Hella S. Haasse - Uruq (2022)

 

Lühiromaan Hollandi koloniaalvalduses Indoneesia elust kahe maailmasõja vahel, seda nähtuna läbi seal sündinud hollandlasest poisi silmade, kes elab isa juhitavas teeistanduses ja kelle ainsaks sõbraks on temavanune kohalik poiss. Lugu ongi omamoodi sõprusest, kus hollandi päritolu poisi silme läbi näeb siis kohalikku elu - autor pole andnud talle kõiketeadjat pilku või tagantjärgi tarkust, vaid just selline lapse või hiljem nooruki mikroajalugu, tema vaatepunkt oma perele ja kohalikele, tema aastatepikkune sõprus Uruqiga, nende koht kohalike, segavereliste ja kolonistide ühiskondlikus suhtes.

Loogiline, et selline sõprus on pinnuks silmas kõigile, aga enam sai seda muidugi tunda kohalik, kelle kohaleidmine on hulga keerulisem kui kolonistist järglase oma - ning eks sellest lähtuvalt on ka nende noorukiks sirgumise järel hoopis erinevad suunad ja paratamatu võõrandumine (muidugi, kui paljudel üldse kestab sõprus lapsepõlvest nii kaugele?).

Ei saa öelda, et oleks kolonialistliku tekstiga - see lihtsalt kirjeldab, hinnanguid andmata, kahe poisi sirgumist sellistes oludes; tõesti omamoodi mikroajalugu, seda siis kolonistist poisi silme läbi. Omaette nähtus on keskealine naine Lida, kes Uruqi oma hoole alla võtab ja püüab teda suunata arstiks õppima, aga siin juba segab vahele Teine maailmasõda ja selle järellainetus.

Lidale vastukaaluks on peategelase suhe oma vanematega - või õigemini selle äärmine formaalsus; midagi nii … sisutühja polegi nagu ammu kohanud. Algul kaob ema, seejärel isa, peategelasel pole nendega muud sidet kui puhtalt formaalne järglasesuhe - mitte et ta enamast üldse puudustki tunneks. Näis, kas sellestki võiks midagi sümboolset välja lugeda.

Johan Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid II“, AS „Kupar“ (1994)

Teises osas, mis on jätkuvalt 30ndate aastate tõlke redigeeritud versioon, leiavad neli laevapoissi (või täpsemalt, 2 laevapoissi, 1 kokamaat ja 1 botteljeemaat) end täpsustamata kohas Sumatra saare rannikul, mis tänapäeval võiks ju tähendada kena puhkust Indoneesias. Kuna eelmise osa lõpus läks veiseost kohalike külaelanike käest üsnagi hapuks, satuti neljakesi ülejäänud meeskonnast lahku. Pärast edukat põgenemist selgus lisaks veel kurb tõsiasi, et esiteks oli Jullatäit merehädalisi tabanud verine rünnak kohalike poolt ja teiseks olid nood seepeale koos paadiga edasi Jacarta suunas purjetanud ja nõnda ei olegi meie nelikult maisest varast suurt muud kui seljariided, mõni taskunuga ja paar õngekonksu, aga see eest on neil olemas üksjagu pealehakkamist ja osavust ning tolle sulekurnajast Rolfi peas leiduvad teadmised kohtade geograafilisest paiknemisest. Ega siis muud, kui teele! Esmalt lihtsalt kaugemale vaenulikust külast, siis asjaolude sunnil matkale läbi sisemaa, piki jõgesid ja mägimaid ning kõige viimaks parvele, sest Rolf teab, et suunduda tuleb kagusse, üle Sunda väina Jaava saarele ning Bataaviasse (tänapäeva Jakarta, enne hollandlaste aega Jayakarta).

Selles osas figureerib tõepoolest üsna värvikalt ka duriani nimeline puuvili oma jõleda leha kuid maitsva sisuga. Küll nopitakse seda puudelt ja süüakse, küll kirub hiljem üks kõrvaltegelasist saadana jõmpsikaid, kes on võtnud magamistoas salaja duriani süüa ning kogu maja haisuga ära reostanud.

Sumatra rännakul puututakse üksjagu kokku ka kohaliku rahvaga, alustades muidugi nende põgenemisele kaasa aidanud Dolimaa nimelise tütarlapsega, kes ilmselt noorte hollandlaste vastu sümpaatiat tundes ei võinud mitte neid kurja saatuse kätte jätta, kuid kes siis selle tulemusena ei julge kodukülla naasta ning suurema osa matkast meie seltskonnaga kaasa teeb ja nõnda tule tegemist ning söödava kraami leidmist ja riisi vaaritamist õpetab. Seltskonna dünaamikas on ta selline daam rüütlite seltskonnas, kes ikka kohmetuid žeste põhjustab, ning kui ta oleks otsustanud lõpuni kaasa tulla, oleks talle parvele kindlasti ka eraldi kajut ehitatud. Veel kohtutakse ühe nutika ja osava ning musikaalselt andeka kohaliku poisiga, võideldakse pantriga ja tõmmatakse üksjagu õnnetul kombel poolkogemata haneks nõidtohtrit, kes ometigi Padde surmasuust päästab – sest ei puudu ka troopiline palavikutõbi. Oh neid kalu, kookospähkleid, tuvisid ja puuvilju, mida ohtralt nahka pistetakse. Oh neid leotavaid ja tulvavaid vihmu ning seda kõrvetavat päikest, mille all vantsitakse.

Kui eelmises osas oli vast rohkem esikohal Hajo sõprus Rolfi ja Paddega, siis selles osas kerkib tugevalt esile Harmeni ja Padde nimeline koomikuteduo. Või eks Harmen joonistub ka muidu tugevamalt välja. Alati lõbus, pealehakkav, suuremeelne ja teisi aitav, kuid samas ka tormakas ning põikpäine. Igal juhul on Harmeni ja Padde vaheline norimine ning nääklus päris lõbus ja üldse on tegelaste omavaheline dünaamika mõnusalt paigas. 

Lapsepõlves sai vist esimest osa kõvasti rohkem loetud, sest teine osa ei tulnud just väga tuttav ette, kui aus olla, siis mõnevõrra tõmbas lugemise edenemisel pidurit ka Sumatral rändamise osa, tagantjärgi mõtlen, et malbeks printsessiks taandamine ei mõjunud Dolimaale kui tegelasele just hästi, ent parve ehitamise, Harmeni ja Padde kalastuskisma ning üle Sunda väina purjetamise osa pani asjad jälle hoogsamalt käima. Edasi tuleb pisut kohalikku linnamelu ja loomulikult hulk liigutavaid taaskohtumisi endiste laevakaaslastega.

Kolonialistliku ajastu hõngu ning kõikvõimalike eksootiliste maade müstilisuseoreooli kumab kenasti läbi pealuuloost. Harmen keeldub kategooriliselt sõitma laevaga, millel on pealuu, aga lepib rahumeeli selgitusega, et see on araablase pealuu, mitte inimese oma. Eks tuleb lugemise alguses ära märkida, et tegevus toimub 17. sajandi esimeses pooles, sestap pole ka ime, kui laevadel (ja mujalgi) ihunuhtlus normiks on, ei üllataks ju kedagi näiteks galeeriorjadest rääkivas raamatus piitsa figureerimine.

Kui seltskond tagasi Hollandisse jõuab, siis tekib natuke tunne, et see Hollandi olustiku kirjeldamine tuleb ikkagi autoril kõige ehedamalt välja – näpistav külm, uisutades vahemaade katmine, tögamine kõrtsmike, peavarju pakkuva taluniku ning sõbraliku möldriga. Kõige viimaks magus kohtumine kodustega, millesse segatud kibe vajadus hukkunud meeskonnakaaslase emale teated ja teenistus kätte viia.

Vaikus. Õngekorgi vahtimine.

Viimaks … seal liigub midagi! Harmen haarab, pilk korgis kinni õngeridva.

„Kas  l a s e d  lahti?“ ähvardab Padde.

„Sssst! Ma ju aitan sind.“

„Sa ütlesid, ma pidavat üksinda õngitsema!“

„Hea küll, siis õngitseme kumbki üksinda!“ Harmen rebis Padel õngeridva käest. „Nüüd said oma tahtmise, sina käperdis! Õngitse aga nüüd pealegi üksinda!“

Lärts! sai Harmen ühe vastu vahtimist. Ta põsk punetas. „See oli sulle!“ seletas Padde veel lisaks.

Harmen pööritas silmi. Ta ei söandanud näkkaja kala tõttu õngeritva lahti lasta ja Padde järeldas sellest liiga ruttu, et Harmen on kõrvalopsu tänulikult vastu võtnud ja vaikib vaid sellepärast, et liigutusepisarad nöörivad tal kõri. Padde enda meelepaha oli plahvatanud ja sellega oli ta viha haihtunud. „See on suur!“ sosistas ta sõbralikult Harmenile. „Ära tõmba liiga ruttu, ma näen korgist, et see on suur!“

Harmen vaikis; ta vahtis korki, nagu oleks see ta vihavaenlane.

Lupsti! lendas kork vee alla. Harmen tõstis järsult ritva ja tõi nähtavale suure kala, kuid kavalal vee-elanikul, kes juba poolenisti veest väljas oli, läks korda end konksust vabastada, ta lõi sabaga nagu kala kunagi ja sukeldus tagasi oma veteriiki. Poisid võisid suu puhtaks pühkida.

„Sa kiskusid teda liiga ägedalt!“ leidis Padde. „Sa oleksid pid…“

See oli Harmeni enese süü, et ta ei saanud enam kuulda, mida ta oleks pidanud tegema, et kala kaldale toimetada. Sest veel enne, kui Padde jõudis oma sõnadega lõpule, viskas Harmen õnge maha, sööstis Paddele kallale, tõstis ta pea kohale ja virutas vaese poisi, kes endal mingit süüd ei teadnud olevat, kalale järele. (lk 122-123)

Johan Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid I“, Kupar (1994)

Seda raamatut sai lapsena ikka korduvalt loetud ja isa käest tellitud, et seda linnaraamatukogust jälle koju toodaks ja nüüd, pärast paljusid aastaid on mul siis isiklik raamat, mõnevõrra küll oma võlu kaotanud, aga siiski!

Mida ma muidugi põrmugi ei mäletanud, on raamatu alguses olev kommentaar tõestisündinud loo kohta – kellel siis ikka aega igasuguseid eessõnu ja muud säärast lugeda oli. Nimelt olla Bontekoe meresõit hollandis (olnud) suisa fenomenaalse viltuvedamise sünonüüm ja kogu raamat põhinevat päris-Bontekoe pooleleheküljelisel logiraamatusissekandel, mis pidi siis kogu kaheraamatulise seikluse mõne lausega kokku võtma? Nüüdsel minul on küll kahju, et seda sissekannet ennast pole eessõnale juurde pandud, kuigi, Wikipedia teavitab, et kapten Bontekoe andis oma ebaõnnestunud reisist Java saarele suisa terve päeviku välja, mis oli omal ajal ka võrdlemisi populaarne lugemine. Sellest võib siis järeldada, et mainitud pool lehekülge on see, mis laevapoiste saatust kirjeldab.

17. sajandi meresõit on igal juhul üksjagu põnev lugemine ja kirja pandud parasjagu lastesõbralikult, alates Bontekoe isalikult sooja suhtumisega kogu kirjusse laevapoistekampa ning lõpetades erinevate meeskonnast leitud sõprade toetusega, mis muudavad meremeeste üksjagu julma huumori ning laeva kitsad ja karmid olud lõppkokkuvõttes võrdlemisi noorukisõbralikuks.

Esimese osa algab talvises Hollandis, kus peategelane Hajo oma ustava sõbra Paddega unistab, et ta võiks sõita merd nagu kadunud isagi. Padde muidugi meresõitmisest ei unista – temal on kindel plaan minna onu juurde õllepruuliks, ehk siis kindla ja mugava ameti peale –, aga Hajo on proovinud juba sajas erinevas ametis õpipoisirolli, sest ega 14-aastaselt on viimane aeg ameti peale saada, aga mis rahutule seiklushimulisele hingele ei istu, see ei istu. Ajaviiteks jääaukudele lesta virutama minnes kohtuvad nad aga salapärase Rolfiga ning ühtlasi kuulevad kipper Bontekoest, kel plaanis Ida-Indias startida ning Hajo võtab julguse kokku oma ammuse unistuse nimel ja läheb kapteni jutule…

Edasi toimuvad reisivalmistused, emad pühivad murelikult silmanurgast pisaraid, sõpradega tuleb hüvasti jätta ning ustav sõber Padde sekeldab mõnevõrra koomiliselt kõiksugu veidra träni kokkuotsimisega, et eksootilisel maal kohalikega millegi eest vahetuskaupa teha oleks.

Lõvijagu esimest köidet veedetakse merel – laeval Nieuv-Hoorn. Tutvutakse meremeeste karmi huumoriga, leitakse sõpru ja vaenlasi, õpitakse laevapoisiametit ning tutvutakse laevaelu erinevate külgedega, elatakse üle skorbuut, torm, tuulevaikus ja lõpuks ka laevahukk, et siis viimane ots raamatust paatides ulpimise, maani jõudmise ja pärismaalaste ning kohaliku loodusega jageleda. Alles esimese osa lõpuks leiavad laevapoisid end päriselt omapäi, et teises osas siis puhtalt enese tarkusest teed lõppsadamani otsida.

Ah, jaa ... enne seda va laevahukku jõuab seltskond külastada ka Reunioni saart ning anda oma tagasihoidlik panus dodo nimeliste tuviliste väljasurnuks söömisse. Mina sain jällegi teada, et dodo teine nimetus on dront ... mõelda vaid, ma polnud kunagi osanud dront Edwardist (Muumilood) sellist seost kahtlustada. Kuigi, tegelikult meenub mulle nüüd, et "Angerjaevangeelium" sisaldas samuti seda minu jaoks uut nimekuju. Eks muidu oli seal ka pisut eksootilist gurmeed nagu flamingokeeled ja siis mõningaid tuntud ja tundmatuid puuvilju. Tõlkelooliselt on jällegi huvitav täheldada, et tegu on 1933. aastal ilmunud tõlke redigeeritud kordustrükiga, kui õigesti aru saan. Uued olud lõid võimaluse armastatud noorpõlvekirjandust uuesti välja anda, küllap on selliseid raamatuid üksjagu). 

Sihtgrupp kuulas ka, alguse vähe pikematest kirjeldustest hoolimata, lõpuks ikka huviga.

„Kipper! Meeskonnaruum on vett täis!“

„Siis tooge ämbrid!“

Igast küljest kanti ämbreid kokku. Aga enne kui maadid hakkasid vett tõstma, lõhkusid nad suurte haamritega pilbasteks meeskonnaruumis edasi-tagasi paiskuvad kastid, mis ähvardasid neil jalgu murda. Siis moodustati meestest kahekordne rida; ämbrid liikusid käest kätte. Vahetevahel lendasid maadid laeva kõikumise ja tampimise tagajärjel ämbriga pikali; nagu kassid ajasid nad end jälle jalule ja poole tunni pärast oli meeskonnaruum kuiv. Ka augud olid kindlustatud. Neile olid kahekordsed luugid ette naelutatud.

Kõik purjed olid koristatud, kuid nüüd loopisid lained laeva sedavõrd, et kõik ähvardas puruneda pilbasteks. Kakskümmend meest heiskasid, hambad ristis, uuesti ühe purje üles. See vähendas pisut kõikumist.

Väsimusest tuigerdades langesid mehed oma märgadesse koidesse.

Torm kihutas enda ees jääkülma vihma, mis peksis laksudes vastu laevalage, tegi ähmaseks piiri mere ja õhu vahel.

Laev võttis kursi vesti.

Idas koitis läbi vihmaloori sünge hommik. (lk 96) 

Willem Frederik Hermans - Hoitud maja (2021)

 

Tõesti painajalik ülesvõte inimese tühjusest, lagunemisest, sõjast. Niisiis sinust ja minust ja meist, kui kultuur ja kombed maha nühitakse. Või midagi.

Eks sellise loo puhul tahad ikka, et saaks kuidagi peategelast ülendada. Aga ei saa hästi. Või no saaks, kui tahaks. Ent siis tekib küsimus, et kas ma ikka olen sina. Või ma ei tea. Kuidas mina saan otsustada.

Ja no kellest siis võiks viimaks kahju tunda - kaladest, aretajast, maja omanikust ja ta naisest, kolonelist. Peaaegu inimvihkajalikud valikud (jajah, loogika valiks ikka tsiviilisikud ja kaitsetud elusolendid). Või siis partisanid ja natsid. Kah võimalus. Kah olid millalgi inimesed.

Lugu polegi otseselt Teisest maailmasõjast, samahästi ükskõik millisest loomastunud konfliktist, mis nühib tsivilisatsiooni maha ja asendab ainult ellujäämisega. Kui loomastumine tähendab ikka seda afektiseisundit, kus elaja enesekaitserefleks läheb bersergiks kätte. Muidugi, mis õieti viib selleni ning keda-mida õieti siis süüdistada, kes on ohver. Kukk või kana, noor või vana.

Et jah, mõtlemapanevalt meisterlik tekst. Visuaalne, filmilik.

“Siis tõusin istukile, seljaga naise poole ja toetasin lauba käte vahele. Sellest liikuva nahaga kaetud luisest kausist kõik pärit ongi: teised inimesed, maailm, sõda, unenäod, sõnad, teod, mis tulevad nii iseenesest, et inimene ei kujuta ettegi, et oleks kunagi olnud võimeline järele mõtlema; nii iseenesest, nagu oleksid inimese teod maailma väljamõeldis. Selleks on vaja teist pead, et mõista, mis see üks pea on, kuid minul ongi ainult üks - see siin, minu käte vahel, hoian seda niisugusel moel, nagu inimene mitte kunagi mitte midagi muud ei hoia. Ometi, kui õpetatud mehed nii ei väidaks, siis ei teakski, et pea on midagi muud kui käsi või jalg.” (lk 26)

loterii

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Willem Frederik Hermans „Hoitud maja“, SA Kultuurileht (2021)

Köitva poeetilisuse ja vahetu toorusega kirjutatud mikrokosmoslik lühiromaan inimesest sõjas. Ainus probleem on, et kui olla järelsõna ka läbi lugenud, siis valgub suu vett täis, sest mida siis öelda 48 lehekülje kohta, millest juba sadades lehekülgedes analüüse ja teadustöid vorbitud? Aga noh, las nad siis olla vorbitud ja las jooksevad kõik need lõputud kihid ja viited ja tähendused hanilugejal selga mööda maha – tegelikult on ju ülimalt suurepärane ja tegelikult peamine, kui tekst on lihtsalt vahetu lugemiselamusena mõjus ja seda „Hoitud maja“ kahtlemata on, kuigi sõjavõikused pole kahtlemata minu meelispalade seas.

Suur roll on siin kindlasti justnimelt sellel poeetilisel, katkendlikul ja hüplikul stiilil koosmõjus väga inimlikult vahetu vaatepunktiga, mis täpselt samasuguse iseenesestmõistetavusega käsitleb nii sümpaatseid ja lihtsaid asju nagu janu, turmtule juhuslikkuse põrgu ja soe vannivesi ning illusioon ilma ühegi pretensiooni ja suurema pilguta rahust ja pelgupaigast, kui ka kõhklematust tappa, hävitada olla loomulik osa mingist leerist ja kogumist, sedamööda, kuidas vood kannavad.

Selles näib olevat paras annus suhtelisust, halb ja hea on mõlemad inimese olemise loomulik osa ja isegi kui tundub, et võiks saada selgelt liigitada, siis kihid ja tasandid ja mastaabid on nii vastandlik võrgustik – teate küll, ka massimõrvar võib parditibud üle tee aidata jne. Eks muidugi siin lähevad asjad lõpuks ikka kaose ja mõttetu hävingu suunas, aga kui tahta sõjast kirjutada, siis ei tundu ka just palju variante olevat. Midagi unenäolist ja lummutislikku on ses loos, sest sõdurist peategelane on justkui ootamatu lummutis mingis painajas, kus asjad ja inimesed ootamatult ilmuvad ja kaovad uttu (kuidagi teatrietenduslikult mõjub see tekst, ometi olemata näidend) ning reaktsioonid selle halastamatu kulu peatamiseks, välja astumiseks ei kanna vilja, ainult hapuks lähevad, ning hapuks oleks läinud sõltumata valikutest hea-halva skaalal, sest ei päästa ei hävitamine ega püüd säilitada, ellujäämine on ainus võimalik mõõdupuu…

Mine sa võta siis, millised püünismiinid selles normaalsuse illusioonis tegelikult peitusid, kui mitte püssirohuga ja plahvatavat sorti. See maja tuletas mulle meelde nn mälulossi, kus igal osal ja detailil on mingi seos ja tähendus. Alles elav ja hingav maja, kus tulel on supp ning tolm pole jõudnud langeda. Kraanid mis avanevad, sulguvad või mitte ja nii edasi. Ning nagu igas korralikus lummutisena ilmunud majas on siingi saladuslik suletud tuba, millede avamine, nagu iga vähegi muinasjutte lugenud inimene teab, on ohtlik. Iseasi muidugi, kui püsiva mälujälje see lugemiselamus jätab, sest hoolikalt viimistletud konstruktsioonidega on ju ka see oht, et lugejagi jääb distantsile.

Muuhulgas saab teada, kuidas nimetatakse hispaania keeles kipsipõletajat ja see vannistseen jääb mulle vist kõige kauemaks meelde siit raamatut. Noh, klaverikeeltega poomine ehk ka, sest klaverikeel läbi liha lõikumas jääb ... meelde.

Jätsin toad sinnapaika, läksin kööki. Hõõguval söepliidil auras tasakesi potitäis suppi; ühtegi inimest polnud näha. Astusin koridori, suundusin ülakorrusele. Nikerdatud ja kullatud balustraadiga raske puidust trepp väänles bumerangina ülespoole. Võib-olla, mõtlesin ma, kui olen pannud jala kõige ülemisele astmele, plahvatavad terves majas kõik püünismiinid. Üks naine on need enne põgenemist valmis sättinud ja oma mantli vedelema jätnud.

Ühes toas olid raamaturiiulid ja kirjutuslaud. Üks tuba oli lukus. „On siin keegi?“ hüüdsin, tagudes samal ajal püssikabaga vastu uksepiita. Kuulsin üksnes enda hingamist ning viimaks oma südamelööke. Uks maha murda? Ei, see on ajaraisk. Läksin suurde magamistuppa, mis oli raske kardinaga eraldatud veelgi suuremast vannitoast. Vann kerkis keset marmorpõrandat põlve kõrgusele. Kaks pronkshüdrat vaatasid üle vanniserva. Keerasin kraanid lahti, mõlemad.

Ühest kraanist tuli otsekohe kuuma vett. Soojaveekraan, millest tulebki päriselt sooja vett! Sellist asja polnud terve sõja vältel veel nähtud! See erutas mind nii hullupööra, et kiskusin omal riided seljast ning lasin vanni vett täis. Kes iganes ennast siia majja ka ära peitnud oli, võis minu poolest tulla; mina vastu ei hakkaks. Jah, ma olin seda seersandi käsklust nii kuradima hästi mõistnud! Ta oli öelnud: „Ma ei taha su musta molu enam näha! Ma ei taha su ihu haisu enam tunda! Kasi mu silmist kui keravälk ja küüri oma naba puhtaks!“ Seda oligi too bulgaarlane, Montenegrolane, sloveen või kes iganes mulle öelnud. Püünismiinid! Pole siin mingeid püünismiine! (lk 12-13)