James Enge - Drunkard's Walk (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Kogumiku nö üks traditsioonilisemaid tekste, mis võinuks ilmuda ka 3-4 kümnendit tagasi ja poleks siis mõjunud kuidagi ilmutuslikuna. Aga noh, vahelduseks siis selline tavaline meelelahutus ja sellisena igati okei.

Jälle kohtume selle joodikvõlur Morlockiga (eelmine kord siis antoloogiast “Swords & Dark Magic”, aga autor on neid lugusid veel ja veel kirjutanud), kes liipab ühte väikelinna, et seal nina täis tõmmata, ja siis edasi rännata. Linn on pea inimtühi, aga viimaks leiab ta kõrtsi, kus saab kannu õlu tellida (sest veini pole). Hind on küll enam kui soolane, aga nagu teada, Morlockile pole kulla loomine mingiks probleemiks.

Kuid seejärel on ka õlu otsas ja kuskilt pole võimalik seda juurde saada. Seepeale võtab võlur koti selga ja kõnnib minema ja jõuab tagasi samasse linna - ah et selles ongi asi, mingi jõud on linna aegruumi dimensioonid segi keeranud. Osa linlasi on juba lootust kaotamas ning plaanivad edaspidi elunatukese pikendamiseks  oma lapsi süüa - Morlock põlgab palju asju ja kannibalism on üks nendest. Ta otsustab ikkagi linnast lahkuda ja seda noore poisi abil, kes omal käel uurib selle lõksu jäänud linna kaootilist struktuuri.

Ehk siis loo võlu peakski olema selle peategelases ja tema mitte just sotsiaalses käitumises. Ei saa öelda, et oleks just peadpööritav seiklus (lugesin teksti lahenduse kaks korda läbi, arvasin, et see jäi mulle lihtsalt märkamatuks) aga noh, eks ka kõrvaltegelased ole omamoodi värvikad.

James Enge – The Singing Spear (Swords & Dark Magic, 2010)

On kõrts, kus käib istumas end surnuks joov mees, kes on võlur ja oskab endale serveeritavat veini kangemaks timmida ning ta on kinkinud kõrtsmikule püsikunde staatuse eest endatehtud masina, mis valmistab kulda. Selle joobnud võluri nimi on Morlock, ta on aastasadu elanud ja erinevaid tegusid teinud, muuhulgas on tema valmistatud neetud laulev oda (mis teeb muusikat just enne tapmist), mille on leidnud üks piraadikapten, kes nüüd selle võluodaga hävingut külvab ja on niimoodi tegutsedes lähikonda jõudnud. Morlockilt palutakse abi selle kahjuri hävitamiseks, kuid mees keeldub.

Seepeale saavad kohalikud õige pahaseks ning otsustavad selle laulva võluodaga tapja eest pageda – muuhulgas lahkub kõrtsmik oma varaga ja see tekitab Morlockile raske probleemi, tal pole enam kõrtsi, kus juua (miks see kõikvõimsale võlurile probleemiks osutub... no küllap on ta sotsiaalne olend). Katkenud joomisele järgneb ränk pohmell, mille käigus näeb võlur endelist und – ta peab enda sepistatud võluodale vastu astuma. Ta peab peatama deemoni, mille ta on sellesse võluesemesse vangistanud ja mis nüüd omakorda juhib seda zombistunud piraati. Morlock valmistub võitluseks ja asub siis otsima... Edasi läheb nagu läheb.

On võluvärki, on kõrvaltegelaste vägivaldseid surmasid, on hoolimatu ja bravuurikas peategelane, kel kõige olulisemaks enda mõnud ja tahtmised. Eks see lubab autoril kasutada musta huumorit ning olla muidu rohkem või vähem vaimukas. Hea meelelahutus, ei enamat.

ulmekirjanduse baas