Ellen Niit - Meil maal (1985)

Ludwig Wittgenstein ütleb:

"279. Kujuta ette kedagi, kes ütleb: "Mina ju ometi tean, kui pikk ma olen!", ning paneb sealjuures tõenduseks käe oma pealaele!" (lk 160)
"370. Mitte seda ei pea küsima, mis on kujutlused või mis toimub, kui midagi ette kujutatakse, vaid seda, kuidas tarvitatakse sõna "kujutlus". See aga ei tähenda, nagu ma tahaksin rääkida ainult sõnadest. Sest küsimus kujutluse olemuse kohta puudutab sõna "kujutlus" samavõrra nagu minu küsimus. Ja ma ütlen ainult, et seda küsimust ei saa selgeks teha osutamise teel - ei kujutleja ega kellegi teise jaoks, ega ka mingi protsessi kirjeldamise teel. Sõnaseletust küsib ka esimene küsimus, aga ta suunab meie ootuse vale liiki vastusele." (lk 190)
"493. Öeldakse: "Kukk kutsub oma kiremisega kanu kokku" - aga kas mitte siin pole juba aluseks võrdlus meie keelega? - Kas mitte vaatekoht ei muutu täielikult, kui me kujutame ette, et kiremine paneb kanad liikuma mingi füüsikalise toime tõttu?
Kui aga näidataks, millisel viisil sõnad "Tule siia!" kõnetatavale toimivad, nii et lõpuks teatud tingimustel saavad tema jalalihased närviimpulsi jne, - kas siis see lause kaotaks sellega meie jaoks lauseiseloomu?" ("Filosoofilised uurimused", lk 223)

Selle raamatu järgi võib jagada maal elavaid koduloomi kaheks - ühed on nö kasulikud (tootlikud!) loomad (lehmadelt saab piima ja lammastelt villa), teised on lemmikloomad (tore on vaadata põrsapere ruigamist, kuke ja kanapere siblimist, pardid ja haned kaunistavad kenasti tiiki, hobustega on mõnus ratsutada; ning kutsikad ja kiisukesed, kas saab midagi armsamat olla). Joome piima, kanname villaseid sokke.

Ellen Niit – Triinu ja Taavi jutud (1970)

Eks see raamat on kujutelm ühest ideaalperekonnast: vanemad, kolm last, neli vanavanemat. Elu kui pillerkaar: vanemad tegelevad ja mängivad lastega, lapsed aitavad vanemaid, lapsed saavad omavahel ja sõpradega läbi, vanavanemad on kui kullanupud. Kõik on ilus, paistab päike, sajab lund, toas ja õues on tegemist, alati on käepärast kiisu või kutsu. Ainus, mis meeleolu tumendab, on onu Tohvelmann – tema tahaks võimalusel Triinu ja Taavi väikevenna pudelisse panna, nagu ta muidu laevamudeleid pudelisse paneb. Võibolla on see miski äraspidine soov homunkulust luua. Hea küll, sellises ideaalmaailmas oleks kindlasti lihtsalt vahva näha mõnda aega väikevenda pudelis.

Maailm, kus pole tülisid ega jonni ega nuttu ega mangumist, jagatakse rõõme ja mänguasju ja saladusi. Tammikute kuldne lapsepõlv.

Kornei Tšukovski – Tibu (1978)

Aga kus on siin raamatus teised kanad? Kus? Tibulaps näeb kukkegi justkui esmakordselt ja loomulikult ei noki välja, et see kaunilt röökiv harjaga jorss võib ta isa olla (muidugi, miks peakski?). Või ongi tegemist sellise väikemajapidamisega, kus vaid üks kana ühe tibukesega (mis teistest munadest sai?). Kus siis kass käib kana terroriseerimas? Ja naabrivalve kukk oma elajalikke manwhore instinkte rahuldamas? Üks ütlemata närune mittekulaklik väikemajapidamine, kus korrastamata õuel vedeleb poritiik konnakesega? Miks tibu arvab, et temas on just kukke, kas kukkede elu aiapostil on glamuursem kui kanana mudast ussikesi siblida ja muidu mune punnida? Ma olen segaduses, keeruline lasteraamat. Viimati, kui ise tibu, kana ja kukke taluhoovis nägin, oli neid õigupoolest mitmeid ja mitmeid isendeid kõigis kolmes olekus. Kus on siin teised kanad? Kolhoos ja nõukogude võim?

Ellen Niit – Jänesepojaõhtu koos isaga (1982)

Metatekst lastele, remix eelmisest jänesepoja jauramisest ehk siis laps nõuab isalt, et see jutustaks talle sõnasõnalt jänesepoja teksti. Issi ei oska, laps loeb seepeale ise peast ette ja isa joonistab illustratsioone jutule juurde, mida nad siis mõlemad kommenteerivad (no laps kõike ei julge kommenteerida, mingi hetk läeb irmsaks). Ja nii saabki terve eelmine raamat üle korratud, sutt haltuura nagu. Tammiku illustratsioonid on päris popsportlikud, ikka maikaga jänku ja mootoriga hunt ja teerullist karu jne, traksidega jänesepoeg näeb tegelt välja nagu sadist alaealiste kolooniast;.on see tekst ja pilt üldse lastele huvitav, rohkem nagu täiskasvanutele adutav.

Nojah, iseenesest muidugi presentatsioon elutervest peremudelist, oleks vaid rohkem selliseid heatahtlikke ja õpetlikke isasid, kes oma maimukestele niivõrd hästi mõjuks.

Ellen Niit – Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda (1967)

Loo võiks kvalifitseerida hirmujutuks, mis alla kümneaastastele keelatud.

On siis jänesepoeg, kes ühel energialaksusel õhtul ei taha magama jääda ja undab jäneseemale vastu.

Mida siis teeb stressis jäneseema?

Ähvardab.

Kas vitsa või rihmaga?

Ei, ähvardab vägivallaga, mida jänesepoja kallal võiks teostada esmalt rebane, seejärel hunt ja lõpuks karu.

Jänesepojal poogen nagu ikka kui tarvitatud ebatervislikke magusavärke.

Kuidas asi laheneb?

Natuke segaselt, salaja tuppa ilmunud hiireke ütles “piiks-piiks!” ja sellest ehmunud jänesepojal ilmneb viimane agressiivsusepuhang, misjärel lõplikult ära vajub.

Nojah, midagi õpetlikku on siit noortele vanematele raske leida.

Ellen Niit – Karud saavad aru (1972)

Eesti seenbudismi varjatud neoklassika. Sostenuto kravall või latsaroone messiaad. Aga see ei pruugi nii olla, ehk on see metakronismi difusaat. On hommikune uitmõte ehk elukubratsioon.

KALAD
Mull-mull-mull-mull,
väiksed kalad,
kus on teie
väiksed jalad?
Mis te nalja heidate
ja oma jalgu peidate?
Kull-kull-kull-kull –
kulla mees,
meil pole jalgu
tarvis vees.
Ujuda meil vabam on,
kui uimed meil
ja sabad on.

Ellen Niit – Imeline autobuss (2009)

Ostsin täna selle raamatu (väga meeldiv blond teenindaja, aitas arvutist ja riiulist üles leida ja naeratas ka, soovisime teineteisele head päeva). Teatavasti ei oska lastele midagi kinkida, aga hea, kui ema teeb nimekirja raamatutest, mida võiks kinkida. Sai siis see. Veider, laps on 8. aastane, aga loeb selliseid raamatuid. Vahepeal tundus, et kui ta lõpuks kooli jõuab, läheb kohe gümnaasiumi või nii. Aga ei, ikka normaalne inimene. Mis on tore.

Tekstist endast ei mainiks midagi, polnud suurt tuju ja kannatust lugeda ning pealegi hetkel mängib muusika nii kõvasti peas, et igasugune lugemine pea võimatu (kas on midagi paremat kui hull psühhedeelia?). Oli mingi Juss ja õpetaja ja nuttev buss, miks, ei mäleta. Aga need Juss Piho joonistused (nende pärast vist seda raamatut tahetigi). Hmm. Kuidagi morbiidsed? Lapsikult täiskasvanalikud, aga mitte vastupidi? Igatahes mul tuli kuidagi creepy tunne peale või nii. Infantiilne Laurentsius (jumala kihvt kunstnik, kunagi Vikerkaares ilmus üks eesti kunsti lemmikpilte), või samas märganud muidki sarnase stiiliga eesti lasteraamatute kunstnikke. Brr, häguste peadega lapsed ja kuidagi rusuvad maastikud. Eks ikka see harjumuse küsimus, kas lastele mõeldud illustratsioonid peavad olema täiskasvanutele sellised harjumuspäraselt totralt lõbusad või nunnukesed või siis hoopiski... huvitavad. Loogiline oleks, et ikka eelkõige huvitavad. Peaks homme uurima, mis sünnipäevalaps ise neist arvab.

Ei tea, mis selle kõige jutu mõte üldse on, psühhedeelikudki muutusid miskipärast melanhoolseiks.