Anil Menon - Shit Flower (New Horizons, 2021)

 

Menon on üks neist kolmest autorist, kellelt olen enne seda antoloogiat midagigi lugenud ning kaasaegse autorina on ka tavapärasest enam nö äratundmisrõõmu.

Aga lugu on 2090. aasta Mumbaist, kus fekaalide kollektor satub enda piiratud intellekti lõksu ning seetõttu ujutab suurlinna fekaalidega üle. Nimelt jõuti juba 2030. aastal järeldusele, et iga turvaküsimustega tegelev tehisintellekt peab mõistma, mis on nali ja seda ohust eraldama. Nii teevad muuhulgas kõik kollektorid endale igas minutis kolm sekundit matemaatilist huumorit … kuni satuvad Gödeli miskile probleemile, mis mõjub kui arvutiviirus ning kollektorid lõpetavad korrapärase töö. Ning fekaalid on linnakeskkonnas ühtviisi tülikad nii minevikus, olevikus kui tulevikus.

Nagu näha, oleks see juba piisavalt mahukas probleem ulmetekstina käsitlemiseks, aga Menon lisab veel surematuse küsimuse, mis siis hinduismi tingimustes kandub edasi - aga oma tingimustel.

Tulevik, tulevik, tulevik. Pole just positiivne utoopia, pigem siis edasiarendus nüüdismaailmast, mis küll pole kliimasoojenemise tõttu hävinemas, küll aga on vägagi olulised kõiksugu religioossed küsimused ning seda ka kanalisatsioonisüsteemi puhul. Ühegi religiooni tundeid ei saa riivata! Niiet … vähe sünge tulevikunägemus.

Anil Menon - The Robots of Eden (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Lugu lähituleviku ühiskonnakorrast, kus osa inimesi on nö Võimendatud (“Enhanced”) ja osa siis Mittevõimendatud (“Unenhanced”) ehk tavaline homo sapiens sapiens. Võimenduse sisu jääb õieti lahti seletamata (millegipärast viitab peategelane paar korda endale kui “posthuman”), igatahes on sel tehisintellekti taust ning põhivõtteks näib olevat tarbetute emotsioonide võimust võtmise nullimine, mis siis tagab inimese stabiilse toimimise (hmm, nagu miski depressiooni superravim).

Siin loos indialaste suhtepundar - abielupaar teeb läbi lahutusprotsessi, mees jääb Indiasse edasi elama, naine lapsega jääb türklasest armukesega Bostoni elama. Kõik kulgeb valutult (nad on Võimendatud ja teevad seega ratsionaalseid otsuseid), kuni hiljuti võimendatud laps reageerib vanemate lahutusteatele õige nö vanaaegselt. Õnneks võtab lapse võimendus tema üle kontrolli ning mõne aja pärast võtab temagi toimuvat ratsionaalselt.

Loo teine külg on aga meeste (ehk siis eks-abikaasa ja armukese) jutuajamised - türklane on tuntud autor, kes peale võimendamist pole aga ilukirjandust kirjutanud. Ärimees oli varem suur lugeja, aga viimastel aastatel on lugemisisu üle läinud. Üleüldse, raamatuid loevadki vaid need mittevõimendatud, sest noh … kunst ja ratsionaalsus ei käi just kokku. Ning türklane võtab vastu otsuse, mis võimendatutele on arusaadav, aga tavainimesed võtavad seda hulga dramaatilisemalt.

Jutt kulgeb üsna rahulikus tempos ning justkui illustreeribki seda võimendamise efekti inimeses. Kõik on justkui kena, aga noh … kõik ongi ratsionaalne. Seda häirivamalt mõjuvad mitmesugused juhtumid, kui on kokkupuude nö vanaaegsete emotsioonidega - kas siis värskelt võimendatud lapse reaktsioon vanemate lahutusele või siis mittevõimendatute reageering türklase otsusele. Ja muidugi meeste arutelud nö vanamoodsast maailmast.

Tere tulemast tehisintellekti avitatud paremasse tulevikku.