Katrin Johanson - Püha Frederik (Looming 4, 2024)

 

Ulmepärane jutt väikelinna joodikust, kelle puhul avaldus korraga omapärane võime - naised, kes temaga koos jõid, muutusid kaunimaks. Ja no mitte selle joodiku silmades (kes tegelikult naiste seltsis juua ei tahtnudki), vaid kohe päris reaalselt.

Alguses said siis kaunimaks mõned kohalikud alkoholilembesed naised, seejärel siinsed iluasjatundjad, seejärel aga hakkas Tallinnast tulema erinevaid … tegijaid. Mees pidi jooma valitud kliendi seltsis (ka naine ei saanud joomata jätta, lisaks muidugi tuli taluda mehe purjus kärkimist); mitte et see teda kuidagi õnnelikumaks oleks teinud, alkohooliku värk ikkagi. Ja eks pühaks saamine eeldab …

Tekst on ühtaegu eestilik (kõik need nimed) ja samas ka võõras (see väikelinn oleks kui prantsuse naturalismi vaimus loodud). Samas muidugi ei peagi niisugune tekst taotlema realistlikku tõepära, siin on eelkõige oluline teatav mängusituatsioon. Igatahes see ütlus “ilusaks joomine” saab siin jutus õige värskema tähenduse.

Leelo Tungal: Pille, Madis ja teised

 

Olen nähtavasti vanal ajal sündinud. Kunagi lugesin seda raamatut kui täiesti mõistlikku ning arukat lugu kaasaegsetest lastest, nende elust ning ei näinud midagi viltu ega valesti olevat.
Nüüd lugesin õudusega: SELLINE elu oli normaalne? Sellised juhtumised täiesti mõistlikud? Muudkui aga loe ja imesta, kui teistsuguseks on maailm muutunud. Jah, jah, mingid pioneerivärk, mingid tööeesrindlased, jadda-jadda, see oli kuidagi arusaadavalt "vana aeg, siis tuligi sedasi kirjutada-öelda-mõelda". Aga kui su klassivend varastab teiselt - kusjuures palju vaesemalt, aga suveteenistus sees - rahakoti, sa mitte ei vii rahakotti tagasi ja ei seleta, mismoodi sa selle leidsid ja kuidas, vaid üritad skeemitada, nii et see "leitakse" üles ja tagastatakse omanikule, ent keegi ei jää süüdi? Kaheteistaastaselt poisilt oodatakse "mehe eest väljas olemist", kui neli aastat vanem vend on "nii tundlik ja õrnuke, tema ei suuda," mis siis, et see kaheteistaastane just samal päeval emotsionaalse pinge peale minestas? Vanemad joovad nii kõvasti, et kaotavad suust proteesid, jäävad ilma traktorilubadest või jätavad imiku ööks ja päevaks kaheteistaastase õe hoolde, ilma et mõtleks, et tollel õel on koolikohustus? Ja see on normaalne asjade käik, nojah, mis parata, elu?
Rääkimata rahulikust "vanamees annab jälle kere peale" tõdemusest või sellest, et täiskasvanud korrutavad täiesti tõsiselt käibefraase ning on väga nördinud, kui noor inimene "Avaldan südamest kaastunnet" ei ütle. 

Kusjuures raamat on täiesti huvitavalt kirjutatud, laste probleemid tõsiseltvõetavad, peategelased usutavad. Lihtsalt see maailm, milles nad tegutsevad, tundub täiesti absurdne. 
Täiesti. 

Piret Põldver "Hoog" (2022)

Selline tempokas üheõhtulugemine, aga ei pea muidugi ühe hooga, võib ka üle pikema aja. Igal juhul annab alust mõtiskleda alkoholi kohast meie ühiskonnas ning inimese suhtest sellega ja loomulikult sellest, mis siis saab kui need suhted on käest ära üle piiri läinud ning kuidas sellest piirist uuesti tagasi normaalsemasse ellu saadakse. Hõlp lugemine küll, tänu ladususele ja lühidusele, kuid loomulikult kõike muud kui kergel teemal. Põhiolemuselt selline kogemuslik – esmalt autori isiklikku-ilukirjanduslikku kogemust alkoholivaba kuuga ja järjest enam üle piiri mineva sõbraga ja siis terve rida intervjuusid inimestega, kel on pärast teisel pool piiri ära käimist õnnestunud tee välja leida. Teemaks ikka see, et kuidas see niiviisi läks ja kuidas tagasi sai ja miks see kõik.

Iseenesestki mõistetavalt on toon tõsine ja fokusseeritud, vähemalt esimeses otsas, intervjueeritavate hääled lisavad mitmekesisust ja loomulikult on nende lood põnevad – erinevad inimesed, erinevad kogemused, erinevad lahendus. Üks siiski jääb – pisendada ja üleolev olla pole siin põhjust, sõltuvus on nagu loodusjõud ja valvsust võib sama vähe kaotada nagu surfar laineharjal.

Üheks peamiseks läbivaks ja kindlasti ka elus üldisemalt oluliseks teemaks on sealjuures enesele otsa vaatamine ja ennast tundma ning haldama õppimine. Olgu küsimus siis kultuuriliselt nii iseenesestmõistetava seltskondliku trimpamisega, kus alkohol käib kaasas iga õhtupoolsema ürituse, täiskasvanute peolaua, sõpradega kohtumisega või täismahus välja kujunenud sõltuvusega. Muidugi on ka hoiatuslik element, aga „Hoog“ ei tegele hirmutamisega vaid põhjuste ja lahendustega, rohkem tagasivaatava (kuigi iga kainuse taasleidnu teadvustab, et iseenesestmõistetavalt ei või nad seda enam kunagi võtta) katsena toimemehhanismidest aru saada. See viimane on kahtlemata sümpaatne lähenemine.

Muidugi on peateemaks ikka see problemaatiline ja tarbetu liialdamise küsimus, aga siiski teeb omamoodi head meelt, et süngetest toonidest kumab läbi ka heledamaid külgi – inimese suhe alkoholiga ei ole siiski päris nii mustvalge nagu kärbsel lihasööja taimega. Kuidagi helge oli näiteks too hetk, kus ühes intervjuus tuletatakse meelde kunagi nooruses sõbraga joodud veini, mis oli kaunis jagatud läheduse kogemus. Mulle tundub, et seegi on üks asja oluline tahk – ei maksa unustada, et kõik see suur alkoholikultuur on täis ka siiraid ning mitmekülgseid maitseid ja naudinguid.

Millises kontekstis ei kaota see enesele otsa vaatamise küsimus muidugi põrmugi tähtsust, sest katses asendusnaudingutega kõikvõimalikke asjassepuutumatuid vajakajäämisi ravida ongi ju niiväga inimlik. Näiteks mina olen hetkel hoopis kohvi ja teega hädas – ikka kipun magamatuse või muidu uimase enesetunde kosutamiseks või niisama eneseõdustamiseks tassi kuuma jooki tegema ja … no siis saab ühel hetkel liiast ka ja … aga vahel tundub ikka, et just nüüd kuluks hirmsasti marjaks ära, kuigi tead, et hilja on või et palju saab.

Kui naljakas, et seda, kuidas lihtsalt olla osata peab vahel kah õppima.

Dagmar Raudam „Paul“, (2021)

Tegemist on sellise kindla missiooni ja sihiga kirjutatud ning isiklikel kurbadel kogemustel põhineva raamatuga ja sestap on keeruline ka väga midagi öelda. Üks kokkuvõtlikult (alla 200 lk) esitatud elukäik, mis ei päädi ega kulge just kõige helgemalt, alapealkirigi on „poistele, kes ei osanud elada“. Mõnes mõttes justkui monument või järelhüüe, kantud soovist selle ilma Paulide „oma häälel“ kõlada lasta, et nad jääks teiste mälestustesse lihtsalt kui too joodik ja mõttetu mees vmt. Kuigi sellisena on „Paulil“ selline peapaljastamise ja vaikuseminuti maik man, olgugi, et teadlikult pole mindud surmtõsise pisarakiskumise teed vaid autor ise lubab üksjagu muhelustki. Ma nüüd ei mäletagi, kui palju naljakaid hetki seal just leidus, aga mustades toonides pisaraid kiskuva traagikaga pole õnneks tõepoolest tegemist, olgugi, et lapsepõlvejuurtega konarlikkus lähedaste ja usalduslike suhete vallas ning teatav sihitus ja justkui sisemisest vajakajäämisest tekkinud tühiku täitumise ootuses päev korraga kulgemine on läbivad teemad ja mis salata, eks lõpus läheb ikkagi ka härdaks.

Pauli elukäigu üksikasjad olla küll puhtalt ilukirjanduslikud, kuigi algajend on isiklikust valusast läbielamisest lähtuv, aga tegemist ei ole ajatu abstraktsiooniga – Paul on ikkagi kindla põlvkonna esindaja, 70ndate laps, ning see ajastutes kulgemine, kus isaks on praktiliselt puutumatu Nõukogude miilits, traagilisi asju vaikitakse laste elust maha, viinauimas noored juhivad paljajalu žigulli, spordikool ja noortekoondis on stipiga kohad kus olla, välismaa kraamiga hangeldamine, 90ndate hangeldajaparadiis ja kodutaluunistused, Soome kalevipojaelu, see annab loole oluliselt juurde. Lisaks tuleb mainida ka, et tekst on tihe sujuv ja võiks öelda, et laitmatu. Pauli elukäik põimitakse looks ilma üleliigsete sõnadeta ja ühtlases tempos, eesmärgist kõrvale kaldumata, kuid piisava pildilise ja seigalise lihaga luudel.

Meelde tuli, kusjuures, ka Kerttu Rakke „Häbi“, mis on samuti ohuromaanliku eesmärgiga ja päriselust inspireeritud elukäigukirjeldus lapsepõlvest kuni traagilise lõpuni, kuid üks väga oluline erinevus „Pauli“ ja „Häbi“ vahel on see, et „Paul“ on katse empaatiliselt sisse vaadata, nagu öeldud, Paulile oma hääl anda, aga „Häbi“ on pigem ilukirjanduslik uurimus, kuidas asjad võivad nii minna ja Nadeždale hääle andmise asemel on toon pigem hoiatav, et ärge olge nii rumalad nagu Nadežda – lõppakord on silmaniisutamise asemel pigem tülgastav, ja selles mõttes on neid kahte raamatut minu meelest ka hea mõte kõrvutada, sest hõlpsasti võiks Nadežda lugu jutustada kaastundepisarateni ja Pauli oma lõpetada piinliku põlgusega, kõik sõltub sellest, kuidas jutustada ja kuidas jutustatut vastu võtta. Võimalik, et kummagi loo tonaalsuse ühes või teises suunas kallutamisel on oma osa ka faktil, et „Pauli“ kirjutamise ajend on isiklikul valus kogemus ilmselt lähedase inimesega ja soov ehk teda paremini mõista, kuid „Häbi“ põhineb šokeerival juhtumil võhivõõraste inimestega ja soovil lugejat hoiatada õduste eest, kuhu äärmuslik häbitunne viia võib.

Selles mõttes on mulle isiklikult „Pauli“ lähenemine sümpaatsem. See, et me keegi ei taha oma eluga jõuda sinna, kuhu Paul, see on ju niigi selge, aga sama selge on ka see, et me ei ole ühiskonnana jõudnud veel säherdusse ulmelisse heaoluilma, kus inimesed oma elude ja suhetega lootusetult umikusse ei jookseks, ning sellel puhul on vast ikka pisut rohkem abi ettevaatlikust pesuvee kurnamisest, kui selle koos kogu lapsega pühkmehunnikule viskamisest. Muidugi jääb siin küsimus, et kui palju siis õigupoolest teise inimese jaoks üldse teha saab, aga ega „Paul“ tegelikult seda ei küsigi, lihtsalt ütleb, et nii lihtsalt läheb vahel, et Paulid on olemas ja et üks elu ei taandu kunagi üksnes sellele, kuidas lõpp pealtnäha paistab. Võiks ehk öelda, et mõnes mõttes on tegemist hingekergenduse ning ilukirjandusliku monumendiga Pauli(de)le. 

Puhtaks küüritud Paul istus lauas ja sõi ahnelt kartulisalatit. Isa ja onu vaidlesid Lenini ja kellegi Hitleri sünnipäevade üle ja isa ajas kõik sassi. Ei tea, kuidas ta nii loll oli, aga Paul oli just koolis Lenini sünnipäeva õppinud. Ja nüüd äsja vannutatud puhtaks küüritud rüütlina hõikas ta oma teadmise välja, püüdes sealjuures isa ja onu lõõpivat tooni ära tabada. Isa nägu ja silmad tumenesid, kui ta Pauli poole pöördus ja käratas:

"Mida sina sitt ka tead!"

Paul tundis, kuidas rüütlirüü ta õlgadelt langes, ilus maikuu õhtu kuhugile haihtus ja klomp kurku tõusis. Aga isa ei jätnud:

"Kao oma tuppa, mida sa siin üldse passid!"

Paul ei lasknud seda endale mitu korda öelda ja tormas oma tuppa. Ta kuulis, kuidas onu ütles isale, et missajamad. Aga ema ei öelnud sõnagi. (lk 40)