Vjatšeslav Rõbakov - Vesi ja laevukesed (Me armastame Maad, 2016)

 

Nagu selle kogumiku mitme loo puhul on teemaks olnud, tähendab kosmose suurem uurimisreis pahatihti kahesaja aastast rändu. Selles loos jõuab rändaja viimaks ka tagasi … ja avastab vägagi teistsuguse elukorraldusega maalased. Enam pole riikide vahelisi konflikte, inimsugu tegutseb ühel meelel - samas pole see ei kommunistlik ega kapitalistlik paradiis, vaid et looduslik valik on selekteerinud 23. sajandiks välja psiivõimetega inimkonna. Ehk siis need inimesed, kes suudavad teiste mõtteid lugeda.

Tähelendur Kohlil selline võime muidugi puudub ja nö aklimatiseerumise käigus tabab teda mõne aja pärast vägagi ebameeldiv üllatus, kui saab viimaks teada, et ümbritsevad inimesed on jälginud ta mõtteid algusest peale. Mis seletab ka seda valulist tõika, miks seksinäljas kosmonaut pole saanud ühegi naisega flirtidagi - inimestes tekitab õudust Kohli sõnade ja mõtete vastuolu. Pettunud mees otsustab uuest inimkonnast eralduda ja asub elama looduskaitsealale, metsikusse loodusse. Aga sealgi pole tal viimaks inimestest pääsu - ning inimkond peab tegema valiku, mida õieti peale hakata sellise ebastandardse ja -mugava inimjäänukiga.

Et siis vaat et eksistentsialistlik kirjandus ulmelikus keskkonnas. Või et mis siis see ideaalühiskond võiks olla … ja milliste puudustega. Peategelane Kohl on kukkunud välja kuidagi väga inimlikult, muidugi inimene hakkabki endamisi mõtlema viisil, mis pole seltskonnas kuidagi kombekas. Kes siis nii ei teeks, või mis.

“Just sel ajal sai Kohl teada, et demograafiline probleem on lahendatud Päikesesüsteemi planeetide asustamisega, mis muudeti inimestele sobivaks vähendamise, ümberehitamise, tehispäikeste süütamise ja muude muinasjutuliste tegevuste abil. Küllap pani Kohl seda Maale lähenedes isegi tähele? Kohl kinnitas, et muidugi, ikka pani, jättes täpsustamata, et pidi lolliks minema, tundes Päikesesüsteemi vaevu ära ja kahtlustades mitu tundi paaniliselt, et on kosmoses ära eksinud ja valesse kohta sattunud.” (lk 141)

ulmekirjanduse baas

Alyssa Wong - Live Stream (The Mythic Dream, 2019)

Lugu ahistamisest eraelus ja sotsiaalmeedia kaudu. Peol kohtuvad neiu ja noormees, saavad tuttavamaks, mõtlevad veelgi enam läheneda, aga ühel hetkel keeldub neiu edasi minemast – mille peale teeb noormees temast telefoniga sündsusetus poosis pilte ja lekitab need peagi sotsiaalmeediasse.

Mis sellele järgneb … pole neiule mingil moel tore. Sellega ahistamine ei lõpe, kuni viimaks peab neiu tegema valiku, kas alistuda ahistaja nõudmistele või kuidagi ebaõiglusele vastu hakata.

Wong sai inspiratsiooni kreeka mütoloogiast, kus palja Artemise pesemist piilus üks lihtsurelik ja millise karistuse mees selle eest sai. Huvitav oleks näha, kas tulevikus ilmub see tekst mõnes teises temaatilises antoloogias, tegemist on õige terava sõnavõtuga ahistamiskultuuri asjus.

Doris Lessing “Vanaemad”. LR 2012, tlk Krista Kaer

On päikeseline suvepäev ning kaks vanaema, kaks poega, kaks lapselast einestavad rannaäärses kohvikus. Ettekandja Theresa ei suuda muud, kui neid jumaldada ja kadestada – nii kaunid, nii lähedased ja üksteise seltskonda nautivad on nad. Kuid kuskil on ka emad-naised-minijad. Ja nad tulevad ning ilmneb, et miski pole päris nii nagu näib, või siis on hoopis nii, et kõik ongi nii nagu näha...

See poolesajalehene lugu on nii laitmatult kokku pandud, et kui tahta, siis võibki vist lõpuni erinevaid küsimusi küsimusi jääda. Esmalt, jah, illusioonid loomulikult. Esiteks kõrvalt kellegi teise pealtnäha idüllilisele elule vaatamise illusoorsus, mille juures mulle nii meeldivad Theresa reaktsioonid – jääks siia linna igavesti? Ei, hoopis kohe ja kaugele?

Teisalt siis loomulikult moraali küsimus. Kuskil ei ole öeldud, mis oleks tegelikult õige või vale, asjad juhtuvad nii nagu nad juhtuvad ja võimalused privaatsele vabadusele on kogu- või ühiskonnas elades sellised nagu nad on. Illusioon näib olevat, mitte tunnete ehtsus vaid hoopis lootus, et ebakõla ümbritsevaga võib igavesti peitma jääda. Ja tegelikult vist ei olegi häda ikkagi niivõrd selles privaatsfääri ja avaliku moraali ühtimatuses, kuivõrd ebaaususes, milleni see viib, kitsast ringist välja viivatele lähisuhetele ette kerkivas klaasseinas, sisemises eraldatuses. Ja siingi ei saa tõmmata täpset joont, et kust ja millal siis ikkagi see sein ette tuleb, asi ei ole ju ainult moraalikonfliktist tulevas salatsemises, kogu lugu ju algab lihtsalt kahe naise väga lähedase ja tugeva sõprusega, milles ei ole midagi, mida peaks salajas hoidma või hukka mõistma, kuid mis ometigi näib oma liigses tugevuses ehitavat seinu teiste suhete vahele ja … janoh, kui palju siis tegelikult ikkagi peaks või ei peaks kompromisse tegema või end kellegi järgi seadma, see kah.

Olles lõpuni jõudnud ja raamatu sulgenud, võib uuesti ette keerata esikaane ning veelkord veerida pealkirja “Vanaemad”. Milline nauditav viimane ninanips või mõttekoht. Ei mingit pistmist õunakookide, lõngakerade, lastelaste kantseldamisega … või no tegelikult ju on ka. Aga ilmselgelt on vanaemad inimesed, naised ja pelgalt fakt, et neil on lapsed, kes on lapsed saanud ei muuda neid üleöö kellekski teiseks, ja samas … kiindumuse ja hoolitsuse teed on tihtipeale märksa mitmekesisemad, kui lihtsalt pelk ja kompulsiivne ning isetu “emalik hoolitsusvajadus”, mida ehk kiputakse vanaemade automaatseks kohuseks lugema.

“Noorte poiste ilu – vaat see pole sugugi lihtne asi. /.../ On üks ajavahemik, lühike ajavahemik umbes kuueteistkümne, seitsmeteistkümne aasta vanuses, kui neid ümbritseb poeetiline aura. Nad on nagu noored jumalad.” (lk 20)