Frank Schätzing – Parv 2 (2010)

“Kui Läänemeri reostub täielikult ja kõik sealsed kalad surevad, nagu see viimastel aastatel kord juba juhtus, on süüdi Taani nuumseakasvatus. Virts soodustab vetikate plahvatuslikku paljunemist. Vetikad seovad hapnikku ja kalad hukkuvad. Mürgised vetikad saadavad veel nii mõndagi korda ja näib, et ükski piirkond ei ole nende eest kaitstud.” (lk 41)

Raamatu teine osa pole ehk nii kihvt kui esimene, käib vaid üks suurem action ja intriigitsemine, esimeses osas toimunud katastroofide taustal ei üllata enam nagu suurt midagi (nojah, yrride avastamine iseenesest nagu üllatab siiski). Lõpupoole sureb kõrvaltegelasi nagu kärbseid (või nagu ainurakseid?), aga peategelased võitlevad kenasti viimse hingetõmbeni, ja nii mõnigi näeb veel uut maailmakorda, mis on ehk ökom kui nüüdne. Anawaki eneseleidmise liin on vähe lääge, loodusrahva veri ei värise ja läbi sajandite hoitud aastatuhandete tarkused jne. Omamoodi lõbustav (ja õõvastav) kui kristliku ellusuhtumisega Ameerika president ja ta lähikondsed siin tekstis on. Finaal meenutab heas mõttes Sagani “Kontakti” (mis ei ole vinge raamat), taas saab kangelanna vestelda eiteakellega, iseendaga vist. Sarnaselt esimesele raamatule on siingi tõlkes oma koha leidnud küllaldaselt näpukaid.

“Nii toimiv liik näeb surma teise nurga alt kui inimene. Surm on yrride maailmas ääretult vajalik. Yrrid ei tuleks iialgi mõttele hakata hoidma defektseid liigikaaslasi. See oleks nende seisukohalt mõistetamatu, isegi idiootlik. Selle, mis ähvardab arengut, peab tapma. Loogiline. Kollektiivi ähvardavale ohule reageerivad yrrid surma loogikaga. Ei ole kedagi, kellelt paluda halastust, ei ole kaastunnet ega erandeid, niisama vähe on surmamise loogikal ühist julmusega. Sellised kaalutlused on yrridele täiesti võõrad. Nad ei mõista nimelt, miks peaksid nad meid hoidma, sest meie oleme ju neile täiesti konkreetseks hädaohuks.” (lk 445-446)

avaldatud mõtted

Frank Schätzing – Parv 1 (2008)

Kuna see raamat oli vist üks 2008. a. paremaid lugemiselamusi (viis, kuidas esimese raamatu tekst lõppeb, võiks ühtlasi olla iseenesest romaani väga hea lõpp – totaalne häving ja küllaldaselt lahtisi otsi – no kas lugejal poleks hea edasi endamisi kujutelmadega meeliskleda?) ja kuna lõpuks on ilmunud romaani teise osa, siis mõtlesin enne selle lugemist mälu värskendada (üleüldse tuleks hakata vist ülelugema loteriieelsel ajal loetut, sest mälu on nagu on).

(Kes küll õpetaks selgelt väljendumist.)

Vahel on saksalik põhjalikkus päris mõnus, teooriate ja kirjelduste tulevärk on muljetavaldav, aga igati loetav. Merebioloogia puhul ei tea, kui palju autor fantaseerib, aga igal juhul avaneb põnev maailm (selge see, et kalu jms ei tohiks süüa). Kui nüüd õieti aru sain, siis asuvad raamatus senitundmatud looduslikud olendid rünnakule inimtegevuse vastu ja seetõttu mingid müstilised helenduvad kogumid tunduvad veeolendeid hullutavat (no peab ikka teist osa lugema), värisevad laevad ja lagunevad ookeanid, uurimata veemaailm on... uurimata. Autor on isegi pisut ilukirjanduslik, mida muidu selliste tehnopõnevike puhul ei eeldakski, mõnigi tegelane pole üheplaaniline.

Viis, kuidas raamatu lõpuosas tegelasi hävineb, paneb muidugi mõtlema, et kes siis teises osas eurooplastest järel on – ja kas äkki toimus mõni imeline pääsemine või kloonimine. Kas saab olla midagi põnevamat kui “it's the end of the world as we know it (and i feel fine?)”? Peale nii hiilgavat esimest osa on muidugi suur kahtlus, et teine osa lörtsib praeguse hea mulje ära – pole lihtsalt võimalik nii head taset lõputult hoida (aga see kahtlus näris pidevalt ka Simmonsi puhul ja ometi olid nood tellised lõpuni vinged).

Lõputult ei saa kiidulaulu siristada ja selle põhjuseks on tõlke näpukarohkus. Ja huvitavad väljendid nagu pallast või batareid või effekt.

“Kõik need sündmused olid laevasõidule ja offshore-tööstusele nagu kehastunud luupainaja. See, mis tollel pärastlõunal Põhjamerel aset leidis, oli igal juhul rohkem kui erandlik tõeks saanud õudusunenägu.
See oli apokalüpsis.” (lk 482)

ekspress
baas