Burhan Sönmez „Kivi ja vari“, Postimees kirjastus (2024)

Ega meil türgi kirjandust just üleliia tihti ei tõlgita ja eks juba sel põhjusel võib tasuda sedagi raamatut kätte võtta. Huvitav on sealjuures veel fakt, et Sönmez on tegelikult türgi kurdi või kurdi türgi kirjanik, „Kivi ja vari“ on tema viies türgi keeles kirjutatud romaan, pärast mida ta on kirjutanud juba kurdi keeles.

Lugu on üksjagu idamaiselt müstiline (meie jaoks siis), peategelane Avdo on haukivide valmistaja, kes kord väikese poisina tänaval oma ema ära kaotas, ühe hauakivide meistri poolt õpilaseks võeti ja kes pärast traagilist armastuslugu ning elu vintsutusi lõpuks end ühele Istanbuli surnuaiale sisse on seadnud, enesele kividest maja on raiunud ning hauakivide valmistamisega elatist teenib.

Veel on üheks salapäraseks tegelaseks seitsme nimega mees, kes oli noorena kaotanud oma mälu ning veetis terve elu erinevates paikades elades, erinevaid nimesid kandes ja katses oma mälu tagasi saada. Temaga tutvus Avdo noore poisina oma meistri juures ja temale peab ta lõpuks ka hauakivi tahuma ning temalt satub Avdo kätte ka üks omapärane päevaraamat, mille kirjutamist alustas üks noor sõjaväelane 1930ndatel, jutustades oma armastatule Miskalile sõjakäigul toimuvast, muuhulgas kirjeldades ka kohalike külaelanike julma kohtlemist. Päevaraamatu järgi saaks too sõjaväelane justkui surma ja raamatu korjab üles ilma mäluta seitsme nimega mees, kes jätkab sellesse Miskalile pühendatud sissekannete kirjutamist uskudes või tahtes uskuda, et ehk ongi see tema, kes toda raamatut alustas ja kohe kui ta mälu tagasi saab võib ta pöörduda koju Miskali ning tolle kaunite siniste silmade ja õnneliku elu juurde.

Nojah, mälu, väga sümboolne. Ka Avdo jõuab oma nooruspõlve rännakutel ühte kaugesse külla, kus ta selle elanikele jutustab küla nime etümoloogiast, kuidas selle praegune näiliselt türgikeelne nimi on hoopis mugandus algsest nimest, mis hoopis muus keeles hoopis muud tähendas, aga külarahvas ei taha muidugi sellist lollust kuulda – klassikaline probleem identiteetide ja päritolunarratiividega. Veel leiab selles külas aset traagiline armastuslugu, mis viib kokkupõrke ja surmadeni, no nagu parimas seebikas, ning selge ka see, et tõeline armastus tähendab truudust lõpuni nii elus kui surmas. Aga, ega see ei ole tegelikult nii väga põhiline selles mõttes, et naistegelased on siin selgelt klassikalised varjud ja muusad ja elukandjad ja kurja poolt rõhutud. Rohkem loeb mälu, identiteet, päritolu ja selle kaotamine, triivimine ning lugudest kaasa kistud saamine, kultuurilised kihistused ja mitmekesisus, koos loomejõuga, et igale surnule just õige kivi leida ja tahuda.

Kivide juures on võluv see, kui palju vedeleb igal pool vana marmorit, on ju varasemate tsivilisatsioonide kiviehitiste jäänuseid nii paljudes kohtades nii palju vedelemas, noh, umbes nagu Põhja-Eesti paekivikangrute asemel oleks hulkade viisi marmormüüre – küllap oleks siis klassikaliseks taluarhitektuuriks lautadele marmorvundamente ja karjakoplitele marmoraedu laduda. Ja meeldiv on näiteks hetk, mil Avdo ja tema hilisema elu hea sõber Linalakk Meremees oma keeleoskusi võrdlevad – esimene võib oma süüria, kurdi, pärsia ja mis keeled need nüüd olidki abil edukalt maismaadpidi ida poole ringi seigelda; teise valikus on aga kreeka, itaalia jms (no mul pole raamatut enam käepärast ja mitte ei mäleta), millega merd pidi liikudes vabalt hakkama saab, aga vastupidistes suundades minnes jääksid nad hätta.

Veel üks kena hetk oli aga Avdo purskkaevuga, mille ta enesele kividest ehitas ja kuhu linna veevärgist vett juhtis selle eest kenasti igakuiselt makstes, kuid millele kalmistukülastajad muidugi peaaegi imettegeva väe kuulutasid olevat. Jah, olgugi siin klassikalistele lugudele truuks jäävat müstikat, tundelisust ja traagikat, siis lõppkokkuvõttes on see tasakaalus kainema perspektiiviga – juhtunu ning narratiivid ja tõlgendused on erinevad asjad, kuid alati ei pruugi see ka tingimata paha olla. 

Ja veel on sellist asjaolude kokkulangemisel tekkivat perekonda ning loomulikult Türgi poliitilise režiimi kurjust alates tolle pea saja aasta taguse sõjakäiguga ning jätkates Avdo õnnetu vangistusega pärast enese kaitsmist tugevamate vastu ning lõpetades meelt avaldavate tudengite tagakiusamise ja politseivägivallaga hilisematel aegadel.

Katke aga tuleb tolle sõjaväelase päevikust. Väga inimlik reaktsioon erilisele kohtumisele, ikka püss palge ja enda omaks. Noh, nad muidugi olid seal tüüpiliselt viletsa moonavarustusega hädas nagu kauamarssinud väesalkadega kusagil kolkas sageli juhtuda võib, aga siiski….

(Ah, jaa, raamatu lõpus on ka väike sõnaseletus, mis on iseenesest väga kena, saab seitsme nimega mehe nimedes järge pidada (muuhulgas on ta nimedeks Musa ehk türgi vorm nimest Mooses ja İsa ehk türgi Jeesus), ainult kui Bey, mis viisakalt mehenimede taha pannakse on lahti seletatud, siis Hanım, mis sarnaselt naisenimesid saadab on miskipärast seletamata jäänud.)

„Rihtisin binoklit üle maa ja siis vastaskalda mägedele ja ehmusin äkki kummalise tumeda kuju pärast otse mu nina all. Langetasin binokli ja vaatasin palja silmaga otsejoones hirve, kes seisis minust kümne meetri kaugusel. Ta ei olnud mu olemasolu märganud, pidas mind veel üheks kaljurahnuks mäetipus. Jalad kindlalt kaljuveerel, pikk kael õieli silmapiiri poole, vaatles ta all voolavat jõge. Seal olidki taas sina. Vaimustav. Kui mul oleks olnud binokli asemel kaamera, oleksin teinud foto. Las ma proovin teda sulle pigem kirjeldada. Tema valgelt rinnaesiselt sööstis üles kollane riba ja seljalt langesid alla apelsinikarva ja pruunid triibud. Olen seal kandis näinud palju rebaseid, hunte ja mägikitsi, aga hirve peale polnud ma kunagi sattunud. Temas oli sellist suursugusust, mida ei ole ühelgi teisel metsloomal. Seal kaljuserval seistes, hirmu tundmata ja mulle mitte mingit tähelepanu pööramata oli ta tõeline mäevalitsejanna. Võiksin vanduda, et ta tuli siia otse iidsetest aegadest. Gilgameš jahtis sedasama hirve viis tuhat aastat tagasi, Nebukadnetsar II rajas Babüloni ripped sellest hirvest pajatavatest legendidest saadud inspiratsiooni ajel, Aleksander Suur pööras Mesopotaamia tasandiku pea peale kires seda hirve leida. Nüüd seisis see püha hirv otse minu ees. Ma tõmbasin hinge, siis veel kord ja kolmandal korral tõmbasin välja püstoli. Ühe lasuga tabasin ma teda tagajalga. Ta seisis kalju tipus ja oleks võinud kukkuda ettepoole. Ma tabasin teda tagajalga, nii et ta oleks võinud kukkuda tahapoole ja saada minu õhtusöögiks. Aga hirv ei kukkunud. Ta kallutas pead ja teravdas pilku, otsekui püüdes oma peegeldust vees. Viimase pingutusega raputas ta end lahti ja lahkus võimsa hüppega üle kalju.“ (lk 355-356)

Hari Kunzru - Red Pill (2020)

 

Olen ausalt öelda alati suhtunud mõningase eelarvamuse või vähemasti umbusuga raamatutesse, mis jutustavad sellest, kuidas kirjanik saabub loomemajja ja mis seal siis edasi saab. Need tekitavad hoobilt tunde, et teos, mida loen, peab olema punnitatud, et autor on selle kõik kirjutanud pelgalt ruumi täitmiseks. Kujutlen – ja vaevalt et see tõele vastab –, kuidas ta on allkirjastanud lepingu: nii ja nii mitu lehekülge päevas ja ei ridagi vähem. Kuidas tema produktsiooni kontrollitakse, muidugi vaid kvantitatiivselt, kuna ta võib vabalt kirjutada keeles, mida loomemaja pidaja ei valda. See teeb muidugi teksti sisse elamise üsnagi keeruliseks.

Hari Kunzru värske romaan algab samuti kirjaniku saabumisega loomemajja, mille puhul on aga siiski algusest peale selge, et see pole päris loomemaja ning see pole päris tema ise, kes oma südant puistab (ehkki sarnasused on täiesti olemas). Romaani algab pigem intellektuaalse farsina: minajutustajast peategelane saabub Berliini, fiktsionaalsesse Deuteri keskusse, kus ta peaks plaani järgi kirjutama uurimust lüürilisest „minast“ kirjanduses. Tegelikult on ta seal eelkõige otsimas rahu pereelust, kuid ka oma pidevatest hirmudest (raha, kliimamuutus, pagulaskriis: „Mis saaks, kui nii peaks juhtuma ka minu perega?“) ning uurimistöö teda väga ei köida. Ta ei taha täita Deuteri stipendiaatidele esitatavaid nõudeid: töötamine ühises tööruumis, teiste silma all, osalemine ühistel õhtusöökidel jne. Selle asemel istub ta oma toas ja vahib arvutist tundide kaupa seriaale. Põhiliseks neist saab peagi politseiseep „Blue Lives“, üle võlli keeratud „Räpase Mackey“ laadis sari, mis jutustab politsei eriüksusest, mille liikmed tõstavad küüniliselt kõrvale arreteeritud narkodiilerite raha, piinavad kahtlusaluseid jne. Neile vastanduvad kriminaalid on sama vägivaldsed. Kogu seriaali maailm on puhas võitlus elu ja surma nimel. Peagi hakkab talle aga tunduma, et kõik see ei ole mitte lihtsalt mäng vaataja ootustega, vaid seriaalil on sügavam alltekst: inimene pole sugugi see, kes paistab ning alati võime kõigilt oodata kõige hullemat. Seda rõhutavad muuhulgas sarjas korduvad tsitaadid erinevatelt filosoofidelt ja müstikutelt – Herakleitos, Joseph de Maistre jne. On see juhus või süsteem, hullus või reaalsus? 

Juhuslik kohtumine heategevusüritusel seriaali autori Antoniga (kes on segu Lars von Trierist ja kõigist Kunnuse lemmikuist, nagu Jordan Peterson, Ben Shapiro jne) näitab, et mõne inimese jaoks on see vähemasti maailmavaate tasandil reaalsus. Ta fetišeerib võimu ning põlgab igasugust nõrkust, haavatavust, multikultuursust. Ta n-ö julgeb olla rassist ning kuulutab jutustaja ebamäärase liberalismi silmakirjalikkuseks. Just see kohtumine ongi romaani „punase tableti“ moment: jutustaja mõistab, et mitte kõik ei jaga tema nägemust reaalsusest. Erinevalt „Matrixi“ Neost lükkab ta aga pakutud tableti tagasi. Antoni sõnad on talle siiski hinge läinud ning ta teeb kõik endast oleneva, et nendega võidelda: ebaõnnestunud katse abistada tänaval kohatud pagulasi (mille tagajärjel ta Deuteri keskusest lõplikult välja heidetakse), siis Antoni maski avalik mahatõmbamine Pariisis toimunud filmiüritusel ja viimaks meeleheitlik katse teda üles leida ja võib-olla tappa. Teda otsides sukeldub jutustaja järjest sügavamale paremäärmuslike internetifoorumite maailma (Kunzru ise jääb siin samas paradoksaalselt üsnagi pinnapealseks, minnes sisuliselt täielikult mööda „punase tableti“ maailma misogüünsematest sfääridest, igasugu incelitest, „traditsioonilistest koduperenaistest“ jms). Kõik see süvendab tema veendumust, et maailm jälgib teda, et teatud osa toimuvast on suunatud just nimelt talle. Tegevustik muutub üha enam unenäoliseks uduks ja eristusjoon tõeluse ja paranoiliste luulude vahel hägustub, kuni jutustaja leiab ennast üksikult saarelt kalju pealt, ootamas Antonit, et temaga seal viimane lahing maha pidada.

Romaani lõpuks on jutustaja jõudnud pärast mõnda aega psühhiaatriakliinikus viibimist taas koju, naise ja tütre juurde. Viimane episood leiab aset 2016. aastal, Ameerika presidendivalimiste õhtul. Jutustaja koju kogunenud seltskond on valmis tähistama Hilary Clintoni võitu – mis jääbki tulemata. See, mida ta on ette näinud, mis teda hulluks on ajanud, on saamas tõeks, kõigi hulluseks.

Huffington Posti suvine ülevaade Trumpi ajastu kujutamisest kirjanduses algas ja lõppes tõdemusega, et senised katsetused Trumpi ja trumpluse kunstiliselt lahata on ebaõnnestunud: tema stiili on liigagi kerge imiteerida ja parodeerida, mis muudab keeruliseks nii globaalsema kui ka sügavama psühholoogilise käsitluseni jõudmise. Mulle näib, et Kunzru on esimesena leidnud hea viisi vajaliku distantsi loomiseks, valides Trumpi või trumpisti asemel peategelaseks nõrga liberaali ning paigutades tegevustiku vahetult Trumpi-eelsesse aega. Viimases plaanis võib „Red Pilli“ lugeda suisa ajalooliseks romaaniks: see kirjeldab nüüdseks päris selgelt möödanikku kadunud ajastut eesmärgiga mõista, kuidas tänasesse oleme jõudnud (lõpetasin vahetult enne Kunzru teost tõeliselt ajaloolise romaani, Hilary Manteli „Wolf Halli“. Paralleelid olid päris ilmsed). Samas ei ole „Red Pill“ mu meelest sugugi nostalgiline: maailm „enne punast tabletti“ on omaenese vigade suhtes pime ja silmakirjalik, mida illustreerib kasvõi paadipõgenike-teemaline heategevusüritus, kus jutustaja oma nemesisega kohtub (kujutlege korraks kampa soojatekkidesse mässitud kuulsaid ja rikkaid saalis, mille seinad on Ai Weiwei katnud Vahemere randadelt leitud päästevestidega… eksole). Aga hullust, nagu Kunzru näitab, hullusega ei ravi.