Joe Haldeman – Angel of Light (The Year's Best Science Fiction 23, 2006)

Tõeline vanakooliulme – ehk siis nägemus Ameerika tulevikust ja loost vilksab koguni läbi tulnukas Arktuuruselt. Muidugi, loo intriig seisnebki ühes häbitu kaanepildiga ulmeajakirja olemasolus, mis on ilmunud juba 1944. aastal, seega võiks tegu olla autori austusavaldusega vanakooliulmele.

Tuleviku Ameerikas on valitsev krislami („chrislam“) nimeline usk, mis on siis segu – eksole – kristlusest ja islamist. Igal juhul pole tegu just vabameelse usutunnistusega. Ühel pereisal on jõulude lähenedes probleem, et tal pole lastele (lubatud on mitmenaisepidamine) jõuludeks midagi kinkida. Ta otsustab sorida vanaisa keldrisse topitud asjade hulgas ning avastab sealt vulgaarse kaanepildiga raamatu (nagu hiljem selgub, on tegu ajakirjaga): Thrilling Wonder Stories, 1944. suve väljaanne. Kaanel on mees, kes hoiab embuses väljakutsuvalt riietatud naist, tagaplaanil märatseb miski elukas (tegemist ongi reaalse kaanekujundusega, nagu näha postituse avapildist).

Ainuüksi niisuguse paljastava kaanepildi tõttu peaks trükise hävitama (nagu seda tehti massiliselt siis, kui krislam lõplikult kinnistus), aga ta otsustab selle siiski turule viia (sest vanaislamis olid siiski mitmed vabadused, mille puhul silmi kinni pigistati), kus ehk valgenahalised ostaksid selle nilbuse. Ühtlasi loeb ta trükisest mitmeid lugusid, mis on, noh, tema meelest veidrad.

Kuid turul tunneb ajakirja vastu huvi hoopis külaline Arktuuruselt, selline … kuuejalgne olend. Miks … no ikka ajaloolistel põhjustel.

Et siis niisugune vanamoodsa meeleoluga lugu. Natuke kahtlane on, kas praegusel kümnendil niisugune kergelt üheplaaniline lugu parimate ulmeantoloogiasse enam valitaks (kuid eks nüüdki ilmu võltsretroulme kogumikke), aga eks see ole märk tollasest asjade seisust. Ja eks niisugune tuntud autor nagu Haldeman võib endale lubada selliseid kergeid meelisklusi. Eks see maailm ole mõneti düstoopiline, võiks rääkida tehnilise progressi degenereerumisest. Plusspunktid siiski selle tubli arktuuruslase eest.

ulmekirjanduse baas

Joe Haldeman – Pimedusega löödud (Mardus, 2001)

Lugu algab õige uimaselt ning nii jäi tekst mitmeks päevaks kopitama, enne kui proovisin juttu lõpetada. Ja noh, loo teine pool läks mõneti pööraseks, mis vedela alguse igati kompenseeris.

Jutt siis noorest geeniusest, kes avastab juba noorena, et inimese aju kulutab silmanägemise töötlemiseks kõige enam mahtu. Ta tutvub kooli ajal pimedaks jäänud neiuga, ning peale doktorikraadi omandamist jõuab veidi vanemaks saanud geenius arusaamiseni – silmadeta inimesed võiksid ülimalt intelligentsed olla, kuivõrd silmadele energia raiskamise asemel saaks aju seda kasutada oma omanikule hoopis otstarbekamalt. Ja nii meelitab ta pettuse abil operatsioonilauale oma abikaasa, väites, et suudab taastada osalist nägemist. Seeasemel likvideerib ta operatsioonide käigus naiselt silmamunad, et nii kergemini ligi pääseda silmanärvidele. Naine ärkab narkoosist, ning tõepoolest… maailm pole enam endine.

Ohjah, eugeenika ja meditsiinieetika ja mis kõik veel selles loos näkku paiskub – eks muidugi Haldeman hoiatab juba avalehekülgdel, et midagi head siit oodata pole. Või muidugi oleneb vaatenurgast – eks algul keeldus ka maarahvas kartulit söömast. Mistõttu lugu on huvitav hoiatus.

ulmekirjanduse baas

Joe Haldeman – Sleeping Dogs (Year's Best SF 16, 2011)

Veteran naaseb planeedile, kus ta on mitukümmend aastat tagasi sõdinud ja selle käigus sõrme kaotanud. Ja tal pole sellest sõjakäigust mingit mälestust – on vaid meeles see missioonile mineku algus ning seejärel tagasiteel ärkamine (näputuna). Nimelt kasutab Konföderatsioon oma sõdurite puhul tehnikat, millega blokeeritakse nende mälus missiooniaja mälestused ja nii välditakse posttraumaatilist stressi. Mälestused pole kustutatud, need on lihtsalt... levist väljas. Ja see veteran tahab nüüd teada, mis õieti juhtus sellel planeedil, kuidas ta sõrme kaotas, miks tal on tunne, et midagi on nihu. Temasuguste veteranide hulgas kasutatakse mälu taastamiseks teatud tablette, mis mõjuvad siis, kui kohapeal tekkiv visuaalne pilt leiab mahasurutud mälupiltidest vaste ja siis koged seda, mida missiooni ajal tegid.

Nojah, veteran siis pääseb peale mõningate raskuste sellesse lahingupaika, kus ta sõrmest ilma jäi... aga midagi ei juhtu, ei mingit äratundmist või erutust või midagi. Pettunult otsustab tagasi sõita... kuni jõuab ühe majani, mille juures hakkab keha mälutaastustablettide mõjul õige erksalt tööle. Ja asjad, mida ta kogeb, on üsnagi erinevad Konföderatsiooni ametlikust ajaloost.

Et siis jah, kui lasta miski ilmatum korporatsioon oma mälu kallale, sellest head villa ei saa; hea kui oled takkajärgi vähemalt hästi tasustatud. Üsna tavapärane lugu, on eksootikat, on psühholoogilist pinget, on paratamatust.

ulmekirjanduse baas

Joe Haldeman – Hemingway võltsing (2015)

Kui seada mõõdupuuks miski minu poolt lahtiseletamata jääv teksti kirjanduslik väärtus, siis Orpheuse Raamatukogu senistest raaamatutest on selle mõõdupuu järgi käesoleva teose puhul tegemist kõige rammusama väljaandega (tõsi küll, pole le Guini kogumikku lugenud). Et siis tegemist tekstiga, mis on ka ilukirjanduslikust vaatepunktist... ambitsioonikalt mahlane. Ühtlasi on muidugi rõõm, et peale 2013. aastal ilmunud Strossi on sarjas nüüdisulmet ilmunud (sarja puhul on anomaaliaks 2012. aasta, kui anti välja nii Martin, Bacigalupi kui Reynolds). Nojah, peale nii väheütlevat sissejuhatust tuleb samamoodi jätkata.

Haldemani lühiromaan algab petlikult igavalt (muidugi, kui sa pole miski Hemingway temaatika huviline). Hemingway loomega tegelev kirjandusõpetlane John Baird tutvub Castle'i nimelise kelmiga, kellega hakatakse koos välja mõtlema, et kuidas luua lugusid, mis 1921. aastal Hemingwayl kaotsi läksid, ja neid siis ülesleitud originaalide pähe mõnele kirjastusele maha müüa. Algul siis lugu kirjandusest, mis pole just huvitav aines üheski proosa valdkonnas. Ent siis... hakkab see võltskirjanduse fassaad pragunema ja mängu astub hoopis müstiline jõud, mis surmaähvardusel keelab sellist võltsingut luua. Või muidu... Ja käiku läheb “või muidu”. Aga see müstilise jõu ähvardatud “või muidu” töötab vaid poolikult, mis tõttu John Baird ärkab ellu üha järgnevates paralleelmaailmades... mis on üldiselt närusemad variandid eelmisest reaalsusest (muidugi, oleneb). Eks õigupoolest tekib küsimus, milliste veskikivide vahel seda Hemingway uurijat ja võltsijat jahvatatakse, milline saatanlik jõud utsitab teda maailma muutma (Castle? Baird ise? Midagi hoomamatut?). Või miks see Bairdi eideetiline mälu niimoodi maailmast maailma kordub. Hmm, kui pikemalt mitte mõelda, tundub Baird ise see vanakuri olevat.

Täpselt kokku võttes, intrigeeriv lühiromaan. Paraja pikkusega ja sobivalt petlik. (Kaanekujundus teeb loiuks. Asimovi kaas oli juba raamatu moodi, aga Strugatskite ja nüüd Haldemani puhul... jälle käkid.)

ulmekirjanduse baas