Andy Weir: Marslane

 

Kui see peakangelane oleks normaalne inimene, poleks mingit raamatut.
No hea küll, kui see peategelane oleks küll astronaut ja botaanik ja mehaanik, aga natukenegi inimese moodi psüühikaga, poleks sellist raamatut. 

Teos on järeleandmatult, põhjalikult ja üleni optimistlik. Igale murele on lahendus, iga probleem lahendub, kui ainult mõte ja käed tööle panna. Kui sul on näljasurm silme ees, hakka Marsil kartuleid kasvatama, isegi kui tead, et ka kartulid ei hoia sind vajalikku aega elus. Kui su elupaik õhku lendab, paranda see ära, kui sul on sealt materjali vaja, lõika puruks ja liimi pärast teistmoodi kokku. Kui üks sond stardil rikki läheb, on hiinlastel varuks teine. Kui oled aga ise piisavalt pingutanud, veab ka muidu ning probleemid lahenevad. 

Väga ... ameerikalik vaade asjadele. 

Väga ebarealistlik, ütleksin omalt poolt. 

Kui nii võtta, siis on tegu ulmeraamatuga juba ainult asja selle külje pealt vaadates: et sõidetakse kosmoses ringi, et enamik tegevust toimub Marsil ja et skafandrid ja kulgurid on teema, on pisiasjad-pisiasjad. Isegi naljasooneta tõsimeelsed pühendunud naised ja nürimeelselt emotsionaalsed vanemad on ainult veidi ulmelised. 
Et kõik probleemid lahenevad, kui aga pealehakkamist jagub, on otseselt fantastiline. 
Peategelase mõttemaailm on umbes sama fantastiline - tal ei ole mingeid ärevuse- depressiooni- või üldse vaimseid probleeme. Ta on nii tasakaalukas, et see tundub mingi äärmusliku nürimeelsusena juba. Rebib aga kildu ja naeratab elule vastu.

Lugemiselamused
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Reaktor

Uidumõtteid ja juhtumisi
BAAS
Raamaturiiulike

Bukahoolik
Loteriis varem

ERR

Päevaleht
Never judge a book by its movie

Siiliste raamaturiiul

Andy Weir: Artemis

"Põnevusromaan lähitulevikust".
Nii oli raamatututvustuses kirjas. Isegi raamatupoe riiulil oli "Artemis" "põnevike" hulgas.

Jah, muidugi on see põnev raamat, aga kuna tegevus toimub kuu peale rajatud linnas Artemis, võibolla ei ole taoline "põnevik"-kirjeldus KÕIGE pädevam? Aga noh, sõna "ulme" ON paljude lugejate meelest pelutav, nad ei taipa head kirjandust selle alt otsida (ääretul veider minu arust) - võibolla oli mingi mõte "Artemise" turundamisel mitteulmekirjandusena?

Olgu, see selleks. Oluline:
hakkad lugema ja minavormis peategelane pageb, tema skafandrist lekib õhku, kaaslane pakub talle võimalust enda hapnikku kasutada, ent peategelane keeldub, sest ei taha teise õhuvoolikut samuti katki teha, nagu tema oma juba on.
Kuskil ei vihjetki soole, aga lugedes juba mõtlesin, et see on nii väga justnagu-mees minategelane, et ta tõenäoliselt on naine.
Tänapäeval vähegi nutikad kirjanikud on saanud aru, et naised pole mitte "ka inimesed", vaid on inimesed.
Mul oli õigus.
Minategelane on naine.

Lugesin ja nautisin tohutult. Samamoodi, nagu peategelane on inimene oma ajaloo, oma puuduste ja plussidega (kompetentne, alati on rõõm lugeda tegelasest, kes ei "sattu" ja kel "vastu ootusi ei õnnestu", vaid kes teab, mida teeb), on realistlik ja "nagu päris" ka teda ümbritsev keskkond. Ma ei tea, kas kirjanik mõne tehnilise-teadusliku detaili vast märkamata jättis, aga  mina ei tuvastanud midagi. Plahvatused ei tekita vaakumis heli, nõrk gravitatsioon lubab rahulikult üle diivanite karata ja mitmesajakiloseid kandameid tassida, ilma hapnikuta on raske keevitusaparaadis süüdet tekitada - nauding on lugeda nii, et ma usun.
Ja kuna ma usun, usun ka, et Keeniast sai kuupealse linna alusriik, et majandusloogika klapib, et see kõik on võimalik.
Ainus, mis tekitas mus ebamugava "nii ikka ei peaks"-tunde, oli, et paari tuhande elanikuga linnakeses ei tunta pea kõiki kohalikke nägupidi ja sissesõitnud on idetifitseeritavad juba selle kaudu, et neid pole kunagi nähtud. Ent see on nii pisike asi, et autor saab andeks.
Ta ilmselt ei ole kunagi väikelinnas elanud, ei tea, kuidas see käib.

Ja muidu on PÕNEV. Üks jama viib teiseni, järest suurem skaala, järest suuremad summad - ja Jazz, too minategelane, üritab seda kõike ära hallata, pihus hoida, kuidagi ära kasutada. Ka tema enda motiivid saavad tasapisi selgemaks, miks ta teeb, nagu teeb - puhas rõõm.
Selle raamatu lugemine tegi mu päevad helgemaks.
Soovitan.

Padjaklubi
BAAS
Päevaleht
Reaktor

Andy Weir – Marslane (2015)

Lugu, mis peaks süstima positiivsust ja õppimissoovi. Ja usku inimeste ühtekuuluvustundesse. Ära anna alla, kui oled isegi surmasuus. Ära anna alla, kui sind tabavad erinevad ebaõnnestumised või õnnetused. Hoia sihti silme ees ja tegutse selle nimel, ükskõik millised vastulöögid tabavad. Hoia pea selge ja natukenegi rõõmsat meelt.

Raamatu sisu on vist mõttetu ümber jutustada. Marsi-missioonil juhtub õnnetus ja vastavalt reeglitele jäetakse maha surma saanud kaaslane. Ainult et... peagi selgub, et polegi surma saanud, lihtsalt skafandri süsteemid said kahjustada. Mees teab, et mitme aasta pärast tuleb Marsile uus missioon. Ja kui päästmine kasvõi kohe käivituks, võtaks selle saabumine ikkagi üle aasta aega. Tema hakkab... kartuleid kasvatama.

“Selline siis ongi minu olukord. Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Hermese ega Maaga ühendust võtta. Kõik arvavad, et ma olen surnud. Olen Marsi-majas, mis on mõeldud vastu pidama kolmkümmend üks päeva.
Kui oksügenaator katki läheb, siis lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren janusse. Kui Marsi-majja leke tekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga.
Mnjah. Olen omadega perses.” (lk 15)

Okei, selge see, et juhtub enamat kui eksperimentaalne kartulikasvatus. Millal lugu täpselt juhtuda võiks, ei oska öelda – millalgi lähitulevikus. Igal juhul on see kolmas Marsil käik, kus inimesed planeedi pinnal seiklevad. Ja mitte ainult lühiajaline külastus, sel missioonil oli plaanis mitmeid päevi kohapeal elada, katsetada ja proove võtta (ent tuli liialt tugev torm ning meeskond otsustas missiooni katkestada – ning lahkumise tohuvabohus juhtuski Markiga õnnetus). Seepärast on siis Markil kõiksugu tehnikat käepärast, et Marsil kuidagi ellu jääda – kuukulgurid ja Marsi-maja ning kõiksugu eluks äärmiselt vajalikku tehnikat. Ja et tegemist botaanikuga, kel oli algselt oma katsetuseks natuke mulda kaasas... saab ta nüüd sisetingimustest kartulikasvatust proovida (hea küll, tobe on seda potipõllundust järjekordselt esile tõsta).

Eks siin raamatus on küllaga kõiksugu Marsil ellujäämise (hüpoteetilisi) tehnika kirjeldusi. Et kuidas vett tekitada raketikütusest, või vastupidi, kusta raketikütust, ning sadu ja sadu muid võtteid ja viise eluspüsimiseks. Mark pole mingi kuivik-depressiivik, ta ikka püüab enda meeleolu kõrgel hoida ja on muidu noortepärane ja killurebija (muidugi, mis iganes kõlbab, et hoiduda allaandmisest). Raamatus on teisigi tegelasi, kel Markist erinevalt üsna pateetiline roll, teha omi kangelastegusid ühe inimese Marsilt päästmiseks, terve inimkond püüab aidata ja elab kaasa, iga päev on erisaade marslase käekäigust.

“Kuulake nüüd kõik: arutame seda teemat ainult näost näkku või telefonitsi, mitte kunagi e-kirja teel. Ärge rääkige sellest mitte kellelegi peale siinviibivate inimeste. Viimane asi, mida tahame, on avalikkuse surve lasta käiku riskantne kauboistiilis päästeoperatsioon, mis võib kohutavalt ebaõnnestuda.” (lk 199)

Kokkuvõttes siis, hästi kirjutatud ja kaasakiskuv lugu, kuidas vastulöökidest ja kannatustest hoolimata jalule jääda ja edasi pürgida. Tegemist pole teab mis silmapaistva kirjandusteosega, aga omal moel igati ok lugemisvara.

Mars ulmekirjanduses (üksikud on nii tehnod kui Weir, seega sarnaseid elamusi ei tasuks neist viidetest otsida): Black, de Bodard, Botond-Bolics, Bradbury, Cadigan, Egan, Heinlein, Kelly, Landis, McDonald, Pratchett-Baxter, Reynolds, Schroeder, Steele, Zelazny, Wells. Ehk on eesti autoridki midagi kirjutanud, aga hetkel ei tule ette.

Marsile reisimise küsimusi käsitleb aga selline populaarteaduslik teos.

ulmekirjanduse baas

päevik

err kultuur
padjaklubi