Mary Robinette Kowal - The Worshipful Society of Glovers (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris omapärane fantaasiamaailm, kus kindad annavad nö vunki juurde. Loo peategelane Vaughn on selliks ühe sellise kindameistri juures ning oma töös päris hea, ta võiks tasapisi mõelda ise meistriks saamisest. Kuid tal on langetõve põdev õde, kelle heaolu eest kannab vend igati hoolt - mis aga tekitab pingeid meistriga, kuna õe hoolitsemise ja langetõvehoogude tõttu jääb Vaughn vahel tööle hiljaks.

Mistõttu selle heastamiseks töötab ta hiliste õhtutundideni, kuni ükskord jääb seetõttu röövlile ette - kes võtab temalt lisaks riietele ka töökojast kaasa võetud (aga seda ei tohtinud teha) tööriista ja kinnaste tegemiseks mõeldud naha (sest noormehel on neid … vaja), lisaks peksab röövel oma ebaseaduslike jõukinnastega Vaughni vaeseomaks. Meister sellest leebemaks ei muutu ja Vaughn peab nüüd tööga varastatud asjade väärtuse tagasi maksma; lisaks ähvardab meister teda “vallandamisega”, mille järel ei saaks noormees enam kuskil kindategijaks õppida. Meeleheitlik olukord ja Vaughn otsustab teha valmis sellised kindad, mida saaks vahetada mõne mitte nii seaduskuuleka haldjaga, kes võiks siis vastutasuks anda sellised kindad, mis raviksid ta õe langetõbe. Üsna vale otsus …

Kohati päris traagiline, samas muidugi see kindamaailm, mida ohjeldab oma raudsete reeglitega kindategijate gild. Ja kui on juba erilised kindad, siis selleks on vaja vajalik ka eriline nahk - näiteks lastelt või neitsitelt või kellelt iganes saaks kinnaste jaoks vajalikku mõjujõudu. Meeleheitest teeb Vaughn õige mitmeid otsuseid, mis viivad ta üha sügavamale rappa, ja noh, haldjamaailma intriigid inimestest just ei hooli.

Mary Robinette Kowal - Jaiden's Weaver (Escape Pod, 2020)

 

Armas YA lugu noorest tüdrukust, kes soovis endale kõigest hingest kaisukaruämblikku … ning nägi kõvasti vaeva, et selle muna ostmiseks raha koguda. Kui viimaks muna “koorus”, selgus, et kaisukaruämblik on vigane, kaheksa jala asemel on seitse jalga, ning seetõttu pole võimeline ämblikuvõrku, mida oleks muidu võinud raske raha eest maha müüa. Siiski on tüdruk oma vigasest ämblikust sedavõrd sisse võetud, et vanemad viimaks nõustuvad seda invaliidi mitte hävitama.

Seitsme jalaga olend kasvab hiiglaslikuks kaisukaruämblikuks. Vastavalt geneetikale püüab see hakata ämblikuvõrku kuduma … aga jah, selleks vajalik jäse puudub. Siiski ei jäta kaisuämblik oma jonni …

Eks selline tiinekas tekst ole, aga noh, vähemalt on loo peategelane üks igavesti asjalik tiinekas, mitte mingi vedel plönn. Ikkagi ulme, eksole.

“I leaned against the wall of the nesting house and rocked my baby teddy. They really do look like teddy bears, you know. Especially when they are young and about the right size. The illusion vanishes when they open their mouths, of course, and the three lobes of flesh part, right along the lines of the threads of a stuffed bear’s mouth. But even that was a source of utter fascination to me. Her long, coiled tongue looked like a pink seashell or party favor and it quested out of her mouth for the fruit paste as it were an extra arm. If only she had come with a spare.” (lk 199)

Mary Robinette Kowal - Sound and Fury (Robots vs. Fairies, 2018)

Jutt on vähe sarnane Chambersi kosmoseooperiga, ehk siis eri liikidest eneseteadlikud olendid seiklevad kosmoses ja tooraine nimel allutavad planeete. Siinse loo tehnikust peategelane kuulub laeva, mis on palgatud ühe diplomaatilise missiooni läbiviimiseks – ehk nende ülesandeks on aidata üht ingli välimusega olendist diplomaati, et see saaks sõlmida koostöölepingu nö metslastega. Et saaks seda planeeti koloniseerida. Aga et need metslased pole just palju võõrasse näinud, siis on kõrgemalt poolt leitud, et lepingu sõlmimiseks oleks parem saata planeedi pinnale võimas humanoidikujuline robot (mecha?).

Kuid kui see robot (keda diplomaatilistel eesmärkidel nimetatakse „Diplomatic Personal Surrogate“), ei tööta see korralikult päikesetormi tõttu, mistõttu diplomaadi nõudmisel saadetakse tehnik seda kohapeale juhtima. Peategelane avastab, et metslastel on kena vanaaegse välimusega linnataristu. Ja nagu selgub, on neil niisamuti oma koletislik (cthulhulik?) jumalus, mis ei võta külalisi avasüli vastu.

Et antoloogia teemaks haldjad ja robotid, siis algselt tundus see diplomaat va haldjas olevat, aga mis liigist teised „tulnukad“ olid, ei julge pead anda: niiet laeval on ehk niisamuti chamberslik mitmeliigiline koosseis. Lugu algab kui tõsiulme ja seejärel keerab õnneks kosmoseooperlikumaks – kõik need olendid ja ollused ja kangelaslikud vägiteod. Igati loetav, aga mitte tingimata just kohustuslik kirjandus.