Megan Lindholm - Community Service (The Book of Magic, 2018)

Lindholm jutustab noorusliku loo võlurineiust, kes oma narkarist (endise) sõbra tõttu satub kokku ootamatu nähtusega – eatu naine (või mis iganes olend see olla võikski), kes sööb mänguasju, mis seejärel … teda mõneks ajaks noorendavad. Narkarist noormees on kohtu poolt määratud ühiskondlikule tööle ehk peab pensionäre poodidesse ja koju sõidutama, aga nüüd on sunnitud selle söödikuga mööda erinevaid odavmüüke tiirutama, kus naine valib õigeid mänguasju, ning vaatama, mida see naine seejärel … tarbib ja mis temaga siis … juhtub.

Ainult et nagu narkar avastab peale ühe tuttava neiu odavmüügi külastamist, siis mänguasjade endine omanik kaotab seejärel osa mälestustest (selle neiu puhul siis kooliaegse sõpruse võlurineiu ja selle narkariga). Vastutahtsi asub võlurineiu tegevusse, et see mänguasja- ja mälestustesööja peatada (kes muuhulgas lubab narkariga koledaid asju teha, kui see teda enam ei aita). Kõik ei lähe just plaanitult …

Mingil moel päris mõnuga loetav (või noh, kaasaelamist tekitav; võlurineiu siseelu on päris hea) lugu, ei tekita kerget või raskemat pettumust nagu on juhtunud mitme teise selle antoloogia jutu puhul. Ja noh, tasakaal peab olema, ega siis see mälestusteõgija peatamine polegi nii üheselt võimalik.

Robin Hobb – Her Father's Sword (The Book of Swords, 2017)

Lisalugu Salamõrtsuka romaanidele, ehk siis tavainimese vaade sellele, kuidas rannakülades need (punalaevnike?) muudetud (sepistatud?) inimesed naastes hävitustööd teevad. Aga lugu on keerulisem kui lihtsalt olustikupilt – korraks käib jutust läbi FitzChivalry (ehk Sohik), kes hoiatab külaelanikke, et merest naasevad Muudetud (ehk siis sepistatud) tuleb tappa enne kui nad jõuavad alustada hävitustööd; neid olendeid pole enam võimalik tagasi normaalseteks muuta. Kuid loo neiust peategelanna unustab need rängad hoiatussõnad kui kohtub oma muudetud isaga - nagu juhtub seda teistelgi normaalinimestel. Muidugi, see taaskohtumine ei kulge just südamlikus laadis.

Antoloogia seniloetud lugudest kahtlemata kõige süngem – läbi peategelase silmade kogetav katastroof pole just laiamastaabilisena nähtav (mida see muidugi iseenesest on) nagu Nixi või Martini puhul, vaid mõjub eelkõige isikliku, väga lähedase tragöödiana. Pool lugu paistab Hobb justkui vihjavat võrdõiguslikkuse probleemidele (ehk miks see neiu on endast väljas, kui teda koheldakse sellisena meestekeskses ühiskonnas), kuid lõplik lahendus… läheb veidi tumedamate hingekihtide manu.

Esmapilgul justkui väga lihtne kõrvallugu romaanidele (mul vist senini kolmanda romaani teine pool lugemata - nüüd esimese poole kohta postitust lugedes… tuleks see samuti uuesti läbi lugeda, kui tahaks ikka triloogia kunagi lõpetada), ent lõpplahendus läheb õige hingekriipivaks. See neetud mõõk (mingis mõttes paralleel Parkeri looga)! Ikka mõõk!

Robin Hobb – Hull laev 2 (2015)

Seni tõlgitud “Eluslaevnike” raamatutest on see vast parim osa, pole enam tüütut tammumist emotsemises ja tegelased on ühtäkki vägagi tegevusse kistud – hukatus on ühtviisi võimalik kõigile, ning liigutada tuleb, soovivad nad seda või mitte. Vestrite naised muutuvad õige krapsakateks möllunaisteks – Althea ja Ronica oma tuntud headuses, Keffriast võib kujuneda rahvusvahelise haardega emalõvi ja Malta pole enam see eelmiste osade Sansa, äkitselt on nüüd tema see isik, kelle läheduses asju juhtub (lohe, satraap). Paragon upitatakse vette ja peale teatud sündmusi hakkab eluslaevale koitma... minevikutahud. Mis seob eluslaevu ja madusid, kes nad õieti olema peaksid. Ja siis on veel Vihmaoru viimane lohe, kes pääseb elderlingide vangikongist ja peatsest hukkumisest (õigemini moondamisest?). Kenniti eestvõttel tekib veider nelinurk Kennit-Etta-Wintrow-Vivacia; mehe plaan Vivacia oma kontrolli alla saada pole just selline strateegia, mis ülejäänud kolme suurt rõõmustaks (kui nad sellest teaks). Ja Wintrow, tema on korraga uskumas Kenniti seda Robin Hoodi palagani.

Ent see on vaid osa pingetest. Satraap tuleb suurte jõududega Bingtowni, mille tulemuseks on... Jamailla intriigide lahvatamine Bingtownis – mistõttu omakorda peavad Vihmaoru isandad kokku puutuma suure poliitikaga. Ainult et enne kui nad jõuavad omapoolse käigu teha, tabab Vihmaorgu katastroof. Ja nagu öeldud, on kõige selle segaduse taustal veemaod, kes avastasid üsna dramaatilise viisi, kuidas iidseid mälestusi taastada.

Nagu mainitud, eelmiste raamatuosade venivat emotsemist on korraga mõnusalt napim esinemissagedus ja ootamatult on hakanud masinavärk täistuuridel tööle. Ja see peaks viima üsna dramaatiliste kokkupõrgeteni ning seetõttu ka maailmakorra ümberladumiseni. Vihmaoru iidsed saladused ihkavad taas selles nö noores maailmas oma kohta leida, iseasi, kas inimesed sellega niivõrd kohaneda tahaks. Eks siis järgmises osas näis, mis juhtub Kenniti trooniplaanidega, milline on satraabi ja Bingtowni saatus, kas eluslaevadest on enam... eluslaevu, kas maod jõuavad oma järgmisse faasi. Ja mis saab inimestest, mida need jõud veskikividena jahvatavad.

“Tüdruk teadis äkilise sügava kindlusega, et nemad kaks ei saa iial koos midagi luua. Isegi kui ta loobuks unistamast omaenda laevast, isegi kui ta järsku otsustaks, et tahab kodu ja lapsi, keda hellitada, oleks mehe arusaam temast kui nõrgast ja abitust naisest tema jaoks alati alandav.” (lk 80)

““Ma pole ainult see, kelle Ludluckid minust tegid,” purskas laev ootamatult. “On veel mina, kes ma olin varem, ja see on täpselt sama palju minu osa. Ma ei pea olema see, kelle nad minust tegid. Ma võin olla see, kes ma olin. Varem.”” (lk 410)

ulmekirjanduse baas

Megan Lindholm – Old Paint (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Seda lugu võiks nimetada sõidautoiulmeks. Majanduslikes raskustes vaevlev üksikema kahe lapsega saab vanaisalt päranduseks auto. Sellise 2020ndatel ehitatud retromasina, mis disainilt meenutab 60ndate-70ndate ameerika autosid; 2030ndatel järgmise põlvkonna täielikult isejuhtivate autode kõrval näib see üsna rondina... aga ikkagi, peale käsitsijuhtimise on sel samuti (modifitseeritud) isejuhtimise võime. Emale meenuvad kõiksugu seiklused, mida ta oli nooruses selle autoga läbi elanud, ning samuti see, kuidas vanaisa püüdis seda ümberprogrammeerida turvalisemaks jne. Vanem laps tahab küll sellise sauruse maha müüa, et saaks värskema nüüd muretseda, kuid auto jääb, veel hullem, ema sunnib poega autojuhieksameid tegema, mis on loo toimumise ajaks paras anakronism – autod sõidavad ise, istu vaid sisse ning sind sõidutatakse sihtkohta.

Ent juhtub selline lugu, et häkkerid murravad sisse isesõitvate autode süsteemi ning istutavad sinna viiruse, mille tagajärjel hakkavad kõik nö tehisintelligentsiga masinad väga ettearvamatult käituma. Sama juhtub ka selle retroautoga. Ameerika langeb kaosesse, enam ei saa koduntki välja, sest omapäi tiirutavad autod võivad sind lihtsalt alla ajada. Lõpuks leiutatakse antiviirused, mis nanotehnoloogiliselt “normaliseerivad” autod, aga probleem niipea ei kao. Ja see vana auto? Sellega läheb edasi oma lugu.

Ühesõnaga, tegelikult üpris armsavõitu tulevikunostalgiline lugu. Mälestused ja üleskasvamine ja tõdemus, et tiinekana tehakse igasuguseid lollusi (nagu siin loos poeg), sellest kasvab välja alles ise lapsevanemaks saades (no muidugi on erandeid). Autor on teadatuntud fantasykirjutaja, samas käesoleva loo puhul paralleeli eluslaevadega suurt ei tõmbaks. Lugu pole õnneks ka mingi tulevikutehnoloogia kuulutaja, ikka päikese- ja elektrienergia ning nanotehnoloogilised vidinad, muud hullu midagi.

Robin Hobb – Hull laev I (2014)

Jätkub siis Vestrite perekonna langus ja alandus, viimaks saadakse Bingtownis teada, et Vivacia on piraat Kenniti käes, kel pole mingit soovi eluslaeva tagasi müüa. Veel hullem, paistab, et viimasel ajal väärkoheldud Vivacia on nõus hakkama piraadilaevaks... seda Wintrow meelehärmiks, kel õnnestub päästa enda ja oma isa elu Kenniti haige jala eduka mahasaagimisega... mille toimingu käigus tekib kolmnurk Vivacia-Wintrow-Kennit... ja siis on Kenniti hoor Etta... Vestriti väimehele Kyle Havenile leitakse Kenniti poolt jalust ära saamiseks omapärane lahendus, mis paneb Wintrow pojana meelehärmi tundma. Althea jõuab tagasi Bingtowni pere juurde ja avastab, millises jamas Vestritid on, ja seda veel enne seda, kui vastuoluline ja unustamatu Brashen toob halva infokillu Vivaciast.

Aga need on vaid pinnavirvendused. Noor satraap otsustab võtta käsile Bingtowni probleemi ja lahendada see oma Khaleetia nõuandjate tahtmise järgi. Orjandus kõikjale! Ning grotesksel kombel otsustab satraap Bingtowni laevaga kohale sõita. Ja siis on Vihmaorg, kus selgub Vestriti-Malta austajale, et ammuilma mulla alla mattunud varemete all on... viimane lohe, kes nõuab vangist väljasaamist. Aga miks ta sinna vangistatud on... ja kas lohel on seost nende hirmsate meremadudega, kes otsivad oma lunastajat... Ja kes tegelikult on see Amber, kes seab võrke ümber hullu eluslaeva Paragoni; miks teda huvitab lohede ja madude kohta käiv teave? Nojah, selle raamatuosa lõpus tekib äkki Vestritite sõpradel plaan, kuidas Vivacia piraatidelt tagasi võita... aga on see tõesti võimalik?

Eks see selline fantasyseebiooper ole, iga tegelane kisub enda poole ja nö headel tegelastel on raske ühitada ühiseid eesmärke parema tuleviku nimel. Muidugi, on raske oodata, et romaanisarja teise osa alguses mingeid lootuskiiri säraks, seepärast siis ka praegune tegelaste igati õnnetu ja meeleheitlik olukord. Ja muidugi, kas esmapilgul pahad tegelased ikka jõuavad järgneva teksti jooksul paremaks muutuda jne.

“Ta ei öelnud Gragile, et tema mõtted polnud üldse orjade ega maksude juures. Ta oli vaadanud nägusat ja heasüdamlikku noormeest laua taga enda vastas ja oodanud. Ja oodanud asjata. Ta tundis vaid kiindunud sõprust. Ta oli ohanud, mõeldes, miks ei suuda Grag Tenira sugune korralik ja auväärne mees liigutada tema südant ja tundeid nii, nagu oli seda teinud Brashen Trell.” (lk 291)

Raamatus on üllataval kombel hulgaliselt igasugu toimetamata näpukaid, mis küll aegajalt tekitavad lugemisel kõiksugu sõnamänge, ent siiski on need tõlkele üsna tarbetud lisandid.

ulmekirjanduse baas

Robin Hobb – Võlulaev II. Eluslaevnikud (2013)

Päris naiselik fantasy, juttu kõiksugu meestemuredest ja majapidamisprobleemid ning muidu õhkav eluslaev (no tõepoolest, Vivacia, sa lased end võrgutada ühejalgse piraadi poolt?). Mehed vast pakuvadki selles romaanis elusamaid hetki – nurjatu piraadikapten Kennit, endine preestrist laevapoiss Wintrow ning kuivale jäänud kuri eluslaev Paragon. Ent Vestrite naispool... keerulise saatusega naised, muud ei oska öelda ega kaasa elada. Eks Hobb on hoolega vorpinud negatiivseid tegelasi, kes jäävad ehk liialt ühekülgseks. Noh, vähemalt õgiti Torg.

Aga jah, mis selles romaanipoolikus juhtub – Vivacia ja Wintrow lepivad ära. Wintrow kaotab kõik sõbrad ja lisaks laseb enamiku neist maha lüüa. Malta satub kokku salapärase noormehega, kes võib muuta nais-Vestrite elu. Kennit kaaperdab üha suurema mõjuvõimu teiste piraatide üle, ent kaotab muuhulgas ühe vitaalse kehaosa. Brashen saab keppi ja peab seepärast valima järgmise töökoha. Paragoni oksliku puusüdame tahab vallutada romantiline ostja. Althea saab võimaluse eneseteostuseks ja selle käigus huvitava pakkumise eluslaevade kõnenaiselt. Ja siis on mingid ürgsed hiiglaslikud meremaod, kes ei saavuta veel midagi, või mida iganes nad soovivadki, arusaamatu värk.

Selline traditsiooniline fantasy oma ebaõigluse ja võluasjakestega. Õnneks läheb teose finaal päris tempokaks (ja rõõm raamatu lõpetamisest teeb ikka tuju paremaks). Et tegemist avaraamatuga, oleks päris huvitav näha, kuhu poole asjad arenevad, kas Etta või Vivacia, Ronica või Malta, Brashen või Althea. Ja mis saab Paragonist.

“Vivacia hääl kõlas nii võõriti, et Wintrow tõusis ja vaatas üle reelingu käilakuju poole. Laev vaatas üles talle vastu. Iga kord, kui poiss arvas, et on temaga harjunud, tuli jälle mingi selline hetk. Valgus oli täna erakordselt selge, midagi sellist, millest Wintrow mõtles alati kui kunstniku valgusest. Ehk läks see arvesse, sest Vivacia tundus helendavat. Tema silmade roheline, eebenikarva juuste rikkalik läige, isegi tema peenesüüline nahk hiilgas, ühendades endas poleeritud puu ja terve ihu parimad omadused. Vivacia lahvatas roosaks, kui Wintrow teda niimoodi üksisilmi vaatama jäi, ning vastuseks tundis poiss jälle, kuidas temas põrkusid ühelt poolt armastus Vivacia vastu ja teiselt poolt ta täielik teadmatus, mida laev tegelikult endast kujutab. See vapustas teda nagu alati. Kuidas võis ta tunda säärast... kirge, kui ta julges seda sõna kasutada, puust ja võlukunstist olendi vastu? Tema armastusel polnud – nii palju kui tema aru sai – mingit loogilist selgitust. Polnud ei väljavaadet abielule ega ühistele lastele, ei iha leida üksteises füüsilist rahuldust, polnud ka pikka jagatud kogemuste ajalugu, mis selgitaks soojust ja lähedust, mida ta laevaga tundis. See oli arusaamatu.” (lk 165) 

“Laev maitses nime oma keelel. Kuri mees. Ja ohtlik. Kütkestav, kuri ja ohtlik mees. Tema naine ei meeldinud talle. Aga see Kennit ise... Ta oli öelnud, et võidab ta endale. Seda ta, otse loomulikult, ei saa. Ta pole perekond. Aga Vivacia leidis, et mehe püüete ootus pakkus talle suurt naudingut. Mu puidust ja tuulest daam, oli piraat talle öelnud. Mu kaunitar. Mu kärmeke. Milliseid tobedusi tobedusi võis üks mees laevale öelda. Vivacia silus juuksed näolt ja hingas sügavalt sisse.
Ehk oli Wintrowl olnud õigus. Ehk oli tõepoolest aeg välja uurida, mida ta ise enda jaoks tahab.” (lk 460)

ulmekirjanduse baas

Robin Hobb – Salamõrtsuka teekond I (2013)

Eelnevate osade puhul ei mäleta, kas seal oli juttu neist orjalaevadest jms, igatahes on siin mingi side järgneva triloogiaga olemas. Erinevalt “Võlulaevast” on käesolevas raamatus lihtsakoelisemat actionit küllaga, ja tegevus püsib Sohiku ja ta libahundistunud loomuse piires (mitte siis portsu eri tegelaste vahel). Raamat algab Sohiku elluäratamise ja inimesekstamisega, ning sellele järgneb hunnik ohtlikke seiklusi, kui ta asub Verity'd otsima – või siis Regalit ja ta käsilasi hävitama (et tegemist triloogia viimase raamatu esimese poolega, siis selle raamatu jooksul ükski neist seatud eesmärkidest ei täitu). Sohiku teekond viib Kuuest Hertsogkonnast väljapoole, sinna, kuhu jäljetult kadus Verity ja kus varjuvat kõhukas Kettricken – ning tee läbi Regali valitsemisala on täis põgenemisi ja reetmisi või siis hoopiski ootamatult ilmuvaid liitlasi (ent ka vana veri võib reeta). Sohik saab aegajalt vigastada, peksa või siis hoopis noole selga, aga kõigest hoolimata ta liigub mesipuu poole... ja näeb unedes nägemusi rannikut rüüstavatest punalaevnikest (kelle vastu võitlemisest kuningaks kuulutanud Regal suurt ei hooli). Sohiku ainus tõeline sõber on hunt, tänu kellele ta üldse elus püsib. Võib muidugi mõelda, kes Kettle tegelikult on. Ja kuidas küll Williga hakkama saada.

Ühesõnaga, igasugu üksikisiku möllu on siin küllaga, lisaks siis kaela vajuv kuningriigi allakäik. Ja Molly, kes... jättis Sohiku kellegi tähtsama pärast maha. Eks tõepoolest oleks huvitav teada, millega see olukord laheneb, kas kuskil on Verity jäänused ning kas Valge Prohvet teeb midagi ajaloorattaga. Näis, näis.

“Ikka uuesti ja uuesti unustasid sa oma koha. Sa ei ole prints, sa oled salamõrtsukas. Sa ei ole mängija, sa oled mängunupp. Ja kui sa hakkad oma käike tegema, ajad sa untsu kõigi strateegiad ning sead ohtu kõik teised nupud mängulaual!” (lk 52)

ulmekirjanduse baas

Robin Hobb – Võlulaev I. Eluslaevnikud (2013)

Poolik romaanist, mis on pikk sissejuhatus ehk paljudele põnevatele sündmustele, aga kas need ka tegelikult ees ootavad, kes seda teab. Lai tegelasgalerii meenutab pisut Martinit (Hobbi raamat ilmunud 1998), ja hetkel sutt teadmata, et millised neist tähtsamad ja millised suvalised on. Kõiksugu maagiat leidub küllaga – on Teised, on midagi Vihmaorus, on eluslaevad ja hiiglaslikud maod. Aga jällegi, mis see kõik kokku on, ei tea. Tekst on ühtlasi majandusliku olukorra muutumisest – uued tegijad tahavad vanad väärtused tarbetuina kõrvale heita, ja ärimudeliks saaks nii orjatööl põhinev masstootmine (mis ühtlasi põhjustaks keskkonna kahjustumist jne). (Samas, mis hakkab toimuma piraatide ja orjade vahel?)

Ühesõnaga, lugu sellest, kuidas kolmes ühiskonnas toimuvad muudatused. Bingtowni väärikad kaupmehed ja laevnikud avastavad, et nende ühiskonda imbuvad uustulnukad ja tahavad muuta sealseid reegleid endale käepärasemaks, traditsioonid vs tootlikkus. Mereröövlite aladel kerkib esile nurjatu kapten Kennit, kes ihkab enda kätte ainulaadset võimu piraatide üle. Ja siis on meremaod, kes asuvad kuskilt rändele, et jõuda kuskile (ja süüa rohkem inimliha?). Ning on veel purustatud lõustaga Paaria, kes vaakuva eluslaevana võib samuti midagi veidrat haududa. Erinevaid tegelasi siin on ja ajapikku selgub, et osad neist on päris lähedalt seotud. Ei saa küll öelda, et ükski neist tegelastest säraks üdini positiivselt.

Selle raamatupooliku jooksul ongi ehk intrigeerivaimaks tegelaseks kapten Kennit – õnne turjal ratsutav mängur ja võimuhull. Eks näis, kui kaugele ta jõuab. Althea kui üks peategelane on kuidagi ebasümpaatne, kerkib tahtmine, et ta oleks kuskil nurgas vait, või kuulaks Brashenit. Kaanepildi järgi on Vivacia päris erootiline tots (ja huvitav, milline suhe tal selle preestriõpilasega kujuneb – laevaplangud plärtsuvad kirest!).

“Tõrvikuvalgus liikus käilakuju peal kummaliselt, sest kuigi Vivacia näojooned olid inimese omad, peegeldus valgus tema nahalt nagu puidult. Sellest vaatepunktist torkas eriti silma, kui palju elusuurusest suurem oli Vivacia. Ka tema täidlased rinnad jäid altpoolt vaadates rohkem silma. Wintrow avastas, et püüab neid mitte vaadata ning tundis seepärast ka laevale otsa vaadates kohmetust. Puust laev, püüdis ta endale meenutada. Ta on puust laev. Aga kui laev talle hämaruses alla naeratas, tundus ta pigem võrgutavalt aknast välja küünituva noore naisena. See oli naeruväärne.” (lk 161-162)

Peale Strossi on see tekst ärritavalt uimane ja segane, tõesti pikk hoovõtt. Aga kes teab. Loodetavasti on järgmistes osades rohkem särtsu ja vähem hambad ristis tekstipuurimist.

ulmekirjanduse baas

Robin Hobb – Kuninglik salamõrtsukas II/2 (2009)

““Mõnikord,” märkis Chade, “oleks palju kergem oma kuninga eest surma minna kui talle oma elu kinkida.”
Ma langetasin nõusoleku märgiks pea. Ülejäänud öö valmistasime me mürke, et ma saaksin oma kuninga nimel uuesti tapma hakata.” (lk 52)

Pärast härdaid raamatuid mõjub Hobbi lugemine kui kosutav päikesepahvak, pole siin ka suuremat kõlvatust ega vägivaldsust, lihtsalt puhas adrenaliin. Kahesõnaga, hea puhkus.

Nagu ikka on mälus pudru ja kapsad nende pooleli fantaasiaraamatutega (lisaks Hobbile Martin, Robillard, Rothfuss, veel keegi?), mitte ei mäleta, kes kus mida teeb ja kes millal loojakarja saadetud, iga kord mõnd raamatut alustades püüad sobrada mäluriismetes ja leida midagi ühtivat. Ja muidugi kirjastuste poolt see tore komme üht teost kaheks tõlkeraamatuks poolitada.

Kuskilt võiks leida nimekirja, et mis on omane igale muinasfantaasnikule – et elavad surnud (olemas) ja koletised (ei mäleta, kas Hobbi eelmistes raamatutes oli, vist mitte) ja vaeslapsed (muidugi) ja kuningatapp ja vennavaen (ikka) ja härras noorpõlvearmastus (olemas) ja üleloomulikud võimed (olemas; aga see taid... pole nagu niivõrd lapsik fantaasia, päris asine teine) ja eepilised lahingud (hmm, mitte just eepilised, Hobbil pigem kokkupõrked). Nimekirja peaks täiendama.

Ühesõnaga, jätkub taidumine ja taidlemine, kurjad kutid on võitmas jackpotti. Fitzi “sepistamine” on muidugi vinge, huvitav-huvitav – millised jäljed sellest on järgmises raamatus? Vist võib öelda, et see Hobbi seeria on pooleliolevatest fantaasiatest kõige mõnusam (hägus mälestus Robillardi esimese raamatu lõbususest on ikka midagi muud), pole seda martinlikku titaanide soodomat ja gomorrat või rothfusslikku superkangelast. On lihtsalt selline... terav seiklus.

baas
raamatumaailm
segane maailm