Rebecca Yarros „Neljas tiib“, Helios Kirjastus (2024)

Tegemist on siis lohe-maagia-seiklus-romantika-fantaasiaga ja esikaanel lubatud tempokust on tõepoolest kuhjaga. Kui peaks olema tahtmine näiteks terve päev lugedes mööda saata, siis võibki vabalt hommikust õhtuni jutti lasta, minul läks vist kaks päeva, sest igasugused muud asjad tahtsid ka tegemist. Ühesõnaga, väga professionaalne töö.

Peategelane Violet Sorrengail on selline füüsilise poole pealt eripäraselt hapra kehaga ja väikesekasvuline, kuid olude (ehk siis mõjukal positsioonil oleva range ema) sunnil peab aastaid koos isaga rahulikuks kirjutajakarjääriks valmistunud neiu äkitselt ümber orienteeruma tugevat füüsilist ettevalmistust ja hakkamasaamist nõudva sõjakooli üsnagi näljamänge vmt meenutava suremusmääraga roheratsurite sekka astumisele. Ega ellujäämistõenäosus esialgu just roosiline ei paista, AGA võtmesõnadena võib siinkohal välja tuua julgust, tarmu, nutikust ja empaatiat. Siinjuures võib ära märkida, et Violeti vigastustealdis füüsis on põhimõtteliselt midagi sellist, mida meie tänapäevases mittemaagilises maailmas Ehlers-Danlose sündroomiks nimetatakse.

Võib ka öelda, et see lohede ja fantaasia ja karmi konkurentsiga sõjakooli sattumine on kõik selline …  osavalt ootuspärane. Visadus ja nutikus viivad sihile, pidevalt on mingisugused erinevad kahevõitlused ja treeningüritused, on surmavaenlasi ja lojaalseid sõpru, koolireegleid ja nendest möödahiilimist – selline noortekavaib, mis dünaamikalt resoneerib kindlasti hästi näiteks mingite keskkoolikogemustega, läbivaks jooneks on kenad iroonilis-humoorikad vaimukused jne, esimeseks eesmärgiks on erinevates väljakutsetes ning konkurentsis ellu jääda ning jõuda lõpuks nii kaugele, et mõni lohe võiks sind enesele ratsanikuks valida. Siis tulevad ka maagilised võimed. Selline lohe-inimene partnerlus, kus lohe võimaldab inimesele ohutut juurdepääsu metsikule toormaagiale ja inimene saab siis seda kanaldada ning enesele ainuomaseid võluvõimeid demonstreerida. Et siis ikka kanaldamine, ma pole siiamaani sattunud Ajaratta sarja esimese osa tõlget sirvima ja olen ikka mõelnud, et kuidas too channeling tõlgitud sai. Küllap siis on ka seal kanaldamine.

Loheratsuriks pürgijate julma väljatapmist õigustatakse aga loogikaga, et vabu lohesid on vähe, soovijaid palju ja siis saab ikka korralikult terad sõkaldest välja sõeluda. Noh, ma ei tea, kas selline inimühikute raiskamine nüüd siis päriselt ka ikka end õigustaks, aga ega seda, mis sünged jõud kõik asjade korraldust juhivad ja kas tegemist on lihtsalt kalmaarimängude maigulise pingekruvimise ja romantikamotivaatori või sügavamate maailmaehituslike vajadustega ei saa vist küll enne teada kui kõik viis osa kaante vahel on. Ja no eks näis muidugi ka seda kui optimistlik see 5 osaga loo lõpuni jutustamise prognoos on. Teame küll neid fantaasiasarju.

Lohede osa on samuti igati ootustele vastav – lohed on iseteadvad, intelligentsed, targad, vaimukad iroonitsejad ja inimestel end kamandada ei lase. Lohe otsustab, keda ta valib ja millal valib ja nii on. Eks sõjapidamise mõttes muidugi peab koostöö ikka kuidagi nii toimima, et inimkindralid käsuahelaga arvestada võiks, ju siis lohed parajasti otsustavad kõik nõustuda ühise strateegia jälgimisega või midagi. Loomulikult on lohe poolt valitud saamine ühtlasi ka kena tunnustusboonus demonstreerimaks peategelase erilisust ning õigustamaks ka seda, kui tal oma füüsilistest eripäradest olenevalt mingit lisatuge vaja läheb. Selle, milline loheratsuril avalduv maagiline võime täpselt on, tingib loomulikult iga ratsuri unikaalne olemus ja arvata võib, et ega meie kangelannal avalduv võime midagi igavat ja suvalist olema ei saa.

Mis romantika osa puudutab, siis on meil kena klassikaline ja ajatu retsept kahest nägusast ning võimekast noormehest, üks tuttav ja kodune, teine alustuseks vihavaenlane ja no ma ei hakka mitte reetma, et kummaga siis lõpuks lõke leegitsema lööb ja kumb pettumuse valmistab – siingi on täpselt paika timmitud vana hea äraproovitud retsept mängus. Niipalju ma reedan küll, et seksuaalse poole pealt läheb see romantika ikka täie rauaga ameerika stiili, kui lohendust, kaklemist ja müsteeriume poleks suuremas osakaalus, siis konkureeriks Violeti ja tema väljavalitu tundlemine peaaegu et ka paljaste musklis meestega kaanepiltide žanris. Ühtlasi tähendab see romantika värk ka seda, et kangelanna erilisuse kompotti lisanduvad ka naiselikud võlud, olgugi, et seda muus osas just spetsiifiliselt rõhutatud pole.

Ühesõnaga, tempokas ja timmitud lugemine, esialgu just väga ei üllata, aga et kogu maailma ja kõike värki on veel tohutus koguses ees ootamas, siis kes teab, mis suures plaanis veel välja kooruma hakkab. Selge see, et meie noorukesed peakangelased hakkavad veel suuri saladusi avastama nii maailmakorralduse kui perekonnalugude kui küllap ka maagia olemuse koha pealt, sest ega miski pole päriselt nii nagu paistab, näis siis ….

Vasakpoolne punane lohe teeb oma tohutu suu lahti, paljastades hambad, mis on sama suured kui mina. See lõualuu lömastaks mu nagu rosina. Ta keelelt paiskub tuleleek, mis sööstab tontliku kumaga põgenevale kadetile järele.

Ta muutub kruusa peal tuhahunnikuks vee enne, kui kindluse varju jõuab.

Kuuskümmend kaheksa surnut.

Leekide kuumus põletab mu nägu, kui pea ettepoole keeran. Kui keegi veel jookseb ja samamoodi hukatakse, siis ma ei taha seda näha. Veel karjumist ümberringi. Surun lõuad kõigest jõust kokku, et vait olla.

Tunnen veel kaht kuumahoogu, üht vasakult ja teist paremalt.

Seitsekümmend täis.

Sinine lohe paistab mind vaatavat, pea viltu, otsekui näeksid ta kitsad kuldsed silmad otse minust läbi, näeksid mu kõhtu pitsitavat hirmu ja kahtlusi, mis painavad reetlikult mu südant. Ta kindlasti näeb isegi mu põlvesidet. Ta teab, et ma olen koormaks, et ma olen liiga väike, et mööda esijalga talle selga ronida, liiga habras, et ratsutada. Lohed teavad alati.

Aga ma ei jookse. Ma ei seisaks siin, kui ma jätaksin kõik pooleli iga kord, kui miski võimatu tundub. Täna ma ei sure. Kordan peas neid sõnu, täpselt nagu enne parapetti ja selle peal.

Ajan end sirgu ja lõua ette.

Lohe pilgutab silmi, mis võib olla märk heakskiidust või ka igavusest, ja vaatab mujale.

(lk 51)

Steven Erikson - House of Chains (2003)

 

Selle seeria neljas raamat algab ebatüüpiliselt - raamatu esimene neljandik (mis on muidugi keskmise romaani mõõtu ehk ligi 250 lehekülge) jälgib vaid ühe tegelase tõuse ja mõõnasid (no sealt teekonnalt tuleb küll mitmeid tegelasi kaasa ülejäänud romaani). Pigem küll mõõnasid, sest õhin, millega Karsa Orlong asub maailma vallutama (või õigemini hävitama) … see saab üsna kiire lõpu, kui ta puutub kokku tõelise sõjaväega (ajaliselt toimub see enne Seitsme Linna ülestõusu, millest siis juttu “Deadhouse Gates”). Aga jah, üpris ootamatu ja samas ka puhkus on jälgida vaid ühe tegelase teekonda - ilma et peaks ootama kümneid ja kümneid lehekülgi, et mõne sind huvitava sündmuse või seltskonnaga edasi liikuda.

Karsa Orlong on … eriline. Mitte ainult füüsiliselt (kaks süda ja hiiglaslik kasv, nagu see on tebloritele iseloomulik); omal moel võiks teda pidada ebareaalse enesehinnanguga noorukiks, samas võiks ka arvata, et ta ongi selliseks loodud. Hävitavaks tööriistaks (aga jah, selleks peab muidugi olema vastavaid eeldusi), kes siis peaks vabastama Teblori hõimude vanad jumalad (romaani jooksul küll selgub, et jumalatel on vähe valed juured ja pealegi on nemad omakorda mängukannid - ning ka Karsa Orlong peab olema Sandistatud Jumala esivõitlejaks). Karsa Orlong on tüdinud sellest koormast (ja kuidas teised tegelased tema tulevikutegusid näevad), mitmel puhul on seda nimetatud ahelate vedamiseks. Igal juhul, romaani jooksul saab vägeva puumõõgaga vehkijast iseenda tahutud hiiglasliku kivimõõgaga raiuja - ja selle imeriistaga võib juba maha nottida õige hulle olendeid. (Hea õppetund on seegi, et kõike ja kõiki pole vaja enda vande läbi enda vaenlaseks kuulutada.)

“‘We too failed, once, long ago,’ ‘Siballe said. ‘Such things cannot be undone. Thus, you may surrender to it, and so suffer beneath its eternal torment. Or you can choose to free yourself of the burden. Karsa Orlong, our answer to you is simple: to fail is to reveal a flaw. Face that revelation, do not turn your back on it, do not make empty vows to never repeat your mistakes. It is done. Celebrate it! That is our answer, and indeed is the answer shown us by the Crippled God.’” (lk 683)

Aga romaani nö kandev konstruktsioon on “Deadhouse Gates” sündmuste teine vaatus - ehk siis Coltaine’i väe ja Arenis paiknenud Malazi korpuse hävitanud Genabackise mässulised on taganenud Raraku kõrbes paiknenud linna, kus nad loodavad seal ellu ärganud Tormijumalanna (“Whirlwind”) abil hävitada nende vastu saadetud Malazi uue armee ning nii pääseda Impeeriumi rõngast. Konflikti keskmes on kaks õde Parani perekonnast (kui meelde tuletada, siis nende vend Ganoes sai eelmises romaanis “Memories of Ice” õige üllatava ameti selles jumalate mängus): sunnitöölt põgenenud Felisin on mässuliste armee uus vaimne liider ja Tavore juhatab Malazi uue armee karistusoperatsiooni (ja noh, tema saatiski Felisini sunnitööle - et säästa õde hukkumisest). Felisin teab, kellega ta peaks kohtuma; Tavore seda ei tea ning laseb agentidel oma nooremat õde otsida. Tulemuseks siis, et Malazi 14. armee marsib Arenist kõrbe südamesse, vastu ülekaalukale vastasele (kus siis lisaks kõrbehõimudele on see Korbolo Domi Malazile selja keeranud armee). Kuid kõrbesse marssijad ei tea, millised ussid seda Raraku püha väge seest mädandavad.

Kuid selle kandva konstruktsiooni (ka Karsa Orlong on vägagi tegev Raraku sündmustes) on veel hulk eri tegelaste retkesid, mille puhul alati ei mõistagi, mida need õieti taga ajavad: näiteks Apsalar ja Crokus (kes siis juba “Gardens of the Moon” saati koos liiguvad; noored on justkui armunud, aga …), Mappo Trell ja Icarium (mida nemad õieti teevad, ei saa senini aru; igal juhul on neil kokkupõrge Karsa Orlongiga (kes on ikka veel teblorlikult tormakas), mis lõppeb nö viigis ja äratab “teadjates” ärevust - “to be continued”, eksole), algab Trull Sengari ja Onracki ühine retk, et mingeid iidsete rasside jamasid lahendada (paistab, et Tiste Eduri teema jätkub peamiselt järgmises romaanis). Rarakust hakkab taas liikuma Heboric. Tegevuses vilksatavad järgmised ürgvanade rasside esindajad - Forkrul Assail (no Karsa Orlong lihtsalt pidi ta vabastama) ning Eres.

See on muidugi ülilihtsustav kokkuvõte romaanist. Milline kergendus oli lugeda romaani esimest veerandit, ülejäänud kolm neljandikku on see tavapärane Eriksoni lugemiskogemus - mõistad ehk nähtava jäämäe mõningaid rünkaid, ülejäänu on tõesti hägune ja ülepeakäiv ning loodad, et kui peaks romaanisarja teist korda kätte võtma (sellise tempo juures küll pensionipõlves), saaks ehk seostest viimaks aru. Sest kõik need kõrvalliinid on ju ometi olulised, eksole. Peale esimest veerandit hakkasin lugema Malazan Wiki tegelaste ülevaateid, aga no kaua võib, lugemise ajal telefoni nokkimine pole ikkagi õige lugemine. Kuid see leht on paratamatult asendamatu abiline.

Mis silma torkab, on see pidev deus ex machina värk, mis tegelasi enamasti päästab. Viimasel hetkel sekkuvad ikka jumalikud jõud (siin romaanis möllab taas Cotillion, kuivõrd Apsalar jne) ja eks muudki juhused, mis väljapääsmatuid olukordi lahti päästavad. Aga ehk on see selle maailma loogika. Kui eepilisi fantaasiaromaane iseloomustab üldiselt kõrgpunktina Suur Kokkupõrge, siis siinsed Raraku sündmused lahenevad enamvähem öövarjus. Ja eks see Tavore ja Felisini kohtumine laheneb kah …

Kui algselt plaanisin aastas ehk ühe romaani lugeda, siis nüüdseks olen juba ühe aastaga maha jäänud, sest millegipärast jäi eelmine aasta vahele. Aga milline ajakulu on ühe romaani läbivõtmine, sel ajal tõesti ei taha muude asjade peale aega kulutada (sest tegelt on põnev, kuigi enamusest toimuvast ei saa õieti aru). Igal juhul, kui need neli romaani on omavahel seotud, siis järgmine, “Midnight Tides” paistab olevat täiesti uute tegelastega maailm.

“‘Just so. There’s little value in seeking to find reasons for why people do what they do, or feel the way they feel. Hatred is a most pernicious weed, finding root in any kind of soil. It feeds on itself.’

‘With words.’

‘Indeed, with words. Form an opinion, say it often enough and pretty soon everyone’s saying it right back at you, and then it becomes a conviction, fed by unreasoning anger and defended with weapons of fear. At which point, words become useless and you’re left with a fight to the death.’

Karsa grunted. ‘A fight beyond death, I would say.’

‘True enough. Generation after generation.’” (lk 236-237)

loterii

ulmekirjanduse baas

Robert Jordan „Lord of Chaos“. Tor (1995), WoT 6

Esimene peatükk, nagu ikka, seab vähehaaval üles mängulauda ja eks siis selle ülesseade tähe all hakkavadki asjad kulgema. Kui nii võtta, siis ega iga liini peale eraldi nii suurt lehekülgede mahtu kokku tulegi, aga neid liine on ju hulgi (ja loomulikult on kõik seotud ja põimitud ja lisaks veel eelnevate ja järgnevate osadega ka nii, et pea hakkab valutama, kui katsuda ära kirjeldada).

Mängulaual on siis:

- Opositsioonis olevate Aes Sedaide laagris on jätkuvalt õhus Nynaeve oma uudse ravioskuse ja kolm läbipõletatud võluvõimega tegelast. Teisalt on peategelastel vangistatud ja ära peidetud üks oma suurpaha, kellelt ammuunustatud kunste ja teadmisi kaevandada, aga eks ole seegi situatsioon üks luuavars, millest ei saa mingit laadi pauk tulemata jääda.

- Liikvele lähevad Aes Sedaide delegatsioonid – Opositsiooni seltskonnaga läheb boonusena kaasa Min, Elaida nime all esineva kambaga seltsib aga hoopis kirjum kaaskond, alates pahadest aielitest ning lõpetades Andori printsi Gawyni ja tolle juhtimise all olevate noorte mõõgameestega. Sihtmärk on loomulikult Rand.

- Perringi võtab, või siis valmistub võtma, oma mõnusalt sisse seatud häärberist suunda Randile, tundes ta’vereni kutset seitsme maa ja mere taha. Sellest võib oletada, et küllap need erinevad liikvele minevad jõud kusagil ja kuidagi kulmineeruma peavad.

- Taustal ka pilk pahalaste tegemistele ning Pimeduse Isanda valdustele, mitmed põhipahad askeldavad siin ja seal ning toimub ka mõningaid imelisi elluäratamisi uute nimedega (tuleb välja, et pimeduse isand, näe, pakubki igavest elu, vähemalt seni, kuni see talle sobib).

- kõrvalliinina kappab edasi põgenev Andori kuninganna Morgase oma paari ustava kaaslasega, takerdub Valgemantlite ordu haardesse ning kaudselt mõjutab see (kogu Valgemantlite ordu ja selle ülemjuhataja saatust mitmeid osi hiljem).

- Rand, kes on lõplikult omandanud ühest ruumipunktist teise viivate väravate meisterdamise kunsti, viib ellu eelmise osa lõpus väljakuulutatu – amnestia kõigile meesvõlujatele, mis on tõepoolest loogiline, sest kui Draakon ise meesvõluda võib, siis kuidas saaks ta lubada teiste endasarnaste jahtimist, parem neid ikka kuidagi ära kasutada – ja vaja neid läheb juba üsna varsti. Lavale hakkavadki nüüd astuma erinevad meesvõlurid lisaks varem figureerinud suurpahadele, alustades Mazrim Taimi nimelise legendaarse valedraakoniga, keda, kui kurikuulsat tagaaetavat on juba eelmisteski osades taustal siin seal möödaminnes mainitud. Noh, nagu ikka fantaasiavärgiga – kui alguses mainitakse keskit kuulsat või miskit legendaarset, siis ei tea küll, keda või mida kõike sinisilmne kangelane laias maailmas lõpuks kohtama hakkab! Ja Mazrim Taimi juhtimise all, hakatakse kokku värbama meesvõlujate nn Musta Torni. Ometigi on tollele tornile aluse panemine, nagu oli ka Cairhieni teaduste akadeemia käivitamine või siis Randi katsed hallata korraga Cairhieni, Teari ja Andorit, ning mis peamine – rünnata Illiani, suures plaanis ka lihtsalt kõrvalpõiked, sest Randi põhiline teekond on ju tee eneses ja selles vallas kipuvad asjad enne lõpus saabuvat selginemist ja helgenemist pigem läbi üha süveneva Sünklaane kulgema. Kusjuures huvitav on see, et ma esimesest lugemiskorrast mäletasin, et Randi rängad katsumused vaenulike ja tumedate Aes Sedaide käes kestsid umbes pool raamatut, aga tegelikult on seda pigem mõned kümned leheküljed lõpupoole. Ehk siis kompliment Jordanile, et piinarikas olukord sai piisava mõjususega edasi antud?

- Mat alustab oma teekonda salamissioonil Illiani vastu koos eelmises osas kokku korjatud sõjasalgaga. Muuhulgas vaevab teda, et kes see Daughter of the nine moons ehk siis 9 kuu tütar, kes ta tulevane peaks olema, siis ikka on, ning kõrvalpõikena hangib endale rüblikust poisi nimega Olver hoolealuseks, sest aega selle naisega, võib alustada ka lapsest. Mitte, et Mat peret luua tahaks või üldse mingit vastutust, muidugi. Olveriga mängitakse muuhulgas ka Madude ja Rebaste nimelist lauamängu, mida on reeglite järgi võimatu võita, aga Olver ikka loodab … ja ega muidugi ei ole see lastemängki tegelikult maailma kosmoloogiast lahus. Ja kui Mat siis oma missiooni alustades rõõmsalt vilistab, et lõpuks ometi läheb kõik nagu plaanitud, siis … siis muidugi võib üsna kindel olla, et jõutakse hoopis kuhugi mujale, ehk siis Mati saatuse poole ja ühtlasi Nynaeve’i missiooni abistama.

- Veel on ilmaga midagi valesti. Suvi ei taha ega taha lõppeda. Nynaeve tunneb, et torm on tulemas, aga selges taevas pole pilveraasugi. Unenäomaailm vihjab, et kusagil on olemas üks ter’angreal, mille abil võiks ilma korda saada ja loomulikult saab sellest alguse järgmine otsingretk, mis lõpule jõuab küll alles järgmises osas. Ah, ja … Nynaeve’l, kes suudab võluväge kasutada ainult vihaleaetuna, on jõudnud kätte aeg katsuda oma blokeeringust üle saada, ainult, et mis ei õnnestu see ei õnnestu.

- Egwene’i õpiaeg aielite juures saab läbi, ees seisab katse päästa aes sedaidest, mis päästa annab. Viimased aga muidugi ussitavad üksteise võidu ja kõiki neid kordi, kus jälle kedagi potte-panne pesema saadetakse või muidu pilguga paika pannakse ja muud säärast ei jõua kokku lugeda.

- Välja ilmuvad ka kummaliselt käituvad mererahva esindajad, kes kõik hoolega Randi otsivad, aga on tollel siis (asjaolusid arvestades!) aega kohe nendega tegeleda … lähemalt järgmistes osades!

Pealkirjast … ehk viitab see kõige rohkem Randi meeleseisundile, sest pole miskit parata, kuigi karmid katsumused õpetavad ka üht-teist oma sisemise häälega toime tulemise või sellega leppimise kohta, siis suuresti ikkagi süveneb usaldamatus, reedetusse tunne, hirm kellegi vastu kiindumust või nõrkust näidata ja vajadus katsuda üha kalgim olla, et igasugu koledad juhtumused ja süümepiinad liiga ei teeks.

Lõpus on sedapuhku igatahes ka suisa otsustav lahing, kus toimub Randi vabastamine, Perrin jõuab õigel hetkel appi, head ja pahad aielid võitlevad vastavatel pooltel, ning Randi kogutud meesvõlujaid kasutatakse esmakordselt arvestatava sõjalise jõuna ning Aes Sedaid, olenemata leerist, pannakse põlvili, mis ju teatavas mõttes on jällegi rahuldustpakkuv, sest no tõesti – sellel seltskonnal ei saa kõikvõimalikust ülbitsemisest ja intriigide punumisest kõrini ka mitte iial. Millegipärast häirib see oluliselt rohkem kui igasuguste aadlike sehkendamine, ehk seepärast, et no nad teoorias võiksid ju olla oma võluvõime ja pika eluea ja hulga teadmistega kuidagi ka vaimselt kõrgemal või nii, aganoh, looda sa … võib-olla kunagi vanadel headel aegadel, kui saidin veel tahmast puhas oli ja rohi rohelisem ja puud kõndisid ja nii edasi…

Järgmisse osasse jääb siit ripakile veel paljude muude ripakil asjade seas mererahvaga tegelemine, Nynaeve’i ja Elayney missioon ilmaparandamise osas, Egwenei suur töö, mis kestab põhimõtteliselt kuni raamatu lõpuni, Matil on vaja oma saatusega kohtuda, aga enne seda veel üks vahepala, ja nii edasi ja nii edasi.

Robert Jordan „The Fires of Heaven“, TOR Fantasy (1994)

Mäletan, kuidas ma kunagi esimesel lugemiskorral endamisi nurisesin selle üle, et tegelased üldse ei arene, aina üks mehed seda, naised toda, Nynaeve’i lõputu patsisikutamine jne jne, mis oli ka igati loogiline, sest sai loetud ikka selle tähe all, et kiiremini teada saada, mis edasi tuleb ja kuna tegemist on omamoodi aeglustatud viisil kirja pandud looga (nii mõneski teises raamatus oleks sama lehekülgede arvu peale juba kolm põlvkonda seigeldud saanud), siis on tunne, et kaua võib üksteisega nägeleda sellal, kui maailm päästmist ootab ja üldse… Aga teisalt möödub ju kogu 14 osa jooksul vaevu mingi aastake ja pisut peale ja selle aja jooksul ikkagi jõutakse kasvada ja areneda ka, isegi kui mõned lõputult korduvad mustrid põhjalikult ära tüütavad.

Siinsamas viiendaski osas toimub tegelaste kasvamise seisukohalt nii üht kui teist. Alguses ehk puudutab see kõige enam Egwene’i, kellele ilmselgelt hakkab Aiel’i teadjanaiste juures õpilaseks olemine mõju avaldama, ja mõeldes, kui kiiresti ja peaaegu utoopiliselt kaugele tal selle lühikese ajaga jõuda tuleb, ei ole kaugeltki vara alustada enese kehtestamisega nii oma endise õpetaja Nynaeve’i suhtes kui ka võrdsemate aluste leidmisega Moiraine’iga suhtlemisel. Ja viimaselgi tuleb astuda suur samm ootamatus suunas, arvestades kogu raamatut läbivat suhtlusloogikat, kus kõik pidevalt kõiki kontrollida ja kamandada katsuvad. Igal juhul on Moiraine’i selline samm ja lubadus kamandamise asemel lihtsalt käepärast olla lugejale ülimalt rahuldust pakkuv – lõpuks ometi natuke mingit lugupidamist ja normaalsust suhetes, liiatigi kui lugeja ju teab, et lahti rulluv maailmalõppmäng pole midagi sellist, mille kohta ühelgi ükskõik kui erudeeritud Aes Sedail tegelikult retsepti saaks olla ja kasvõi žanrikohased ootusedki ütlevad, et tegemist on keeruka juhuste ja impulsside kokkumänguga, no kes viitsiks lugeda sellest, kuidas messias kükitab viksilt kuskil Valges Tornis kätekõverdusi teha, kuni ta vajalikku kohta lõpphoopi andma talutatakse. Teisalt on muidugi rahuldustpakkuv ka see, kuidas nii Egwene kui Rand Moiraine’i suhtes, osaliselt tänu eelmainitud muutustele, teatavaid sooje tundeid ilmutavad, sest lugeja jaoks on ju Moraine ikkagi vana hea Moraine, kellele algusest peale alati loota on võidud…

Mat teeb samuti jälle ühe suure hüppe edasi – eelmises osas küll jõudis tema üleloomulike omaduste komplekti kokkupanek lõpule, ent selles osas hakkab ta viimati omandatud rakendama ning paneb selle käigus (loomulikult täiesti kogemata ja vastu tahtmist, sest oma rolliga leppimiseni on tal siiski veel üksjagu minna) aluse oma isiklikule väesalgale, mis kuni sarja lõpuni figureerima jääb. Kusjuures, kui Mat üritab sihilikult ja vähimagi süümepiinata, ent paraku tulutult nahahoidmisega tegeleda, siis Nynaeve jällegi vaevleb mõnevõrra vastupidiste probleemidega – nimelt figureerib suures osas tema tegevusest hirmu-argpüksluse-vapruse küsimus koos süütunde ja iga inimese isikliku vastuse ja otsustusõiguse teemadega. Läbivaks on sealjuures juba eelmises osas alguse saanud vastasseis ühe suurpahalase Moghedieniga, mille käigus juhtub üht koma teist dramaatilist uneilmas Nynaeve’ile ja Elayne’ile abi osutanud legendaarse vibulaskuri Brigittega ja nõnda on mõnda aega teemaks enesesüüdistamine argpüksluses ja aru saamine, et hirm ja julgus ei välista tegelikult üksteist.

Randi psüühika ja võimete osas toimub samuti stabiilne edasiliikumine, esimeses muidugi esialgu ikka sinna süü- ja vastutus- ja isiklike väljavaadete puudumisest ajendatud külmuse ning petliku tugevuse suunas, sest ikka ja jälle saab mõni (naisterahvas) surma ja ikka ja jälle pole ta piisavalt karm ja … Rõhutatakse taaskord lähedaste inimeste ligidal viibimise olulisust ja eks ole ka näha, et ainsad põgusad hetked tõeliselt millegi tundmiseks läbi pideva tuimestatuseseisundi ongi valdavalt seotud mõnega tulevasest sõbralikust armunelikust.

Võlukunsti seisukohalt on ehk oluline ära märkida, et kadunud väravate avamise kunst astub suure sammu ametlikule taasavastamisele lähemale ning Nynaeve omandab täiuslikuma tervendamiskunsti – mäletan, kuidas terve järgmise raamatu valitses ootusärevus, et millal ometi jõutakse selleni, et ilmselget pauku tõotavad elemendid nagu Nynaeve’i talent ja kolm läbikõrvetatud võluvõimega (mis on ametlikult ravimatuks kuulutatud nähtus) tegelast lõpuks ometi õigetel tingimustel kokku saavad, kuigi, etteruttavalt võib nentida, et nagu selles sarjas tihti kipub olema, oli ka see kauaoodatud vahetriumf lõpuks kätte jõudnuda põgusam ja vähem rahuldust pakkuv kui võinuks, sest ilmselge realismitaotluse raames kaovad kõik need vahetriumfid kohe järgnevasse igapäevasse vaevalisse rassimisse ära, ma isegi ei tea, kas ma siin praegu kurdan või kiidan seda nähtust, aga samas on ikkagi mõnus, kui fantaasiakirjanduses vähemalt natukenegi aega võib mingi saavutuse ülevuse paistel mõnuleda enne kui trall jälle pihta hakkab…

Selle mõnulemise ja triumfide teemaga seotud on muidugi üldine kulminatsioonide küsimus – neid lihtsalt on nii palju ja nii erinevaid pidevalt, kuna sündmustik on nii tihedalt seotud ja suuremaid saavutusi esineb pidevalt erinevate tegelaste rinnetel, et parajasti käesoleva osa lõppu jõudes ei olegi õieti suurema triumfi ja lõpu tunnet, lihtsalt ootad, kuidas see joru edasi läheb. Nii ka siin – nii lahing Cairhieni pärast ja Coulaidiniga võitlemine, kui vastasseis Lanfeariga, Nynaeve’i vastasseis Moghedieniga, teelolijate jõudmine opositsioonis olevate Aes Sedai’de laagrisse, kui ka lõpus toimuv Randi vastasseis ühega suurpahadest – kõike seda on üsna palju, mis iseenesest on muidugi hea…

Ah, jaa … pealkirjale mõeldes tundub, et see taevane tuli võiks olla näiteks viide balefire nimelisele nähtusele, mille kohta tahaks eesti keeles öelda turmtuli, kui just kujutlus II ms aegsest rindejoonest siin liiga domineerivaks ei osutu. Nimelt on see säherdune võluleek, mis kõrvetab asjad ja olendid maailma kangast välja nõnda nagu neid poleks olemas olnudki, mida võimsam leek, seda kaugemale ajas tagasi. Selle liigne kasutamine ähvardas kunagi tervet maailma kangast lahtihargnemisega, sest liiga palju niite kõrvetati välja, mistap on tegemist keelatud vahendiga. Siiski, vastased sellest ei küsi ja meiegi kangelased, sh Moiraine, on seda häda sunnil kasutanud juba varemgi – käesolevas osas vehib Rand sellega üsna ohtralt ringi ja ega teda hukka mõista ei või, sest tagantjärele ilmneb, et tegemist oli ainsa viisiga mitme olulise tegelase päästmiseks (mõne puhul korduvast) elu kaotamise vaevusest. Mis paneb mõtlema, et kuigi bale tähendab kurjust, ebaõnne; häda, kurbust, siis vahendina võiks see olla pigem midagi, mis laenatud looja tööriistakastist, nagu nt ta’verenlik loomuski ja ehk kogu yin-yang võluvägi, sest Pimeduse Isanda jagatav võluvägi on ju veel eraldi tume jõud, millega ainult tema hinnatumaid käsilasi soositakse.

Perrin viiendas osas üles ei astu – teda mainitakse ehk paar korda möödaminnes vestlustes ja uneilmas on paar kaadrit uutest arhitektuurilistest arengutest Emond’s Fieldis, mille lähemad tagamaad selguvad järgmises osas. Mis teha, eks sel ühel köitel ole niigi punnitamist, et sellegi tegelaste hulga ringitrallimine kaante vahele mahutada.

Ja jätkuvalt on kahju sellest, et need pahalaste tegemised on ikka nii ebaköitvad ja pinnapealsed. Mäletan, kuidas esimesel lugemisel neid suht diagonaalis vaatasin ja ega praegugi väga ei köida, kuigi eelteadmiste olemasolu muudab selle tervikuga seotud elementide tabamise läbi natukenegi jälgitavamaks.

"It was my foolish pride that made me think I could best her again, and my cowardice that let her ... that let her ... If I had not been so afraid I could not spit, I might have done something in time."

"A coward?" Birgitte's eyes widened, openly incredulous, and scorn touched her voice. "You? I thought you had more sense than to confuse fear with cowardice. You could have fled Tel'aran'rhiod when Moghedien released you, but you stayed to fight. No fault or blame to you that you could not." Drawing a deep breath, she rubbed her forehead for a moment, then leaned forward intently again. "Listen to me close, Nynaeve. I take no blame for what was done to you. I saw, but I could not twitch. Had Moghedien tied you into a knot or cored you like an apple, still I would take no blame. I did what I could, whan I could. And you did the same."

"It was not the same." Nynaeve tried to take the heat out of her voice. "It was my fault that you were there. My fault that you are here. /.../" (lk 588-9)

Robert Jordan "The Shadow Rising" WoT 4, (Orbit, 2005)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et neljandast osast alates on juba näha, kuidas terviku massiivsus hakkab järgede eraldiseisvust likvideerima ja ühest suursündmuslikku vahekulminatsiooni raamatu lõpus on üha raskem korraldada. Aga eks see ongi arusaadavalt raske ülesanne, sest niiii paljuuu toimuuub igaaaal pool. Lugejale on see muidugi teada tuntud väljakutse katsuda vähemhuvitavate kõrvaltegelaste episoodidele piisava tähelepanuga kaasa elada, isegi kui on teada, et nood tulevaste (võimalik, et mitmeid osi edasi toimuvate) sündmustega otseselt seotud on. Muuhulgas olgu veel mainitud, et WoTi sarja esimest hooaega lubatakse suisa tänavu novembris avalikkusele presenteerida. Ma parem ei oota juba eos sellelt vähimatki ootustele vastamist, mida ootuste puudusel oleks muidugi nii ehk naa raske saavutada. Aga natuke tore ju ikka. Vist. Ja see on ainus osa, millest mul ilma kaanemaalita versioon on. Miks üldse tehakse ilma kaanemaalita versioone, kui juba kaanemaal olemas on? Kuigi ma muidugi mõistan, et see selline kitš fantasy-kunst ei pruugi iga riiulit rõõmustada...

Eelmise osa lõpus täitis Rand Callandori puudutava ettekuulutuse – jõudis aielite saatel Teari kindlusse ning võttis kristallmõõga, mida ainult draakon pidavat võtta saama. Selle osa alguses kükitabki kogu külanoorte seltskond Teari kindluses – muuhulgas maadeldes igasuguste vähem või rohkem kurjade nähtuste, salamõrtsukate, niisama pealetungijatega. Neetute esikaunitar Lanfear käib samuti meie kangelast noolimas, kuid õnneks on see tüüpiline „tahan Randi endale“ juhtum ja nõnda pole otsene oht esialgu suurem kui lihtsalt hirmutav tõdemus, kui kaitsetu ta Neetute eest tegelikult on.

Paika pannakse ka mõningad isiklikku laadi suhteküsimusi – Egwene ja Rand tunnistavad vastastikku, et ühised abieluplaanid on ammuaegunud perspektiiv, aga Elayne jällegi võtab ette sotid selgeks rääkida ja Randiga vastastikuse romantilise suhtega algust teha. Olgu mainitud, et kõige esimeses peatükis tunnistas Elmindreda suisa hetkel valitsevale Amyrlinile, et ta draakoni uuestisündi kõrvuni armunud on. Noh, õnneks on letis Mini etteennustus Randist kolme naisega ja aielite polügaamiakontsept – jõuavad asjaga harjuda nii tegelased kui ka lugejad.

Nagu pealkirjast arvata võtavad tumedad jõud igal pool tuure üles. Valges tornis on juba algusest peale aimata kulissidetagust õõnestustööd, iga suurema linna kohta on teateid kahtlasest kurjuse aurast või siis kahtlastest võimu ülevõtjatest või siis öeldakse otsesõnu, et mõni Neetu on seal asjad üle võtnud. Vähem oluline (või pikemas perspektiivis ongi see kõige olulisem) pole ka Randi meeleseisund. Teate ju küll, teismelise elu on raske – vanemad muudkui kamandavad, õpetavad, üritavad vati sees hoida, kontrollida, muudkui korrutavad kui palju on kaalul. Kaaslased ja elu on aga karm, kõik üritavad sind ära kasutada, igaüks on omakasu peal väljas, salamõrtsukaid ja verejanulisi kolle on kõik kohad täis ja lisaks veel see süükoorem kogu kaose ja hävingu pärast, ning need narkootikumid ja siis see kainenemise hetk, kus kõikvõimsus üle läheb ja selgub, et surnuid pole võimalik uuesti ellu äratada… või, noh. Kas see täiskasvanuks saamine just päris nii ränk alati on, aga kahtlemata on see üks Ajaratta suuri teemasid, lisaks maailmapäästmisele ja muule tühjale-tähjale…

Ootustele vastamine on samuti teema. Mõelda, vaese Randi kohta on kirjutatud müriaad ettekuulutusi värsi vormis ja nagu hea tava ette näeb, siis loomulikult on kõik piisavalt krüptiliselt väljendatud, et tagantjärele on selge kui seebivesi, aga kui katsuda enne aru saada, siis võib tähendada mida iganes. Igal juhul ei ole just lohutav, kui ettekuulutused, mis näivad üksteise järel kenasti vähehaaval täituvat näevad lõppvaatuses ette seda, et su isiklik veri kuskil pärapõrgus mingeid kive kastma peab või muidu on maailmaga kööga. Kellel ei tuleks selle juures mõnevõrra negatiivset meeleolu peale?

Ah, jaa … taustategevustest veel nii palju, et ühele Valgekeepide salgale on kõrgemalt poolt Ordeith nuhtluseks kaela saadetud, kes ei mäleta, siis tegu on fusioontegelasega musta südamelisest pimedusesõbrast ja ülima kurjuse vaimust, kes teises osas Mati pistodaga (noh, puht juriidiliselt võttes oli see küll vist vähem Mati oma kui Ordeithi oma, sest õigusvastane võõrandamine ja nii edasi) jalga lasi ja kel Two Riveri rahvaga oma kana kitkuda. Valgemantlitel aga on jälle hammas Perrini peale verel ja nõnda nad seal maakolkas passivad …

Loomulikult tuleb meie tegelastel peagi jälle laiali minna, et ikka üheaegselt võimalikult suurt osa maakaardist katta. Enne seda peab juhtuma üht teist avastuslikku, näiteks vedeleb täiesti juhuslikult Teari kindluse keldris üks võluvärav müstiliste maduolendite ilma ning kui seda juba kord mainitakse, siis pole põrmugi üllatav, et tervelt kolm tegelast sinna sisse vastuseid nõudma trügivad. Samuti katsetab Egwene esimest korda abivahenditeta uneilmas ringi hängimist ja saab kutse aieli teadjanaiste juurde õppima minna. Veel üht-teist mõjutusi siit ja sealt, nagu Aviendha karma, mis nõuab sõdalase karjääri mahapanemist ja teadjanaiseks ümberorienteerumist, kuuldusi valgekeepide tegevusest kodukülas jms ning ongi selge, kes kuhu läheb.

Üks seltskond peab erinevatel põhjustel jõudma aielite maale ja nonde pühasse linna Rhuideani. Randil on vaja vahelduseks aielite ettekuulutusi täita, et Car’a’carni tiitel välja teenida; Mat, kes sai vahepeal madurahva käest oma ettekuulutussalmikese (sest ega säherduste libedate elukate vastused võivad ka oleviku perspektiivist raskestitõlgentatavad olla), peab siis kah seda järgides Rhuideani sihtima, sisureetmise korras olgu öeldud, et seal saab ka tema superomaduste komplekt viimase lisanduse, ja üllatuslikult on Moiraine’ilgi kõrbes oma asi ajada. Egwene ja Aviendha ühinevad samuti seltskonnaga ja küll on ikka hea, et kõikide nende pikkade vahemaade lühendamiseks igasugu vahendeid võtta on.

Elayne ja Nynaeve aga võtavad ette musta ajah jälitamise musta töö, seltsiks Thom ja Juilin. Teel tutvuvad nad lähemalt ka mererahvaga, sest mõnikord tuleb ka aeglasemaid transpordiviise olude sunnil au sees pidada. Samuti õnnestub neil kohtuda ja sõbruneda edaspidigi figureeriva seanchaniga, muuhulgas ühiselt üht-teist daman’ide ehk orjastatud võlusõjaväe toimemehhanismide kohta. 

Perrin ja seltskond aga kiirustab koduküla päästma – need, kes tundsid puudust maagilistest ussitunnelitest võivad sealjuures hõisata, seda imevahendit ikka kasutatakse raamatu jooksul läbivalt, hoolimata kõigist ogaratest ohtudest, sest kui tegelased peaks igale poole hobuse või laevaga minema, siis võiks juba sajaosalist sarja oodata. Emonds Field kannatab kurjade jõudude rünnakute all loodetakse valgekeepide kaitsvale lähedusele ning keegi salapärane lord Luc näitab üles suurt vaprust ja nutikust kaitse korraldamisel või kuidas sellega nüüd ikka on? Ja kuidas jääb valgekeepide sooviga Perrinile köis kaela tõmmata?

Raamatu teises pooles veedavad Egwene ja Aviendha teadjanaiste õpitüdrukutena – kui kujutate ette karate Kidi aknaid pesemas, siis mingi aimu te saate, ainult et ilmselgelt oli too aknapesu naljamäng kõrberahva karmi treeningu kõrval – sest on neile ju iseloomulik üleinimlik valutaluvusvõime lisaks füüsilisele vastupidavusele, rääkimata keerukast aukoodeksist jms. Olgu etteruttavalt öeldud, et säherdune väljaõpe (lisaks unekäijavõimetele) saab Egwene edasistes kangelastegudes suurt rolli mängima, ehk siis – Mat pole ainus, kelle supervõimete pagas oluliselt täieneb.

Aiel’e tabab aga murranguline sündmus – Rand täidab ettekuulutuse ja …. Edasi pööratakse selle rangelt väljakujunenud aukoodeksit, reegleid ja traditsioone järginud rahvakillu saatus täielikult peapeale ning mitte kõik ei lepi muutustega rahumeelselt ja maailma ongi lahti pääsenud võimuahne ja verejanuline shaido aielite kamp, kes edaspidi pahade jõude suunamisel igasugu tükkidega hakkama saavad. Pahalased pole muuseas üldse nii kaugel kui loota võiks, eks ta’verenid muidugi võiksid sellega juba harjunud olla.

Erinevalt esimesest kolmest osast ei lõppe neljas enam üheselt defineeritud rohkem või vähem suure aplombiga, isegi kui Randi Rhuideanis käik seda olla võiks, tuleb pärast seda hoopis traditsiooniline vastasseis järjekordse Neetute komboga ja kuigi tulem on mõnes mõttes hädavajalik ei anna siit enam dramaatilise suure lahingu vaimu välja pigistada. 

"Your time is running put, Rand," Moiraine said. "The Tairens are becoming used to you, after a fashion, and no one fears what is familiar as much as what is strange. How many weeks, or days, before someone tries to put an arrow in your back or poison in your food? How long before oen of the Forsaken strikes, or another bubble comes sliding along the Pattern?"
"Don't try to harry me, Moiraine." He was blood filthy, half naked, more than half leaning on Callandor to stay sitting up, but he managed to fill those words with quiet command. "I will not run for you, either."
"Choose your way soon," she said. "And this time, inform me what you mean to do. My knowledge cannot aid you if you refuse to accept my help."
"Your help?" Rand said wearily. "I'll take your help. But I will decide, not you." (lk 93)

Robert Jordan „The Dragon Reborn“. Tor (1991). The Wheel of Time 3

Eelmine osa seisnes siis võlupasuna ja kohutavast kurjusest läbi imbunud pistodaga üle terve maa kappamises, misjuures pasun (ja pistoda) suurem osa ajast pahalaste käes viibisid, meie seltskond mitmeks jagunes ja väga erinevaid teid pidi lõpuks samasse kohta ja aega jõudis. Sealjuures ka daamide seltskond, kes väga sobivalt rööviti ja vangistati ja toimetati abivalmilt samasse kohta…

Selle osa kulminatsioonis esineb üksjagu sarnasusi ning ka alguses jaguneb kokku saanud seltskond jällegi laiali – pistodahaige Mat ning noored Aes Sedai õpilased ehk Nynaeve, Egwene ja Elayne ehk kolmik ja pasun jõuavad Tar Valonisse, Valgesse torni. Kolmik muidugi ei tohi hingatagi oma tegelikest seiklustest ja nõnda käib rasvaste pottide küürimine käsikäes Egwene’i ja Elayne’i edutamisega ehk vastuvõetu auastme ja Aes Sedai sõrmuse saamisega, Mat ravitakse terveks ja lahutatakse pistodast, viimane koos pasunaga pannakse torni hoiule ja esimest, kui pasunapuhujakt, kavatsetakse ilusti kindlalt ja turvaliselt Amyrlini pilgu all hoida, et ta Viimases Lahingus vajadusel võtta oleks… noh, arvata võib, et Mat ise neist plaanidest küünevõrdki ei hooli ja kui kolmik värvatakse (mõnevõrra ähmase loogika alusel) Amyrlini poolt musta ajah’t jahtima aitavad nad Matilgi lahkuda, sest Elayne tahab oma emale tollega kirja saata enne kui kolmik uuesti tornist salaja jalga laseb ning ära Teari pahalasi püüdma suundub … või siis lõksu kukkuma – eks siis lõpus selgub kumb lõpuks.

Rand ja Perrin ja Moiraine konutavad Udumägede jalamil laagris ja ootavad ilusti paigal, et Moiraine jõuaks selgusele asjus, millest ta akadeemikuna teab muidugi üsna palju, kuid nagu raamatu kestel järjest selgub – praktikas on kangelaste teekonnad ja võitlus maailma pärast palju ebakindlamad, intuitiivsemad ja lihtsatest inimtunnetest ära rippuvamad, kui tema oma ennastohverdavas plaanimises ning katses maailmapäästmisprogrammi kuidagimoodi kontrolli all hoida taipab … ja nõnda läheb kõik ikka kuidagi omasoodu. Randile saab siiber – kõikvõimalikud unenäod ja etteennustamatu kontroll võluvõime üle ja fakt, et teda jahitakse – ning nõnda laseb ta öö varjus üksipäini jalga, hävitades teda jälitavaid põrgukoeri, kõlvates ta’vereni põhjustatud juhusesegadust, kus ühes külas praktiliselt kõik korraga abielluvad, teine küla põleb aga maani maha tänu lõputule jadale halbadele kokkusattumustele. Kõigi unenägudes terendab Callandor – võimas võlumõõk Teari kindluses, mida saab tema hoipaigast kätte saada vaid Draakoni uuestisünd ise – nagu ütlevad ettekuulutused. (Kuningas Arthuri legendid ja mõõk kivis ja niiedasi, eksole).

Unenägude maailm kipub olema järjest ülerahvastatum – Perrin avastab oma hundiunesid, Rand on millegipärast kah magades alatihti seal, eks selles ole vast oma osa pahalastel ning isegi Mat näeb aegajalt mingeid asju ja Egwene muidugi tegeleb oma ande arendamisega ning tuiab pidevalt seal ringi … rääkimata pahalastest, kelle skeemidest kah vilksamisi nii üht kui teist nähakse ning kindel võib olla, et isegi kui nähtu nägijale tol hetkel või ka hiljem otseselt midagi ei ütle, siis tähelepanelik ja hea mäluga lugeja saab peaaegu kindlasti ühe või teise asjaga hiljem otsad kokku viia (mina ei ole ei tähelepanelik, ega hea mäluga, muidugi, aga aitab ka kui olla sarja juba korra lugenud).

Nojah, nõnda seisneb see raamat siis põhimõtteliselt selles, et seltskond jaguneb nelja rühma, kes kõik paralleelselt Teari suunas sõidavad ja kappavad: Mat ja Thom, kolmik, Rand üksi, Moiraine koos Perrini ja teistega. Lisaks peategelastele kohatakse teel ka Aiel’e ning tehakse esmatutvused – Perrin kohtab ja vabastab Gauli; kolmik tutvub Aviendha ja Rhuarciga ning vastastastikku osutatakse üksteisele teeneid ning harjutatakse end polügaamia mõttega. Olulistest kohtumistest rääkides veel – Perrin kohtab Faile’i, ning kõigis suuremates linnades, millest läbi kapatakse näib nagu miskit valesti olevat…

Mat avastab Tar Valonist lahkumise käigus ka oma vastse mänguriõnne – esmalt täringutega kulda kokku ajades, tesmalt imekombel mõrtsukate käest pääsedes. Ühtlasi pobiseb ta ka aeg-ajalt vanas keeles, mille kohta pakutakse, et koduküla asemel paiknenud iidse kuningriigi vana veri lööb välja. Samuti mängivad nad Thomiga kivisid (mis tundub olevat küll väga go mängu moodi) ning Thom märgib, et kui Mat asja pisut tõsisemalt võtaks, võiks ta olla väga hea mängija. Ära märgitakse ka pistoda põhjustatud mäluaugud – kõik see eelnev siis on oluline Mati supervõimete kujunemisel, hilisemad lisandused üksi ei tee temast veel seda, kes ta on, vaid algpõhi on juba olemas, järgnevalt tulev on lihtsalt täiendus. Iseenesest on selline paljudest elementidest koosnev kangelaspõhi päris tore ning kui aus olla, siis on Mat vist iseg mu lemmiktegelane hetkel - nii Randil kui Perrinil on oma võimetega leppimine märksa traagilisem protsess.

Ka Perrin areneb edasi, käies pisut hundiunes ringi sehkendamas ning sepatööd meelde tuletades ja pikalt kirve ja haamri, kui tapariista ning tööriista vahel vaagides ning, noh, Faile’i ära armudes muidugi ka. Aga samas toimub tal oluline kohtumine ühe teise huntmehega, mis süvendab tema veendumust, et ta ennast hoolega tagasi peab hoidma ja selle veendumusega on seotud ka üks Egwene’i unenägu. Lõpuks jõuavad kõik muidugi Teari kindlusse kokku, igaühel erinev eesmärk ja erinev sissepääsutee, öise linna katustel on vahepeal rahvast rohkem kui tänaval ning toimub järjekordne kullimäng ja tagaajamine paari forsakeniga ja no ma ei hakka ütlema, kas Rand võtab siis Callandori ja kuulutab end Draakoni uuestisünniks või mitte ja kas Aielite The One Who Comes With the Dawn on kuidagi Randiga seotud või mitte … seda peate küll ise ära arvama…

1. The Eye of the World
2. The Great Hunt

Robert Jordan „The Great Hunt“. Orbit (2000). The Wheel of Time 2

Tagantjärele kirjutamisega on see häda, et oh seda mälu, mälukest. Võiks peaaegu, et kohe uuesti otsast peale lugema hakata, aga ma siiski arvan, et sellega võiks nüüd kohe veel päris kaua aega ühelpool olla. Igal juhul sai mäluvärskenduseks sirvitud ja üllatutud, et ohoh, seanchanid, ehk siis mere tagant saabunud võõrad väed on juba teises raamatus kohal ja üldse käib kogu värk täie hooga, aga noh, eks esimese otsa raamatud olidki ikka väga tempokad mõningaste hilisemate osadega võrreldes.

„The Great Hunt“ keerleb igatahes suuresti legendaarse Valere’i sarve ehk siis ühe maagilise pasuna ümber, mille puhumise peale tulevat mitte vähem legendaarsete kangelaste vägi taevast ülevalt (või siis uneilmast, juhul kui see fakt juba on siin raamatus ära mainitud, kui pole siis palun tehke nägu, et te ei märganud midagi) ja seab õigluse jalule. Siinkohal tahaksin ära mainida, et nimede ligikaudne hääldus ON igati mõnus praktika, mida ma mõtlen, et oleks tegelikult tore ka tänapäevases tõlkekirjanduses rohkem kohata. „The Great Hunti“ ehk „Suurt Jahti“ (vms) pole muidugi tõlgitud, aga ettenägeliku ja põhjaliku inimesena on autor algusest peale lugeja varustanud olulisemate nimede ja mõistete seletuse ning ligikaudse hääldusega ja mulle meenus, kuidas ma hiljuti mingi lasteraamatu ettelugemisel hädas olin ja mõtlesin, et näe, hõõrutakse seda va harimatust ikka lapsevanematele nina alla – nüüd siin higista hea õnne peale keelt väänata ja looda, et laps ei hakka liiga täpselt huvi tundma, et MIS selle tegelase nimi ikka on ja kuidas see kirjapilt minu produtseeritud ebamääraste häälitsustega seostub ja miks …

Aga, ühesõnaga … jaht maagilisele pasunale algab sellega, et peategelaste seltskonnale kantakse sarv kuldkastikeses nina alla ja öeldakse – palun, olge lahked, viimane võitlus läheneb, sarv on teie. Noh, korralike bürokraatidena siis loomulikult hakatakse sarve Tar Valonisse, ehk naismaagide peakorterisse viima, sest kes veel siis ometi sobiks paremini valvama ja otsustama igasugu võluesemete ning viimase võitluse ja selle, kes ja millal sarve puhub jms üle.

Aga, noh, ma arvan, et ei ole väga suur üllatus (arvestades raamatu pealkirja ja seda, et 600+ lehekülge veel ees seisab), et kurjad jõud mainitud aarde kohe esimese asjana pihta panevad. Ja… jaht võib alata! Ahjaa, tolleks hetkeks ei ole peategelased veel ülemäära oma maailmapäästja ja muudesse olulistesse rollidesse sisse elanud, rääkimata võimete tipule jõudmisest, ja seega on lisamotivatsioonina sarvega koos kaotsis ka üks teatud mustmaagiline objekt, mille tagasisaamine Mati tervise seisukohalt kriitilise tähtsusega on. Et ikka kõik võimalikult entusiastlikult sarve jahiksid.

Suure osa raamatust võtab enda alla jälitustegevus, kus Rand (ja co) piirimaalastest lordi juhtimisel varaste kannul kappavad, teel nähakse mõnda maailmaimet, mis kunagi hilisemates osades taas pildile tuleb ja kohatakse Randi eelmisest elust pärit stalkerit, kes muuhulgas muidugi teda ära võluda püüab, aga õpetab ka nii üht kui teist kasulikku. Ja kui ma mõtlesin, et nende 2 aasta jooksul, mis kogu sarja tegevustikku hõlmab, on Randi areng mõõgavõitlejana ikka väga fenomenaalne, siis siin raamatus satuvad nad ju jälgi ajades paralleelmaailma, mille aeg nende enda reaalsuse suhtes aeglasemalt voolab ja nii võib sest 2 aastast veel kuid maha võtta … Aga see selleks.

Naismaagiõpilastest peategelased jõuavad kenasti Valgesse torni, saavad noviitsiks pühit… st vastu võetud, mõni suisa edeneb kõrgemalegi (seekord ma ei reedagi sisu ära) ja toimub täiendav sõbrunemine Andori printsessi Elayne’i ja selgeltnägijavõimetega Miniga – noh, nagu internaatkoolis ikka. Aaaaga, kurjadel jõududel on kõik need erakordselt suure potentsiaaliga maagihakatised muidugi märgil ja kuidagi läheb nii, et pahaaimamatud lambukesed meelitatakse turvalisest haridusasutusest lõksu, mis muidugi lisaks traumaatilisusele ka arendavaks kogemuses osutub.

Lõpus saab kõik see kamp jälle niivõrd-kuivõrd kokku, maagilise pasuna puhumise küsimus laheneb kah iseenesest ja üks suuremat sorti pahalane, kellega esimese raamatu lõpuks nagu oleks võinud juba sotid selged olla, sellega tuleb rakendada taktikat, et mis mättasse ei jää saab mättasse löödud … või kuidas see nüüd oligi.

Ja teistkordsel lugemisel on loomulikult taaskord kuhjaga ootamatult tagantjärele tähenduslikke lõike. Näiteks on Randil siin väga selge arusaamine sellest, mis oluline on ja mille talle meelde tuletamise nimel lõpuosades üksjagu vaeva nähakse:

„You go“ Rand said. „Egwene…“

„You fool!“ Ingtar snaped. „We have what we came for. The Horn of Valere. The hope of salvation. What can one girl count, even if you love her, alongside the Horn, and what it stands for?“

„The Dark One can have the Horn for all I care! What does finding the Horn count if I abandon Egwene to this? If I did that, the Horn couldn’t save me. The Creator couldn’t save me. I would damn myself.“

Ingtar stared at him, his face unreadable. „You mean that exactly, don’t you?“ (lk 640)

Noh, ja olgu öeldud, et Ingtari reaktsioon omandab juba sama raamatu lõpus teatava tähenduslikkuse.

Robert Jordan „The Eye of the World“. Orbit (1998). Wheel of Time 1

Jõudsin Ajaratta sarja teistkordse tervikliku läbilugemisega lõpule ja siis avastasin, et olen osa lugemismuljeid täiesti kriminaalsel kombel puha dokumenteerimata jätnud. Eks tuleb siis selline retrospektiivne lugemisraport…

„The Eye of the World“ on kahtlemata see Ajaratta raamat, mida olen kõige rohkem kordi lugenud ja ainult paberkujul veel pealekauba ja ikka seda sama nostalgilist pehmekaanelist köidet, mille kunagi ammu Akadeemisest Kirjakauppast soetasin. Kaanemaalil kappab kõik see seltskond turvalisest kodukülast laia maailma … või, noh, esikaanel ja esiplaanil on küll Moiraine ja Lan, ja ma alles nüüd märkan, et Lan on miskipärast kiivriga ja turvises ja ma nagu mäletaks rohkem seda kamuflaažkeepi… aga paraku pean muidugi tunnistama, et tegelaste riietuse osas ma siin sarjas küll suurt arvet pole pidanud (kuigi, oleks suurepärane mäluharjutus näiteks kõik petegelannade kleidid üles lugeda, mida nad 14 osa vältel kandnud ja silunud on…).

Ühesõnaga, „Maailma silm“, selline 18. sajandi maiguline küla Andori kuningriigi ühes unarnurgas, kus kuninglikke maksukogujaidki pole iidamast-aadamast nähtud. Etteruttavalt olgu mainitud, et loomulikult ei paikne küla mitte ajaloota koha peal, vaid Ajaratta sarja mastaapsus hõlmab kuningriikide tekkeid, lagunemisi, ajaloohämarustesse kadumisi ning uute valitsejate ja riikide esiletõusu ning nõnda (või noh, žanrile mõeldes ka üleüldse) pole teps mitte üllatuseks, kui tuleb välja, et kunagi eksisteeris sealsamas lambaaedade vahel ammune vägev kuningriik ja vana veri voolab karjaste soontes ja … Ühesõnaga, saate aru küll.

Põhipoint on muidugi ikkagi hea ja kurja võitlus … ehk valguse ja pimeduse, ning pahalasi on siin sarjas müriaad. Pean tunnistama, et nad on natuke tüütult üheülbaliselt pahad, st on kul terve rida erinevate iseloomude ja taustadega pahasid ning natuke mitmekesisust lisab see, kui jälle aeg-ajalt ilmneb mõne tavalise tegelase tume pale, aga hallust hea ja kurja skaalal ning inimlikke hetki on põhipahade seltskonnas napimalt kui huvitav oleks ja nõnda said esimesel lugemisel kõik need pikad unenäod ja pahalaste peatükid pigem diagonaalis üle lastud kui hoolega loetud.

Terve sarja mitmendal lugemiskorral tekib siiski ka vähem köitvatele osadele lisaväärtus suisa fenomenaalse läbipõimituse näol – kõikvõimalikud unenäod, vihjed, ended ja muu taoline on kohe algusest peale läbivalt terve sarjaga seotud, ning nõnda saab tähelepanelike vaev tasutud – selliseid väikeseid kõrvaldetaile, mis pole otse välja öeldud, kuid mis teades on selgelt äratuntavad on üksjagu, mitte et mina ise siin muidugi mingi erilise tähelepanelikkuse ja mäluga hiilgaks.

Nojah. Sündmustik, siis. Peapeakangelane Rand peab isaga kahekesi farmi külast mõni maad eemal, kohe on tulemas rõõmus kevadpidustus Bel Tine, pada podiseb tulel, Rand unistab mõnusast juturaamatust, puud on lõhutud … ja siis tulevad kollid.

Ilmneb, et Rand ei ole ainus, keda kollid kimbutavad ning juhuslikult ehk siis kohe mitte üldse juhuslikult on külas võluvõimetega Aes Sedai Moiraine koos oma vannutatud kaitsja – ülisuutlikust kroonimata kuningast ja mõõgameistrist Laniga. Tuleb välja, et kollid luuravad teatud vanuses poisse ja muidugi on huviorbiidis Rand ja tema parimad sõbrad – Mat ja Perrin, ning muidugi ilmneb, et nad on saatusekeerutajad ehk ta’verenid, ning muidugi peavad nad võõra maagdaami ja tolle saatjaga kaasa sõitma, sest hädaoht varitseb ja ei sõnagi kellelegi ja otse loomulikult hiilib retkele kaasa ka kutsumata grupiliikmeid, kes kõik hiljem terve raamatu jooksus peategelaste rollis saavad olema. Ahjaa, kas ma mainisin, et nazgulid see tähendab, vabandust, Myrddraalid ehk orcidest, see tähendab, andestust jälle, trollocitest veelgi ohtlikumad pimeduse armee kapralid vms virvendavad külas ka ringi?

Esimese raamatu jooksul pannakse paika ka peategelaste erilised võimed. Rand on oletatavasti draakoni ehk siis valguse tšempioni taassünd, mis tähendab, et ta peaks olema võimas meesmaag ning kui ettekuulutustest õigesti aru on saadud, siis tähendab see ühtlasi ka seda, et esmalt on vaja maailm päästa ja siis ühtlasi ise otsad anda. Kõik see kokku on üks üsna sünge saatus noore poisi jaoks, mida oluliselt komplitseerib ka fakt, et meesmaagia allikas on käimasoleval ajastul pimeduse isanda poolt ära saastatud ning maagivõimetega meesisikud minevat seetõttu alati varem või hiljem peast ohtlikult segi. Sellest tulenevalt siis ka Randi ohter puiklemine, eitamine, hädaldamine ja igasugused hilisemad probleemid. Ühest küljest on see üks tohutult tüütu ja frustreeriv aspekt, et suure osa sarjast on tegelastel pidevalt mingi tüütuseni korrutatud häda oma kangelaserolliga, aga teisalt on see muidugi ka suuresti täpselt see, millest Jordan oma oopust kirjutab – nii teismelisest täiskasvanuks saamine kui ka vastutus ning tugevuse tähendus, elu mõte ja nii edasi. Nojah, ja muidugi on ka see igikestev mehed-naised vastandus alates kahte sorti maagilisest allikast ja lõpetades tüütuseni korduvate pominatega „mehed/naised, kes neist aru saab“.

Niisiis, Mati rolliks on olla trikster ja õnnemängija ning sõjageenius. Aga tee sinna ei saa muidugi esimeses osas veel lõpule vaid alles alguse – esialgu tabab seltskonda ühte pimeduse isanda omast veel erinevat sorti ahnuse kurjuse võimuses olevates iidse linna varemetes pisut äpardusi ja tagaajamisi, mille tulemusena saab ühest jällekord saastunud pistodast Mati isiklik „my precious“, aga samas, nagu radioaktiivsed ämblikud, nii ka üliohtlikud kurjused – kusagilt peab supervõimetele ju tee valla pääsema.

Perrin jällegi avastab erinevatel asjaoludel pikemat aega metsikus looduses jalutades, et libahundilegendidel võib omamoodi tõepõhi all olla. No loomulikult mitte nagu siin igalpool telesarjades ja nii – kes siis päriselt kuju muudaks, aga üks selle maailma suurimatest hästi varjatud väga ilmsetest saladustest on unemaailm … ei, oot, see tuleb hiljem. Noh, ühesõnaga, ilmneb, et Perrinil on telepaatilised võimed huntidega rääkida ja olgu kujumuutmisega kuidas on – silmadega toimub päriselt metamorfoos. Nagu Randgi, nii ägab ka Perrin segaduses teismelisena oma erilisuse all ja oleks parema meelega tavaline poiss, mitte ei pistaks rinda oma enese olemuse ebatavalise ning võimalik, et ühiskondlikku hukkamõistu esile kutsuva poolega.

Nojah, ja seltskonna ülejäänud liikmed, ehk siis Egwene ja Nynaeve avastavad otseloomulikult eneses maagivõimed ja ma arvan, et seegi ei üllata kedagi, et otse loomulikult tõotavad nad olla selles asjas tugevamad kui Valges Tornis sajandeid nähtud…

Kõik see aeg ajavad pimeduse jõud seltskonda taga, nii unes kui ilmsi, neil õnnestub nad vahepeal lahku ajada, ning nõnda on kõigil võimalus vahepeal oma võimeid avastada, kui hädaldamine ja virisemine mahti annab, ning veel olulisi liitlasi ja tuttavaid koguda, kellega läbi terve 14. osa risti-rästi üle terve kaardi siia sinna kapata. Keegi ei tea veel, et KES kolmest siis ikkagi see draakon on, ja ega pimeduse isand tegelikult draakonit tappa ei tahagi, sest eks tegelik võitlus käib ju ikka kolme tilga vere pärast, teada värk. Nõnda siis kukub välja delikaatne treeningsessioon nagu säärases kirjanduses ikka – pahad ajavad taga ja tungivad kallale üldiselt täpselt parajal määral, et Naruto razengani ikka lõpuks selgeks saaks ja nii edasi.

Raamatu lõpus ootab maailma silm ja pimeduse isand ise … või?

Aga no mida te siis arvasite. Millegagi peab ju ülejäänud 13. osa ka sisustama… lisaks kleitidele ja teejoomisele.

Igal juhul on see selline kena klassikaline eepiline fantaasia. Ning ega paralleelid „Sõrmuste isandaga“ ole mingi halb asi. On õdusat farmielu ja sellega hästi passivat sahmimist kevade tuleku nimel, on hobustel ratsutamist ja rohtmaadel kõmpimist ja pisut võitlemist ja seiklusi võõrastemajades toidu eest mängimisega ja esimest korda suures linnas olemist ja ootamatuid kohtumisi siniverelistega ja igasugust maagiat ja imesid ja muidugi losse ja muud taolist.

Igati paslik aeg lugeda ka – Amazon väntab sarja ja puha...

John Gwynne - A Time of Dread (2018)

 

Raamatut sildistatakse epic fantasy’ks ning see pani mõtlema, et mis vahe võiks olla sellel ja sünkmornil. Ja järeldus ehk oleks, et kui sünkmorn ütleb vast midagi tänapäeva inimeste spliini kohta, siis epic fantasy … uitleb kuskil fantaasiailmades, tõdedes mõndagi inimeste kui selliste kohta, aga need tarkuseterad pole niivõrd löövad ja on pigem rakendatud narratiivi teenistusse. Ja noh, tegelastel eksisteerib võimuiha kõrval tihti ka ideaalid (mis sünkmorni puhul on vähe libe teema) … kuigi need pannakse kõvasti proovile: kuidagi peabki vormuma “epic”, eksole. Selle raamatu nelja peategelase hulgast lüüakse mängust välja (kuigi … kes teab) just see kõige ideaalitruum, aga! Aga teadupärast tegu alles triloogia avaraamatuga ning asjad peavadki palju hullemaks minema, enne kui mingi positiivsem lahendus peaks taas rõõmu tekitama.

Kuigi see raamat on loetav igati iseseisvana, on see romaan siiski osaks maailmast, millest on ilmunud neli romaani (tetraloogia), kus kirjeldatakse 100 aastat varem juhtunud dramaatilisi sündmusi - kuid siingi on ikka samad vaenupooled vastamisi ja halvad valmistuvad häid põrmu heitma. Kuigi, eks selle romaani puhul tekib küsimus, et kes need head õieti on (mis tetraloogiat lugenuna nii vast ei tekiks?). Nimelt on siin maailmas omamoodi veider narratiiv nö inglite (Ben-Elim) ja deemonite (Kadoshim) vahel, kes siis eelmises romaanitsüklis tulid nö taevasest dimensioonist tavamaailma jätkama oma igikestvat võitlust.

Ainult et see võitlus on väheke Ed McDonaldi Varesemärgi-triloogia laadis ehk nende kahe suurjõu vahele jäävad inimesed (ja hiiglased!) on neile mõlemile tööriistadeks ja kahurilihaks. Ning heade inglite kehtestatud maailmakord pole inimsoole teps mitte meelakkumine - inimeste omavahelised võimuvõitlused ei kõlba kuhugi ning õige kord on vaid inglite juhitud maailmas (mis joondub eelkõge võitluseks Kadoshimi vastu) ning kui nüüdseks on Ben-Elimi domineerimine kestnud 100 aastat, on maa pealt pühitud õige mitme riigikese ajalugu ning kõike püütakse ühildada ühtseks jumalariigiks.

Kuid nagu selgub, pole inglite ülemvalitsus kõigile meelepärane ning eksisteerib Dun Sereni ordu, kelle peavaenlaseks on niisamuti Kadoshim ning kelle suhe Ben-Elimiga kõigub neutraalse suhtlemise või terava vastuseisu vahel. Romaani neli põhitegelast jagunevadki kahe “hea” vahel enamvähem pooleks: Ben-Elimi noorsõdalane Riv ja Ben-Elimi pantvang (ühe riigikese valitseja järeltulija) Bleda, Dun Sereni esivõitleja, hiiglannast Sig ning põgeniku poeg Drem, kel siis tema teadmata õige tugevad sidemed Dun Sereni orduga (ning seetõttu keeruline suhestumine Ben-Elimi inglitega). Kui hiiglane on nö kõige puhtam ühe poole esindaja (ta on peategelasteist ka konkurentsitult vanim, kel vast oli ka oma osa saja aasta tagustes sündmustes), siis ülejäänud kolm noort peategelast on kõikuvama baasiga. Kui Drem hakkabki aja jooksul leidma oma ajaloolist pühendumist, siis Riv ja Bleda on vägagi … konfliktsema suhtega. Bleda oma pantvangi staatuse tõttu (temast kasvatatakse Ben-Elimile ustavat vasalli), Rivi puhul aga oma eripärade tõttu.

Selline Dun Sereni ja Ben-Elimi esitamine peaks vast lugeja sümpaatiat üsna selgelt Dun Sereni poolele kallutama, mis paratamatult paneb küüniliselt mõtlema, et millised üllatused võivad küll autoril plaanis olla, sest nii ühepoolset valikut nagu ei ootaks. Eks näis, kui peaks olema võimalust triloogiaga jätkata.

Nagu öeldud, siis peategelased jagunevad kahe “heade” äärmuse vahel - kindel Sig, kindlust leidev Drem, Stockholmi sündroomi vastu võitlev Bleda ja vägagi tasakaalutu Riv. Potentsiaalselt võiks huvitavam olla skaala närvilisem ots (ehk siis Ben-Elimi erinevad tööriistad), kuid Riv on tõesti närviline pähkel, et jällegi … pigem naudid Dun Sereni igihaljast heroilisust (sest inglitel on õige komplitseeritud ja keelatud suhted oma teenritega) - kuigi Dremi pidevad poolsurnuks löömised panevad ehk mõtlema, et kas sel läbiklobitud noormehel on viimaks kõik kupli all korras.

Kui sai mainitud poolsurnuks löömist, siis tõepoolest, kõik peategelased saavad erineval moel vatti (välja arvatud ehk hiiglane Sig), kuid tulevad sellest kuidagi välja (välja arvatud …). Nendes pääsemistes on vaat ehk üleloomulikku õnne. Gwynne’i maailma omapäraks on, et tegelaste sugudel pole erilist tähtsust, kui on vaja sõdalasena end teostada, nii on liidrite kui lihtsõdurite hulgas nii naisi kui mehi, kes pahatihti jagavad ka lapsevanema koormat (kui Bleda on ülikute laps, siis Drem ja Riv selgelt sõdalaste järeltulijad, keda peakski omakorda sõdalasteks kasvatatama).

Gwynne’i romaani nimetatakse küll eepiliseks fantaasiaks, siis samas on siin Kadoshimi olendite õige õõvastavad julmused, mille kõrval näiteks Tolkieni kirjeldatud sõjakuriteod päris pehme lastekirjandus, ning siin kujutletu võiks kuuluda pigem sünkmorni kullafondi. Samas muidugi see traditsiooniline hea ja halva vaheline võitlus (Ben-Elim vs Kadoshim) on veidike nihu, kuivõrd Ben-Elimi teod lähendavad neid pigem skaala keskossa, samas kui heade rolli võtaks pigem inimesed-hiiglased. Muidugi, selle õiglasemaks hindamiseks peaks olema rohkem arusaamist saja aasta tagustest sündmustest - miks õigupoolest Kadoshim ja neid jälitav Ben-Elim oma taevalikest dimensioonidest maistesse oludesse sattusid.

Ühesõnaga, puhtalt madinameelelahutusena on see romaan küll igati soovituslik lugemine - ja et tegu on triloogia avaosaga, siis asjad saavad vaid hullemaks minna! Eks normaaloludes hoiaks mingist ingli-deemoni teemast eemale, aga samas see Kadoshim on tõesti jõhker nähtus. Nagu algul öeldud, pole siin sünkmornile omast löövust inimhinge madaluse asjus, küll aga küllaga imeilmades seiklemist. Ja vahelduseks - miks mitte?

Steven Erikson – Deadhouse Gates (2001)

Eks ma olen ikka kuulnud, et Erikson pigistab kividestki vee välja ja olin valmis niisugusteks „üllatusteks“, aga jumal küll, Duikeri ja Coltaine’i ja nende semude saatused keerasid lõpuks ikka … väga masendavaks kätte. Kui 2/3 raamatu jooksul arvasin, et Felisini käekäik on peamine pisarakiskuja, siis see taganejate mahanottimine oli ikka eriliselt mõjus katastroof. Võiks muidugi mõelda katarsisele ja muule sellisele, aga … aga … lihtsalt hakkas kurb (mitte et ma kuidagi pisendaksin Felisini kogetut ja selle mõju psüühikale).

Eriksoni maailm kui selline on minu jaoks senini paras segapudru oma jumalate ja olendite süsteemiga, aga noh, arvatavalt tulebki loota sellele, et ehk kunagi teist korda lugedes hakkavad lugude sügavamad hoovused avaramalt avanema (kui keegi huvitav, kuidas seda romaani peatükkide kaupa läbi hekseldatakse, siis Tori lehel oli aastatel 2010-2011 selline analüüsi-seeria – mitte et seda tuleks kuidagi kanooniliselt võtta vms).

Aga no Duiker ja wickanid ja 7. armee. Eks spoilerina on mulle muidugi teada, et kõik need teised tegevusliinid on järgmistes osades igati olulised … aga. Üksikisiku (või noh, siinses kontekstis ka olendi) draama pole nii eepiline, ja õigupoolest pole veel mu peal tööle hakanud kõik see jumalate ja olendite süsteem; igatahes praegu pani küll mõneti haigutama Mappo ja Icariumi ekslemised. Eks aega on.

Tekstina on „Deadhouse Gates“ parem kui avaromaan, tegelasedki hakkavad ellu ärkama (noh, kuniks nad muidugi maha notiti). Paistab, et deus ex machina on siia kõvasti sisse kirjutatud (või siis – maailma toimimine on senini minu jaoks hägune, nagu ikka ja jälle kordan), eks muidu olekski veidi keeruline kõiki niite ühendada või ühes voolus hoida. Lõpupeatükkides toimunu läks ses suhtes eriti kiireks, eelkõige Fiddleri ja Kalami seltskondade puhul. Samas irooniline DEM oli see Darujhistani erikullerite saabumine Coltaine’i armee juurde – nojah, eks sellega samas päästeti osa põgenikest.

Omal moel on see igati arusaadav, miks Malazi fännid kerge üleolekuga „Jää ja tule laulu“ tegemisi vaatavad … aga ega autorid polegi loonud konkureerivaid maailmu. Lugemise ajal tekkis üks mõtte, mille järgi Abercrombie on Eriksonist šnitti võtnud (Üheksasõrme asjus), aga see on nüüdseks meelest läinud.  Väikest lähedust oleks ka ehk Marlon Jamesi mütoaafrika panteoniga.

Kui arvasin, et loen seda romaani paari kuu jooksul muude lugemiste vahele, siis millegipärast haaras see maailm koheselt enda kõrbekuiva embusse ja muude raamatute jaoks aega ega tähelepanu jagunudki. Nojah.

„The chamber’s mineralized occupants were all elderly, and numbered in the hundreds. Their deaths appeared to be, one and all, peaceful ones, which had vaguely disquieting effect on Felisin. Not all ends are tortured. Hood’s indiferent to the means. So the priests claim, anyway. Yet his greatests harvests come from war, disease and famine. Those countless ages of deliverance must surely have märked the High King of Death. Disorder crowds his Gates and there’s flavour to that. Quiet genocide must ring very diferent bells.“ (lk 515)

„’Aye, Icarium. Such are memories full flood. We are not simple creatures. You dream that with memories will come knowledge, and from knowledge, understanding. But for every answer you find, a thousand new questions arise. All that we were has led to us where we are, but tells us little of what we’re going. Memories are a weight you can never shrug off.’“ (lk 686)

loterii
ulmekirjanduse baas

Steven Erikson – Gardens of the Moon (2009)

Enne raamatu lõpetamist jäin mõtlema, et eepiline fantaasia seisneb vist selles, kuidas tegelased räägivad eepilisusest – kuivõrd eeldada, et eepiline tähendab ikka enamat kui üksikisiku arengutee ja saatus. Noh, et rahva ja valitsejate saatus ning kõik need minevikud ja jumalad, kus peitub nii ülendavat kui verdtarretavat. Üldplaan muidugi on, aga see ei lähe kunagi liialt detailseks – detailid on nähtavamad üksikutes mõõduvõtmistes; tähtis on ajaloolise mõõtme rõhutamine. 

Epic fantasy antivasteks võiks olla Abercrombie „Heroes“, mis keskendubki vaid ühe lahingu loole, seda peamiselt lähivaadetega (muidugi on siin esitatud mitmete kõrvaltegelaste lugusid; kuivõrd tuntumate tegelaste puhul pole selleks suuremat vajadust – aga ega siis lahingus vaid teadatuntud tegelased duelleeri). Eriksoni tegelased räägivad pidevalt rängast minevikust ja olevikust ning üha ähvardavamast tulevikust. Muidugi, ega eepiline peagi tähendama üksüheselt grandioosses plaanis massistseene (no kui palju Martini „Jää ja tule lauluski“ on otsest madinat? Viie raamatu peale üsna näpuotsaga).

Muidugi olin ma eelnevalt kuulnud siit ja sealt, et Malazani seeriaga on raske peale hakata, ja eks tuleb tunnistada, et enamvähem tuima järjekindlusega sai tekst läbi loetud. Aga ootamatult põnev oli kogeda (arvatavalt suure) masinavärgi ühe osa tööd. On päris keeruline kõigi inimeste, poolinimeste, pooljumaluste ja jumaluste tegemistel silma peal hoida; ses suhtes oli endale vast lihtsa hoida päästerõngana kinni seersant Whiskeyjacki juhitava kamba tegemistel (noh, lõpuks muidugi jooksid kõik tegevusliinid kokku). Ja mida paganat see „Warren“ õieti on – see oh kui oluline vaimne ilmake.

Et tegemist on esimese raamatuga ja kuulu järgi ootab ees õige mitmeid peapeale pööramisi ning kaotusi, kaotusi, kaotusi, siis selliste kuulduste peale on veidi keeruline end tegelastega emotsionaalselt siduda – niikuinii on mingi jama tulekul. Aga samas … põnevust tekitabki see, et rattad alles hakkavad pöörlema ja mis õieti ees ootab. Eks ole.

Selliste ootustega lähenemine teeb okkaliseks tegelaste hindamise: õieti ei saa aru, kui palju tegelased ise teavad neid ümbritsevast (Kruppe!), kui palju on nad hägu sees vaevlevast lugejast targemad (või siis põen järjekindlalt lolli lugeja palavikku). Kui kohal nad selles maailmas on, või on nad jumalate ja kõrgema võimu hüpiknukud. Ja no millele õieti loodetakse, et jumalatele vastu saada. Ja need sadade ja tuhandete aastate vanused surelikud, kelledele see Malazaniga seonduv inimtegevus peaks olema õige rutiinne sääsepirin. Aga ei.

Eriksoni loodud maailmast ei leia just sellist mõistet nagu esteetiline ilu või romantika. Tegelased heal juhul sugutavad kuskil tagaplaanil (Paran), aga see mõjub armastuse asemel pigem võimusuhete ja sellega seonduva ümbermängimisega. Eripära on vast seegi, et mitmed tegevuse suhtes olulised tegelased on naissoost – kes küll pole kangelast ootavad romantikud või seltskonna kaunistused. Naised ja mehed on võrdsed, ühtmoodi … nö mehelikud. See tekitab minus veidi umbusku, kuna nii nais- ja meestegelaste hulgas pole just kirevat või sügavuti minevat galeriid – kõik on ühtviisi malenupud suuremates ja väiksemates konfliktides ja ellujäämisvõitlustes. Romaanisarja esimese osa puhul on selline tegelaste killustatus muidugi päris suur vastutulek kirjastuselt – paljud lugejad vast suurt ei hinda niisugust lähenemist.

Igal juhul, ootan põnevusega järgmise osa lugemist – kui vaid poleks niipalju muud lugemist, mis nii nõudlikult tähelepanu püüavad (mis leevendab veidi paanikat, et vajadusel polegi kõiki kümmet raamatut käepärast).  Päris huvitavaid kaanekujundusi on erinevatele tõlgetele tehtud (vähe koledamad jäid siinsest valikust välja).

Selget sotti polegi, miks need kaks alljärgnevat tsitaati pärinevad just Parani maailmast, ei saa öelda, et tegu olnuks just mulle kõige südamelähedasema tegelasega.

„„You are young, aren’t you?“
This seemed to sting Paran. A flush rose in his smooth-shaven cheeks. „Adjunct, for the past past seven hours I have been knee-deep in torn flessh and spilled blood. I’ve been fighting crows and gulls for bodies – do you know what these birds are doing here? Precisely? They’re tearing off strips of meat and fighting over them; they’re getting fat on eyeballs and tongues, livers and hearts. In their frantic greed they fling the meat around …“ He paused, visibly regaining control over himself as he straightened in his saddle. „I’m not young anymore, Adjunct. As for presumption, I honestly couldn’t care less. Truth can’t be danced around, not out here, not now, not ever again.““ (lk 41)

„Faintly, he heard the words of one of his childhood tutors. The man’s lined face rose into his thoughts to accompany the voice. „Those whom the gods choose, ’tis said, they first separate from other mortals – by treachery, by stripping from you your spirit’s lifeblood. The gods will take all your loved ones, one by one, to their death. And, as you harden, as you become what they seek, the gods smile and nod. Each company you shun brings you closer to them. ’Tis the shaping of a tool, son, the prod and pull and the finaal succour they offer you is to end your loneliness – the very isolation they helped you create.“ Never get noticed, boy.
Had the shaping begun? Paran scowled. Was he responsible for taking Coll’s life? The mere brush of friendship between them – enough to seal the man’s doom? „Oponn,“ he whispered, „you’ve a lot to answer for, and answer for it you shall.“ (lk 382)

loterii
ulmekirjanduse baas