Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Monica-Linde Klemet - Unustamatu Dalin (Looming 7, 2023)

 

Veidi ootamatu vaatenurk Tallinnale ehk kuidas üks 16-aastane ameerika neiust kruiisiturist võiks kogeda meie ajaloolist ja kaunist vanalinna. Kruiisile sattus see neiu vähe vastutahtsi, pealegi toimub see kusagil Põhja-Euroopa meredel, mis, noh, pole just Kariibi mere kanti paradiis. Aga vanaonu ja -tädi kutsuvad kaasa ning ta on neile justkui lapselapse eest ja nad on nüüd nii vanad ka.

Nagu arvata, kruiis pole midagi just meelierutavat (pealegi nii ei saa poiss-sõbraga reaalselt koos olla) ja kogu see turnee Läänemere sadamalinnades hakkab üha korduma. Kuniks neiu peab üksi oma ratastoolis vanaonu saatma Dalina munakivitänavatel. Ja seal juhtub.

Teksti võiks ehk pidada tragikoomiliseks või siis väheke musta huumori kanti; eks olukordi kogetakse läbi noore neiu maailmakogemise, mis ehk tõsimeelsele täiskasvanule võiks paista pinnapealne, aga noh … nii on. Ja eks see võimaliku kruiisituristi nägemus järjekordsest kaunist põhjamaa pärlist võiks ka ehk mõjuda veidi kainestavalt.

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“, Saadjärve kunstikeskus OÜ (2022)

Viimastel aegadel on nii, et enam üldse ei saa aru, kas ma olen mingil eriti hõlpsasti kaasaelaval lainel või ikka ongi järjepanu tunnustust väärt kodumaiseid lugemiselamusi. Ehk ikka seda viimast. Isegi, kui lugemise ja lugemismuljetega juba viimane pikem aeg nigelalt kipub olema. Midagi ikka olen lugenud ka ja kui päramine tagastamistähtaeg kummitab, siis ehk saab mõne muljegi osas end kokku võetud. Seda küll vägagi tagantjärele, kes teab, kas ma üldse midagi õigesti mäletan?

„Kolhoosi missi“ nimilugu lugesin tegelikult juba hulk aega varem eraldiseisvama ja mäletan, et tookord ei jäänud sisu poolest just nii kirgast muljet, et nagu on kõike seda juba olnud kah, nõukogude aja ängi, vägivaldses peres kasvamise ängi, maaelu ängi, alkoholi laastavat mõju, naisterahvaste häbistatud ja ahistatud saamise ängi, süütunnet jne. Aga samas mäletan ka selgesti, et hästi kirjutatud olemine jättis küll tugeva mulje. Nüüd, siin kogumikus, tabasin ka „Kolhoosi missi“ enese jaoks kohe särama löömast, lood ei ole seotud ega samadest tegelastest, aga kuna taust ja foon on paljudel sarnane, siis kõlab see osa lugudest kokku ning moodustab justkui suurema terviku ja selle võrra saab siis iga eraldiseisev lugu sest laiemast foonist selgemini esile tulla. Nõnda ka „Kolhoosi missiga“, oskuslikult esile manatud ajastuatmosfäär kõlab ühte lugudeülese fooniga ja nii tulid justnimelt nende tegelaste isiklikud ängid ja süüd kuidagi paremini esile. See igavene asjaolude käes vangis olemise ning kõrvaltseisja süütunde küsimus, ning ehk kõige enam tõmbas seekord mu tähelepanu naiserolli igavese paradoksi osa, dünaamika, mis töötab ka tänini. Ühest küljest on igasuguse naiseliku ilu nimel pingutamine ressurss ja kapital, teisest küljest aga alati ka risk hukkamõistetud saada või hullemat, sest osaliselt on see alati justkui keelatud territoorium, ressurss, millele valdajal justkui poleks täit õigust, lõpetades selle klassikalise küsimusega, mida seksuaalvägivallast rääkides alati ära mainitakse – „mis sul seljas oli?“

Tegelikult ei olnud nimilugu nüüd muidugi üldse tingimata ainuke või peamine kogumikust. Tagakaanel katkendina ära toodud „Poisid lumes“ oli ka üks meeldejääv, eks osalt seetõttu, et oli selline klassikaliselt traagiline, ma siin lapsevanemana vähe kaitsetu sellise asja suhtes … pean tunnistama, et natuke jäi segaseks, kes mis hetkel täpselt, siiski tundus, et olgu neid lumes olevaid poisse üle aastate mitu, head lõppu sealt ikka ei tule. Jällegi on seotud nii ajastu ahistavad olud kui ka ajastuülene lapse jäämine süsteemide hammasrataste vahele – ema on tööl, isa on tööl, koolist on vaja põgeneda, võõraste täiskasvanute eest peita … jäävad lumi ja pakane…

Veel jäid eredamalt meelde „Auk“, „Purunematud“ ja „Mäed“. Eks kui nüüd vaatama hakkan, siis ei olegi ühisnimetajaks ainult äng, pigem selline pidev halvaendeline pinge, midagi on õhus ning tekst on detailitihe ja laetud, üheks korduvaks sõnaks on sealjuures dermatiin, need lõputud dermatiinist katted erinevatel mööbliesemetel, ning selle, mis tegelikult juhtus-juhtub-juhtumahakkab peab siis vähehaaval kildudest kokku panema, kohe hoolega tuleb järge pidada ja nii see pinge tekibki. „Mäed“ on sealjuures osalt ka musta huumorina võetav, aga samas on lahe, et kogu lugu ei ela üksnes puändil, loeb ka teatav psühholoogiline veenvus, mis selleni üldse viis ja ehk aitab sellele ka kaasa see, et ka siin polnud ma jälle päris kindel, et mis selle küüni ja isaga siis ikka päris täpselt oli. „Auk“ on mõnes mõttes sarnasel teemal, ent siin on peategelased teist laadi ja sünge saladus on teist laadi, on ellujäämise paratamatus ning sellest jääv mälujälg ning sügavale peidetud igavene saladus on üks neist hindadest, mida elamise eest vahel maksta tuleb, isegi kui need jäävad videviku ja soomülgaste moodi hallile alale, igaveseks lüngaks teistele jutustamiskõlbulikus isiklikus narratiivis. „Purunematud“ on jälle aga ajaline samm edasi „Kolhoosi missist“ – 90ndad ja maanoorus, tütarlapsed, kes on tütarlapsed, see tähendab miniseelikuid ja huulepulki ja pidusid kahtlastes kohtades ja kahtlaste seltskondadega, kusjuures autod ja asukohad ja joogid on selleks kõigeks hädavajalikud, kuid igat sorti suvalise meesseltskonna käes, ikkaseesama „Kolhoosi missist“ tuttav vastuolu, ja ka tuttav süütundlik tagantjärele küsimus, et mis sest sõbrannast pärast sai.

Kõige selle tagajärjel on pelgalt autori järgmise teose pealkirja „Minu venna keha“ peale iga kord selline halevalus tunne tulnud, et ei ole lugedagi julgenud. See kõlab lihtsalt, nagu võiks olla kohe eriline kontsentratsioon kõigist ajastu ahistavist asjust ning hoidmiseta jäänud inimelude vääramatust hukkajooksmisest ja tolle pealkirjas mainitud venna saatuse osas pole iseenesestki mõista vähimalgi määral helgeid ootusi. Samas ei ole mul muidugi ka vähimatki kahtlust, et see on kirja pandud täpselt sama nauditavas stiilis – pigem lühemad ja napimad laused, pidev millegi halvaendelise õhus olemise pinge, nauditav detailitihedus ja õhustikuloome, pigem vihjeline või kaude liikumine lõpplahenduse poole läbi pildikatkete ja erinevate ajatelgede.

Ah, jaa … kujundusest veel. Mõnda aega seisis see raamat mul niisama puhtalt seepärast, et kujundus jättis mulje justkui odavast naistekast ja nõnda pelgasin pettumust. Aga teisest küljest on see just kuidagi väga kümnesse, selline eelarvamuste teema, et mida me peame automaatselt tõsiseltvõetavaks ja mida mitte ja miks.

Lõpetuseks väike, pealtnäha nii positiivse algusega katke 90ndate tudengielust Tartus:

Kirjutasin pruunis köites koltunud lehtedega raamatutest päevade kaupa välja olulisi tõiku vandekohtu rollist angloameerika kohtusüsteemis. Mu tegevusel oli eesmärk, mul oli põhjus! Varsti oli aga teksti kladedes nii palju, et see tulnuks korrastada, arvutisse trükkida. Töö tuli loomulikult esitada trükituna. Panin endale arvutiklassis aja kirja ja sain peagi aru, et olen aeglane. Suutsin pooleteise tunniga väga vähe korda saata. Undavate valgete kastidega umbne rahvast täis ruum, päevavalguslampide otsekohene vältus, särin ja pidev klahvide klõbin lammutas raamatukogus ehitatud tasakaalu. Kandsin disketti kaasas, kaotasin täiskirjutatud lehti ja niigi hapra tahtejõu riismed. Hommikul põrnitsesin lage ja ei suutnud enam valida päevaks riideid, et kooli minna.
Siis tuli Ülo kord.
Ülol oli lisaks arvutile ka piipar, väike piiksuv Motorola, kuhu me varsti pea igal õhtul Utaga automaadist helistasime, üha tihedamini endast märku andsime. Töö oli vaja valmis saada ja kevadeti tundub, et kõik saab ka õigesti minna. (lk 83, „Windows 95“)