Kurt Vonnegut, Jr. - 2 B R 0 2 B (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Vonnegut joonistab pildi sellest, kuidas Maa peal õilmitseb õnn ja rahu. Selleks on eelnevalt vaja rahvastik kontrolli alla saada - Maal saab elada kindel arv inimesi (näiteks USAs 40 miljonit inimest), juurdekasv peab püsima täpselt nullis; iga sünd tähendab kellegi lahkumist. Ja noh, kui (vabatahtlikult) lahkujat pole, siis tuleb sündinu hukata.

Loo probleem siis selles, et esmakordselt vanemateks saav paar saab kohe kolmikud - tähendab, et lapsed ellu jääks, peaks surma valima kolm täiskasvanud inimest. Tulevase vanema isa on valmis ühe lapse eest surema, kuid vaja oleks leida veel kaks inimest või siis tulevased vanemad peavad valima oma kolme vastsündinu seast ühe, kes jääks tänu vanaisale lahkumisele ellu. Niiet võrdlemisi keeruline eetiline probleem inimesele, kes kogeb rahvastikukontrolli halastamatut mehhanismi.

Tekst pole kirjanduslikult eriline pärl, põhiline aur läheb idee tasandile - Maal on küll nüüd võimalik elada, aga millise hinnaga. Et valitseb niisugune maapealne paradiis, siis on inimeste eluiga meeletult pikenenud, aga… on see ikka täisväärtuslik elu, kõik see nooruse- ja ilukultus? (Küüniliselt võiks öelda, et ohjaa.) Vonnegut pole kunagi rõhku pannud dostojevskilikule tegelaste kujutamisele, nii on ka see tekst rohkem telenovelalik nukumäng. Muidugi keerab autor vinti veel üle, andes aidatud enesetapule omamoodi koletisliku mõõtme - neid sooritatakse gaasikambrites (maailmasõja õudustest pole kirjutamise ajaks möödunud veel kahte kümnenditki). Kena retroulme, ei midagi jalustrabavat.

ulmekirjanduse baas

Kurt Vonnegut – Ajavärin (2014)

 Ei oskagi suurt midagi öelda ega mõelda sellest romaanist. Tegemist siis osalt sellega, kui raske on romaani kirjutada. Kui pole enam seda õiget vunki – tahaks ja peaks kirjutama, aga... Ja siis Vonneguti mälestused lähedastest ja tuttavatest, keda enam ei ole. Mis nendega juhtus ja kuidas nad lahkusid. Ka kõige südantlõhestavamad lood on antud edasi antimelodramaatiliselt. Inimene oli, ja tal olid head ja vead. Kuigi jah, on mõned Vonneguti sugulased või ajaloo suurkujud, kes ei jää hukkamõistuta.

Ning lisaks on siis romaan (romaanis) “Ajavärin”, mis kirjeldab veidrat ajadefekti – 2001. aasta veebruarist paiskub aeg tagasi 1991. aastasse ning uuesti elatakse läbi eelmise kümne aasta sündmused. Ja sa saad aru, et kõik kordub ning sa ei saa midagi muuta. Kõik kordub ja täpselt samamoodi (surnud ärkavad üles ja sama surm tabab täpselt samamoodi jne jne). Kuni 2001. veebruaris käib klõps... ja korraga tuleb autot või lennukit tõepoolest ise juhtida jne. Noh, siin romaanis on Kilgore Trout oma vanaduspäevi pidamas ja eks ta saab särada oma originaalsete mõttelendudega jne. Ning ühtlasi kohtub Vonnegut Troutiga ja sealgi räägitakse neist tähtsatest asjadest.

Ühtlasi räägib romaan kadunud ajast. Ajast, mil oldi isikupärased ja mil pidi pingutama esteetilise naudingu nimel. Ajast enne televisiooni ja internetti. Ajast enne nivelleerumist ja massimeedia ajupesu. Eks see oli muidugi ka Vonnegut enda noorusaeg või kujutlus sellest, milline oli elu enne tema aega. Kuldsem minevik jne. Aga jah, melodraamavaba.

Nagu viimastel aastatel kombeks, ei suuda enam vaimustuda Vonneguti tõlgetest. Kui fänn pole, aitab vast tõepoolest 3-4 romaani lugemisest, ülejäänu on deja vu. Eks nüüd selles romaanis see Kilgore Trouti teema käi vähe ajudele; niisamuti on see teema veel eriliselt melanhoolne surmaeelse aja tõttu. Ning nagu autor tunnistab, on Trout tema teine mina, seega jah, omamoodi autoripoolne otsade kokku tõmbamine. Komöödia lõpp.

“Arvate, et vanad roomlased olid arukad? Mõelge, kui lollakad nende numbrid on. Üks teooria nende allakäigu ja hukkumise põhjuse kohta on see, et nende veetorud olid pliist. Plumbing, ingliskeelne sõna torustiku kohta, tuleb ladinakeelsest sõnast plumbum, plii. Pliimürgitus teeb inimesed rumalaks ja laisaks.
Mis sinu vabandus on?” (lk 203)

ulmekirjanduse baas

err kultuur
postimees

Kurt Vonnegut – Võllaroog (2012)

Vonneguti viimased tõlked on vonnegutliku võlu kaotanud. Käib üks ameerikalik jauramine ja sellist universaalset löövust napib (või äkki peale Strugatskite lugemist näib selline romaan parajalt suvalisena, löögijõuta, tavalise nämmutamisena?).

Seekord saab ülevaate ameeriklaste elust kahekümnendatest seitsmekümnendateni, ikka võim ja unistused ja reaalsus. On väike inimene ja sisserändajate järeltulija Starbuck, kelle kokutav ja inimpelglik metseen sokutas ta kolmekümnendate majanduskriisi ajal Harvardisse õppima ja kes seal (mõneks ajaks) kommunistiks pöördus. Seejärel oli majandustegelasena maailmasõjas ning leidis elu armastuse vangilaagrist pääsenud juuditariga, peale kodumaale naasmist osales kogemata kombel kommudejahis, millele järgnes töötus (sest reetmine pole ilus). Kuni president Nixonile meenus see hall kuju, kui oli vaja leida fiktiivset rakendust ühele ruumile, kust toimetada asju, mis päädis Watergate'ga. Starbuck töötas valitsuse alluvuses kaks aastat, kuni eelmainit skandaali minimutrikesena pidi minema kaheks aastaks valgekraeliste vanglasse. Peale vanglat aga... kohtus inimesega minevikust, kes oli korraga üks vägagi tähtis ja salapärane tegelinski. Jne jne. Nagu ikka, kõiksugu värvikad, värdjalikud või inimlikud kõrvaltegelased, väikesed inimesed omas ja võõras mahlas, hall mass, kiiksuga argipäev.

No mitte midagi ei oska romaanist arvata. Samas kirjutab Martinson päris tabavalt.

õhtuleht

Kurt Vonnegut – Ürgpimedus (2011)

Viimastel aastatel Vonneguti tõlkeid lugedes on muudkui tunne, et pole neist nagu midagi arvata, ikka üks ja sarnane tekstijoru, miski ei pane ohhootama nagu seda võis kogeda esmatutvustel. Autori ammendumine? Enda nürinemine? Võimalik und usutav. Peale sellist tagasihoidlikku mõttetegevust sattus ette peatükk “Kemikaalid” (lk 182-185), mis on samas väga ja väga hea psühhedeelne vahepala ehk politseiniku veidralt argine monodialoog Campbelliga (tahaks seda kohta uuesti lugeda, aga raamat juba tagastatud).

Lugu siis selline. Saksastunud ameeriklasest näitekirjanik Campbell on II maailmasõja ajal Berliinis ameeriklaste agendiks – paisates raadioeetrisse räiget natsipropagandat ameeriklastele suunatud raadiosaadetes, samas nende esinemistega edastades liitlastele kodeeritud teavet (mille sisust tal endal polnud aimugi). Natsid on rahul, värvajad on rahul, natsimeelsed gringod on rahul. Vaid äi on pahane, et teutoontütar pole teutooniga abielus (aga milline armastus küll neil Helgaga valitses! Kuni naine kaob Krimmis sakslastele esinedes). Sõda lõppes, Campbell pääses tänu värvajale kohesest poomisest, aga samas jäi ka paljastamata ta spiooniamet – niisiis teadis tema tegelikku tausta vaid 3 inimest. Ta saadetakse New Yorki pakku elupäevi viitma (ikka unistades ja otsides Helgat). Kus ta reedab aastate pärast sõber, kes on nõukogude agent. Seepeale ilmuvad seitsmekümnendates naljakad ameerikad natsid, kellele ta on ebajumala eest tänu sõjaaegsetele raadiosaadetele. Jne jne jne. Võiks veel mainida, et raamat on kirjutatud seletuskirjana Iisraeli vangis istudes (omamoodi äraspidine paralleel Hilsenrathi kangelasega).

Kerglasel moel kirjutatud sünge tekst, mille finaal on hämmastaval kombel häguselt suguluses Kane'i “4.48 Psychosis” näidendiga. Raamatu viimane kolmandik on ikka päris hea.

“Ning nende nõudmised olid esitatud nii, et need mõjuksid ka harivalt: need õpetasid, et minusugune propagandist on sama palju mõrvar kui Heydrich, Eichmann, Himmler ja kogu ülejäänud sünge bande.
See võib nii olla. Ma olin lootnud, et raadiohäälena olen ma vaid naeruväärne, aga see maailm teeb naeruväärne olemise väga raskeks, sest nii paljud inimesed ei taha naerda, ei ole suutelised mõtlema, on nii agarad uskuma, urisema ja vihkama. Nii paljud inimesed tahtsid mind uskuda!
Öelge vana armas-imelise kõhklusteta usu kohta mida tahate, mina pean selleks võimelisust hirmuäratavaks ja läbinisti tülgastavaks.” (lk 130)

ulmekirjanduse baas

Kurt Vonnegut – Jumal õnnistagu teid, mr Rosewater (2010)

“Klient, kes pidi kohe Elioti musta telefoni helisema panema, oli kuuekümne kaheksa aastane neitsi, kes oli peaaegu kõigi standardite järgi liiga loll, et elada. Tema nimi oli Diana Moon Glampers. Keegi polnud teda kunagi armastanud. Kellelgi polnud selleks põhjust. Ta oli inetu, loll ja igav. Neil harvadel juhtudel, kui tal tuli end tutvustada, ütles ta alati oma täisnime ning lisas sellele arusaamatu võrrandi, mis oli talle niivõrd mõttetult elu andnud: “Mu ema oli Moon. Mu isa oli Glampers.”” (lk 58)

See Rosewater on teisteski Vonneguti teostes, aga mälu on teatavasti üks nõrk värk ja käepärast pole ühtki muud teost. Imelik, aga vahel tekib tunne nagu oleks autor siin raamatus kuri või tige (jah, lapsik nii öelda, aga “nii kuum on tunne”). Elioti ja abivajajate telefonikõned on vahvad, iseenesest jumala tabavad. Kui raamatu algus mõjus mõneti tuimalt, siis Eliot ja Fred Rosewateri argielu kirjeldused on päris tragikoomiliselt särtsakad; mitte et kõrge ja madal kohtuks, vaid madal pulseerib oma juhuslikul lainetusel. Jube igav ja nüri on pidevalt öelda, et “oh see raamat nüüd küll midagi erilist ei ole”, aga noh, esimesed muljed küll endal suuremat vonnegutivaimustust üles ei peksnud.

“Leige vee ja seebivahu tehnika käis nii: naine otsis mõne kärbse, kes seisis laes, pea alaspidi. Ta asetas klaasitäie seebivahtu väga aeglaselt täpselt kärbse alla, kasutades ära asjaolu, et kui pea alaspidi seisev kärbes ohtu märkab, teeb ta kõigepealt kaks tolli või rohkemgi vabalangemist, enne kui hakkab tiibu kasutama. Ideaalis ei tunneta kärbes ohtu, enne kui klaas on otse tema all, ning langeb kuulekalt vangistava seebivahu sisse, tungib läbi mullide allapoole ja upub siis.” (lk 79-80)

Raamat kui sotsiaalporno – mida teha inimestega, kellega pole midagi teha, keda ei ole vaja, kes on üleliigsed (samahästi võiks küsida, milleks on vaja Eesti Vabariiki või eestlasi; aga see oleks muidugi soovimatu ja sobimatu teema edasiarendus).Vonneguti point on vist selles, mida räägib Kilgore Trout (lk 181-185), no kui püüda otsida tekstist midagi positiivset (kas peaks?). Iseasi, mida sellest Trouti sõnumist arvata, pigem on tunne, et hapnikukraane on veelgi enam kinni keeratud. (Äkki peaks riik moodustama kolooniaid, kuhu kokku koguda kõik pensionärid, et sellega hoida kulusid kokku (mõelda vaid, kui palju vaba raha lisanduks igasugu pensionisammastest loobumisest jne). Või iga 10 aasta järel (või mis iganes juhusliku ajavahemiku loosiratas võib valida) elimineerida kõik pensionärid, et ei oleks seda muret, et tulevikus läheb kogu aur sotsiaalhoolekandele.) Mis kasu on riigile sellest, kui kodanikud üksteist aitavad ja armastavad, sellelt midagi erilist ei teeni ja seetõttu ei saa riigiaparaati vajalikus mahus tööl hoida. Parem teha kodanikele potjomkinlust ja paar korda aastas kinnitada, kui tähtsad me teineteisele oleme, ja kui uhke ja hää ja eriline see on. Ja tehke lapsi (kellel pole tulevikku). (Mitte et kunagi mingit erilist tulevikku oleks, õnn seisneb väikestes rõõmudes jne.) Ja tundub, et võimalikust “positiivsest programmist” hoolimata on Vonnegut üpriski pigimusta nägemusega, võibolla seepärast tundubki lugemisel raamatus puuduvat muidu nii vonnegutlik mängulisus või naljakalt (mingis mõttes?) võõristavad hetked. Lihtsalt lame raskus, mis lähemal uurimisel lämmatab. Noh, aitab sonimisest. Minu arvates (who cares) pole see teos Vonneguti huvitavamate raamatute kilda kuuluv, aga kui väheke vaatepunkti muuta, siis leiab nii mõndagi mõtlemisainest.

Miks on juttu sellistest ajalehtedest nagu Ameerika Uurija ja Wall Street Journal (nt lk 98), kas ei peaks siis olema Müüri Tänava Ajakiri, et oleks nagu tõlkelt ühtlasem või nii?

ulmekirjanduse baas

Kurt Vonnegut – Kullisilm (2008)

On teatud osa kirjanikke, kel on peateos ja teised varasemad-hilisemad tekstid suurt midagi uut ei lisa – näiteks Vonnegut “Tšempionide eine”, Marquez “Sada aastat üksildust”, Sauter “Indigo”, Ellis “Ameerika psühho”, Eco “Roosi nimi” (jutt ei ole ühe-teksti-imedest nagu Kerouac “Teel”) - nende autorite teisi raamatuid võib lugeda ja üldjuhtudel on need normaalselt head, kuid lugejana ei teki enam ahhaa-efekti. Looming on kristalliseerunud ühes tekstis (või äkki on “viga” siinkirjutaja esmatutvuse tugeva mõjuga?). Vonneguti raamatutesse on mul kahetine suhtumine, ühelt poolt stiiliselt meeldib, teiselt poolt käib aegajalt ajudele hipilik jahumine ja enesekordamine. Raamatu lugemisel tekkis tunne, et pole nagu varem mõelnudki kui ameerika- ja ajastukeskne Vonnegut on, kas sellised raamatud ütlevad lugejale midagi näiteks 50 aasta pärast? Väike kahtluseuss närib hinge. Või ehk siiski, aines tuleviku americanaks?

Aga jah, raamatust endast ei oskagi suurt midagi kirjutada, on üks järjekordne... vonnegut. Saab jälle uue vaatenurga Dwayne ja Celia Hooveri loole. Inimesed kobavad ja plahvatavad või kustuvad eksistentsis.
Tundub, et lk 191 jäi tõlkija hätta ameerika sportmängude terminitega – pesapalli asemel oli Vonnegutil ehk mõeldud ameerika jalgpalli (quarterback vs pitcher), sest noh, pesapallis pole ründaval meeskonnal palliga muud tegemist kui et sellest võimalikult palju kokkupuuteta olla.

“ “Kõigile mu sõpradele ja vaenlastele Ohios. Tulge siia. Shangri-Las jagub kõigile ruumi.”” (lk 124)