Veronika Kivisilla: Kuni armastus peale tuleb (2.0)

DISCLAIMER: ma ei lugenud seda raamatut läbi, vaid jätsin katki, kui veidi üle poole loetud. 

Sest mida ma võidan, kui end piinan ja lõpuni loen? Saan medali vä? Võin avalikult halvasti öelda?
Krt, võin niigi.
Üks oluline põhjus, miks otsustasin Loteriisse sest raamatust kirjutada: nii kiidetud ja ülistatud teos on, et jääb mulje, nagu oleks tegu universaalselt oivalise raamatuga, mida ainult poeesiavihkajad vbla ei armasta.

Noh, mulle poeesia meeldib ja nii jäledat raamatut pole juba ammu lugema juhtunud.

Lugesin 2.0-i (ehk 1.0 + veel mõne aasta tähelepanekud) ja kui algus (ehk värskem kraam) oli üsna tore, siis edasi läks halvemaks ja halvemaks ja poole raamatu peal mõtlesin, miks end karistada - aga lugesin ikkagi veidi edasi, et kindel olla: see ei ole mulle. Kohe üldse mitte.

Nii talumatult läilaks läks! Algusest juba kirjutasin. Oli selline, et mida edasi, seda rohkem mõtlesin, et hah, need on sihuksed lookesed, mida mina oma fb-sse kirjutan vahel.
Pärast sain kuskilt teada, et aa, Veronika Kivisilla kirjutas ka need fb-sse esmalt.
Nojah ... anname kõik oma fb-seina raamatuna välja?
Kuigi kui on hea lugeda, miks siis tegelikult mitte, eks ole. Ma ise küll arvan, et netikirjandus ja klassikalisem kirjandus vajavadki eri keskkondi, aga noh, kui on hea ...

Kuid kuskil kolmandiku peal oli juba selge, et olen autoriga täpselt nii palju sarnase mõtlemisega, et erinevused hullult häirima hakkaksid. Jubedalt vajutas ajudele, kuidas Doris siin ja Kirjanike Liit seal, haridus nii tähtis, poeg õpib aina usinalt, puhas särk ja sirge seitel, jee, kunagine emakeeleõpetaja täis vaimukulda ja oo, vanatädid nii toredad ja vanaonud nii lahked ... ja piirduks läägus veel sellega!

Ei, kõige hullemad on kohad, kus autor ümbritseva elu kirjeldamise asemel oletab, mida need elude elajad mõelda võivad. Ta mõtleb igaühe, kuitahes jõhkra ja kareda, lauba taha ilukõnet ja tarkust täis pikki lauseid. Kõik on tema meelest nii ilusad ja head - ja kokku on see vaatenurk nii jube, et ma tahaks pool raamatut, mis lugesin, ajust välja kraapida.

Jõulud ikka ei tohiks sedasi kommertsialiseerunud olla ja kreeklased, keda kirjandusreisidel kohtad, on nii põnevad ja sõbralikud ja Eestist nii väga huvitatud, üks hiinlane ühel teisel kirjandusreisil kirjutas sust luuletuse ja ...

Vot selliselt mõtlebki traditsiooniline institutsiooniline Kunstiinimene, suure tähega.
Ja inimestele MEELDIB?! Kas nad aru ei saa, et sedasi saab mõelda ainult väga hoitud ja hellitatud elu elanud kodanik, see on sihuke privilegeeritud inimese pea, mille sisse vaadata lausa piinlik? Nii eluvõõras olla on hirmus ju?!

Goodreads1 

Goodreads2 

Bukahoolik 

Lugemissoovitus

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi

Raamatumuljete kodu

Kirjad sõgedate külast

Elu24

Ja sellest tehti veel lavastus kaaaa .... 

Hilisem täiendus: olen põhjustanud selle raamatu uue masskiitmiste laine. See mul küll plaanis polnud.
Aga omamoodi on loogiline, et seda raamatut armastatakse: Kivisilla ütleb asju, mille kohta "kõik teavad", et need on õiged. Et viieline laps on hea laps ja rongis mürgeldamine on paha, kuigi lapsed, kes seda teevad, on tegelikult head. (Vastukaaluks: mina ütleks, et lapsed, kes rongis mürgeldavad, on ülekeeva elurõõmu väljendajad ja täiesti head, ent MITTE "head lapsed mürgeldamisest hoolimata", vaid head mürgeldajad, jee. Ja kuigi neid võib mürgeldamise osas piirata, sest see segab teisi rongisõitjaid, tuleks teha seda ausalt. Mitte nagu tema seal raamatus.)

Ja kuna Kivisilla ütleb neid ühiskondlikult heaks kiidetud asju, toob "headena" ära "kõik teavad, et sedasi on hea" teemasid, ongi ta inimeste silmis jube läbinägelik. Kinnitab nende arvamusi ja jee.
Ja minu silmis on ta jube  pime: misMÕTTES sa võtad mingid ühiskondlikud arvamused ja usud, et need on tõesed? PÄRISELT?
Nii rumal ei saa ju olla?!

Veronika Kivisilla – Ernst (Looming 2/2013)

Seda lugu võib võtta õuduskirjanduse või slipstreamina populaarse vampiirikirjanduse piirimail. Ent kes teab, kohustused puuduvad. Stiililiselt natuke Heinsaare ja Merese kanti, aga pigem mitte. Tekst räägib siis poeetiliselt ühe naise hullusest, luulude maailma vajumisest, meele ümberkujunemisest ja kohanemisest; põhimõtteliselt on see kui järg Normeti Une-Mati lugudele – jutustaja kui täiskasvanud Maili (kel läks Matiga suhe lörri) ja ingel Ernst kui lapsepõlve peidetud mälestustekambrist välja tunginud Une-Mati, kel on nüüd täiskasvanumana käsil nipernaadilik periood (küsimus muidugi, kas selline maagiline olevus vananeb, kuid küllap inglina on tal erinevaid petuvõimalusi surelikega suhtlemiseks).

“Meenutamine on raske töö. Selleks tahan minna oma radadele, saalidesse, tunnelitesse, käikudesse, kambritesse.” (lk 183)

Une-Mati tungis tagasi Mailisse (tekstist ei selgu, kust ingel tuli), tegi ta ümber ehk avas uksed hullusse:

“Nii märkas Ernst üsna kohe, et kõik minu mehhanismid ja süsteemid, mis olid mulle endale tundunud nii veatud, vajavad kapitaalremonti. Ta monteeris mu hinge oma tundlike kätega lahti – see oli peen töö – ja pani hiljem teisiti kokku. Kõik vedrud ja hammasrattad, kogu kellavärk käis nüüd uutmoodi, Ernsti moodi. Ta pani mind teisiti hingama ja tegutsema, tekitas minus vajadused ja harjumused, mida enne polnud, kaotades ajapikku vanad. Ernst nokkis mu hinge vermeile. Paksu naha asemele tekkisid verisuled. Nende asemele aga kasvasid lennusuled. Ernst viis mu uutesse kõrgustesse.” (lk 187)

Selge, see naine on seestunud. Ja kui Une-Mati paratamatult kadus (see legendaarne lendur, poeet ja piirideületaja – lk 186) – nagu ikka sellistel karlssonitel kombeks – ei saanud Maili enam haigest ämblikuvõrgust välja, ta hakkas jooma ning viimaks lahkus linnast ja kannatavast Matist, valas oma uue energia Ihasoo mulda, hullusega togis ennast ümbritseva vohama, meeles kõlkumas veel mõnud Une-Matiga jms:

“Nüüd olingi Ihasoos ja mu ees olid maa ja muld, palju pimedust ning pikka ootust. Ja miski mu pealuus tagus lakkamata, et sellesse mulda ma oma mineviku kaevan ja tuleviku loon, siis mängin veel mõnedki mängud – ja mängimist pidin ma ometigi Ernsti ajast veel mäletama –, siis viimaks võiks kuskil läbi otsatu pimeduse hakata veiklema ka valgus. Mullast pidi saama mu lunastus. Mul oli vaja tuhandeid labidatäisi ja veremaitset iga labidatäie juures. Mul oli ise vaja luua oma õied, veevulinad ja liblikad. Lõhnad ja värvidemängud. Uus paradiis selle asemele, mis oli äkitselt kadunud. Uskusin vähemalt, et olin paradiisi näinud, seal olnud.” (lk 185)

Jaa, kahtlane-kahtlane. Et siis selline on lapsepõlvelugude saatus. Mitte küll tihti.

Veronika Kivisilla – Kallis kalender (2011)

Kivisilla luuletamist võiks nimetada täristamiseks, ja selle raamatu lugemine ongi kui automaatrelva pideme tühjaks laskmine, käib üks pidev ragin ja lühike ebamarsisamm. Positiivses mõttes. Negatiivne ehk see, et selline täristamine ei paku õhku, vaheldust, kõik luuletused on ühtmoodi napid tekstijorud-vorstid. Aga kujundimaailmalt nauditavad ja üpris löövad. Ja tõepoolest, tegemist kalendriga, algul pani imestama veider pühendumus märtsile, siis hiljem on suviseidki karme trillerdusi. Jah, Kivisilla pole just õrn laulik, kes sõnadega lugeja meeli silitaks. Ei, tähendab ikka silitab, aga liivapaberi ja nuudiga. Ja konaruste alt avanebki midagi (Heinsaarel ikka täiega kummitav ütlus: “sügaval elu hämaras”, mis pole siiski täpselt see, mis Kivisilla tekste lugedes aju tabab, aga midagi siiski). Tore on avastada täiesti tundmatuid autoreid. Plussid kujunduselegi.

looming
sirp
päevaleht