Mario Kivistik: N'Yargal

 

Veel üks fantaasia ja õuduse piirimail kõikuv lugu. Jutt on diplomaadist, kelle haridus Okeaania distsipliinide vallas ning kogemused sealse eluga on põhjuseks, miks just tema saadetakse väikesaarele ära tooma seal hukkunud ameeriklase laipa. 

Juba enne leiavad aset suured arheoloogilised avastused ning minategelase kursusekaaslane otsib kirglikult taga Mu mannert.

Lugu on - ja ei ole ka. Mõnes kohas mõnel hetkel elab täiega, aga suur pilt on kuidagi naiivne. Isegi võikad füsioloogilised detailid - mis on abiks - ei päästa tundest, et käsilevõetu on nii suurel skaalal, et tundub absurdne. 

Kõik lood, kus maailma päästetakse, aga ei suudeta isegi üht üksikut inimest kannatustest välja tuua, näivad mulle nii tobedad, et sisseelamine kaob ära. Kõik lood, kus inimlik otsus nõuab millegi tegemist iga päev kasvõi 100 aastat järjest, muidu juhtub midagi halba, lihtsalt ei ole mu jaoks usutavad - see halb oleks juba juhtunud. Aga et 14 000 aastat? 
Pole isegi naljakas. 

Ei ole halb jutt. 
Aga minu jaoks võimatu uskuda isegi mõttemänguna. 

BAAS

Robert W. Chambers “Kuningas kollases rüüs”. Salasõna (2001)

Üks õdusalt paslik lugemine raamatusõbrale hilises oktoobris enne pühakute- ja hingedepäeva kättejõudmist. Eriti veel, kui see raamatusõber oskab hinnata elegantset kirjastiili (küllap siinkohal tasub tänada ka tõlkijat) pisut gooti-romaanilikku atmosfääri ning täpselt defineerimata õudust. Tegemist 1895. aastal avaldatud lühijuttude kogumikuga ja nagu kaanelt lugeda võib, siis on tegemist kultusraamatuga. No kultus kultuseks – siinkohal jään rahumeeli tõlkija vägagi põhjalikku järelsõna usaldama ja lugejana tunnen lihtsalt rõõmu elegantselt kirjapandud tekstidest, mida tugevamalt või õrnemalt ühendavaks niidiks on üks raamat, üks näidend pealkirjaga “Kuningas kollases rüüs”, mille lugemine enesega paratamatult kaasa toob häda ja hävingut ja enesega segiminekut. See on raamat, müütilisest pilvedes hõljuvast maast ja müütilisest (ilmselt siis kollaseisse räbalaisse riietunud) kuningast, raamat, mis olla nii sõnuseletamatult kaunis ja õudne ühekorraga, et inimmõistus seda lihtsalt välja ei kannata ning näib, et ka üleloomulikud jõud seepeale liikvele asuvad, aga samas ei olevat seda raamatut võimalik ära keelata, sest et ta kõigi tsenseerimiseks eksisteerivate kriteerumite järgi justkui midagi taunimisväärset pole. Et ühesõnaga – suurepärana õudukas raamatusõbrale, kes teab, ehk leiab lugejagi kunagi hajameelselt riiulit uurides sealt ühe õhukese mürkkollases köites raamatukese, millest keegi ei tea, kuidas see sinna sai ning asub pahaaimamatult lugema ja siis … siis ongi juba hilja …

Raamatus nii 1920. aasta tuleviku New York, kui ka Pariisi, kohtuda võib isegi vana-Prantsuse keelsete jahipistrike kasvatajate, ebasurnute, ning ühe pisut nälginud ja kärnase, ent mõnusalt nurruva valge kassiga.

Olin juba pöördumas, et söögituppa minna, kui mu pilk langes ühele kollases köites raamatule, mis seisis viimase raamatukapi ülemise riiuli nurgas. Mulle ei tulnud see tuttav ette ja põrandalt ei seletanud mu silm kahvatuid tähti raamatu seljal, seepärast läksin ma suitsetamistuppa ja hõikasin Tessiet. Ta tuli ateljeest ja ronis raamatut võtma.

“Mis see on?” küsisin ma.

““Kuningas Kollases Rüüs”.”

Olin tummaks löödud. Kes oli selle sinna pannud? Kuidas see minu korterisse sattus? Olin juba ammu otsustanud, et ei tee sedaraamatut kunagi lahti ja ükski jõud maailmas poleks sundinud mind seda ostma. Kartes, et uudishimu võib mind seda avama ahvatleda, ei olnud ma raamatupoodides sellele isegi pilku heitnud. Kui ma olingi kunagi tundnud mingit kiusatust seda lugeda, siis hoidis noore Castaigne'i – keda ma tundsin – kohutav tragöödia mind nendest pahelistest lehekülgedest tagasi. Ma olin alati keeldunud selle kirjeldusigi kuulamast ja teist osa ei söandanudki keegi kunagi valjult arutada, mistõttu mul polnud vähimatki aimu, mis nendel lehekülgedel peituda võib. Põrnitsesin mürk-kollast köidet, nagu oleks see madu.

“Ära puuduta seda, Tessie,” ütlesin ma, “tule alla.”

Loomulikult piisas minu manitsusest tema uudishimu äratamiseks ja enne, kui ma teda takistada jõudsin, võttis ta raamatu ja kepsles naerdes sellega ateljeesse. Ma hõikasin teda, kuid ta lipsas õrritava naeratusega mu abitute käte eest kõrvale ja ma järgnesin talle pisut kärsitult.

“Tessie!” hüüdsin ma raamatukokku astudes, “kuule, ma mõtlen seda tõsiselt. Pane see raamat käest. Ma ei taha, et sa selle lahti teed!” Raamatukogu oli tühi. Käisin mõlemas elutoas, pesukojas ja köögis ja tulin lõpuks tagasi raamatukokku ja alustasin süstemaatilist otsingut. Ta oli ennast nii hästi ära peitnud, et alles pool tundi hiljem leidsin ma ta kahvatu ning tummana ülal kolikambri võreakna juures kössitamas. Nägin kohe, et ta oli oma rumaluse eest karistada saanud. “Kuningas Kollases Rüüs” lebas ta jalge ees, kuid raamat oli teise osa kohalt avatud. Ma vaatasin Tessiet ja mõistsin, et oli liiga hilja. Ta oli “Kuninga Kollases Rüüs” lahti teinud. (lk 82-83)

Mario Kivistik – Remoste planeet (1984)

Tegemist siis ulmelise luulelooga koolieelikutele tähereisidest tundmatusse. Või taas, tegemist on lõdvalt mõeldes metaulmega – kujutlus sellest, milline see tähereis võiks olla... kui unistajast poisi joonistatud tegelased omatahtsi tegutsema asuvad. Igatepidi metavärk (autor kirjutab tegelasest, kellel omakorda tegelased ellu ärkavad), eksole.

Koomiksilaadsed pildid on joonistanud Alfred Saldre, kes ühendab ühelt poolt lapsemeelse kosmoseseikluse kujutelma ja teiselt poolt üsna gigerlikud remoslased (ehk siis päris võõrapärased tulnukad), kes asustavad Remoste planeeti. Kui jutustaja kujutlus endast (Kivistiku kujutlus Saldre käe läbi jutustajast?) on üsna elurõõmsalt pioneerlik, siis tema kaaslane on samas kujundatud üpris rassistlikus võtmes ahvisarnase Johnina. Kolmandaks seiklejaks on koer Muri ehk siis taas elurõõmus kujutlus neist loomadest, keda aastakümneid tagasi inimsoo nimel kosmosesse kõngema saadeti. Üheks veidraks episoodiliseks (ent tähtsaks) tegelaseks on planeedil külitav lohe, mis meenutab välimuselt pigem folkloorset Põhjakonna (või saab ehk mõelda, et need müütilised olevused kadusidki aegu tagasi Maalt tähtedele?). Sihtgrupist lähtuvalt ei saa öelda, et lugu oleks mitmeplaaniline, ent eks seiklused ole siin toredad ikka.

“See vaid uni oli praegu,
kuid võib peagi loota aegu,
millal eilse kujutelu
tõeks teeb meie homne elu.”

Abel Cain – N'Yargal (Halli hordi tulek, 2002)

Caini vast parim tekst, üpris painajalik lugu maailmahävingu võimalusest. Nimelt on üks arheoloog võtnud pähe, et kunagi eksisteeris maakeral Mu tsivilisatsioon. Ja ühel hetkel leiabki ta Havaiilt kivitahvli, mis üle kümne tuhande aasta vana ning tõlkimatu piltkirjaga. Edasi leiab ta veelgi vihjeid ja pärimust ning ta asub otsima Vaiksest ookeanist saart, kus peaks olema... N'Yargal. Asi lõppeb ootamatult arheoloogi kummastava hukkumisega ja seda saadetakse uurima ta õpingukaaslane, kes avastab seda, mida ei ole üleüldse lõbus avastada – eksisteerib midagi tõeliselt pahaendelist seoses arheoloogi surmaga ja see sõnulseletamatu midagi võib tagasi laia maailma levida. Kas Mu oligi olemas? Ühesõnaga, müstiline ja pahaendeline värk. Traditsioonid päästavad.

ulmekirjanduse baas

Abel Cain – Mees, kes avas väravad (Mardus 2001)

Teadmistes peitub jõud ja häving ehk lugu kirjandusõpetajast Laurist, kes soovis kirjutada ulmejutte ent põhjustas maailmalõpu. Niisiis, Lauri otsustas kulutada suvepuhkuse juttude kirjutamisele, sest harjutamine teeb meistriks ja meistriks saada ta tõepoolest soovis. Talle hakkas meeldima idee, et mis oleks kui minevikust saabuks olevikku omaaegsed hävitavad jõud? Ja mis juhtub – sõna saab ootamatult teoks. Mongolid Kulikovo alt ilmuvad äkitselt huilates tänapäeva Moskvasse, punanahad kappavad Washingtoni, Egiptuse vaarao sõjavägi Moosese ja põgenike kannul Jeerusalemma (mis omakorda annab tõuke järjekordseks palestiinlastega madinaks) jne jne. Need õudused minevikust tambitakse küll peagi maatasa, aga rohkem või vähem kahju juhtub ikkagi. Lauri on toimunust õige vapustatud ning proovib mõelda või õigemini hoida end mõtlemast sellele, milline võiks olla minevikust selline jõud, mis päriselt meie maailma võiks hukutada. Ent minevikuväravad on valla... ning miljardite aastate ja valgusaastate tagant tabab Midagi signaal, et söögilaud on viimaks avatud... ja Nad tulevad.

ulmekirjanduse baas

Craig Wolf & Abel Cain – Karukolbad (Mardus 4/2000)

Tõsine ugrihorror hantide sõpradele ehk kuidas handi šamaani juhtimisel löödi tagasi tsaaririigi Siberi selle osa koloniseerimiskatsed. Tuli venelaste kokkuklopsitud sõjasalk, röövis ja märatses ja poos paaris pärismaalaste külas ning kavatses hantide peidupaikadest haruldasi karusnahkasid kätte saada. Ja noh, üleüldse, Vene impeeriumi valdusi laiendada. Handi šamaan vaatas valulikult vallutajate ebaökoloogilist käitumist ja otsustas sellele oma tarkusega vastu astuda. Ja teha seda pühade karukolpade abil, mida handid sajandeid aupaklikult pühakohta kogunud. Šamaan puhus kolpadele nö hinge sisse ja hirmuäratavad uduste kehadega kolbad suundusid vene sõjasalga laagrikohta. Hävitustöö sai põhjalik! Ning hantide vabadus jäi seks korraks kestma. Tegelikult muidugi niimoodi ei juhtunud.

ulmekirjanduse baas

Abel Cain – Vale suund (Mardus 3/2000)

Muinasjutult tõukuv trash-huumor vene vägilasest Aljošast, kes sõjakäigult tulles satub ristteele, kus kolm silti: kas kaotad hobuse või kaotad pea või kaotad hobuse ja ... midagi – mille täpsemalt, ei ole enam sildilt näha. Kangelane (või nagu autor vahel hellitavalt kutsub: loll tümikas) paneb vere vemmeldamata otse sinna, kus kaotada kõige rohkem. Ja kas sa näe, peagi jääbki hobusest ilma, kes vajub soomülkasse koos varustuse ja kokkuröövitud varaga. Aljoša ei heitu ja paneb edasi. Saabub õhtu ja aeg õhtustada – ent jahisaak ärkab praevardal ellu ja silkab lõkke kohalt tagasi metsa. Kurat võtaks, on alles tavapäraselt salapärane paik! Aljoša otsustab magada, ent järgmiseks on kosta seletamatut kõminat... ja tulevad koerasuurused sääsed kangelase verd imema. Loll tümikas vehib mõõgaga ja tapab nõrkemiseni neid londiga vereimureid kuni taipab lõkkesuitsuga neid eemale peletada, ja see, tõepoolest, aitab. Järgmisel päeval... näeb kangelane veelombil olevat vapustava kehaga seksikust purskavat näkki, kelle võrku ta hetkega kleepub ja teevad kahekesi seda ja teist ning lõpuks näkk lahkub, võttes kaasa kangelase selle... Nojah, elu on mõttetu selleta.

Et siis üpris mahlaka huumoriga lugu vägilasest ja üleloomulikest olenditest ehk kokku üks lobe trash. Kui teksti kohendada-mugandada, saaks selle vast lisada “Saladusliku tsaari” maailma. Mitte et tegu oleks pärliga, aga meelelahutusena nõõtab küll.

ulmekirjanduse baas

Abel Cain – Uisomäe (Vaade pimedusse, 2003)

Seda võib vist nimetada etnohorroriks, ehk õpetlik ja õõvane õpetussõna sellest, et maaparandusega pole vaja igal pool maad solkida – looduse tasakaal on habras, ja kui miskit nihu läheb, võivad tagajärjed olla vägagi, noh, ebameeldivad (sa üheksa korda mõõda ja va üks kord lõika). Nii on ühes maakohas paikkond, kus rästikud traditsiooniliselt olla armastavad ja teha neid asju, mida rästikud ikka teevad, kui neid nagu ei vaadata – kuni nõukogude ajal pöörati sealne lemmikmaapind buldooseriga segi, ja segi see jäigi, polnud sellest hurraaga teost miskit agraarset tolku. Allesjäänud rästikud pidid endale uue areaali leidma – mis tähendas veelgi tihedamat kokkupuudet inimestega. Ning – rästikute salavärkide puutepunkti kahejalgsetega. (Peaks vist meelde tuletama, et tegemist fiktsiooniga, ja pole need roomajad midagi nii ähvardavad.) Tulemuseks on Uisomäe Tiine, kes pole teps mitte tavaline neiu, tema on... No hirmsaid asju sünnib Tiine ja rästikute kokkupuute tagajärjel, ütlemata õudseid ja perversseid.

ulmekirjanduse baas