Elizabeth Bear - Okay, Glory (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis ekstsentrikust rikkur-leiutajast, kes on lasknud ehitada mägedesse sellise turvamaja, kus ta oleks kindlustatud kõikide väliste ohtude vastu. Ainult et … kui turvamaja langeb häkkerite mõju alla ning seetõttu lähtub edaspidi sellest, et välismaailmas toimuva zombimöllu pärast tuleb iga hinna eest omanikku varjatult sees hoida, siis on jama lahti ning isegi häkkerite lunarahanõue on selle kõrval teisejärguline.

Kuidas siis sellises olukorras käitud, kui maja karistab sind katsete eest välisilmaga ühendust võtta? Näiteks mitte lastes sul magada? Et tegu on ekstsentrikust leiutajaga, on ta kaastöötajad harjunud, et mees võib etteteatamata määramata ajaks kaduda, seega pole lootust et teda tõsisemalt taga otsitakse. Lisaks lähevad maja ja mehe suhted üha rohkem sassi …

Eks pool lugu on enamvähem selline klišeelik, aga teine poole kogub juba tuure üles. Lõpplahendus läheb küll vähe traditsiooniliseks.

Omal moel päris hämmastav, kuidas sellist tuntud autorit tutvustatakse muuhulgas sellega, et tal on veel tuntum elukaaslane.

Elizabeth Bear - The Red Mother (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Päris lahe lugu põhjala lohest ja viikingitest. Bear kirjutab enamvähem kõigis SFF laadides; üllatusena avastasin, et olen temalt varemgi lugenud ühe sarnase loheloo “Orm the Beautiful”, mis võiks olla omamoodi järellooks käesolevale tekstile.

Igal juhul, vananev nõidsõdalane rändab pärapõrgusse, et öelda vennale, et see on vabanenud pagendusest - kuhu see on saadetud tapmise pärast, mille siis olevat sooritanud keegi teine, nagu seda on peategelane välja selgitanud (et ta ise on üsna kurikuulus, siis eks see tõde või olla nii ja naa). Venna ja ta naise jäljed viivadki ta sinna kaugele ääremaale, kus närusel maastikul hingitseb talupoegade asundus - mida juhib peategelase kunagine võitluskaaslane, kellega tal pole just kõige soojemad mälestused. Siiski võetakse ta külalisena vastu (mistõttu teda ei tohi tappa) ning talle lubatakse venna kohta teadmist anda.

Nimelt selgub, et vend ja ta naine on surnud (nagu ka teised noored sealt asundusest) ning selle on põhjustanud lohe, kes/mis on end sisse seadnud naabruskonna vulkaanis - ja tema tegutsemise tõttu on see vulkaan ärganud. Kui nõidsõdalane tapaks lohe ja tooks temalt võluainet, siis saaks nii venna, ta naise kui ka teised noored selle võluaine abil surnuist äratada (jajah, samas antoloogias on see Valente lugu).

Nõidsõdalane ei usu lohe olemasolu ja üleüldse, kui ka on, kuidas on võimalik sellisega üleüldse hakkama saada. Igal juhul, ta läheb vulkaani juurde ja tõepoolest, seal ongi lohe - keda pole küll võimalik tappa. Ja lohel on üllatus, miks ta just selle vulkaani juures tegutseb (“miks üldse inimesed sellises näruses kohas tahavad elada”). Kuid ühtlasi on lohel igav ning ta pakub väetile inimesele mõistatuste äraarvamise võistlust.

Nagu öeldud, päris lahe tekst, kus juba peategelane on parajalt nurjatu, aga samas ka sümpaatne. Hakka või rohkem viikingitega fantaasiat lugema. Eks hinnete järgi paistab, et Beari lugemiselamused on laias skaalas, see tekst on kindlasti üks mõnusamaid kogemusi.

Elizabeth Bear - Soft Edges (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Eetikast ja ideaalidest ehk lähitulevikku paigutuv lugu sellest, et milline peaks olema parem maailm - ühiskond võiks näiteks olla arenenud selliseks, et isikuvastased ei nõuaks vanglakaristust (või midagi letaalsemat).

Selles loos siis avastatakse peale üleujutust rannale uhutud laip. Ainult et ohver pole uppunud, vaid arvatavalt langenud sarimõrvari ohvriks. Ainult et laiba leidnud keskkonnateadlane ei taha politseid aidata, sest ta ei usu vanglakaristuste vajalikkusse (eks tal ole endal kogemus, kui pidi kunagi eeluurimise ajal pool aastat trellide taga istuma - ning temal süüd ei leitudki) - isegi peale seda, kui ta omapäi uurib laibalt võetud veeproove ning seeläbi avastab naisest ohvri vette sattumise koha … ning sealset turvakaamera salvestust uurides avastab ka tulevase uppunu kohaletoimetaja. Ja kui politseinik pakub eri võimalusi, kuidas see teadlane võiks oma eetiliste mõõdupuude järgi aidata, siis ta ikkagi ei nõustu seda tegema.

Jutu teeb nö eripärasemaks see, et kolm tegelast on kõik naised - politseinik (kui võim), teadlane (kui kunagi võimu läbi kannatanu, aga mil viisil, jääb selgusetuks) ja ohver (kes on tapetud arvatavasti meessoost isiku poolt). Et lugu ilmus algselt ookeani-ainelises ulmeantoloogias, siis on siin tugevalt esil ka ökoteema ehk teadlane on osaline projektis, kuidas inimtegevuse tagajärjel tekkinud erosiooni rannikul vähendada ja loomulikult puhtamat elukeskkonda võimaldada. Ei saa öelda, et see eetiline küsimus minus just suuremat vastukaja tekitas, samas, kui hakata järele mõtlema, siis teatud intriig selle teadlase ümber justkui oleks. Mida tema minevikus tegi? Kes on õieti see nähtud mõrvar?

Elizabeth Bear – No Work of Mine (The Book of Magic, 2018)

Mõnda aega juurdlesin, et kas olen selles loos pettunud või lihtsalt pettunud. Loo edenedes niisugune arusaamatus muudkui kerkis, loo lõppedes … noh, jõudsin järeldusele, et teksti üksikosad on iseenesest huvitavad, samas aga ei moodustu neist minu jaoks miskit ühtset tervikut (mitte et tegu oleks segase panemisega vms – ei, lihtsalt ei teki kaasaelamist).

Et siis on fantaasiamaailm, kus kaks võlurit (eakam naisõpetaja ja ta noorem meessooline õpetatu) asuvad uurima müsteeriumi, kus ühte neist võluritest justkui mustatakse, paisates turule selle võluri töid kopeerivaid hädiseid tooteid. Lõpuks saladus selgineb (vähemalt ühe võluri jaoks).

Bear oskab muidugi kirjutada, aga see tekst on lombakas – asi, mis on seni sellest antoloogiast loetud tekstide puhul kuidagi häirima jäänud. Jutul pole õieti saba ja sarvi: kulgeb küll punktist A punkti B, eripärane maailm on loodud, aga lugu kui selline lohiseb kuidagi kaasa. Et siis aurufantaasia eest mõned plusspunktid, sellest siis nii kõrge hinne.

Elizabeth Bear - The King's Evil (The Book of Swords, 2017)

Tekst paistab olevat avaakordiks millelegi suuremale, mis siis toimuks mõneti aurupunklikus fantasymaailmas (no kuivõrd siin on nii maagiat kui ka robotiks muudetud inimene).

Lugu siis selline, et naine koos kahe palgalisega (miski tumedama sekti liige ja see robotmees) maabuvad ühel paradiislikul saarel, et seal olevat mahajäetud keisri lossi heast-paremast rüüstata. Mitte et tegu oleks millegi ebaseaduslikuga – võimuloleva keisri käsul ongi naine selle ekspeditsiooni korraldanud. Probleem aga selles, et viimase tuhande aasta jooksul on see saar enamvähem puutumatu olnud, kuna seal arvatakse miski needus olevat; nii on ka reisiseltskonna närvid üsna pingul. Aga enne ei juhtu suurt midagi kuni leitakse see võsastunud loss / hauakamber ning nüüd tuleb rinda pista iga entomoloogi õudusunenäo ja unistuste avastusega. Ja see tuhat aastat tagasi võimu kaotanud keiser on … kenasti jutualdis (sest selles maailmas on niisugune tehnoloogia, millega saab valitsejate siitilmast lahkumist pikalt edasi lükata – tõsi küll, selle hinnaks on omamoodi võimu jagamine või õigemini selle interpreteerimise võimalus). Noh, juhtub mitmeid koledusi ja to be continued.

Et siis pooleldi horror ja pooleldi fantasy. Maailma fantasy-osad (näiteks see keisrite elushoidmine ja võimu jagamine) on kergelt … õudust äratavad, mis mõneti näib mulle autoripoolse austusavaldusena sajanditagustele lõunamaade fantasylugude kirjutajatele. Lugu pole teab mis vinge, eks need jälkused on meeldivalt võikad või nii.

Elizabeth Bear - The Heart's Filthy Lesson (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Järjekordne lugu hiljutisest Veenuse antoloogiast ja mõneti kammerlikum kui seni loetud tekstid sellet kogumikust. Kuigi jah, Veenus on ikka selline vesine džungel täis veidraid eluvorme.

Loo peategelane on tulevikunaine… kes on mõneti erinev traditsioonilistest Maa inimestest ja nende banaalsest binaarsusest.

“Nearly everything on Venus was named after female persons - historical, literary, or mythological - from Terra, from the quaint old system of binary and exclusive genders. For a moment, Dharthi considered such medieval horrors as dentistry without anesthetic, binary gender, and as being stuck forever in the body you were born in, locked in and struggling against what your genes dictated. The trap of biology appalled her; she found it impossible to comprehend how people in the olden days had gotten anything done, with their painfully short lives and their limited access to resourcses, education, and technology.” (lk 358)

Dharthi on üksinda ekspeditsioonil, avastamaks kadunud veenuslaste tsivilisatsioonist mingeid märke - senileitu on andnud põhjust arvata, et kunagi elasid veenuslased päris kõrgel tehnilisel tasemel, aga siis mingi aeg kadusid või surid välja. Veenuse džungel pole humanoidile mingi naljaasi, siin on küllaga veidraid kiskjaid, kes võiks inimese prõksti pooleks hammustada. Ning ühel puhkehetkel avastabki Dharth, et talle puule on järele roninud kaks sootiigri kutsikat, kes on naise sihikule võtnud. Tiigrit meenutab selle olendi puhul vaid värvus, muidu on nad sellised… nelja silma ja seitsme jäsemega maolaadsed elajad. Ühesõnaga, jama hetk. Dharthi sooviks on leida veenuslaste linn, aga paistab, et on pigem lõunasöögiks küpsemas.

Lugu pole nii pulp kui teised Veenuse antoloogia jutud - kuigi jah, kõik see džungel ja kadunud tsivilisatsioon annaks pulpisõbrale üsna palju punkte. Kuid loo rõhk on pigem kangelanna siseelul, ta eneseotsingutel ja kahtlustel. Autor on muidugi erilise mõnuga kirjeldanud Võõrast (kuid samas tuttava struktuuriga) maailma; lisaks Veenusele on kohalike inimeste sotsiaalsed ja bioloogilised eripärad mõneti… futuristlikud. Noh, ühesõnaga on lugu oma plusside ja miinustega, vahel läks nagu liialt ksenoks kätte, aga samas… millised inimlikud kannatused, eksole. Mõneti hoopis teistsugune kui hiljuti loetud Beari “Infinity Wars” antoloogias ilmunud tekst.

Elizabeth Bear - Perfect Gun (Infinity Wars, 2017)

Palgasõduril õnnestub osta endale tehisintellektiga superründelaeva - armastus esimesest silmapilgust. Laev on küll modifitseeritud kõiksugu seadusi ja Genfi konventsiooni ja mida iganes järgima, aga kui küllalt häkkida, saab sellistes palgasõduri jaoks kitsendavatest asjaoludest lahti (ent kui liiga palju häkkida, siis… noh, tuleb oodata loo finaalini).

“She had 36DD turrets and a 26-inch titanium alloy hull with carbonceramic plating. Double-barrel exhaust and a sleek underbelly. Her lines were magnificent. I had to stop myself from staring. I wanted to run my hand along her curves.” (lk 135)

Sellise superlaevaga on elu igati lill, palgasõdur omamoodi armub oma tehisintelligentsiga relva. Vahel nad küll vaidlevad nende eetiliste valikute üle, mida palgasõduri tööandjad ette seavad, aga kuidagi õnnestub tehisintelligetsi palgasõduri tahtmist täitma suunata. Ent ükskord vangistatakse palgasõdur ja ta pannakse valiku ette - sa kas teed midagi, mistõttu saab hukka hulk inimesi, või midagi halba juhtub nii su õe kui ka superlaevaga.

Palgasõduri tööandjate puhul võiks leida mõningast kriitikat tänaste valitsejate aadressil, kõik need diktaatorid ja autokraatlikud presidendid. Bear on loo jutustajana kasutand üsna macholikku tegelast, kel on samas rohkem tundeid tehisintelligentsi võludele kui ilmalikele rõõmudele. Mitte et see peategelast kuidagi sümpaatsemaks teeks, palgasõduri eetika on nagu on. Aga samas jällegi… sellised südamlikud tunded oma kaaslanna ja rahateenija vastu… eks autor on mõnuga vajutanud sellistele dilemmadele. Et siis tegelikult päris huviga loetav jutt.

Elizabeth Bear - Orm the Beautiful (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Kurblik lugu draakonisoo väljasuremisest. Ilus Orm on viimane draakon, kes on peitunud mäe sisse, oma suguseltsi jäänuste keskel (need kõik on niisamuti Ormi-nimelised). Ilus Orm teab, et ta on viimane ja suremas, ning teab ka seda, et peale tema lahkumist tuleksid inimesed ja tassiksid draakonite luud laiali - luud mis on väärtuslikumad kui kalliskivid. Ja pealegi, surnud draakonid laulavad oma luude läbi, niimoodi nad püsivad… mäletatavatena.

Noh, inimesed ongi nüüd kaevandusmasinatega draakonite mäe kallal ning üle pika aja liigutab end Ilus Orm, ta väljub mäest ning tapab inimesed ja hävitab nende tehnika. Kuid see pole lahendus - Ormi surma järel oleks taas inimesed kohal ning draakonijäänused tassitaks laiali. Ilus Orm lubab oma surnud suguvõsale, et ta leiab lahenduse.

Lahendus on.... draakonijäänuste Loodusloomuuseumi annetamine - nemad hoiaksid luukeresid koos ja nii saaksid need edasi laulda. Muuseumi esindaja on sellega muidugi nõus, aga kuidas finantseerida niivõrd kulukat operatsiooni? Pole hullu, Ilusal Ormil on selleks oma lahendus.

Et siis selline nukker lugu, pole küll otseselt Beagle’i “Ükssarviku” vaimus, aga omal moel poeetiline ja mõtlik ning igavestel teemadel hulpiv. Mõni päev kirtsutaks sellise loo peale nina, teine päev aga peaks täiesti normaalseks lugemiselamuseks. Nagu täna. Eks Bear kirjutab ühtviisi häid kui igavaid tekste.

Elizabeth Bear – The Hand is Quicker– (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

Õige tume lugu tulevikust, mis põhineb praeguse lääne elulaadi tulemustel või noh, jätkusuutlikkusel. Siin loos elavad inimesed nö virtuaalse reaalsuse moodi mullis – nad liiguvad pärismaailmas, nad söövad päris toitu ja kogevad aegajalt füüsilisi kontakte, aga see toimib läbi virtuaalse reaalsuse filtrite, mis võimaldab inimestele just sellist välimust nagu nad soovivad, sellist keskkonda nagu meeldib, sellist sööki mis maitseb – muidugi, kui nad saavad endale rahaliselt lubada. Kõik on kontrolli all.

Loo peategelasel Charliel aga juhtub nii, et maksuamet teeb ta arved tühjaks ja nõuab enamgi, ning nüüd on Charlie lahti lõigatud kõigist normaalsetest hüvedest ja oludest – mis omakorda tähendab seda, et ta kaob normaalsete inimeste vaateväljast ja seda sõna otseses mõttes, üldlevinud virtuaalses reaalsuses teda enam ei ole, ta on nähtamatu või õigemini tühi koht (tõsi, soovi korral on alati võimalik välja astuda nö virtuaalist, sel juhul puudub sul igasugune ühendus info- ja andmevoogude jms). Naisele vahib vastu ilustamata maailm, mis on muidugi... kole. Söök, mis muidu tundub/näib mahlane ja hõrk, on mingi kuivanud öök. Jõgi, mis muidu paistis sillerdav ja vahva, on haisev jäätmemülgas. Charlie avastab end õudusega ühiskonnast väljatõugatute maailmas, millest meedia on kõnelenud jubedaid hirmulugusid, ning esimesel juhul röövitaksegi ta paljaks ja pekstakse poolsurnuks. Aga see pole veel kõik.

Beari lugu pole vaid kirjeldus kahe sellise maailma erinevusest, see on ka sellest, mis kaasneb nende inimestega, kes vaid endale paremat ümbrust laevad, kuidas see inimese enda bioloogilist külge muudab (loos on natuke segane näide sellest, kuidas aastavanused lapsed juba menstruatsiooni kogevad jne). Või et, mis saab maailmast, millest vaid võetakse-võetakse-võetakse ning jäätmed hoolimatult kõrvale visatakse. Ja muidugi inimesed ise ja nende reaalsed kontaktid, mis virtuaaltingimustes osutuvad õige haprateks. Et siis selline tõsine lugu kahe naise luhtunud suhtest.

Elizabeth Bear – The Ghost Makers (Fearsome Journeys, 2013)

Umbfantasy? Tegevus on keeratud niivõrd fantasysfääri, et see on muutunud päris elutuks või masinlikuks. Või on tegemist auru-fantasyga, kõik need elutud masinavärgid, mis üksteisega madistavad. Igal juhul, kogu loo jooksul saavad sõna vaid maagilised olendid (võlur, jumalanna) ja alamat sorti käsutäitjad (kes/mis on samas omal käel kättemaksuaktsioonil vägeva-vägeva võluri vastu). Kokku on staatiline värk, tegelased kohtuvad, liiguvad ühest kohast teise, neid tabavad mõned raskused, nad saavad õpetussõnu. Lõpuks on suur finaal, kus head võidavad paha. Selgub saladus jne.

Ühesõnaga, lugu, mis ei pane just verd keema, undab ja undab, dekoratsioonid osutavad justkui millelegi grandioossele, aga aga, no ei teki kaasaelamist. Kogumiku seniloetud lugudest kindlasti üks igavamaid ja nagu näha, pole sellest midagi kirjutada. (Kui see midagi paremaks muudab, siis tegu olevat ühe looga sarjast.)

Elizabeth Bear – Covenant (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Jälle koperdasin sarimõrvari loole, ent see on parem kui Kiernani hullunud neiukesed. Jutt paigutub kuhugi 21. sajandi teise poolde. Ameerikas enam surmanuhtlust pole – süüdimõistetule antakse valida, kas eluaegne kong või siis minnakse aju kallale ning peale operatsiooni sa pole enam võimeline tapma. Ja noh, pääsed ka vabadusse (natuke jäi selgusetuks, kas see operatsioon on mõeldud vaid psühhopaatidele). Loo peategelane ongi selline tüüp, kes vangistati peale 13 neiu tapmist. Mees arvas, et kui talle tehakse see operatsioon, on ta ikkagi niivõrd kõva tüüp, et suudab tagasi “endaks” muutuda (ehk siis meheks, kes tapab mõnu pärast). Aga võta näpust. Ei suuda. Operatsioon ei tee ajule täielikku restarti, nii on tal alles mälestused oma tapatöödest ja tollastest emotsioonidest. Kuid rohkem tappa ei taha. Või õigemini aju ei lase.

Juhtub siis nii... et ta satub ise arvatava maniaki küüsi, kes vangistab ta ja jätab kinniseotuna keldrisse vedelema. Endine maniakk analüüsib oma vangistaja teguviisi ning mõistab, et pikka pidu pole tal oodata. Uus maniakk tapab ta ning seejärel hakkab neide tapma. Mis on ajutöödeldule ühtaegu... halb ja huvitav, sõltuvalt ümbertehtu uuest või vanast olemusest. Kuid tore oleks ikkagi ellu jääda. Aga läheb nii nagu läheb.

“Does he really exist, my other self? Neurologically speaking, we all have a lot of people in our heads all the time, and we can't hear most of them. Maybe they really did change him, unmake him. Transform him into me. Or maybe he's back there somewhere, gagged and chained up, but watching.
Whichever it is, I know what he would think of this. He killed 13 people. He'd like to kill me, too.” (lk 518)

Nagu öeldud, on Beari lugu huvitavam kui Kiernani sarimõrvarite oopus. On kiiksu, on dilemmasid, on kuritöö ja karistus ja meelemõistusega sahmerdamine. Kas inimest on võimalik... parandada, ja kas see töötaks suuremate tõrgeteta? Võibolla.

Elizabeth Bear – And the Deep Blue Sea (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Päris psühhedeelne lugu karmist kullerineiust, kes viib saadetist läbi hirmpalava tolmava tuumakõrbe, mida varem tunti kapitalistliku Ameerikana. Tema sõbraks on truu tsikkel, Connie Kawasaki, võimas modifitseeritud maanteeneelaja. Ja vastaseks Nick, kelle eksistents paneb kukalt kratsima ja kelle sooviks on kullerilt hinnaline saadetis omastada. Saadetis on miski meditsiinivärk, mis peab kindlaks ajaks kohale jõudma ja stabiilses olekus olema.

Ja minu arust pole sellest loost suurt midagi kirjutada, loo lõpuni jäin mingit põrutavat kliimaksit ootama, aga no küllap lugesin mööda või ei pannud tähele või olin traditsioonide vangistuses. Kui hetkeks järele mõelda, siis selle kogumiku puhul pole ükski naisautori tekst muljet avaldanud, mitmedki lugemised jäid pooleli. Veider.

ulmekirjanduse baas