praegu annab.

Valter Udam - Vastutus (1985)

 

Üsna huviga loetav näidend nõukogudeaegse bürokraatia ja põllumajanduse toimimisest. Sul on viisaastaku plaan, see tuleb kas täita või ületada. Aga kuidas, eksole. Ehitajad võivad sulle maja ehitada ja üle anda (plaan täidetud) ning seejärel lased valmis maja kahe aastaga korda kõpitseda. Sest ehitajatele eraldatakse 70% materjalidest ning puuduolev tuleb kokku osta Venemaalt (näiteks metsamaterjalide eest, mida ei tohi ENSVst välja vedada). Tahad loomakasvatuses midagi muuta, aga viisaastakuplaani järgi pole praegu aeg katsetamiseks ja sobivate lautade ehitamiseks jne jne. 

Ühesõnaga, tänapäeva mõistes nõukogulik absurd, mis on ühtaegu nii kohutav kui naljakas - mis tollasele lugejale oli samas kahtlemata üsna tuttav argipäev. Eks sellises tekstis on retrospektiivses mõistes ka puhast campi: autor on püüdnud ausalt kirjutada nii nagu on, aga ikkagi ilukirjanduslikus võtmes (“publitsistlik näidend”), eks tulemuseks on üsna üheplaanilised tegelased (kuigi jah, ega isikudraama olnudki eesmärgiks). Boonuseks on näidendi lavastuse pildid Pärnu “Endla” teatrist, mis on lisatud raamatusse. Millised poosid, eksole.

Muidugi, bürokraatia on eatu, ja eks kõigi nende komisjonide ja aruannete ja kooskõlastuste paraadi on tänaseski reaalsuses enam kui küllaga.

Tina Connolly - Lions and Tigers and Girlfriends (Escape Pod, 2020)

 

Veel üks põlvkonnalaeva lugu, seekord YA soustis koos mõningase LGBT maiguga. Et siis põlvkonnalaev on teel järgmisesse elukohta ja korraga selgub, et reis pikeneb vähemalt kolme aasta võrra, kuna teekond on komplitseeritum kui algselt planeeritud. 

Laevas olevad noorukid pole just õnnelikud - nad on (enamikel juhtudel) niigi oma minevikust eemale kistud ning see reis kestab ja kestab. Loo peategelane unistas kuulsaks näitlejannaks saamisest, aga noh, asustataval planeedil pole staare just vaja, seal on rakendatud erinevad töökäed. Kuid esinemiskihelus ei anna rahu, eriti, kui ta avastab nohikukarjast võluva neiu - ja näidendi lavastamine annaks noortele põhjuse vabal ajal koos olla. Laeva raamatukogu sisaldab vaid paari klassikalist näidendit ja nii valib peategelane lavastamiseks “Võlur Ozi”.

Mis on vähe ebaõnnestunud valik, seda enam, et nohikutest noored tahavad hakata kapteni vastu mässama, kuna selle otsused ei tundu kõige paremad olevat. Paistab, et teatriprojekt võib lörri minna ja üleüldse võib ees oodata vägivaldne mäss. Aga “Võlur Oz” … seda saab laeva olukorrale sobivamaks mugandada.

Oeh, noored ja nende hormoonid ja igatsused. Tegelikult see pole põlvkonnalaev … lihtsalt toimetab kohale esimesi asunikke koos peredega. Kuid kõik see tiineka kihelus, milles peategelane supleb, noh, pole minu teema. Eks usk kunsti võimesse maailma muuta, noh, selles on nooruslikku naiivsust.

Peeter Volkonski – ISBN 978-9985-9980-6-9 (2009)

Kuskilt kuulsin, et Volkonski autobiograafia olevat päris tore ja nii siis saigi ette võetud – sest austusest härra Volkonski vastu võib kasvõi niisugust pühaduseteotust teha nagu lugeda elulooraamatut. Ja oma kõikuvas tasemes ja fookusepuuduses on see päris tore teos.

Ega siit suurt midagi teada ei saa, härra Volkonski ajab aegajalt lihtsalt joru või katsetab kirjanduse loomisega (mõne loo puhul võiks ääriveeri arutleda ulme kirjutamisest), on ka eluloolisi mälestuskilde, aga need ei vii õieti kuhugi – autor hakkab midagi jutustama ja siis jutt katkeb (kuid tõepoolest, kas saab midagi nauditavamat olla ühest meeldivast haigla haigevoodist?). Vast selgema pildi saab nõukogude aja koolimälestustest. Aga mida tegi härra Volkonski Eesti Raamatu kirjastuses või teatrites, ei midagi, see on saladuskatte all.

„Sama kooli laval tegin ka oma esimese rolli: kükitasin kuuse taga ja olin piiksuv linnupesa.“ (lk 17)

Raamatu vooruseks on kahtlemata heliplaat, kuhu on talletatud ühe tuumasõjavastase kontserdi lindistus – ja tõepoolest, muusikapalade sissejuhatustes seletab härra Volkonski kenasti lahti, miks tuumarelvad on halvad. Ja kui halb võiks olla kvarkpomm (see oleks universumi lõpp!). Muusikaline pool on nii ja naa, sellise kaheksakümnendate rujatsemisega (ehk nagu plaadil öeldakse – metarokk) ma üldiselt suuremat lähedust ei tunne.

Kuid tõepoolest, kokku moodustab nii raamat kui plaat mitme õhtu õdusa kaaslase. Ning värske prillikandjana olin kahtlemata õnnelik, kui raamatus esines aegajalt suurema šriftiga luuletusi.

Meelis Friedenthal - Vaim masinas (Looming 8, 2017)

Friedenthal jätkab Tartu ajaloo puurimist (vt ka “Mesilased” ja “Inglite keel”), seekord valgustatakse ülikooli teaduslugu 19. sajandil, ülikooli avamine ja Parrot jalajälg. Eks võib mõneti mõelda, kui palju on siinset vaadet kohaldatav praeguse Tartu Ülikooli teadustegevusele - nii lipsab mitmel puhul siit mononäidendist läbi õpetlastele pealesurutav teadusteatri tegemine; ehk siis küsimus selles, kas teha teadust või müüa / populariseerida teadust. Kas otsida ainulaadseid lahendusi või müüa teadustegevust rahastamise ja uute üliõpilaste nimel. Hiljuti taas rektoriks valitud Volli Kalmu juhitav ülikool on vist… segaduses, kuidas seda teadusemüümist võimalikult efektiivselt reglementeerida.

Aga ega Friedenthali näidend nii madalalt ei lenda, võibolla on siin illustreeritud teadlase Parrot näitel ideaalide ja tegelikkuse vastuolu.

ulmekirjanduse baas

Donald Tomberg - Arno, isa, koolimaja ja tunnid (Vikerkaar 7-8, 2017)

Lugulaul sellest, kuidas Arno isa püüab Arno Tali Paunvere kooli viia, aga iga kord jäävad isa ja poeg tundidesse hiljaks. Sest midagi ikka juhtub. Ja nad jäävad hiljaks. Õpetajad sellest hilinemisest suurt probleemi ei tee, aga Arno isal on seepärast ikka piinlik. Sest kooli tuleb ikka õigel ajal jõuda. Aga ei jõua. Olenemata sellest, milline tee valida või millal kooli minekut alustada.

Esmapilgul meenutab see lühinäidend mõnd Undi tõlgendust rahvakirjanik Lutsu ainetel (eks viimasel ajal on sellega muuhulgas tegelenud Kivirähk ja Kall), aga teksti edenedes… enam nii ei meenuta. Tombergi puhul on ikka mainitud vene absurdiautorite mõjusid, mõnel kergemal moel võiks seda ehk siit näidendistki leida – aga ehk tuleks hoopis filmiklassika poole vaadata? Või tuleks teksti vaadelda koos Kalli Kevade-improvisatsioonidega (mitte et ma neid Loomingust senini lugenud oleksin)?

Kuid näidend on hea ja võiks leida lavastamist. Või muidu jääb hiljaks. Aga kes teab. Rõhk polegi niivõrd Arnol kui ta isal (näiteks Kivirähk on käsitlenud Lutsu kõrvaltegelaste raudvara ehk kösterit – aga kes mäletab „Kevadest“ ridagi Arno isast? Siis kui Arno tõvevoodis ägises?). Sest isa on maa sool.

Tekst netist vabalt loetav.

Jaan Lintrop - Surnute püha (1922)

Jätkub siis Eesti argielu koleilma kirjanduseks valamine - seekord lühinäidendis kahe noore tulevikust ja minevikust. Talulapsed soovivad nimelt abielluda ja on kihlatudki, kuid neiu isa ei anna pulmadeks luba ja nii juba aasta aega. Lõpuks paneb noormees oma tulevase äia fakti ette - kuna tema peab linna tööle minema, on õhtul pulmapidu. Oh häda, leiab tulevane äiapapa, ja just möödunud ööl oli talle unes end kadunud naine ilmutanud ja käskinud lapse eest hoolt kanda! Kuidas - kas pulmi ära hoides või lastes lapsukestel naituda, sellest ei saa vanamees aru. Küll on aga tal ikka alles vastumeelsus selle väimehe vastu.

Päeva jooksul selgub, et vana peremees on sünnitalu üle võtnud oma vanemalt vennalt, kelle joomiste ja kahtlaste tehingute tõttu oli talu haamri alla minemas. Uus peremees pidi sünnikoha päästmiseks oma vaese pruudi jätma ning võtma rikka pruudi. Kuid õnn ei püsinud kaua - uus tütar suri tütre sünnitamisel, nii nagu oli varem surnud endine pruut poja sünnitusel. Ning nüüd, pulmapäeval adub peremees aina suurema ängistusega, et äkki… Noorte abiellumises on midagi tõeliselt vastumeelset, on ju noorikudki nii ühte nägu. Aga pulmamasinavärk on käima tõmmatud, väimehe käsul ilmuvad pillimehed ning õhtul peaks saabuma pastor, et noored paari panna. Ugrimugri seebiooper jätkab oma õudsal viisil…

Näidend on õige kehvake ja oleks kuritegu seda uuesti lavastada. On küll draamat, aga tänapäeva mõistes pigem piinlikult teostatud. Huvitavaim tegelane on ehk peremehe vanem vend, endine sünnitalu omanik, kes tuleb talu tagasi nõudma ja paistab olevat mestis väimehega… mistõttu taluperemees (ehk noorem vend) satub üha pingelisemasse olukorda. Justkui trikster laamendaks talupoegade seebiooperis… aga siiski näidendit suurt ei päästa.

Andrus Kivirähk - Vaimude tund Koidula tänavas (Looming 3, 2017)

Jätkub ekskursioon eesti kultuurilukku ehk võiks mõelda, milliseid eesti kirjanduse tüvitekste võiks Kivirähk veel lahti harutada - Gailiti “Nipernaadi”? Kitzbergi “Libahunt”? Vilde “Mahtra sõda”? Ristikivi “Hingede öö”? Igal juhul, siin näidendis saab vatti “Tõde ja õigus”, ning mõnigi selle romaani huviline võiks siit endale leida kivirähklikke tõlgendusi teemal mis on see Vargamäe ja Tammsaare armastus, kuivõrd on see vaade põhjendatud tänapäeva tingimustes.

Aga tekst pole vaid metaTammsaare (ehk Kivirähki tõlgendus) vaid metametaTammsaare (ehk Kivirähki tõlgendus Mati Undi Tammsaarest). Unt on see trikster, mis lugu avatumaks kisub. Peale Tammsaare tõlgenduse on siin mitmeid viiteid sellele, kuidas Unt lavastas, milliseid võtteid kasutas lavatekstide toimimiseks. Unt on ka selles mõttes huvitav valik (muidugi, peale selle, et Undil on oma “Vaimude tunni” näidend), et arvatavalt oli Kivirähk temaga tuttav ja mul ei tule pähe ühtegi teksti, kus Kivirähk oleks nö süvitsi mõnd kaasaegset kirjeldanud - mistõttu on lugejal huvitav võrdlus, kas Kivirähk Unt on sarnane lugeja retseptsioonile, nende inimeste mälestustele, kes Unti rohkem või vähem tundsid.

Näidendi kolmas tegelane on 18-aastane neiu, kelle ülesandeks on anda vanemaealistel (vaimudel) end lahti rääkida ning seeläbi “Tõde ja õigust” lahti lammutada ja kokku panna. Neiu oma noore armastuse valudega on justkui illustratsioon Tammsaare kirjeldatud armastuse illusioonidele, roosamannalik tõlgendus laguneb ikka arhetüüpideks, ükskõik kui heldinult me armastust ei pühitseks või meelelahutustööstuse järgi ei ahviks.

Näidend läheb aeglaselt tööle ja võtab aega, enne kui Tammsaare hakkab vastu Undi provokatsioonidele ja kui see juhtub… on tulemuseks päris sädelev tulevärk. Ehk siis Eros ja Thanatos kiusavad Tammsaare pärandit.

TAMMSAARE: See on armastuse lõpp. Ma ju seletasin. Abielu ja armastus ei sünni kokku. Abielu ja armastus on nagu kirik ja jumal, esimene tapab teise. Sest mis see Kristuski muud oli kui puhas armastus, ja mis on temas järele jäänud kirikus - ainult tühi kombetäitmine ja teesklus. Niisama juhtub abielus. (lk 322-323)

Urmas Vadi - Kus sa oled, Juhan Liiv? (Looming 1, 2017)

Päris huvitav interpretatsioon Liivi isikust ja tema loomest. Johannes on siis jumalapoeg, keda jumal tahtis saata Poolasse – aga võta näpust, poeg tahtis millegipärast sellisesse vaimupimeduse kantsi nagu Eesti. Ja sinna ta sai ning sinna ta jäi.

Vadi kappab läbi kogu Liivi teadaoleva ja senitundmatu eluloo; nii on vend Jakob näiteks luulekuulsuse nimel soovahetaja, lisaks esinevad mitmed vadilikud üleloomulikud olendid ja ilmvõimatud juhtumised. Kappame läbi Liivi luule märksõnad koos nende võimaliku sünnilooga. Ühesõnaga, Liiv polnud hull, vaid taevast pärit jumalapoeg, kes oli… üsna hull (aga võibolla mitte). Aga nagu öeldakse – võõrad maad, võõrad kombed, küllap see pädeb Vadi Liivilegi. Oleks päris huvitav teada, kui palju materjali sellest tekstist lavastuses kasutati.

Hiljuti ilmus LRis näidend, kus oli Liivil samuti tähtis osa – see polnud küll niivõrd reaalsusi segav kui Vadi näidend.

ISA: Ja ega me ise kah ei hooli enam kõigest sellest jampsimisest. 

LIIV: Miks siis? 

ISA: Nüüd tuleb vaadata, et hing sisse jääb. Kõik, kes on talukohad võla peale välja ostnud, kõik nad arvasid, et linade eest saab muudkui head raha edasi, et ilus elu ei lõppegi. Aga sittagi, lina läks odavaks ja ameeriklane on hakand vilja nii odavalt müüma, et parem pane oma vili põlema, kui… ah. 

EMA: Jah, meil siin lähevad talud järjest haamri alla. 

LIIV: Aga selleks teil ongi mind vaja! Kui enam midagi ei ole, siis on vähemasti luule. 

ISA: Sina, kurat, hoia oma suumulk kinni. Tööd on vaja teha, mitte lõugu lõksutada ja luuletada. Tööd, olgugi et selle eest ei maksa keegi mitte munnigi ja niikuinii võtavad talu käest. Aga ader on minu oma, seda nad mult juba ära ei võta! 

(lk 18-19)

laiapea

Jevgeni Švarts - Draakon (1965)

Huvitav allegooria, tundub päris kummaline ja ootamatu, et Teise maailmasõja ajal on autor korraga kätte võtnud ja kirjutanud õige mängulise näidendi (mis eessõna järgi jõudis juba 1944. aastal Leningradis lavale) … mis võiks nüüdki kõlada õige aktuaalselt (jajah, eessõna räägib antifašistlikust paatosest, aga ma ei osanud seda välja lugeda). Äkki võiks seda teksti nimetada satiiriliseks palaganiks (metateatraalne?)? Igal juhul, tegelased on ühtaegu muinasjutulised kui kaasaegsed, nad on nii muinasjutuajas kui 20. sajandis. Tegelased on nii naiivsed, hullud, inimlikud, rikutud. Motiivid võivad olla ühtaegu hukkamõistetavad kui arusaadavad. Linnapea on sitapea ja ellujääja. Lancelot on nii tolvan, manipulaator kui idealist. Elsa on ühtaegu nukk ja naine. Draakon on vana represseeriv diktaator, kuid kes toob ka kogukonda kindlust. Ja nii edasi. kõiksugu tõlgendusmängu annaks arendada.

Aegajalt olen kuulnud, kuidas inimesed seda raamatut kiitvalt mainivad; viimaks (tänu Juuli Raamaturiiuli blogile) pidin enda uudishimule alla vanduma ning seda näidendit lugema. Päris heasti kulutatud aeg, ikka on tore, kui näidendid astuvad realismist välja.

PÜRJERMEISTER: Tere, pojake. Sa kutsusid mind?

HEINRICH: Oled väsinud?

PÜRJERMEISTER: Mis sa’s mõtled? Viimase poole tunni jooksul vahetati mul kolm hullusärki. (Haigutab.) Ei tea, kas läheb vihmale või, aga täna annab see neetud skisofreenia end hirmsasti tunda. Muudkui sonin ja jampsin… Hallutsinatsioonid, kinnisideed ja muu sihuke. (Haigutab.) Kas sul tubakat on?

(lk 23)

juuli raamaturiiul

Justinas Marcinkevičius – Heroica ehk Prometheuse hukkamõistmine (2016)

Prometheus avastas, et tuld saab enese heaks rakendada ning õpetas selle kasutamist teistelegi inimestele – kuidas selle abil töötada või soojust saada. Aga noh, Zeus polnud just õnnelik tulemonopolist ilmajäämise tõttu, et inimesed... iseseisvust juurde said, tema kummardamise kõrval tegelesid ka alternatiivsete eneseotsingutega. Ühesõnaga, Zeus leidis, et Prometheust tuleb karistada ning näidisprotsessi abil uuesti inimesi enda võimu alla painutada. Demagoogiga kasutab ta ära inimeste käpardlikkuse, orjalikkuse ja kasuahnuse ning kohtuprotsessi järel laseb Prometheuse kalju külge aheldada – nii kauaks, kuni see on valmis tunnistama Zeusi ülemvõimu. Jama värk, Prometheus on õhku täis ja keeldub Zeusile allumast – pealegi on tal illusioon, et tema armsam Io põgeneb Egiptimaale, saab seal kellegagi portsu poegi ning kolmeteistkümnes poeg saab olema Herakles, kes Prometheuse vabastab. Muidugi, eks nii need asjad peavadki käima.

Prometheus on igati kõva vend, aga eks temagi on... inimene, mitte miski kristus. Kui kohtuprotsessil senised sõbrad ta reedavad, neab Prometheus viimaks reetjadki ära. Nojah, eks inimesed on oma loojatega ühte nägu, nagu teada (ja siin näidendis välja toodud), polnud Zeus ning ta jumalad ja jumalannad silmapaistvateks eetika verstapostideks.

Kuid eks näidend ole eelkõige sellest, et juhtida tähelepanu inimloomuse nõmedusele. Kuid... eks alati on võimalus nii head kui kurja teha, nö sümboolse tule abil on meil kõigil omad võimalused, kolde soojendamiseks või maja maha põletamiseks. Inimene, see kõlab mõnikord uhkelt.

Preestrid

Raevutseb me isand valitseja.

Kuis pillub välke! Talle laulgem nüüd

ta meelepäraseimat ditürambi -

„Zeusile“

(Laulavad)

Zeus – kõigekõrgem,

kõigevõimsam,

meie valitseja,

hädas avitaja!

Kõige õiglasem sa,

kõige targem!

Aga Promotheus

on oinapea.

(lk 28)

Nikolai Baturin – Lavalised maali metamorfoosid (Looming 8, 2016)

Baturini juubeli puhul on ajakiri avaldanud õige ulaka lavapala Kondase maalide ainetel, mis ehk tervet teatriõhtut ei täidaks, küll aga oleks päris vahva ühekordne aktsioon (autori poolt ongi mängukohaks märgitud Kondase keskus). Eks Baturin on tihti tekstiulakas, või noh, kirjanduslike tekstide autorina ebatüüpiliselt mänguline, kelle tekstide omailm tähendabki... oma reaalsust, seda oma reeglite või uidude järgi (tõepoolest, kas Baturin ehitab või loob?).

Seekord siis näitlejad – käitugu naivistlikult (kerge seletus lk 1135)! Tahetakse maasikaid süüa, käiakse Kuu peal kuningal külas, vaadeldakse suplevaid mehi või näkk ahvatleb näärivana, ja veel nii mõnigi muu stseen, mida lavaliste piltidega täita. Võiks öelda, et lillelapse unelm... seda küll kohe tõeliselt autonoomse lillelapse unelm. Oleks huvitav teada, mis ajast pärineb selline tekst, sest niisugune elurõõm on ikka! Väga värskendav. Niisamuti ei puudu baturinlikult krüptilisemad tekstikohad (või noh, sõltuvalt lugejast).

August Kitzberg – Libahunt (2004)

Eesti draamakirjanduse üks tuntumaid tekste (või kõige tuntum, sama kuulus on ehk tänu telelavastusele „Pisuhänd“), üsna lühike näidend, mis ometi võimaldab mitmeid eri vaatenurki ja tõlgendusi; ning eks tõde asetseb kuskil vahepeal. Tragöödia, kus pole võitjaid – Tammarude suguvõsa on välja kuivamas, sulane Jaanus on elupäevad vaid teenimisele kulutanud (muidugi, kuhu tal üldse pere olnuks panna), õnnetud kasutütred. Vaid noorel sulasel Märdil veri vemmeldab ja mingisugune plaan mõni külatüdruk ära narrida (aga kauaks noorust, eksole).

Kumba leeri siis eelistada – Tammarute alalhoidlikkust või Tiina lillelapselikku särtsakust? Kas geenidele on kasulik kindel voolusäng (Tammarud peavad olema siniste silmade ja kollaste juustega!; põhjaeesti tõug Mulgimaal?) või vajaksid nad lisatõuget (mis aga võib tähendada, et tõuge võib viia umbteele ehk elujõuetute kombinatsioonideni). Kas tähtis on realpolitik või romantismus? (Jajah, armastusabielu on 20. sajandi toode.) Kas Tiinast olnuks kohanejat Tammaru traditsioonidega, kas üheskoos Margusega olnuks nad suutelised piire nihutama või avardama? Kas Margus mõtles vaid ihast lähtuvalt ja reaalselt võttes poleks suutnud Tiina-suguse väljakutsega toime tulla (ehk oleks ta peksnud naist kuni see murdub või metsa põgeneb)?

Paistab, et Kitzberg pigem hoiab Tiina poole – parem kärts ja mürts kui lõputu töllmoklus. Mis paneb muidugi mõtlema, et...

Eeva Park – Geeniuste algkursus (2016)

Näidend ajast, kui Vilde ja Liiv puutusid 1885. aastal töiselt kokku (mõned aastad hiljem kirjutas Vilde loo „Suguvend Johannes“ (mida ma pole lugenud), mis polevat Liivi rõõmustanud). Kuidas kaks algajat autorit oma töösse, kutsumusse suhtusid – piinatud geenius ja elamuselainetel seilaja. Ühe loome sünnib inspiratsioonist ja vaevadest, teisel aga elavast huvist ja käsitööoskusest. Eks see ole vana küsimus, et kui suur osatähtsus on andel ja töömurdmisel. Ühest autorist on 21. sajandisse jäänud mõned krestomaatilised luuleread, teisest mõned romaanid ja näidendid, mida heal juhul on koolis loetud. Üks läks lõplikult hulluks, teine elas aastakümneid aktiivset ühiskondlikku- ja kultuurielu (hiljuti ühes Loomingus oli sellest mõned artiklid). Vaevalt, et näidendi autor kumbagi tegelast otseselt vastandas ja sunnib lugejat valikut tegema – aga eks elujaatavam on kahtlemata Vilde otsingulisem põlemine (samas, ehk on näidendis rohkem esil Liiv – kuna ikkagi müstiline tegelane „Vari“ jms).

Mööda ei saa vaadata Jakob Järvist ja tollasest kontekstist. Mida tuleb ja tohib eesti lugejale anda (tsensuur ja tsaaririigi poliitika, eksole). Kuidas eestlast harida – kas rahvusromantiliselt või üldharivalt. Kas ilustada lugeja hinge ülevusega või harida vaimu kasvõi artikliga onanismuse kahjulikkusest. Eks paistab, et Järv püüdis (autori järgi) mõlemat vaatenurka ajalehes kasutada. Ja no muidugi konkureerimine teiste tollaste eesti ajalehtedega.

Park pole võtnud eesmärgiks luua puhtalt kultuuriloolist näidendit, siin on ka poeetilisem külg ehk „Vari“, mis saadab Liivi, omamoodi loomedeemon või midagi. See annaks justkui suurema kaalu Liivile... kui ta vaid poleks selline... nagu ta on (tõepoolest, millal kõneleb loojas geniaalsus või vaimuhaigus, kuidas sellele piir vahele tõmmata – kuidas olla kindel selles, et vaimuhaige loome vahendajad omakorda mingit oma värki ei aja, ei kasuta seda enda mingite ideede heaks ära?).

Nagu mitmed lugejad on juba blogides kirjutanud, jääb näidend mõneti killukeseks, poeetiliseks olustikupildiks, mis otseselt jalust ei raba. Tore väike lugemine kultuuriloost, ikkagi tuntud inimesed oma kuulsusrikka tee alguses jne.

sehkendaja

laiapea