Teffi - Mälestusi Leninist ja Rasputinist (2023)

 

Sellise vihikuna jäävad need mälestused kuidagi … kergeks, tõepoolest tahaks näha rohkem ajastu konteksti - noh, mis õieti toimus seal 1905. aasta paiku või kuidas oli I maailmasõja meeleolud tsaari-Venemaa suurlinnades (meenub, et aastaid tagasi olen lugenud prantsuse diplomaadi mälestusi, millest küll halligi ei meenu). Eks rohkem saab aimu Leniniga seonduva puhul; Rasputiniga jutt jääb kuidagi väga isikukeskseks - ja noh, see Rasputin on kuidagi totter fenomen (või siis iseloomulik tollasele tsaaririigi koorekihile?). Tõlkija Ilona Martson on järelsõnas toonud välja, et tekstid on kirjutatud eri aegadel - kui Lenini puhul 45 aastat hiljem, siis Rasputinist ilmus juba 1924. aastal.

Ega nüüd Leninist endast palju polegi, pigem siis ühe mässumeelse ajalehe lühike lend: õhin, millega see algatati ja kuidas see siis Lenini sekkumisel oma lõpu leidis (sest niikuinii pannakse see kinni, aga vähemalt peaks töölised saama oma sõnumeid esitada; kõiksugu ühiskondlike ja kultuuriliste teemade asemel). Aga noh, see vasakpoolsete möll ja valmidus radikaalseteks sammudeks, samas vastukaaluks ohranka tegutsemine ja marurahvuslaste sepitsused. Kuidas korrakaitseorganid töötasid linnades ja piiril (võõra passiga välismaale minek polnud just keeruline (kuid passi omamine küll), eks sellest ka muuhulgas Lenini tulek ja kadumine).

Nojah, ootused olid vähe suuremad, kuid eks sellised mälestused lööksid tõesti pigem massiga kui et valitud paladena.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

postimees

lugemiselamused

Kir Bulõtšov – Tõrge-67 (Perpendikulaarne maailm, 2010)

Äärmiselt humoorikas lugu sellest, kuidas 1967. aastal otsustatakse ülimalt suurejooneliselt tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni viiekümnendat juubelit – ja seda siis legendaarsete revolutsioonisündmuste täiemahulise kordamisega ülemaailmses televisiooni otseülekandes. Kaunist Leningradist saab revolutsiooniaegne Petrograd ning nii linnas kui linnalähistel valmistatakse ette mitmeid mastaapseid võttepaiku. Ühesõnaga, kaheks päevaks saalivad taastatud Petrogradi tänavatel junkrud, kasakad, anarhistid, mustasajalised, punakaartlased, kodanlased, talupojad ja kes kõik veel. Nende osi täidavad tehaste, instituutide, partei isikkoosseisud; miilitsajaoskonnad muudetakse trahteriteks, tehastel taastatakse ajaloolised nimed ja aastakümneid vaikinud kirikutes hakatakse kelli lööma. Tänavatelt ja majadelt kaovad partei plakatid ja nõukogude propaganda. Ja miilitsad hakkavad kehastama sandarme – sest needki peavad olema võimuka olemisega.

Aga, kus on massid, seal on ka massipsühhoos, ning Talvepaleed kaitsma määratud Ermitaaži töötajad ja teadurid hakkavad omavahel hirmunult arutlema, et mis võib juhtuda, kui revolutsioonilises võidujoovastuses rahvamass on plaani järgi nagu kord ja kohus Talvepalee vallutanud ning seejärel valguvad Ermitaaži hinnaliste kogude kallale... Leningradi tänavatel, nõukogude kodanike seas liiguvad sellised jutud. Kunstimuuseumi töötajad otsustavad kogusid kaitsta, hoida töörahva aardeid puutumatutena.

““Kas te ei saanud aru? Seletan uuesti. Kahe päeva pärast toimub rünnak Talvepaleele. Kas see on kõigile teada? Ründama on määratud Kirovi tehas, oblasti komsomolikomitee koondkolonn, grupp personaalpensionäre ja teised organisatsioonid. Kui miilitsat kohal ei ole, võivad ründajad hoogu sattuda ja nende seinte vahele tungida...”” (lk 204)

Pealegi, nagu selgub, ka kodanlased on inimesed.

“Zosja tegi järsu pöörde, et mitte näha Kerenski suuri musti lõõmavaid silmi. Kuid isegi vaatamata tundis ta oma seljal seda pilku ja mõistis, et revolutsiooniaade on saanud esimese kaotuse osaliseks. Naislöökpataljoni komandör, ühiskonnategelane, komnoor, abikaasa ja ema Zosja Petrova, portselaniosakonnast mõistis, et tema ja tema alluvad annavad kogu oma jõu, et kaitsta peaministrit ja tolle valitsust ülestõusnud rahvamasside õiglase viha eest.” (lk 219-220)

Et tegemist on novembriga ja see pole põhjapoolkeral just meeldiva ilmaga kuu, siis tarbivad nii mõnedki osatäitjad - kes peavad kehastama Kerenskit ja teisi tollaseid parempoolseid tegelasi - nii mõningases koguses alkoholi. Ja kerges joobeseisundis tekib hasart – tulebki demokraatlikult valitud Duuma võimu kaitsta bolševistlike marodööride eest! Vaba Venemaa nimel! Taga hullemaks, värsked revolutsioonilised punakaartlased ja muud tänavatel jooksvad statistid vaimustuvad oma uuest võimukast rollist... ja nabivad kontrollpunktis kinni äsja otseülekandes esinenud Lenini osatäitja, kes liikus revolutsiooni ettevalmistamisel ühest võttepaigast teise. Sest punakaartlased ei tunne temas Leninit ära. Telerevolutsiooni korraldajad avastavad peagi õudusega, et Lenin on jäljetult kadunud ja Lenini dublant oma naise sünnipäevapeost veel purupurjus, kuid ajaloolise revolutsiooni rattad peavad edasi kerima (maailm vaatab! Hiinlased vaatavad!). Ehk siis... loomulikult ei saa lavalt puududa kangelaslik Aurora.

““Ajalehti tuleb lugeda. Kuula nüüd. Meie intelligentide hulgas on kalduvus kujutada “Aurora” kogupauku nii, nagu poleks seda tegelikult olnudki. Nagu oleks seal olnud üks signaallask, üksnes pauk. Me pidasime seltsimeestega nõu ja otsustasime neile matsu anda. Nii et kuuekümne seitsmendal olgu olla tõeline kogupauk!”

“Aga seal, Ermitaažis, on ju pildid ja nii edasi...”

“Selle pärast ära muretse. Elektroonikud on kõik välja arvestanud. Mürsud tabavad saali lääne kunstiga. Neidsamuseid... impressioniste. Erilist kahju ei teki. Kas nüüd on selge? Noh, mine ja täida käsk. Ja et mitte üks iitsatus...”” (lk 222-223)

Ja tõepoolest, lahingulastis Aurora liigub Talvepalee poole, ent enne kulminatsiooni... jääb nõukogude ikoon Neeval madalikule kinni. Sest 50 aastaga on jõepõhi muutunud ja revolutsioonietenduse korraldajad pole sellega arvestanud (või noh, kasvõi kontrollinud, kas päästepaadis on loodimiseks vajalik olemas). Ning Ermitaažis arenevad ajaloolised sündmused omasoodu, stsenaariumist natuke nihu.

“Ta tõusis püsti, paiskas kummuli tooli, ajas põrandale tindipoti ja hakkas pilkases pimeduses otsima väljapääsu vanglast, kuhu salakaval Izvitski oli ta sulgenud. Ta ei teadnud, et mahakukkuva tooli mürin sunnib vastuvõturuumis istuvad armunud teineteisest eemale tõmbuma, ei teadnud ka seda, et ehmatas ära nurgas varitseva punaste piiluri, ei teadnud, et selle mürinaga äratas tukkuvad valvurid barrikaadi juures, ei teadnud, et ärganud valvurid tormavad kuulipilduja juurde, ei teadnud, et valvejunkur, kunstiteaduse kandidaat Izvitski, arvates, et on alanud, saatis õhku punase raketi, ei teadnud, et nähes raketti, läksid liikvele punakaartlaste ahelikud, kogunedes Peastaabi malmist võre äärde; ei teadnud, et vastuseks Izvitski punasele raketile süttis samasugune Petropavlovski kahurile välja tulistada signaallask; ei teadnud, et juba minuti pärast käskis välitelefoni kõrval tukkuv Leningradi televisiooni režissöör sisse lülitada kõik kaamerad, ei teadnud, et veel ühe minuti pärast heliseb telefon unne vajunud Smolnõi hoones, mis polnud veel ülestõusuks valmis, ei teadnud, et Sverdlov käskis Podvoiskil viivitamatult väljakule kihutada ja peatada need idioodid; ei teadnud, et alustas sellesamaga Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni. Kolm tundi enne kokkulepitud tähtaega.” (lk 242-243)

Läbematutel auroralastel siiski kästakse kodanliku Petrogradi vastu lahingumoona kasutada ja ajaloolise Talvepalee asemel saab laastava kahuripaugu Smolnõi telefonikeskjaam. Ning Talvepalee ärritunud ründajad ähvardavad Ermitaaži kaitsjaid maha nottida ja muuseumi naiste kallal vägivalda kasutada, peale esimesi raevukaid rünnakukatseid tarivad proletaarsed ründajad kohale kuskilt muuseumist röövitud “Katjuša”. Puhkeb verine võitlus barrikaadidel ja muuseumitöötajad kasutavad ajaloolisi tulirelvi, millele nad ise päev varem tinast kuule valasid. Ja dramaatilise lahingu pöördehetkel jõuab üllatuslikult Talvepalee juurde kindral Krasnovi polk, mis on võidelnud end läbi miilitsa ja RAI kontrollpunktide. Mille tulemuseks on see, et kommunistliku partei peasekretär Brežnev saadab strateegilise lennuväe Leningradi pommitama...

“Rosenthal jõudis järgmisest oraatorist ette ning jooksis tribüünile.

“Kes teie niisugune olete?” küsis eesistuja.

“Ma olen Talvepalee saadik,” ütles Rosenthal.

Need sõnad avaldasid Duumale hüpnotiseerivat mõju. Niisugune etteaste polnud kavandatud, sellest polnud sõnagi programmis, mis oli saadikutele tükk aega varem kätte jagatud.

“Vaba Venemaa kodanikud!” alustas Rosenthal oma pöördumist iseendalegi ootamatult Kerenski sõnadega. “Talvepalee on ohus! Teil pole õigust seitsmeteistkümnenda aasta vigu korrata!”

“Mida ma räägin?” vilksatas mõte esineja peas. “Mind arreteeritakse ju otse siin, saalis.” Rosenthal oleks tahtnud peatuda ja saalist välja joosta, kuid seda ta ei saanud. Kui tal oleks palutud selgitada, miks ta siis seda ei teinud, oleks ta käsi laiutanud, võtnud eest paksude klaasidega prillid, need puhtaks pühkinud ja öelnud: “Teate, elus juhtub niisuguseid asju...”” (lk 263)

Ühesõnaga, kui kirjanduses kohtuvad nõukogulik riigijaburdus ja massipsühhoos, siis võib tulemuseks olla ülimalt naljakas lugu. Ühelt poolt tuleb nõukogude kodanikel kõike teha korrektselt ja hingega, teiselt poolt tuleb etendada revolutsiooni ka “pahade” vaatenurgast – aga see on ometigi eetiliselt vastik! Ja pealegi, kui üle esined, mis siis peale üritust ütleb partei? Või mida teeb liigagaratega julgeolek? Kuidas kaitsta töörahva eest töörahva aardeid? Aga mis siis juhtub, kui keegi kõrgemalt ei ütle enam, mida ja kuidas teha, ning tuleb jätkata tegevust vastavalt kujunenud olukorrale? Ja kui iidsete kirikukellade kolin otse kutsub ristimärki tegema? Ja kui proletaarlased on... tolvanid? Ja kellele meeldib olla kaotaja, isegi kui...?

ulmekirjanduse baas

Nadežda Krupskaja "Meie parim sõber" (1963)

Vahel koristad vanu riiuleid ja leiad seal kapi tahanurka surutud kola. Ka see suurepärane teos ilmus makulatuurikuhja vahelt, nagu varas päevavalguse kätte. Kaane peal laiutab miskipärast mingi pederasti lõust,  kuigi me kõik teame, et meie parimaks sõbraks on Leopold. Leopoldi ja Lenini vahel on aga väike maa, mine tea kui kaua Lenin end Leopoldiks jõi.
   Ajalugu vaikib, kuigi teoses vihjatakse, et Lenin kasutas vandeseltslasliku konspiratsiooni mõttes palju varjunimesid. Saja näoga mees pages ikkagi kapitalistide tagakiusamise eest. Kuuekümnekolmandal aastal panid inimesed oma puhtast südamest kokku objektiivse ülevaate Lenini elust. Raamat on ilmselt mõeldud lastele või töörahvale - hui neil vahet teeb. Selle teksti põhjal saaks muidu täitsa põneva mikihiireliku koomiksi teha.
   Arvustuse mõttes mainin, et see on nõnda daniilharmsilik lugemine, et hakka või kahtlema kas ta varjunime all ei tegutsenud. Harms = Krupskaja? Igatahes oli vahel seda raske lugeda, kuna silmad kippusid siirast mõnust pahupidi kiskuma ja irve ei lahkunud näolapilt ka peale raamatu käest panemist. Vot nii tugev on meie kõigi juhi Lenini karisma...
   Aga nüüd mõned lõigud raamatust, mida iga laps ja muidu tola pidi teoorias peast teadma:

"Ta kasvatas endas tahtejõudu. Mida lubas, seda tegi. Tema sõna peale võis olla kindel. Kord poisikesena proovis ta suitsetada. Tema ema Maria Aleksandrovna juhtus teda suitsetamas nägema. See kurvastas ema väga. "Volodjake, jäta suitsetamine," palus ta. Iljitš lubas ja sellest ajast peale ei puudutanud kordagi paberosse."

"Vladimir Iljitši süda tuksus kuumast armastusest kõigi töötajate, kõigi rõhutute vastu. Mitte kunagi ei rääkinud ta sellest ise ja ka mina ei oleks sellest arvatavasti mõnel teisel, vähem pidulikul hetkel juttu teinud.Ma räägin vaid sellepärast, et tolle tunde sai ta päranduseks kangelaslikult vene revolutsiooniliselt liikumiselt. See tunne pani teda kirglikult ja tuliselt otsima vastust küsimusele: missugused peavad olema töörahva vabastamise teed? Vastused oma küsimustele sai ta  Marxilt. Ta lähenes Marxile mitte kui kirjatark, vaid kui inimene, kes otsib vastuseid piinavalt pakilistele küsimustele. Ja ta leidis sealt need vastused. Nendega läks ta tööliste juurde."

"Ta pidas kirjavahetust väga paljude istuvate seltsimeestega, kellele too kirjavahetus oli tohutu suure tähtsusega. Vladimir Iljitši kirjadest õhkus reipust ja nad rääkisid tööst. Inimene, kes sai temalt kirja, unustas, et ta istub vangis, ja hakkas ka ise tööle."

"Õhtul kogunesid kõik meie poole ja laulsime jälle. Tuli ka Prominski naine. Kooriga ühinesid ka minu ema ja Paša. Öösel aga ei saanud me Iljitšiga mitte kuidagi magama jääda, unistasime võimsatest tööliste meeleavaldustest, millistest me kunagi osa võtame..."

"Kaks korda nädalas tuli post. Kirjavahetus oli laialdane. Kirju vahetati ka malemängu alal, iseäranis Lepešinskiga. Mängiti kirja teel. Lenin pani malendid üles ja hakkask ombineerima. Üksvahe kütkestas male teda niivõrd, et ta unes isegi hüüatas: "Kui ta käib ratsuga siia, siis mina käin vankriga sinna!"

"Lenini nimel oli juba kõikjal suur autoriteet. Lenin oli mõisnike ja kapitalistide vastu, Lenin oli maa ja rahu poolt. Kõik teadsid, et Lenin on nõukogude võimu eest peetava võistluse juht. Seda teadsid töörahva hulgad ka kõige kõrvalisemates Venemaa nurkades. Kuid Lenin ei võtnud vahetult osa lahingutest, ei käinud rinnetel, aga kuidas saab juhtida kaugelt, seda ei suutnud tol ajal sageli ette kujutada kirjaoskamatud inimesed, kelle silmaringi piirasid nende endassesuletud elu tingimused."