Aarne Biin – Kõikide saladuste võti (2004)

“Aarne Biini teostes ei kohta jätiste ja pervertide väärastunud tegusid, võigast vägivalda ega ajuvabade tibide jahmerdamist. Ta eelistab kirjeldada tublisid, oma eluga toimetulevaid inimesi.” (lk 155)

Ülilühidalt ja ülbelt kokku võttes on see teos lugejatele, kelle noorus ja täisiga on möödunud nõukogude aja tingimustes ja kellele praegune aeg pole ikka see, millest ennevanasti unistati. (Veider mõelda, et Untki on samast põlvkonnast.) Raamat – mida reklaamitakse põnevikuna – siis sellest, kuidas umbes 60. aastane arvutispets kohtub viimaks oma teisikuga (kellest ta on kuulnud juba varatiinekana) – kah kuuekümnendates itimees – ja millised kriminaalsevõitu segadused – näiteks riigisaladuste müümine Venemaa tegelastele – läbi elatakse. Tegevuses on ka 30. aastane prostituutlike kalduvustega naine (kes on, teadagi, juba nii ohtlikus eas – pole abielus ega lapsi, oioioi), kellega peategelane platooniliselt kurameerib (mehe abikaasa elab kuskil Tallinnast väljas ja järglasedki täiskasvanud juba) või õigemini tunneb rõõmu noorest silmavaatest.

Põnevik, mis nagu siiski pole põnevik, sest põnevuse asemel on autoril soov tegelda kõivmihkelsonliku mälu-uurimisega, nii tolgendame (vabandust) päris tihedalt tegelaste minevikus (mingis mõttes hakkab mind vaikselt hämmastama, kui palju leiab kirjanduses rõhutamist, kui mõttetu oli nõukogude ajal elu linnadest väljas). Liiga palju, liiga pikalt, kuhu action jääb ja vereklimpide sadu – või selline ongi 60. aastaste põnevikulaadne elu, bussiga Tallinna ning vestlused ja kohvitamised? (Ok, see on lihtsalt õel ja lapsik torge.) Ja no järjekordsed meenutused nõukogudeaegse taagaga inimestele, et ikka kui palju maksis vorst (lk 89) jne (ma mäletan näiteks kooliajast, et mingi väike Rae õlu maksis 2.50 ja odavaim Bondi suitsude pakk oli 3.40 – aastail 1993-1994?). Autorile jääb pidevalt pinnuks silma tänapäeva moraalitus ja kuritegelikud kalduvused, sellega teenib ta kindlasti vanemaealistelt lugejatelt plusspunkte. Või pisut tülpinud ohke.

Kui raamat lõpule läheneb, siis nagu pinge ei tõusegi vaid jätkub omasoodu “tegelaste hingeelu sügavuste avamine” (tsitaat tagakaanelt), nojah, viimased 20 lehekülge läheb siiski tempokamaks. Minu turtsumise põhjustas see, et nii staatilist teksti ei tohiks põnevikuna reklaamida (kuigi tõepoolest – raamat algab raksakaga), tegemist on siiski tavapärasevõitu romaaniga, millel on ka põnevuse sugemeid. Muidu igati normaalne raamat, ent kujutan ette, et kui oleksin vanameelsem, siis see vanamees-semulik jutustamine meeldiks ehk enam.

“Abielurikkumine selles eas ja antud situatsioonis pole lihtsalt mingi kadestamist vääriv elamus, vaid veidi piinliku kontekstiga labasus, kuigi tänapäev fetišeerib loomulikult spontaansust ja otseseid füsioloogilisi mõnusid. Ülistatakse ikka seda, milleni hästi ei küünita, arvan ma.” (lk 105)

Eks see maitse asi ole, kas autor kirjutab endale või püüab lugejatele meeldida. Kui lugejatele, on lihtsalt jube kerge teksti kohta kohatult plärisema hakata.

Aarne Biin – Mees otsib naist (2008)

“Toas oli kaetud kohvilaud ja Sulo asetas selle nurgale pudeli magusat Portugali veini. See pudel üllatas ja rõõmustas Ireenet hoopis rohkem. Ta pani vaasi nartsissidega laua keskele ja pöördus mehe poole: “Kui stiilne!” Ta pidas silmas riietust. Sulol olid mustad püksid ja kõrge kaelusega valge kampsun, mille angooravillast pinda ilustasid sinihallid põhjapõdrad.” (lk 41)

Neljakümnendates mehel on stiilitunnet: “Peagi ta pääseski minema, kappas üle keskväljaku kaubanduskeskusse ja sisenes müügiboksi, kuhu tal senise elu jooksul veel kunagi juhust polnud sattuda. Jah, valget lihtsat tütarlaste puuvillpesu kuueteistaastasele keskmist kasvu tüdrukule. Särk ja püksid. Lisaks lihtne pesuriidest rinnahoidja, Jah, paluks ilusti pakkida, et kõlbaks sünnipäeval lauale panna.” (lk 56) – õnneks ta ei viinud neid asjandusi alaealisele ega pannud ka sünnipäevaks lauale, vaid ta täiskasvanud naistuttav sai kena alusriietuse.

Nali naljaks. Romaan räägib Sulost, kes on hiljuti lahutanud 13 aastat kestnud abielu ja peale mõningast hingetõmbeaega otsustab naissooga uuesti õnne proovida. Ta on kujutuslik arhetüüpne keskealine eesti mees – kuldsete kätega ja tervemõistuslik (ja ka klassikalise muusika ja kirjanduse austaja) – mees nagu kindel kalju. Kel vaid senises elus aegajalt viltu vedanud. Romaani jooksul näebki, kuidas ta on praegusesse olukorda välja jõudnud. Romaan on ajaliselt alates 2007. aasta kevadtalvest kuni 2008. aasta kevadeni (nt lk 155 on suisa kuupäev välja toodud), tegevus toimub mõneti irratsionaalses väikelinna õhustikus (nagu ka autori eelmises romaanis “Linna valitsemine”, kus toimus tallinlik mastaapne sahkerdamine). Lisaks arutlustele naistest ja õnnest saab heita pilgu ühiskonna varjupoolelegi.

“Naine oli kaissuvõtmiseks natuke liiga pikk, tema kukal ei mahtunud hästi mehe lõua alla. Sulo hingas paratamatult tema kaelale ja juustesse ning see pidi magajal kergeid judinaid nahal jooksma ajama. Niiviisi, otse unest ärganud, tajus Sulo erakordselt selgesti seda, mida päeval pigem aimas – seda mahedat rahu, mida naine enda ümber levitas. Ta tahtis nii olla ja jäädagi, aduda kehade puudutust ja hingata sisse seda lõhna. “ (lk 91) – ideaal ärkamisest igaühele, see hetk kui ärkad armsa kõrval ja tunned, et nii on hea; kui harva on võimalik seda kogeda.

Sulol on mõneti kummastav mõju tema voodikaaslaste eludele, ta suudab oma olemasolemisega nende eelnevaid suhteid letaalselt lõpetada – ühe endine mees viskub Sulo maja lähedal rongi alla ja teise naise abikaasa saab kaitseväe missioonil kaugel lõunamaal surma (lk 175, märtsis 2008 – loodetavasti ei tunne end keegi kaitseväest puudutatuna).
Raamatu lõpus saab teada, miks autor on peategelastele sellised nimed valinud (lk 181).

“Ta võis ausalt kinnitada, et ta oma väljanägemisest ei hooli, ja see kehtiski enamuse ajast, aga mitte sellistel päevadel, nagu täna. Ta teadis suurepäraselt juba mitukümmend aastat, et on nägus mees, ega jätnud seda eksponeerimata, kui asi seda vääris. Täna oli selline päev, ja see päev koitis enda väärilisena selge sinitaevaga. Ajanud jalga mustad viigipüksid, selga põhjapõtradega kampsuni ja peale musta nahkjope, ei hakanud ta juukseid mütsiga soengust välja muljuma. Ta vahetas taskusse puhta räti ja heitis pilgu peeglisse. Talle vaatas vastu keskmiselt kena keskealine mees, kes millegipärast oli õhevil.” (lk 177)

Ja põhjapõdrad kappasid happy endi.

eesti naine

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Aarne Biini järjekordne kaantevahe „Mees otsib naist”just naiseotsi misest pajatabki, lõpp mõnus, mees saab järje peale. Biin on endiselt sorav kirjutaja, ehkki „Linna valitsemine” oli märksa mõttekam.