Eduard Vilde - Suguvend Johannes (Jutustused II, 1953)

 

Et siis Vilde üsna terav pilge tolleaegse literatuuritsemise ja ka Juhan Liivi asjus (mõneti meenub Kitzbergi “Rahvuslik”). Nii on siin vaatluse all Johannes Käbi käekäik kodutalust Tartu ajalehetoimetusse. Käbi … on eriline oma enesehinnangu poolest ja eks see muidugi tekitab probleeme ümbritsevaga, kes ei suuda mõista luuletaja leegitsemist. Kuniks siis Käbi suudab end sisse suruda ajalehetoimetusse, kus ta järkjärgult tuntust kogub. Kuid luuleks on muidugi tarvis ka armuvalu …

Võib kujutleda, et omal ajal võis kaasaegsete jaoks olla Juhan Liiv õige tüütu nähtus - eks need luuletused on takkajärgi kena lugeda, aga igapäevaselt sellist vaimselt ebastabiilse (või kvaasistabiilne? alternatiivstabiilne?) isiku talumine võib olla päris tüütu. Eeva Park on Vilde ja Liivi kokkupuutest kirjutanud näidendi (aga selle sisu enam ei mäleta). Linnaelu võis tollal maainimestele ikka paista parajalt parasiitlik.

“Uus ajastik algas nüüd Johannes Käbile. Ihu ja hingega heitis mees paberi peale ja tindi sisse. Ta tundis eneses nüüd jõudu olevat suureks kuulsaks kirjanikuks saada. Seks osutusid kõik tingimused soodsaiks: ajalehed olid trükkinud mitmed laulukesed tema sulest, millest järgnes, et tal talent ei puudunud; ta nägi end inimestest võõriti mõistetud, pilatud, millest järgnes, et ta vaimusuuruses ja “omapärasuses” kõiki ületas, seega vastu läks suurele tulevikule; ja lõpuks - tal oli õnnetu armastus südames: see oli võie ta vaimu ajuratastele, see äratas mõtteid ja tundeid. –” (lk 160-161)

Urmas Vadi - Kus sa oled, Juhan Liiv? (Looming 1, 2017)

Päris huvitav interpretatsioon Liivi isikust ja tema loomest. Johannes on siis jumalapoeg, keda jumal tahtis saata Poolasse – aga võta näpust, poeg tahtis millegipärast sellisesse vaimupimeduse kantsi nagu Eesti. Ja sinna ta sai ning sinna ta jäi.

Vadi kappab läbi kogu Liivi teadaoleva ja senitundmatu eluloo; nii on vend Jakob näiteks luulekuulsuse nimel soovahetaja, lisaks esinevad mitmed vadilikud üleloomulikud olendid ja ilmvõimatud juhtumised. Kappame läbi Liivi luule märksõnad koos nende võimaliku sünnilooga. Ühesõnaga, Liiv polnud hull, vaid taevast pärit jumalapoeg, kes oli… üsna hull (aga võibolla mitte). Aga nagu öeldakse – võõrad maad, võõrad kombed, küllap see pädeb Vadi Liivilegi. Oleks päris huvitav teada, kui palju materjali sellest tekstist lavastuses kasutati.

Hiljuti ilmus LRis näidend, kus oli Liivil samuti tähtis osa – see polnud küll niivõrd reaalsusi segav kui Vadi näidend.

ISA: Ja ega me ise kah ei hooli enam kõigest sellest jampsimisest. 

LIIV: Miks siis? 

ISA: Nüüd tuleb vaadata, et hing sisse jääb. Kõik, kes on talukohad võla peale välja ostnud, kõik nad arvasid, et linade eest saab muudkui head raha edasi, et ilus elu ei lõppegi. Aga sittagi, lina läks odavaks ja ameeriklane on hakand vilja nii odavalt müüma, et parem pane oma vili põlema, kui… ah. 

EMA: Jah, meil siin lähevad talud järjest haamri alla. 

LIIV: Aga selleks teil ongi mind vaja! Kui enam midagi ei ole, siis on vähemasti luule. 

ISA: Sina, kurat, hoia oma suumulk kinni. Tööd on vaja teha, mitte lõugu lõksutada ja luuletada. Tööd, olgugi et selle eest ei maksa keegi mitte munnigi ja niikuinii võtavad talu käest. Aga ader on minu oma, seda nad mult juba ära ei võta! 

(lk 18-19)

laiapea

Eeva Park – Geeniuste algkursus (2016)

Näidend ajast, kui Vilde ja Liiv puutusid 1885. aastal töiselt kokku (mõned aastad hiljem kirjutas Vilde loo „Suguvend Johannes“ (mida ma pole lugenud), mis polevat Liivi rõõmustanud). Kuidas kaks algajat autorit oma töösse, kutsumusse suhtusid – piinatud geenius ja elamuselainetel seilaja. Ühe loome sünnib inspiratsioonist ja vaevadest, teisel aga elavast huvist ja käsitööoskusest. Eks see ole vana küsimus, et kui suur osatähtsus on andel ja töömurdmisel. Ühest autorist on 21. sajandisse jäänud mõned krestomaatilised luuleread, teisest mõned romaanid ja näidendid, mida heal juhul on koolis loetud. Üks läks lõplikult hulluks, teine elas aastakümneid aktiivset ühiskondlikku- ja kultuurielu (hiljuti ühes Loomingus oli sellest mõned artiklid). Vaevalt, et näidendi autor kumbagi tegelast otseselt vastandas ja sunnib lugejat valikut tegema – aga eks elujaatavam on kahtlemata Vilde otsingulisem põlemine (samas, ehk on näidendis rohkem esil Liiv – kuna ikkagi müstiline tegelane „Vari“ jms).

Mööda ei saa vaadata Jakob Järvist ja tollasest kontekstist. Mida tuleb ja tohib eesti lugejale anda (tsensuur ja tsaaririigi poliitika, eksole). Kuidas eestlast harida – kas rahvusromantiliselt või üldharivalt. Kas ilustada lugeja hinge ülevusega või harida vaimu kasvõi artikliga onanismuse kahjulikkusest. Eks paistab, et Järv püüdis (autori järgi) mõlemat vaatenurka ajalehes kasutada. Ja no muidugi konkureerimine teiste tollaste eesti ajalehtedega.

Park pole võtnud eesmärgiks luua puhtalt kultuuriloolist näidendit, siin on ka poeetilisem külg ehk „Vari“, mis saadab Liivi, omamoodi loomedeemon või midagi. See annaks justkui suurema kaalu Liivile... kui ta vaid poleks selline... nagu ta on (tõepoolest, millal kõneleb loojas geniaalsus või vaimuhaigus, kuidas sellele piir vahele tõmmata – kuidas olla kindel selles, et vaimuhaige loome vahendajad omakorda mingit oma värki ei aja, ei kasuta seda enda mingite ideede heaks ära?).

Nagu mitmed lugejad on juba blogides kirjutanud, jääb näidend mõneti killukeseks, poeetiliseks olustikupildiks, mis otseselt jalust ei raba. Tore väike lugemine kultuuriloost, ikkagi tuntud inimesed oma kuulsusrikka tee alguses jne.

sehkendaja

laiapea

Kevadelaulud. Põimik eesti looduslüürikat (1958)

Tulen, tulen! (Juhan Liiv) 

Paju otsast patsatas
lobjakuda,
lepa otsast latsatas
sula lunda. 

Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!
(lk 11)

Selline on vist bipolaarse inimese teguderohke periood:

Õnnelik päev (Aira Kaal) 

Mu hing on tulvil imesid.
Jah, täna
mul elav meri soontes lainetab.
Jah, täna armastan,
jah, täna elan,
mind õhk ja päike kargelt joovastab. 

Kõik õnnestub mu käes, mis ette võtan...
Ma teisi heasse tujju kehutan.
Kõik leian kodust, kellele ma külla tõttan,
klaas, millest joon, see üle vahutab. 

Silm peegeldab mul sinitaeva lappi
ja puhast taevast tunnen igas hingetõmbuses.
Kel raske on, see kutsugu mind appi,
ma muudan vaevad naudinguks
ja mured lembuseks! 

Sest mul on täna imettegev võim.
Ma kindlamini armastada võin
just seda, mis teis kõigis paremat.
Ja ma ei eksi, nagu varemalt.
(lk 51)

See tekst lõppeb puändiga – tõsi küll, puändina näib see pigem praeguse luulekogemuse põhjal lugedes, kaasaegsetele oli luuletuse selline ülesehitus ehk üpriski tuttav.

Kevad lindudega (Debora Vaarandi) 

Nüüd suitsevad veed ja veed,
ööd nendest helisevad.
Ja mööda märga, rõõmsat teed
me juurde tõttab kevad. 

On tähtsaid tellimusi talt
ja palju töid me lastel –
kuldnokkadele usinalt
nad löövad pesakaste. 

Hea laululind, ükskõik kus maalt
sa tuleksid me juurde,
eest püüniseid ei leia sa,
ei trellitatud puure. 

Aed varsti haljendama lööb,
me hoolitsetud, hoitud.
Siin leidub kõikidele tööd
ja poegadele toitu. 

Sest meil on võimas rahumaa,
ta võitleb rahurindel.
Seepärast hoiab, kaitseb ta
ka kevadet ning linde.
(lk 52)

Juhan Liiv – Vari (1966)

Hirmus lugu orvust, kes võinuks saada eestlaste oma luuletajaks, ent kes vitsutati mõisas nõdraks. Süüdi on – olud. Kuussada aastat orjapõlve (tegevus toimub 19. sajandi esimeses pooles), maarahvas on vaene ja väeti, sest ta on alla surutud. Aga vaikselt on jõudmas valgustusaja mõjud maarahvanigi – viimaks on peale usukirjanduse eesti keeles muudki kirjavara ilmumas, kuigi see on puine, saksalike mõjudega. Mis veel tähtsam, on mõned härrasrahva mõtlevamad pead, kes arvavad, et vabamate talupoegadega oleks võimalik mõisades rohkem kasumit teenida; ent raske on härrasrahva traditsioone murda, teoorjus tundub mugavam.

Aga jah, see on kurblik lugu Villust, kes kasvab orvuna vanaema hoole all (pidades teda küll emaks). Vanaema sureb, naaberküla heatahtlik pere võtab poisi enda kasvatada (nende endi poeg on mõisas teenimas). Villust sirgub tubli noormees, keda pealegi kasuvend on õpetanud lugema ja kirjutama. Ta jääb silma kohaliku mõisa noorperemees Hugole, kel muidu mõttes parandada külarahva eluolu. Hugo abil avastab Villu hariduse võlumaailma, ta tahab kirjalikku eesti keelt suupärastada (mis tarvis kuulab salaja pealt teomeeste öiseid jutuajamisi), ta jõuab koguni ajakirjanduses luulet avaldada (ikka sellest kohinast, mis lapsepõlvest saati Villu meeli vallanud!), ent siis, peale teomeeste öist käkki mõisa rukkipõlluga, satub ta mõisa vanaperemehe viha alla ning õrn, aval ja aus hingeke vitsutatakse nõdraks.

“Videvik on käes. Tugevamini mühab tuul, sügavamini kohab Peipsi. Lapse näole ilmub jälle seesama vanakese tõsidus, silmadesse jälle seesama otsiv vaatamine. Ah, see kohin on nii kutsuv, nii ustav, nii igatsev, et see haiget teeb.... kui nüüd, kui nüüd ometi seda metsa ees ei oleks...” (lk 17)

Mis siin teose ideelisest poolest ikka jahuda – kui anda vähegi võimalus, siis saab eesti rahvas vaimult vägevaks. Teatavad vabadused ja valikuvõimalused tõstavad tootlikkust. Inimesi tuleb kohelda võrdselt, ka luuavarrest võib tulla pauk.

Huvitav, kas see jutustus on senini koolides kohustuslikuks kirjanduseks, see võib noortele ikka päris puine lugemine olla (jajah, raamatut tuleks hinnata kirjutamisaja kontekstis jne). Kuigi tõepoolest, Liiv kirjutab aegajalt päris sugestiivselt.

danzumees

Juhan Liivi luuletused (1919)

 Kord aastas tuleb ikka Liivi lugeda ja senitundmata poeesiat avastada.

Sest, miks mitte.

Ei näe enam! 

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju valgust oli vaadata,
siis kadus usku ja kadus valgus ka -
ei näe enam! 

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju oli tunda korraga,
rind põles, leekis õnnes lõpmata -
ei tunne enam! 

Ma olen rumal, ma ei mõista enam:
mul paistis selgus tähtepiiri alges
ja merepõhi näitas päikse valges,
kuid kõik läks pimedaks, kui süda kalges -
ei mõista enam! 

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju valgust oli vaadata,
siis kadus usk ja kadus valgus ka -
ei näe enam!
(lk 15)

Vask oli taevas mu üle

Vask oli taevas mu üle,

maa põudne, kumisev raud,

ja ise kõndisin ümber

kui vankuv, elav haud.

(lk 17)

Lilleleid. 

Küll oli ilus lilleleid!
Naerateleb päikserind.
Lilleleidja kenam neid -
lilled on nad mõlemad,
päiksepaistel põlevad,
hüüdvad vastu: vaatke mind!
(lk 40)

Juhan Liiv – Elu sügavusest (1934)

Liiv räägib asjadest nii, nagu need on.

TÖÖ. 

Kui sul kedagi ei ole, keda armastada, omaseks nimetad, isa, ema, venda, õde, naist, last, ja kui sul ka midagi ei ole; aga midagi soovimatut küll on: kahtlustus kuidagi su pääl, inimeste halb arvamine sinust, halb jutt jne., - siis vali enesele üks omaks, kes õige truu sõber:
Vali töö!
Tuima meele rammetuses laisaks jäänud käed hakkavad vastu tahtmist tööle, vaev, uskmatu, kõva, puine, katsub pilkavalt naeratada – nii osavõtmatu on ta kõigile – nad harjuvad, enne vastu tahtmist, uskmatult – siis – läheb, läheb, aegamööda!
Julgust tuleb aste-astmelt.
Sirgemaks hakkab keha jääma, kärmemalt süda tuksuma. Tervemalt, soojemalt.
Sina usud, sina loodad.
Sina hakkad armastama. Iseennast. Iseennast enese töös. Ja suur on see, keda sa armastad, suuremat inimestel ei ole kui tegu. Kahtlus, heitlus, võimetu tervis, väsinud tõearmastus, pleekinud ilutundmus, uinakusarnane aus meel, nüriksjäänud meelteuinakusarnane aus meel, nüriksjäänud meelteteravus – nad on üles tõusnud töös, kujuks saanud, elavaks, nähtavaks.
Enese töös oled sa üles tõusnud.
Tema armastab sind, sinu töö, sina teda.
(lk 38)

KAKS JA ÜKS. 

Elutumast asjast ei saa elulist ja mõttetusest mõtet. Mitte millestki ei saa mitte midagi, õigem, kui elul mitte midagi tema enda sarnast algoluks ei ole – olemist, milles elu, olgu nii väikselt kui iial mõelda võib – kui säärast vähe elupeitvat olevust mitte ei ole, ei või ka elu tekkida. Nõnda oleks õige otsustada. Ja küll ongi. See olevus, millest elu tekkis, pidi ise kuidagi elama. See, millest mõtleja sündis, pidi ise mõelnud olema.
Siis peab looduses enne inimlikku elu elu ja mõtlemine olnud olema.
Animaalne ja zooloogiline elu muidugi juba on eelkäijad.
Loodus elab, loodus mõtleb, teisiti otsustada ei saa.
Kuidas loodus seda teeb, kuidas ta ilma eluta ja mõtteta, inimlikus mõistes võetud, seda teha saab, on suur, sügav saladus. Nii suur, et inimene seda kätte ei saa. Ja küll, et ta ise ainult üks osa on sellest kõigest, millest ta saadud ja mis enne teda olnud. Osa ei või tervet, enese eelolusid, lõpmata edasivältavat iseennast läbi näha, teda kõike tunda, kõige üle valitseda; ainult osa üle ja ka veel osati osa üle, sest et ka tema kõige viimane mõte, tees, siiski ikka sellesama protsessi pikendamine on, mis temalt küsimata, teda ennast kaasa tõmmates, arenema saab. Ta töötab teisele ega tea, mispärast või kuidas see sünnib. Kõikolevuses ei ole tema iseseisvam kui rakukene meie ihus. Ka see elab ja talitab juba laias iseseisvuses. Tema, inimene, on kaasakannataja, kaasaolev, kaasamõtlev. Teda tõmbab elu kaasa, ta ei näe seda oma igavest sünnitajat. Nii ainetpidi, nii mõtetpidi ripub ta temast ära. Peavad nad, aine ja mõte, mateeria ja vaim kusagil üks olema? Nõnda peab see kusagil olema. Keda teda siis armastada? Vast: vaim aines, hing mateerias.
Kumba ülemaks nimetada?
Aga siin ei ole enam kaks, vaid üksainus.
(lk 81-82)

KUI MÕTTED SIND KISUVAD KUI PUREJAD KOERAD... 

Kui mõtted sind kisuvad kui purejad koerad, ja kui nad su ümber kisendavad kui kiskjad koerad, siis kihuta nad julguse kepida enesest eemale.
Sest nad on küll sinu mõtted, aga siiski mitte sinu mõtted: Neid on teised inimesed ja ajaraskused sinus liikuma pannud, nagu tuul merelained liikuma paneb.
Nad on neid lainetena liikuma pannud ja lained sinu pääle saatnud.
Nad on ilma elu lained, neid on sinu pääle saadetud, nagu küti koerad hirve pääle:
Kui mõtted sind kisuvad kui purejad koerad, siis kihuta nad kui koerad kepiga minema!
(lk 101)

Juhan Liiv – Rukkivihud rehe all (1964)

Kevade puhul üks rõõmus värsijoru:

“TULEN, TULEN! 

Paju otsast patsatas
lobjakuda,
lepa otsast latsatas
sula lunda. 

Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!”
(lk 11)

Aga tegelikult, sünge valikkogu Liivi luulest, morn on see luulemelu. Ja muidugi Laretei illustratsioonid, need litsuvad hinge kahe märja kivi vahele lõdisema.

“KOER 

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi...
Ei olnud neid tarvis kellelgi, -
nad ära uputati. 

Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba.”
(lk 56)

“TULE, ÖÖ PIMEDUS

Tule, öö pimedus,
võta mind sülle. 

Minu päike ei tunne mind,
öö jäänd mulle. 

Ainust tähte sääl pole,
minul on kole. 

Varja mu üle.”
(lk 64)

Peeter Grünfeldt – Mälestused Juhan Liiwist (1920)

Et siis mälestused Liivist, aga ühtlasi saab ka kena ülevaate Grünfeldti ajakirjanduslikust karjäärist ja muidu pereelust.

Politseiriik anno 1893:

““Kellest sa ometi räägid, Liiw?” küsime meie.  

“Kellest, kellest?” wastab Liiw. “Ei tea, kellest küll muust kui politseinikkudest! Ühed neist walwawad mind maal, teised walwawad ja salwawad ja halwawad mind linnas. Mine, kuhu tahad, ikka on nemad sääl risti tee pääl ees. Tee, mis tahad, aga lahti neist ei saa! Tulin maalt üsna salamahti ära, et nad mind ei näeks. Walisin üsna kõrwalised teed. Aga kuhu sa ikka lähed? Jõuad linna, juba tema ees. Seisab Peterburi mäe all ja wahib ja wahib, naerab ja irwitab! Tulen temast rahulikult mööda: tema pöörab ka ja wahib mulle järele, wahib ja irwitab! Ptui, kui häbemata! Homme päew lähen politseimeistri juure ja küsin järele, miks ta mind oma sulastel igal pool luurata laseb! Sedawiisi ei wõi enam elada!”

Nüüd teadsime kurba tõde, mis Liiwiga oli juhtund: tema põdes taga-ajamise haigust, see tähendas idee fixe, nagu ei jäetaks teda kusagil rahuse, waid lastaks teda igal pool politseinikkudel walwata.” (lk 21-22)

Kuidas Suur-Eesti ideed ellu viia:

“Siis, äkitselt, pööris ta otsekohe minu poole ja pajatas: 

“Tead, Grünfeldt? Ma olen selle asja üle nüüd põhjalikumalt järele mõtelnud ja otsusesse jõudnud, et see nii ei lähe! Mulle pakutakse juba ammu Rumeenia krooni. Aga et ma juba Poolamaa kuningas olen, kelle wastuwõtmiseks Warssawis suuri pidustusi ette walmistetakse, siis ei wõi ma Rumeenia krooni enam wastu wõtta. Lubasin selle küll juba Söötile, aga nüüd, siin sinu laua ääres istudes ja nähes, et sul lapsed on, kellele kindlat tulewikku waja, küsin ma: mis teeb Sööt kui üksik wanapoiss Rumeenia krooniga? Ei. Temale ma seda nüüd enam ei anna. Ma annan ta sulle!” 

Jälle wahtisime üksteisele üllatatust otsa.Siis ütles mu abikaasa:“Täname, herra Liiw! See kulub ära. Siis saame kord ometi ka kuninglikult kõhud täis süüa ja hästi riides käia, mis ajakirjanikuna mõnikord wõimatu on!” 

Wastus meeldis Liiwile; ta naeris waljusti ja hääsüdamlikult.” (lk 28)

1911:

“Kui ma Tapal, kus rong pikemat aega peatas, puhwetisse läksin, nägin Liiwi rongi ees uhkelt, pää püsti, edasi ja tagasi jalutawat. Nähtawasti etendas ta oma waimus parajasti Poolamaa kuninga osa, kes minusuguse hariliku pääle wõis ülewalt alla waadata.
Minu küsimuse pääle, kas ta minu seltsis puhwetisse ei soowiks tulla, wastas ta õlgu kehitades ja majesteetlikult:“Ei ole aega!”Siis pööris ta lühidast mulle selja ja jatkas oma jalutuskäiku.” (lk 32)