Stephen Baxter, Terry Pratchett - Pikk-Kosmos (2017)

Vahel tundub, et nii mitme raamatu (maa, sõda, marss, utoopia) puhul oleks võinud piirduda kahe esimese raamatuga ja sealseid sündmusi põhjalikumalt lahti kirjutada. See Marsi ja kosmosega jändamine läheb kuidagi liialt muinasjutulikuks, pakutav lillelapsefuturism jääb mulle üha kaugemaks. Nii on selle raamatu huvitavamad peatükid  ehk need, kus vana Valiente on järjekordsel hingamisretkel, ning satub koos trolliga jälitamise käigus sellesse hiiglaslikku metsa, kus ökosüsteeem toimib õige… kummaliselt. Huvitav fantaasia, mis ärgitab kujutlust, samas kui raamatu finaalis olevad retked galaktika keskmesse jäävad lihtsalt… tavapärasteks sammudeks. Parem mikro kui makro - või siis lihtsalt mu kujutlusvõime on niivõrd tönts, et kõiksugu grandioossus jääb hoomamatuks.

Teosest on raske Pratchettit leida, eessõnast selgub, et alates 39. peatükist ongi vaid Baxteri kirjutatu - kus huvitaval kombel ongi justkui kontsentreeritum tekst kui raamatu esimeses pooles. Teoses on küllaga viiteid mitmetele tänapäevakultuuri nähtustele - nt ulmeteostele, filmidele kui seriaalidele (jajah, intertekstuaalsus).

Vahel tekib mõte, et miks üldse on vaja Joshuat ja Nelsonit nii aktiivselt tegelaskonda, teksti selgroo tarvis neid otseselt vaja pole - jajah, mehed on nüüd vanad ja elu jooksul nii mõndagi kogenud ning eks selliste vanainimeste tegevused mitmekesistavad romaaniilma, Aga samas, mida oleks romaan kaotanud, kui nad poleks enam nii esiplaanil olnud - kuid muidugi, kui tegemist selle sarja viimase romaaniga, siis ikka soe hüvastijätt jne.

Aga jah, raamat siis sellest, et olgem inimlastega sõbralikud ja uudishimulised, siis avanevad (avatakse) meile hoopis uued perspektiivid jne.

“Joshua kummardus kangelt illuminaatorile lähemale ja vaatas seniidile, kus päikese loojumisega samal ajal ilmusid nähtavale tähed. Kuid see tähemaastik ei olnud Joshuale ühestki Pikkmaa maailmast tuttav ja see ei meenutanud ka Plejaadide taevast. Ta nägi hulka tähesarnaseid taevakehasid, mis täitsid taeva tihedalt, kuid lähemal uurimisel selgus, et mõned neist on hoopis täheparved, taevas oli tuhandeid Plejaadide koopiaid.” (lk 315)

reaktor

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikk Utoopia (2016)

Peale VanderMeeri raamatut mõjub see teos üsna tavapärase ulmeromaanina. Joshua, Lobsang ning vanad ja uued semud puutuvad nüüd kokku ohuga, et nende Pikkmaad ähvardab... paralleelne Pikkmaa, mis ida-lääne kulgemise asemel liigub põhja-lõuna suunal; nii on siis tekkinud ristumine. Oht siis selles, et seal on asunud tegutsema tegelased, kel eesmärgiks agar maailmaruumi hõivamine, mis võiks edasi levida meile tuttavale Pikkmaale. Kuid peategelased ja nende erinevad kaaslased otsustavad jõud ühendada ja vastu hakata – mis omakorda viib üsna traagiliste olukordadeni.

Seekordne romaan voolab üsna tasaselt, pea terve raamat käib vaikne ülesehitus oodatavaks konfliktiks. Sellise aeglase minekuga saab tutvuda mitmete tegelaste lugudega (näiteks Joshua eelkäijate looga); muuhulgas hakkab kooruma kurb tõsiasi, et Pikkmaale levinud inimhorde ootab ees... arengus nö tagasilangus – peale Null-Maa põrmu langemist pole lihtsalt enam võimalik teadust ja tootmist tasemel hoida. Inimestel pole enam otsest kohustustki talumaks meeletuid pingutusi – piisab, kui elushoidmiseks kõrvalmaailmade vahel liikuda, alati on kuskil mugavam ja parem. Nii on ühtlasi soikumas kosmosevallutamise projekt – kasvõi ainelised võimalused on kokku kuivamas. Kui niipalju erinevaid uusi maailmu on käeulatuses, milleks siis teadusele või tootmistööle pühenduda – mis omakorda ennustab häda uuele superinimeste soole ehk Järgmistele, kel on hädasti vaja, et keegi teeks nende heaks musta tööd.

Eks teksti melanhoolia ole osaliselt põhjustatud ka sellest, et neljandaks raamatuks on hakanud peamised tegelased vananema, esimese raamatu sündmustikust on möödunud ikkagi üle kolmekümne aasta. Traditsioonilist pereõnne keegi suurt ei koge, kogu aur läheb Pikkmaad tabavate eri probleemide lahendamisele. Ja nagu öeldud, pole oodata, et tulevik säraks just innovatiivselt.

Mõneti keeruline on arvata, et kus siin Baxteri kirjutatus on Pratchetti panus. Aga nagu võib aru saada, on koguni oodata ühisautorluse viiendat raamatut.

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmarss (2015)

Raamatusari on jõudnud kolmanda osani (varem ilmunud “Pikkmaa” ja “Pikksõda”) ja küllap võiks Baxteri sulest neljandatki oodata – eks omamoodi küsitav ole, kui palju oli Pratchett seotud selle raamatu kirjutamisega (muidugi, omaette küsimus ka selles, miks ma arvan, et Pratchettist polnud selliste SF-visioonide elluviijat). Niisamuti huvitav, et kaks briti autorit kirjutavad maailmast, mis on niivõrd ameerikakeskne.

Siin raamatus kolm tegevusliini: Pikkmaa edasiavastamine (Maggie juhitav ekspeditsioon jõuab tervelt 250 miljoni Pikkmaa kaugusele), Pikkmarsi avastamine (kolm miljonit marssi, enne kui Sally isa leiab selle, mida otsis) ja nö Pikkinimesed (ehk siis superintelligentne inimrass, mis arenenud Pikkmaa tingimustes).

Pikkmaa erinevad maailmad ja nende võimalikud arengustsenaariumid on päris huvitavad ja aegajalt pöörase fantaasiaga vürtsitatud. Pikkmarsi osa läheb veelgi ulmelisemaks – millised võinuks olla Marsi arengud, ning need harvd marsid, kus leidub elutegevust kui sellist; ja lõpuks see taevalift, mida Sally isa otsis, mille abil saaks inimkonna järgmist hüpet edasi valmistada. Nagu öeldud, lähevad Pikkmarsi peatükid kuidagi... liialt ulmeliseks; Pikkmaa idee veelkordne ja äärmuslikum lüpsmine, mis hakkab vähe kujutlusvõimele vastu.

Ja siis Pikkinimesed ehk need Järgmised – inimestest põlvnevad ning eellastest kordi ja kordi intelligentsemad noored, kelle tegude motiivid võivad tunduda inimestele (ehk “tuhmidele”) vägagi kahtlased ja diktaatorlikud. Ühesõnaga, inimestele tekib mõte enda turvalisuse huvides need Järgmised inimkonnast eraldada või ka viimase abinõuna nad üldse hävitada. See hirm Järgmiste ees (ja samas ka Järgmiste endi teod) ei tõota just head.

Ühesõnaga, raamatu lõppedes jäi mitmeid intriige, mida võiks edasi ekspluateerida – kas ja kes võiks Pikkmarsi taevalifti kasutada ning mis õigupoolest saab Järgmiste ja inimeste suhtest. Baxteril annab siin küllaga nokitseda, ehk on nüüdseks see raamatusari küllalt sisse töötatud ka lugejatele, kes muidu Baxteri teoseid ei loe. Sest tõepoolest, tegemist on teosega, mis pole kirjutatud umbkuivas ulmekeeles, see on loetav.

reaktor

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikksõda (2014)

 Tegelikult päris tore ulmekas, pole siin metsikusi ega midagi, on selline klassikaline probleemlugu. Autorid on loonud võimaliku tulevikumaailma ning vaatlevad, kas ja kuidas võiks see inimkonna hüvanguks töötada, või kas inimkond on üldse väärt lootusrikkamat tulevikku. Mingis mõttes võiks seda nimetada autorite eskapistlikuks projektiks – käesoleva Maa ökoloogiline olukord on pea pöördumatult rikutud, ja et unistada võib ikka, mis oleks kui siit saaks... kuhugi ära minna? Ja mitte hiiglaslikku terraformimist vajavatele taevakehadele (kui inimest pole veel võimalik Kuustki kaugemale toimetada), vaid teistele Maadele, kus oleks võimalik taasalustada kogemuste võrra rikkamana (või rikutamatuna – näiteks Roberta rännuprojektides avaneb üsna õõvastav vaade sellele, kuidas hiinlased paralleelmaailmu ümber tegema hakkasid – muuhulgas tuumapommide abil). Ehk siis mõnes mõttes kergema (muinasjutulisema?) vastupanu tee – vast loogilisem oleks siiski loota kosmoseprogrammidele kui paralleelmaailmade võimalikkusele.

Aga jah, selles raamatus on siis möödunud kümme aastat Pikkmaade asustamise algusest ning kogukonnad on end sisse seadnud kohtades, kus neil on oskusi ja leidlikkust elamiseks. Ent olukorra nö stabiliseerumisega tekivad bürokraatlikumad probleemid – kas need paralleelmaailmade kogukonnad on ikka veel Ameerika (või vastavalt siis teiste nö Null-maade) võimu all? Miks maksta makse võimule, millega puudub suurem side (ning kui Null-Ameerika on veel tagaselja omastanud väljarändajate mahajäänud vara ja säästud)? Igal juhul püüavad nüüd Nullmaa võimud iseseisvuda püüdjaid tagasi oma võimu külge klammerdada. Ja selleks saadetakse teele sõjalaevad, et maailmu läbi kammida.

Ja kokkupuude Pikkmaid asustavate trollidega on segane – kes need trollid õieti on, kas loomad või mõistusega olendid, kas nad on kodustatavad tööloomad või inimestega võrdväärsed? Ajaloolise kogemuse tõttu on mugavam neid kasutada tööloomade ja katsealustena, mis viimaks rahumeelsetele trollidele üle viskab ja nad otsustavad loobuda kokkupuudetest inimestega, ainult et... tuleb välja, et trollid on Pikkmaid nö korrastav jõud, ja ilma nende toimetamiseta võib Pikkmaade ökoloogia kõvasti muutuma hakata. Olukorda püüavad lahendada eelmisest raamatust tuntud entusiastid ja kõike kontrolliv Black Corporation (ja selle tehisintellekt Lobsang), mille motiivid on teistele häirivalt hägusad. Ent peale trollide tuleb veel teiste mõistuslike olenditega maid jagada ning nemad on trollidega võrreldes hoopis teine tera.

Nagu öeldud, moodustub kokku üpris lahe lugemine, pole siin pratchettlikku uinamuinat ja loramist. Esmapilgul on üsna mõttetud preester Nelsoni ja geeniusneiu Roberta tegevusliinid, aga küllap on nad sisse toodud järgmise raamatu tarbeks – kuigi tõepoolest, seda võinuks vast lühemalt kokku võtta. Natuke uskumatu tundub, et lugematuid maailmu on suudetud asustada mingilgi moel, aga noh, eks see ole autorite loomevabadus. Raamat lõppeb dramaatiliselt, sest juhtub midagi sellist, mida on mõnda aega katastroofiteooriates kardetud.

ulmekirjanduse baas

Stephen Baxter – The Children of Time (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Järjekordne hoomamatu ajakäsitlusega lugu Maa elu väljasuremisest, mis on omamoodi tagurpidi protsess võrreldes erinevate eluvoo kujunemistega enne meie moodsat tsivilisatsiooni (tõsi küll, seekord on inimkonna jäänused selle tunnistajaks). Lugu on siis esitatud viies peatükis viie 11-aastase lapse silme läbi, kes elavad üksteisest miljonite aastate kaugusel. Elutingimused muutuvad erinevate kataklüsmide läbi – soojenemine, kokkupõrked komeetidega, mandrite liikumine jne jne. Igas peatükis kogevad noorukid midagi justkui tähenduslikku, võimalust edasipürgimiseks või progressiks, ent nende vanemad ei lähe nendega kaasa, ja jätkatakse vanamoodi.

“But the boy standing on the eroded-flat ground was barely changed from his unimaginably remote ancestors, from Tura and Cale and Urly and even Jaal. It had never been necessary for humans to evolve significantly, for they always adjusted their environment so they didn't have to – and in the process stifled evolutionary innovation.” (lk 488)

Tekst pole just ilukirjanduslike ambitsioonidega või õigemini nauditavusega, pigem tegemist Baxteri nägemusega, mis võiks ülipikas perspektiivis Maal juhtuda – inimesed kohanevad raskete oludega, ent samas pole märkimisväärseid samme intellektuaalsemate tsivilisatsioonide loomiseks, mis on kuidagi kahtlane (tõsi küll, kui peatükkide vahel on näiteks 300 miljonit aastat, võis sel ajal pagan teab mida olla). Üllataval kombel elab inimkond kauem kui krokodillid, kes ometi pärit sauruste ajast. Ent Maa vananeb ja suudab üha vähem elu endal hoida. Kõik hea saab kord otsa.

“Once it had been thought that human survival would depend on planting colonies on other worlds, for Earth would be always prone to such disasters. But people had never ventured far from Earth: there was nothing out there; the stars had always remained resolutely silent. And though since the ice their numbers had never been more than a few million, people were too numerous and too wide-spread to be eliminated even by a comet's deadly kiss. It was easy to kill a lot of people. It was very hard to kill them all.” (lk 479)

ulmekirjanduse baas

Stephen Baxter – The Invasion of Venus (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Juhtub siis, et juba aasta aega on jälgitud tulnukate (ehk Sisenejate) lähenemist meie Päikesesüsteemile. Küsimus on – kas võtta nendega ühendust või mitte; kui anda märku, äkki siis tulnukad saavad hinnata meie tehnoloogilist arengut ning... rünnata? Püütakse kinni mõned Sisenejate signaalid, aga neist ei saa tuhkagi aru, ja paistab et need polegi mõeldud maalastele. Sest... peagi selgub, et Sisenejad suunduvad Maa asemel Veenuse poole, kust... on hiljuti avastatud miskisuguseid intelligentseid eluvorme. Uskumatu värk. Sisenejate lähenemist dokumenteeritakse igati ja eks lihtrahva hulgas ole igasugu äärmuslasi, kes tahavad tulnukatega ühendust võtta või neid rünnata või pead liiva alla peita. Nagu ikka, valitsused varjavad nii mõndagi ning tõde on kuskil mujal.

Ja siis, korraga! Sisenejad ründavad Veenust! Mitme tunni pärast tuleb Veenuse suunalt vasturünnak ja sellega pihustatakse Sisenejad põrmuks. Selle vasturünnaku sooritamiseks kasutasid veenuslased Neptunit, mis on nüüd kosmosest... haihtunud. Pole planeeti, on probleem. Maalased mõistavad, et see mäng käib ikka väga kõrgelt üle nende peade ja nii tekib paratamatult küsimus, et mida üldse edasi teha. Nojah, kogu lugu on tegelikult esitatud kahe vana tuttava vestluste kaudu. Mees ja naine on nö mõtlevamad pead kui tavainimesed ja võimuvajajad, ja nende kahe visioonid on murelikud. Ent käised tuleb üles käärida!

“This whole episode has never been about us. Can't you see? If this is happening now, it must have happened over and over. Who knows how many other planets we lost in the past, consumed as weapons of forgotten wars? Maybe all we see, the planets and stars and galaxies, is just debris of huge wars – on and on, up to scales we can barely imagine. And we're just weeds growing in the rubble.” (lk 222)

ulmekirjanduse baas

Stephen Baxter – Turing's Apples (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Aastal 2022 registreerib SETI kosmosest signaali – sekundi tehislikku päritolu heli. Teadlased uurivad-puurivad ja osa neist jõuab järeldusele, et tegemist on informatsioonikogumiga. Mööduvad mõned aastad ning igal aastal tabatakse kord seesama sekundiline helisignaal – mis peaks saabuma 6000 valgusaasta kauguselt, arvatavalt on selle välja saatnud inimkonnast kümneid kordi intelligentsem eluvorm. Aga seda infokogumit ei suudeta kuidagi lahti muukida. Ühel teadlasel on vend, kes töötab sellises järelvalveametis, mis otsib inimeste hulgast võimalikke terroriste, ja seepärast analüüsivad nad iga inimese kõnepruuki 24/7/365 – ehk otsivad nõela heinakuhjast (ühesõnaga, totaalne järelevalve ja eraelus nuhkimine) – ja selle jaoks on nende käsutuses andmetöötluse vajadusteks vägevaimad arvutisüsteemid.

Ühesõnaga, teadlane palub vennalt abi, et see laseks neil megasüsteemidel analüüsida seda signaali. Viimaks nõustub vend seda tegema (ikka tuleb venda aidata) ja superarvutid avastavadki signaalist võtmeid seal paikneva informatsiooni tõlgendamiseks. Ainult et signaal osutub ise kurikavalaks tehisintelligentsiks, mis asub nüüd end “ellu viima” (kõrvetades selle käigus ühtlasi andmebaasi läbi) ja otsima keelt inimestega suhtlemiseks. Ja arvutisüsteeme lõhkuma jne. Viimaks on ta viirusena Kuule levinud, kus hakatakse midagi ehitama... ja maalastel on täiega vesi ahjus. Aastaks on nüüd 2033.

“We don't know anything about what they look like, how they live – or even if they're corporeal or not. But they are old, vastly old compared to us. Their cultural records go back a million years, maybe ten times as long as we've been human, and even they built their civilization on the ruins of others. But they regard themselves as a young species. They live on awe of older ones, whose presence they have glimpsed deep in the turbulent core of the Galaxy.” (lk 12)

ulmekirjanduse baas

Stephen Baxter – Last Contact (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Masendav lühilugu universumi lõpust – kosmose ja tähed õgib endasse must auk, mille vääramatu ligitriivimine äkitselt avastati. Ja Maani jõuab see õgimine 14. oktoobril. Lugu siis kulgeb kahe naise vestlustes, oodatava sündmuse avastanud astrofüüsikust tütar ja tema pensionärist ema, kes peale hiljutist leseksjäämist on asunud aia eest hoolitsema. Tütar käib tal külas ja maailmalõpp läheneb vääramatult. On jaanuar, on juuni, on oktoober; lilled tärkavad ja närtsivad ning musta auku kaob taevalaotusest üha rohkem tähti, peagi ongi Linnutee silme eest läinud. Aegajalt võetakse kosmosest vastu selgusetuid signaale, mille uurimisega aga pole aega tegelda – selge see, et viimastel kuudel eelistavad inimesed muud teha kui kohusetundlikult tööl olla. Ja ongi 14. oktoober ning korraga õgitakse minutite jooksul Päike taevast, ema ja tütar lähevad käsikäes pilkases pimeduses maailmalõpule vastu, ning enne lahustumist sosistab ema nende kosmosesignaalide tähenduse. Selline rahulik kolelugu, kurb mis kurb.

“It's all to do with dark energy. It's like an antigravity field that permeates the universe. Just as gravity pulls everything together, the dark energy is pulling the universe apart, taking more and more of it so far away that its light can't reach us anymore. It started at the level of the largest structures in the universe, superclusters of galaxies. But in the end it will fold down to the smallest scales. Every bound structure will be pulled apart. Even atoms, even subatomic particles. The Big Rip.” (lk 302)

ulmekirjanduse baas 

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmaa (2012)

Päris julesvernelikult elurõõmsa meeleoluga lugu lähituleviku olukorrast, kus korraga avastatakse, et eksisteerivad Maa paralleelmaailmad ja neid on võrdlemisi lihtne külastada – internetti on pandud juhised nö sammuri loomiseks ning need joonised on niivõrd lihtsad, et lapsedki saavad sammurite tegemisega hakkama (õigemini lapsed ongi esimesed sammurite masskasutajad, ning nendega juhtunud õnnetused osutavad oludele, kus saab sammureid ohutumalt kasutada). Vürtsiks see, et tähtis osa masinavärgist on kartul, mis tegelikult ei ole üleüldse oluline. Paralleelmaailmad kulgevad põhimõtteliselt minevikus – ja neid on pealtnäha lõputu hulk (astuda on võimalik läände või itta, selle raamatu tegelased astuvad vaid läände, kes teab, mis idas olla võiks); astud Maalt ära ja satud samasse kohta võimalikus paralleelmaailmas ning siit edasi võid sattuda õige kummalistesse aegadesse, kus tasapisi on juba tektoonilised muutused jms (samas ei satuta nt antiikaega vms – maailmades puuduvad homo sapiens sapiens esindajad).

Asjal on ent mõned “agad” - nimelt ei saa paralleelmaailma kaasa võtta metalli, ning nii peavad uusasunikud olema oskustega (või tahtmisega), et taasalustada koriluse ja põllumajandusega või siis hoopiski raua tootmisega (mille tooteid ei saa siis järgmisse maailma kaasa võtta). Ning lisaks mõjub paralleelmaailma astumine füüsiliselt suht ebameeldivalt – maailmade piiri ületades valdab sind peapööritus ja oksesoov jms. Ning ligi veerand inimestest ei saa sammurit kasutada (kui, siis vajadusel saab sammurikasutajast kinni hoides “kõrvale hüpata”, ent see pole muidugi see), mis tekitab peagi pingeid Maale (või õigemini Null-Maale) jäänute poolt. Ent on inimesi, kellele ei mõju maailmade vahel liikumine mitte kuidagi füüsiliselt ebameeldivalt, samas seda ei julgeta seda avalikult tunnistada.

Nojah, inimkond on muidugi üpris rõõmus – senise oodatava ökokatastroofi asemel on käeulatuses korraga meeletult ressursid, paralleelmaailmades ootavad puutumatud loodused. Eks selline rändamine mõjub muudki moodi – kaob huvi kosmoseavastuste vastu; ja üleüldse, milleks teha tüütut palgatööd kui saab niisama ringi hulkuda, alati saab probleemide eest põgeneda. Mõned tarkpead püüavad kulda jms kaevandada, mis muidugi osutub kulda devalveerivaks mahhinatsiooniks. Riigid püüavad samuti valdusi laiendada teistesse maailmadesse, iseasi, kui jätkusuutlik see projekt lõpuks on, aga eks pingeid tekita ikka.

“Pea alati meeles, et sa pole ajas tagasi rännanud, ega ka mitte edasi. Sa oled rännanud kaugele läbi võimalikkusepuu võra, planeedil, kus dramaatilised, kuid pooljuhuslikud väljasuremised pühivad iga natukese aja tagant ära suure osa elust, jättes ruumi evolutsioonilisteks uuendusteks. Kuid igal Maal on tulemus erinev, kas siis natuke või palju...” (lk 201)

Et maailmu on esmapilgul lõputu hulk, tekib muidugi huvi, et kui kaugele on üldse võimalik jõuda ja mis seal ees ootab. Selleks asuvad peategelased dirižaablilaadse õhulaevaga retkele ning üpris lühikese ajaga jõüavad nad kiirkorras kaugele igasugusest kolonisatsioonist – ning ees ootavad mitmesugused inimlaadsed olendid (keda nimetatakse trollideks ja haldjateks), kes suudavad maailmade vahel vabalt liikuda ning kes on arvatavalt minevikus vahel harva ka Null-Maad külastanud, millest siis säilinud jälgi kõiksugu mütoloogiates jne. Väikeseks probleemiks osutub, et pole just kerge mõista, milline suhtlemisviis neil on – aga laulda nad armastavad! Ning muidugi loomad, mis on kõiksugu evolutsioonide eri astmetel või nö väärastmetel (millest pole siis nüüdisaegsel paleontoloogial aimugi).

Aga mitte ainult, ühel hetkel jõutakse inimasustuseni, kus selgub, et varasematelgi aegadel on inimesi paralleelmaailmadesse sattunud (selleks on maailmade vahel otseteedeks nö ussiurked) – näiteks eksinud ja hulkuvad lapsed (lk 224), mis iseenesest on autorite poolt pisut lohutav visioon, et teadmata kadumaläinud võivad tegelikult teistes paralleelmaailmades õnnelikult elada, mitte et oleksid ilmtingimata surnud. Selgub midagi kummalist – nimelt toimub maailmades ränne Null-Maa poole, kaugel-kuskil on midagi ähvardavat, mille eest trollid eemale liiguvad. Ja eks peategelased kohtuvadki Sellega, mis omal moel anastab...

Nojah, aga selline kokkuvõte pole tegelikult õige kokkuvõte raamatu tegevustikust ja probleemidest, lugu on mitmeti keerulisem (ja mis peategelastega tegu või mida nad arvavad, sellest pole pea üldse juttu olnud). Võrreldes Kettamaailma viimaste raamatutega on see teos muidugi üsna huvitav, raske on leida Pratchetti tüüpilisemat sulekäiku. Hiljuti proovisin lugeda Baxteri esmaeestindust, aga ei saanud lainele, seega ei oska samuti arvata, millega domineerib Baxter siin. Õnneliku juhusena pole Varrakult tavapärast koledat kaanekujundust, mis Pratchetti eestindustega kohustuslikult kaasas käib. Tänu jumalale.

ulmekirjanduse baas
õhtuleht
nuxxbooks
blogistaja