Daryl Gregory – Brother Rifle (Made to Order, 2020)

Igal tavalisel aastal võiks see lugu olla valitud aasta parimate ulmelugude antoloogiatesse või miks mitte lühiproosa auhindade nominentide hulka. No tundub selline … üldinimlik ja samas konfliktne tekst, mis samas oleks ka loetav ka laiemale lugejamassile. Muidugi, võin eksida.

Lugu siis sellest, kuidas peategelasel ravitakse kuulist tekitatud peahaava, ja noh, aju ei tööta enam just tavapäraselt. Selle sai ta lähituleviku järjekordses India ja Pakistani vahelises relvakonfliktis, kus ühel rutiinsel reidil jäi ta rühm snaipri tule alla.

Et tegemist on tulevikumuusikaga, siis kasutatavad sõjarelvad on vähe arenenumad kui praegu – nii on peategelase nö käepikenduseks robot, mida saab saata enda ees ja mis mehe käsu peale tulistab jms. Peale mitme rühmakaaslase langemist saadab segadusest virguv mees selle roboti snaiprit hävitama – langevad snaiper ja mitmed kõrvalseisjad.

Loo toimumise ajaks on peategelane tagasi Ameerikas ja ta aju püütakse „õigeks“ keerata, ja peale mitmeid kuid hakkavadki invaliidil tekkima emotsioonid ning posttraumaatiline stress alustab oma tööd, mis ei rõõmusta mehe eest hoolitsevaid sugulasi.

Ühesõnaga, kõiksugu sellised märksõnad on mainitud, mis võiks teksti taasavaldatavaks muuta. Teksti parim osa ongi ehk need eksperimendid, mille abil püütakse peategelane normaalseks saada – et ta hakkaks taas valikuid tegema (sest ta kahetseb, et tema käe läbi hukkusid süütud; nüüd ta peab selle eest kannatama). (Miks üldse ameeriklased selles konfliktis osalesid, jäigi arusaamatuks.)

Daryl Gregory - Nine Last Days on Planet Earth (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

See tekst võiks edukalt kõiksugu auhindadele kandideerida; omal moel Wyndhami trifiidide laadis süvitsiminev lugu – Wyndhamist erinev selle vahega, et taevast saabunud taimelaadsed artefaktid ei asu agaralt inimkonda hävitama, vaid püüavad maailma endale sobivaks modifitseerida.

Mis annab inimsoole aega uurida ja püüda vastu astuda nendele tundmatutele artefaktidele. Lugu jälgibki seda, kuidas peategelase nooruses need artefaktid äkitselt taevast sadasid, kuidas peategelane aastate pärast neid teaduslikult uurima asus ja kuidas aastakümnete jooksul see edasi arenes. Inimlikku tasandit lisab peategelase komplitseeritud suhe vanematega ning ta omasooiharuse küsimus – ning viimaks perekonnaloomine ja mõistmise leidmine.

Ühesõnaga, selline selge auhinnaulme ökoloogilisest probleemist ning ühiskondlikust arenemisest. Mingil moel väga ameerikaliku (liberaalse) ühiskonna käsitlus, mingil moel õdukatastroofi värskendamine. Üpris erinev lugu hiljuti ilmunud muinasjututöötlusest pilves tüüpidest. Igal juhul, tekst loetav Tori lehelt.

Daryl Gregory - Dead Horse Point (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Niisuke tekst, mis vastab igati auhinnalugude kriteeriumitele - pole miski ulmeline seiklus või visioon, vaid ilmne tõsikirjanduslike ambitsioonide ulmemaiguline tekst (nii nagu olen mitme eesti autori ulmeloo puhul arvanud, et see võinuks vabalt näiteks Loomingus ilmuda ja poleks kuidagi kulme kergitanud).

Nojah, siin siis lugu endiste armastajate taaskohtumisest. Naised pole teineteist oma kaks aastakümmet näinud - üks (ehk minajutustaja) on vahepeal emaks saanud, teisel on haigus edasi süvenenud: on tal selline “puhang”, mil ta lülitub nö automaatrežiimile, mil ta mõtleb vaid… astrofüüsika ainelisi mõtteid - kuivõrd ta on selles tunnustatud teadlane. Kui ta tuleb sellest puhangust välja, siis laseb ta kirja panna teooriaid, mida on sel ajal mõelnud - nii on ta selle loo puhul lahendanud paralleelmaailmade küsimuse vms (see on siis loo ulmeline külg). Aga jah, need kummalised teadvuspuhagud on muutunud aastakümnete jooksul üha pikemaks ja selgusperioodid sellevõrra lühemaks ehk on põhjust arvata, et millalgi ta vaid jääbki varjumaailma. Probleem.

Tekst on muidugi keerukam kui siin osaliselt kirjeldatud, nimelt on sel piinatud geeniusel noorem vend, kes teda kantseldab… Ka vennal on probleemid. Lisaks on loos tagasivaated naiste varasemale kooselule - kuidas tutvuti ja kuidas nende staatiliste puhangutega hakkama saadi. Eks tekst on selline emotsionaalselt raskemeelne… aga jääb mulle siiski veidi kaugeks.

““/-/ The universee is not a growing thing, it’s already complete. From the moment of the big bang, all the work has already been done. It’s whole and seamless, going backward and forward in time. There’s no ‘now’ and ‘then’. Everything’s now. Everything’s happening at once. /-/”

/-/ 

Julia digs into intersection of the two lines. “That’s an electron colliding with a positron. They’re destroyed, and emit two photons that fly off in opposite directions.” She draws two lines extending from the intersection, making an X. “It doesn’t matter which way time’s arrow is pointing. We can read the diagram from any perspective and it’s equally true. Read it from left to right and you can say that electron meets a photon and emits a photon and a positron. Or from the top, two photons collide and emit an electron and a positron. All are correct. All happen.”” (lk 104)

ulmekirjanduse baas

Daryl Gregory - Even the Crumbs Were Delicious (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Millegipärast ilmus “The Starlit Wood” uusmuinasjutuantoloogias see 3D-narkoteemaline jutt - kas siis võiks seda pidada tulevikuaineliseks muinasjutuks? Ehk siin viidatakse kurjale võõrasemale, või kolmele karule, Hansuke ja Greteke (kuigi pole ise seda lugenud, paistab, et viidatakse just sellele) või Lumekuninganna.

Igal juhul, selline värk, et kui esimest korda lugesin, ei saanud üldse aru, mis selles jutus nii lugemisväärset on. Teisel lugemisel aga avanes päris koomiline olupilt kahest narkarist, kes valmistuvad suitsiidi sooritanud narkodiileri ärasaatmispeoks, ainult et diileri (kellega koos üks neist sõpradest elab) on korraga kaks alaealist, kes on end korralikult segi keeranud diileri tehtavatest imedroogidest. Loo tragikoomiline külg on pilves laste ja nende vanematega seonduv, kogu ülejäänud lugu ikka puhas jalaga-tagumikku-huumor lähituleviku mõnuainete tarbimiskultuurist. Peategelane Tindal on omal moel tore… aga mõningas osas ajudest ilma jäänud, mis põhjustab päris tobedaid juhtumeid. No ja need narkouimas varateismelised… üks kujutleb, et ta on kahanenud tillukeseks, teisel lööb valla aga koristamismaania, ning püüab diileri korterit vaimu ja jõuga läikivaks nühkida… ikka hoole ja armastuse ja õrnusega.

Väga positiivne üllatus, vahel ikka tasub arusaamatuid lugusid üle lugeda. Kuigi ma ei saa senini aru, miks see tekst just muinasjutukogumikus ilmus. Varem olen Gregorylt lugenud esticat sisaldavat teksti.

“The boxes were filled with foil precursor packs. These were the most expensive components in the process, even pricier than the chemjet printers, which were not cheap. You could order the packs from chemical supply companies, if you had the right permits; otherwise you had to buy from an online front company at the usual high markup for quasi-illegal services. With the right packs and a recipe, though, any idiot could make their chemjet mix, heat, chill, distill, and recombine molecules into whatever smart drug you wanted. 

Rolfe never hid his disdain for the script kiddies who pumped out MDMA variants all day. Rolfe was more than that. He created new recipes on a weekly basis, assembling molecules whose effects were infinitely more interesting than the pleasure-center hammer blows craved by Cro-Magnon club kids. He was an artist.” (lk 159)

Daryl Gregory – The Illustrated Biography of Lord Grimm (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Jutud eestluse väljasuremisest on enam kui alusetud. Vähemalt selles lühijutus, kus üheks kõrvaltegelaseks on eestlasest (militaarne lindmees) Jürgo ja ka mõned lätlased jms (kes siis igisäilunud natsionalismist räägivad üldkeelt nö rahvusliku aktsendiga), ning elavad nad miskisuguses Balti mere äärses valgevenelikus tulevikumaailma paariariigis Trovenia, mida juhib surematu lord Grimm (Trovenia rahvuslikuks linnuks on balti albatross!). Meie riiki laastavad aegajalt Ameerika superriigi supersõdalased, ja sellised ameeriklaste invasioonid (või õigemini kättemaksuaktsioonid) on tegelikult üsna harjumuspärased, seekord siis arvatavalt juba 22. rünnak meie lord Grimmi vastu (erinev vast see, et nüüd kasutatakse baltlaste vastupanu mahasurumiseks muuhulgas tuumapomme). Sõjamehed lendavad (tiibadega ja nö turbojõul) ja kõiksugu lahingurobotid keeravad segi.

Loo peategelane on sõjalist karjääri alustav noor neiu Elena, kes vaatleb Jürgo ja seltsilistega hiiglaslikul ja poolelioleval lahingurobotil istudes ameeriklaste (lendmeeste) õhurünnaku algust, ning vastupanu mõttetust nähes läheb koju oma noorema venna Matti(ase) ja hoidja Zita juurde; ent nähes telekast ülbet lord Grimmi ameeriklasest vangi ähvardamas, aimab ta, et seekordne ameeriklaste kättemaksuaktsioon tuleb tavapärasest mahlakam. Pommitamise eest peitutakse keldrisse, kuid peale maja purukspommitamist tuleb ellujäänutel sealt lahkuda – ja nähtavale ilmub lohutu linnalahinguväli. Elena püüab päästa pommirünnaku läbi haavatuid (väikevend Matti saab gringode plahvatustes põletushaavu, aga tsiviilkaitse toimib!), ning asub seejärel tagasi rivvi.

Eks siis selline ole see idaeurooplaste ülbe tänamatus.

ulmekirjanduse baas