Tegemist on õigupoolest taaslugemisega, Kusnetsi raamatu puhul jäi mõte painama, et millega õieti selles Pähkeli teoses tegemist oli.
Esimestel lehekülgedel torkas pähe, et äkki on Pähkel Pokupoeg ja Pokupoeg Pähkel või tegemist ühemunakaksikutega. Miskipärast tunduvad nende tekstid ühest sulest paiskuvat (muidugi, loogilisem on oletada, et tegemist siinkirjutaja luuluga), sarnane jutustusviis ja pateetika (Pähkel kui ambitsioonikam ja Pokupoeg kui veiderdavam) ning muidugi ainestik ise.
Pähkelil on anne panna tegelased rääkima nagu tegelased – s.t. ongi tajutavalt kirjanduslikud, lugejana ei toimu mul samastumist vms. Tegemist pole just brechtiliku võõristusvõttega, vaid pigem püüab autor humoorikalt käsitleda vastava kirjanduse klišeesid. Elust suuremad juhtumised, mehed kui tammepuud ja... “täiuslikult vormitud silmipimestavalt ilusad naised” (no jutumärgid seepärast, et siin ühendatud kaks tsitaati). Pähkel kohe naudib vastassugupoolte vahelist särtsumist, raamatuseksihimulistel tasub lugeda nt lk 76-77 või 213, eks mujalgi käi nahistamine (samm edasi ja tegemist võiks olla hentai vms graafilise väljundiga). Klišeedest sõltuvalt kasutab autor algul pidevalt väljendit “meie kangelane”, mis paneb esimestel lehekülgedel lugejana öökima, aga hiljem kaob see üldisema teksti hulka. Üks uitmõte veel – äkki on ühtlasi tegemist kristliku fantasyga? Või siiski järjekordne pila.
Tuleb tunnistada, et sellise raamatu lugemine tekitab endaski sellist poisikeselikku tunnet, hüvalt kerglane ajaviide. Kas järge on oodata?
“Olen sulle kogu südamest tänulik selle meeliköitva vaatepildi eest, mida sa mul nautida lubasid. Ei ole ju maailmas midagi nii sõnulseletamatult kaunist, nii kirjeldamatult ilusat, kui seda on katmata naisekeha. See on Issanda loomingu ülim tipp, tõeline looduse kroon, sest miks muidu pidi Jumal looma naise paradiisiaias, kui ta teised elusolendid, sealhulgas ka mehe, maa peal lõi? Ja miks pidi ta looma naise elusainest – mehe küljeluust, kui kõik teised elusolendid loodi ju eluta ainest – põrmust? Ühtegi maalilist päikeseloojangut järvekaldal, ühtegi imepärast loodusvaadet ei saa võrreldagi selle hingeülendava iluga, mida kätkeb eneses ühe kauni naise alasti keha. Iga mehe jaoks, kes seda imetledes vaimustusse satub, on see mingi eriline hingeline elamus, mida ei saa sõnades edasi anda, kuna sõnu, mis võiksid kirjeldada nii ülevat taevalikku ilu, pole lihtsalt olemas.” (lk 106)
baas (Ootamatu, et keegi ei arva nagu tegemist võiks olla paroodialaadse tekstiga.)
lugemissoovitus
päevaleht
sirp
