See on jälle
üks selline raamat, mis võiks korraga olla nii aimekirjanduse
riiulitel kui kusagil muinasjutumaailma nurgakeses. Tegemist on
loomulikult allikatruude rahvaluuletõlgetega, mil juures täpsustavad
ning abistavad märkmed ja viited, kuid tavalugeja seisukohalt sobiks
see raamat vabalt seltsima sarjadega “Muinaslugusid kogu maailmast”
ja “Saja rahva lood”, “Sahhalini legendide” või “Haiavata
lugudega”, mis, olles pisut kirjanduslikumalt-muinasjutulikumalt
ümberjutustatud või lihvitud, paigutuvad hoopis kuhugi
lasteosakonda muinasjutunurgakesse.
Nagu järelsõnaski
öeldud, on tõlkija-koostaja oma valikus keskendunud maa loomisele,
võtnud mõned kangelaslaulud, ühe karu peiede laulu ja siis veel
üht koma teist. Saame tuttavaks säherduste müütiliste tegelastega
nagu Kure-Puusa-Pehme-Nahk ehk Maailma-Vaatav-Mees ehk Eidepoeg,
Isakese Kuldse Koresi ja/või Numi-Toorumiga, ülemise maailma vahet
jookseb ühes loos Üleval-Käiv-Tiivuline-Kalm, maad käivad vee
põhjast üles toomas nii kaur kui tuttpütt jne. Olulisel kohal on
Obi jõgi, järved, metsad, ookean Obi jõe suudmes, Uuralid.
Kusjuures, nagu järelsõna ütleb – lood paigutuvad enamasti
geograafiliselt päris maailma ja päris maailmas on müütiliste
olendite elupaigad sageli teada. Seega, kui Linna-Isand-Taat tuleb
ülemjooksult, siis järelikult loo sündmustik paiknebki tolle
tegelase asupaigast alla voolu jne.
Eriliselt nautisin seda,
kuidas minu meelest oli leitud hea tasakaal algkeele vormelite
säilitamise osas. Nõnda väljutakse ukselise maja uksest või
leitakse miskit tagaküljega maja tagant või on kellelgi
sajahambaline hambuline suu; olemas on tiivulised loomad ja jalalised
loomad; kui tuju läheb pahaks siis “mu vette vajuv meel vajus
vette / metsa minev meel läks metsa”, eraldi mainitakse obitoitu
(ehk siis Obi jõest püütavat) ning järvetoitu (ehk siis järvest
püütavat), rõõmus inimene tuleb “rõõmsate kätega, rõõmsate
jalgadega”, kangelastel läheb vaja nii rinnajõudu kui seljajõudu
jpm.
Muidugi kumab sellest kõigest läbi üksjagu julm (ja
patriarhaalne) maailm. Eks ole ju ikka muinasjuttudest tuttav, kus
minnakse kaugele maale, võideldakse mõne koletise või vägilasega
ja saadakse ta vara ja naine endale. Muinasjutus on see pealtnäha
ilus, sest too, kellega võideladav on enamasti mingi kuri ja paha
olend, kuid kas mitte ei elatudki vanadel aegadel nõnda, et käis
üks pidev röövretkede tegemine naabrite juurde ja kaugemale, mehi
tapeti, naisi ja lapsi ja vara võeti endale ning koju naastes oldi
kangelased ja eks need keda tapeti olidki kurjad ja pahad, sest eks
see vastastikune röövimine käinud ajast aega. See muidugi ei olnud
nüüd üksnes selle raamatu kohta, kuigi siingi käib röövimine,
varastamine ja sageli on lugu justkui verevaenust, mis saab alguse
kas ühe poole suvalisest röövlitembust või naisehiivamisest,
millele omakorda järgneb vastureaktsioon ja siis veel, kuni lõpuks
jääb heal juhul kogu afääri käigus sündinud laps ainsana ellu,
ühes loos aga poob viimane tegelane end suisa üles, ühes teises
loos lastakse imik jääpangaga mineva triivima jne.
Ühed,
täiesti mittesisuliselt lahedad tegelased on mis-inimesed. Need on
miskised metsa jms vaimud, kellelt võib jahisaaki paluda ja keda
vahel naiseks võtta ja “mis” ei ole tegelikult põrmugi
eestikeelne küsimus vaid lihtsalt mansikeelne nimetus, ent lahedalt
kõlab ikka, liiatigi, et neil ühes loos (küllap vaimuvõimeist
tulenevalt) oleks justkui kõik asjad näha, et siis küsi aga “mis?”
ja mis-inimesed vastavad sulle.
Püha number on seitse –
seitse on taevaseid ilmu ja Eidepojal on kavalusi seitse ja kuus,
pealkirjaski on seitsme tiivaga raudhobune. Ja hobustest rääkides –
siin raamatus esinevad kangelaste suksud annavad küürselg sälule
silmad ette – alustuseks kaevatakse kusagilt lauda kõrvalt või
sõnnikuhunniku alt lõpnud varss välja ja puhutakse talle elu
sisse, nii, et ta näiteks puusadest ja abaluudest kirju on, ja siis
saab endale säherduse suksu, mis ühest sõõrmest ajab suitsu,
teisest sädemeid ning mille ninasõõrmetest lisaks kõigele ka
kõrtse ja kangapoode leida võib. See asjade ootamatu pööre tegi
mulle lugedes ikka palju nalja ja ma tõsiselt hindasin seda. Ning
eelneva kõrval pole muidugi eriti mainimist väärtki, et kui hobune
redeli alla ootama jätta ja ise teises ilmas ära käia, siis annab
ootamisega maha kärvanud ja ära kuivanud hobuse kerge vaevaga
uuesti elule puhuda.
Ühesõnaga, peadpööritavaid seiklusi
jagub – nii käte, jalgade ja isegi kere otsast poetamist kui ka
põhjapõtru, hobuseid, soobleid ja sooloomi, karusid ning hiidusid.
Kuid lisaks sellele oli nii mõnigi koht ka tõsiselt liigutav,
näiteks minavormis “Karupeiete lõpulaul” koos mõjusa pildiga
oli korraga nii nukker ja mõjus, ning samuti minavormis “Toorumi
tütre Soolooma ülevalt allalaskmise laul”.
Ilus on see "25 kaunima raamatu" konkursi laureaat igatahes ka – alustuseks mõnus tihke, kergelt kreemjas (nii
värvilt kui puudutuselt) paber, oletatavasti mansi rahvapärastest
mustritest inspireeritud punast tooni riba peatükialguste kohal ja
raamatu lõpus ja alguses ja ka esikaanel, kaanepaberi all. Kaante ja
kaanepaberi ilu on raamatukogu raamatu puhul muidugi raske hinnata,
sest olude sunnil need tihedalt kilega üle kleebitud. Siiski võib
aimata, et kaanepaber on kohati kergelt läbipaistev – selle
tumedamate osade alt kaanel olevat punast mustrit ei aima, kuid kõik
mustvalge kaanepaberipildi heledamad kohad kumavad läbi. Raamatu
sees on ohtralt üle kahe lehekülje ulatuvaid illustratsioone, mis
tunduvad esmapilgul lehitsedes ehk väheütlevad, kuid mitmedki
muutusid pärast vastava loo lugemist kummaliselt mõjusaiks. Kogu
kujundus, illustratsioonid (Marja-Liisa Plats) kaasa arvatud, ongi kolmes värvis –
must, valge ja selline pisut heledam ning kergelt oranžikas punane.
Noh, must ja valge hõlmab siiski ka erinevaid halle toone ning
võimalik, et piltide punane on õige pisut intensiivsem, aga seda
viimast on raske täpselt hinnata, sest pildi kontekstis ja valgel
taustal peene mustrina võib ka sama toon erinevalt mõjuda.
Eks
oma nukra varjundi sellele kõigele lisab ka teadmine, kuidas mansi
keele valdajaid on alla tuhande ning arvata võib, et kahaneb kiirelt
ka lugude arv, mida veel elavas esituses on võimalik
kuulda.
[sealt august paistab]
Kollasekarva,
punasekarva maake,
väga rõõmustav,
väikeste hanede kisaga,
väikeste partide kisaga maake,
väga rõõmustav!
Parempoolseid
pisaraid
kuivatan vasakult poolt,
vasakpoolseid
pisaraid
kuivatan paremalt poolt,
lukkudega seitsmekihilise
uksega majja
sisenen,
oma pehmest karusnahast pesa
jäätunud
uksepiida juurde
nihutan,
lumise uksepiida
juurde
nihutan,
mina, metsiku kätejõuga sooloomatüdruk,
nüüd
ma istungi
jäätunud uksepiida juures,
nüüd ma
istungi
lumise uksepiida juures.
Palju karusloomi püüdnud
mehe,
minu isa,
terava kõuekõmina kõlades
tulemine on
kuulda,
vägeva kõuekõmina kõlades
tulemine on
kuulda.
Tagaküljega maja taha ta jõuab,
tigeda mehe tigeda
meelega
koju tuleb,
vihase mehe vihase meelega
koju
tuleb.
/.../
“Metsiku kätejõuga sooloomatüdruk,
miks
sa lõhkusid ära
lukkudega seitsmekihilise ukse?”
/.../
Nüüd ma
kõnnin
seitsme kibuvitsaga tihniku keskel,
seitsme
toomingatega tihniku keskel
palava päevaga pikal suvel.
Kui ma
viiskudes tagajalad ettepoole vean,
torgivad kibuvitsad
teravate
okastega,
kui ma viievarbalised esijalad
ettepoole
vean,
torgivad toomingad
teravate okstega.
Millisesse laulus
lauldud suurde hätta
olen küll sattunud,
millisesse loos
räägitud suurde hätta
olen küll sattunud!
“Kuule, isa
Numi-Toorum!
Miks sa lasid mind
seitsme kibuvitstega tihniku
keskele,
miks sa lasid mind toomingatega tiheda tihniku
keskele?
/.../
Ma lähengi
seedrikäbisid pillavasse
hõredasse salusse,
ma lähengi
metsas kasvavate metsamarjade
juurde.
Mu isa on sõnunud
rohkesti metsas kasvavaid
metsamarju,
ma toidan nendega nüüd
oma täitmatut pauna,
ma
täidan nendega nüüd
oma täitmatut märssi.
Niimoodi
süües
vaatan ma ringi
soolooma kahe tähesilmaga,
leian
üles
inimesepoja ehitatud
järvetoitu täis sammasaida,
leian
üles
obitoitu täis sammasaida.
Oma tuuralõua-konksuliste
kätega
selle maha kisun,
aidast järvetoitu, obitoitu
oma
täitmatusse pauna
seal ahmin,
oma täitmatusse märssi
seal
panen.
/.../
Niimoodi kõndides
vaatan ma ringi
soolooma
kahe tähesilmaga,
märkan
lauludeaja mehe jäetud
sammaldunud
matusepaika.
Lauludeaja mehe jäetud
sammaldunud matuse juurde
lähen,
soolooma tuuralõua-konksuliste kätega
selle üles
kraabin.
Ma teen
külasuuruse suure saagihunniku,
ma
teen
linnasuuruse suure saagihunniku,
toidan sellega
oma
täitmatut pauna,
täidan sellega
oma täitmatut märssi.
Kui
ma jälle kulutan seal
kaks või rohkemgi päeva,
lõppevad
laibad otsa.
Astun siis muudkui edasi
seedrikäbisid pillavas
hõredas salus.
(“Toorumi tütre Soolooma ülevalt alla
laskmise laul”, katked lk 140-148)
(Veebist leidsin ka
intervjuu Aado Lintropiga)
