Kate Elliott - The Long Walk (The Book of Dragons, 2020)

Esimestest lehtedest peale meenutas see tekst mingil moel Triinu Meresi Kuuevalla maailma. Aga kuidas nüüd täpselt, ei oskagi öelda. Kuid hoidkem seda uidu kõrva taga.

Kaupmehest abikaasa suremise järel muutub lesk samuti nö surnuks - ta jääbki selleks, kui muidugi abielupaari järglased ei maksa preestritele küllaldase tasu, mille järel saaks uuesti elusa märgi ning võimaluse elada mehe pärija meelevallas elupäevade lõpuni. Need naised, kelle eest tasuta nõutud summat (aga ennevanasti surmatigi peale mehe surma abikaasa), saadetakse nö pikale teekonnale - inimsoo valduste kõrval asuvale lohede maadele, kus need õigusteta lesed lohede poolt arvatavalt ära süüakse. Sest lohed … nemad asuvad omakorda inimeste ja deemonite vahel ning võimalusel jahivad lohed inimesi küttivaid deemoneid.

Peale mehe surma algavad siis kiired ettevalmistused ärasaatmiseks, muuhulgas viibib naine (kuna Asvi on veel “surnu” staatuses, siis temaga ei suhelda) tseremoonial, kus inimesed lahkunud abikaasaga hüvasti jätavad ning kuuleb vanema poja ja selle abikaasa vestlust - poeg pidi maksma päris krõbeda summa, et ema pikast retkest vabaks osta. Asvi vaagib oma tulevast lesepõlve abikaasa pärija nüüdses majapidamises ja võimaluse avanedes läheb ise sellele pikale retkele, andes oma lesemärgi ühele sinna mõistetud emale, kelle tütred ei suutnud selle mehe surma järel küllaldaselt raha koguda.

Pika teekonna karavan asub teele ja 17 päeva möödudes jõutakse sihtkohta - lohede maa väravateni. Karavani saatjad saadavad elusad naised lohede poole (karavaniga kaasaveetavad surnud viiakse templisse; niipalju kui neid tavaliselt järel on). Ja nagu ikka, Asvit ootavad järgmised üllatused.

Ehk siis lugu naistest, kes teenivad terve elu oma abikaasasid või omanikke ning kui abikaasa sureb või ta muutub uuele omanikule kasutuks, visatakse nad nö üle parda (ehk küll lohede hambusse), mis on omal moel õige iseloomulik erinevatele ühiskondadele, eksole. Võiks öelda, et tubli maailmaehitamise kõrval ka mõneti feministlik tekst, mõlemad on õige sümpaatselt välja kukkunud. Natuke langeb ansamblist välja teksti finaal, aga muidu küll igati meeldiv jutustus.

Kate Elliott – Bloom (The Book of Magic, 2018)

Jätkub selle antoloogia võrdlemisi keskpäraste lugude traditsioon; seekord siis võlurite konkurents oma klannidele uute õpilaste leidmiseks – sest noh, pole värsket verd, pole ka elujõudu.

Loo eripära on ehk see, et selles maailmas on algamas iseteadlike naisvõlurite esilekerkimine – mitte et see samas tähendaks nende senistest ülesannetest loobumist. Ei, nad peavad ikka paarituma (või noh, abielluma) potentsiaalselt kasuliku mehega, et tekitada potentsiaalselt uusi võlurivõimetega inimesi. Nii ka siinse loo iseteadlik naine … no talle leitakse (õnneks ta enda kaasabil) abielutehing, mis on kasulik nende väiksele võlurite klannile.

Võib muidugi mõttes arutleda, kas Elliott ajab traditsioonilist fantasyvärki, või on siin peidus vähe terav kriitika klišeede asjus. Hoian pöialt teisele võimalusele.

Kate Elliott - "I Am a Handsome Man," said Apollo Crow (The Book of Swords, 2017)

Alternatiivajalooline fantasy Rooma keisrist ning maagilistest olenditest, kel on temaga kana kitkuda. Ühesõnaga tekst täis kõiksugu pettusi ja maagilisi üleminekuid, küll saab ühest elusolendist mitusada olendit jms.

Ei saa öelda, et ma kõike kirjutatut mõistnuks, aga no kui jutt ei hakka sinu jaoks mingil moel tööle, siis ka ei viitsi väga pingutada finesside kallal – peamine, et saaks teksti kaelast ära. Muidugi on siin kõiksugu stiilseid mõõduvõtmisi ja igati epateerivaid tegelasi, aga jah, see masinavärk ei pannud mul silmi särama ega järgnevaid lehekülgi õgima (aga see jutt läheb juba lihtsalt ruumitäiteks, et postitus visuaalselt natukenegi mahukam oleks kui muidu paar mittemidagiütlevat rida). (Ühesõnaga, aitab mulli ajamisest.) Elliott on pareminigi kirjutanud!

Kate Elliott – Leaf and Branch and Grass and Vine (Fearsome Journeys, 2013)

Kui võib nii öelda, siis üsna traditsiooniline fantasy. Eripäraks ehk maarahva religioosne uskumus Poovast Naisest (“Hanging Woman”), kes/mis pakub jumalikku eestkostet või võtab elusid, justkui isemoodi Maaema, kelle motiivid pole inimestele alati mõistetavad.

Lugu ise on kuningriigist, kus konkureerivad pahad ja head ülikud. Paha ülik lord Hargrim on pärit põhjast ja tahab jalust saada maarahva sõpra, kindral Olivari – et saaks vabalt maarahvast kiusata. Selleks laseb Hargrim kuningani jõuda kuulujutul nagu kindral Olivar koguks vägesid, et kuningat kukutada. Seepeale on Olivar teel pealinna, et süütust tõestada, ent langeb oma saatkonnaga Hargrimi meeste varitsuse ohvriks. Siiski Olivar pääseb, ent on nii haavatud, et ei suuda enam pealinna minna – seda enam, et Hargrimi mehed otsivad teda kõikjalt – pole meest, pole probleemi.

Meelemärkuseta Olivari leiab ravioskustega külanaine Anna, kes on maarahva esindajana Olivari tuline pooldaja – hoolimata sellest, et kindrali teenistuses sai surma ta kallis mees ning invaliidistus vend. Anna ja külainimesed on öösel peidupaikadesse pagemas marodööritsevate Hargrimi sõjameeste eest, aga nüüd võtab Anna vastu otsuse ise Olivari sõnum pealinna toimetada (on vaid kuninga õde, kes suudab kuninga meelt muuta). Ja see retk pealinna pole üleüldse malbe jalutuskäik, Hargrimi meeste eest tuleb põgeneda kuningalossi siseruumideni. Ent naine on kaval ja vapper. Pealegi – ta usub, et teeb õiget tegu!

Selline lugu siis. On põnevust ja lootust, et õiglus võidutseb. Kirjanduslikult pole just uuenduslik ega äärmuslik, aga igati mõnusalt loetav.