Veikko Vangonen – Fata Morgana (Vereta jaht, 2001)

Hämmastav sõnamulin, ilukirjanduslikkuse punnitamine. Tekst on vist surnust, kes külastab kuriteopaika. Või midagi sellist. Kummastavalt sisutu sõnavaht, autoril on rõõm kirjutada unenäolisest värgist, ent minust läheb täiesti mööda soovitu (aga ehk siin küsimus vaid ühe lugeja möödalugemisest). Mitte kuidagi ei oska seda teksti kokku võtta, puuduvad igasugused oskused selleks.

“Ühel päeval majast möödudes tundus mulle korraga – jah, kogu aeg olen ma ju rääkinud endast – ja ometi mitte sellest, kes mulle peeglist otsa vaatab, nii et ma enam ei teagi, kas on mind üldse olemas! - ühel päeval niisiis – tunnen, et nüüd on hetk jutujärjega otsustavalt edasi jõuda – sel hämaral tujutul oktoobrikuu päeval tundus mulle korraga, et selles majas elavad minule ammugi väga lähedased hinged.” (lk 100)

ulmekirjanduse baas

Veikko Vangonen – Hirmuöö (Mardus 4/2000)

Noor neiu kogeb koledat ööd haiglas valves olles. Nimelt Maano, viieteistkümneaastane spordipoiss, on peale jõusaaliõnnetust rahusteid täis pumbatud ning neidis peab teda valvama (ja vajadusel rahustit manustama) üksildases haiglaosas. Maano osutub mõneti üllatuslikult vampiirihammustuse mõju all olevaks. Pole kena, tõepoolest. Juhtub ka nii, et Maano rabeleb rihmadest vabaks, ning näksab kurjalt loo kangelannat. Millele järgneb neiu hullumine sealsamas haiglas. Võiks öelda – hirmus. Aga ei pea.

Päris huvitav on jälgida, kuidas meesautor konstrueerib paanikas naiskangelast, ikka kiljumine ja jalgade nõrkemine ja teised reaktsioonid. Ehk siis lugu teismeeas tütarlastele – ikkagi omad, eesti kaunid vampiirid, neid kõikjalt ei leia.

ulmekirjanduse baas