Sarah Pinsker - No Lonely Seafarer (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Üht sadamat on tabanud kole õnnetus - selle lähedal on koha sisse võtnud sireenid, mistõttu siis ükski laev ei saa lahkuda ega tulla, kõikidest kavalustest hoolimata (Odüsseuse kasutada vaha ei aita kuidagi). Ja nii siis kogunevad sadama lähistele proovijate laevavrakid

Kuniks üks kapten tahab proovida midagi uut - et laeva juhiks noor poisike, kellele ehk ei tohiks mõjuda sireenide laulmise mõju (päris lummavat sireenide kitarrimüha on teinud näiteks Windy & Carl). Selleks ostab ta õiguse üht kõrtsi teenijapoissi kasutada, kes pole pakkumisest just ülemäära vaimustunud: et tema peab eluga riskima. 

Ainult et … Alex ja tema kõrtsmikust omanik teavad, et tegelikult on poiss hermafrodiit. Ja sireenid …

No puänt sai peaaegu välja räägitud, aga vast mitte. Hea vaheldus teadusliku fantastika vintsutustele, ja eks see hermafrodiidi hingeelu on ikka … no üsnagi hingeminevalt kirjutatud. Ja nagu ikka, see meri.

Taiyo Fujii - Prayer (The Best of World SF 1, 2022)

 

Järjekordne tekst, kus mu keeleoskus veab alt. Et siis lugu tulevikulaevandusest ja piraatlusest, kus krüptoraha tootmise võimsusega tankerit tahetakse salaja veidi lähemalt uurida. Kuid tankeril on valverobotid, mil on vaat et tehisintellekti võimed, ning sissetungijad võetakse tõhusalt ja brutaalselt vahele. Ning robotid tähistavad oma töövõitu … omamoodi.

Tõepoolest, algul arvasin, et tegu on miski avakosmose looga, kus kohtadele on üle kandunud ajaloolise Maa kohanimed; aga ei, tegu ongi merel sõitvate laevadega, mis liiguvad Malaka väina kandis. Et ses suhtes … ma ei tea, vähe tobe eneseüllatamine. Loo pealkiri viitab ühele katsele loomadega, kus need söögiootuses hakkasid omamoodi rituaalselt käituma, lootuses nii sööki teenida; selle loo kontekstis on siis need turvarobotid “tähistavad” oma saagi tabamist.

Nii lühike tekst ja niipalju segadust minu jaoks.

K. J. Parker - How to Rule an Empire and Get Away with It (2020)

 

Järg siis romaanile "Sixteen Ways to Defend a Walled City": kuulu järgi olevat tegu duoloogiaga ehk siis selles raamatus on impeeriumi pealinn seitsmendat aastat maismaapiiramisrõngas. Ent elu paistab olevat naasnud normaalsesse rütmi - kui muidugi selle sisse arvata ka aegajalt toimuvaid kokkupõrkeid piirajatega ning üle müüri linnamajadele langevaid kivikuule ja tulepotte, mis tekitavad rohkem või vähem hävitustööd. Ainult et ...

Ainult et linna piirav Oguse armee on taktikat muutnud - Ogus on ühendanud teadatuntud maailmast tervelt kolmandiku oma võimu alla ning nad tahavad nüüd üle võtta need teenused, tänu millele vaid meritsi ligi- ja väljapääsu omav linn üldse elus püsib. Ehk siis pakkuda odavamalt seda, mida Roburi linna oskustöölised on kogu maailmale seni pakkunud. Ja et Ogus on niiehknaa selle kinnismõtte valduses, et impeeriumi pealinn ja selle elanikud tuleb maa pealt pühkida, siis piiratud linna mõnedel arukamatel peadel on õige vesi ahjus.

Et olukord püsiks linnas stabiilsena, võetakse kinni näitleja Notker, keda sunnitakse surma ähvardusel mängima Lysimachost (linna päästja, tänu kellele üldse esimese romaani sündmustiku käigus suudeti Oguse armee pealetung peatada!), kes hiljuti just sai surma juhusliku kivikuuli põhjustatud hävingu käigus. Vale-Lysimachos saab temast (otseselt) sõltumata intriigide käigus koguni keiser Lysimachos II, mis annab Notkerile õige kurikavala võimaluse oma nö palkajatest vabaneda ... selleks, et plaanida koos oma värske abikaasaga linnast põgenemist (mis on nende arvates paratamatult surmale määratud), taskud raha täis.

Aga kõigepealt tuleb siis linna kaitsta Oguse armee üha hoogustuvate rünnakute eest.

K. J. Parker tuntud headuses ehk ühe käega ehitab ta üles toredat ühiskonda, teise käega ... näeme inimkonna kahtlasemaid külgi. Näitleja ja petis Notker on kahtlemata igati õigustatult linnarahva armastatud keiser Lysimachos II, aga ikkagi, eelkõige on ta näitleja ja petis (mis pole muidugi sünonüümid, lihtsalt selle romaani peategelases on need tihedalt põimunud). Paratamatult ei saa vihjata, mida vale-Lysimachos õieti ajab, aga jah, paistab, et lõpptulemuseks võiks ikkagi olla selle duoloogia valmimine (muidugi, saaks jälle leida uue vaatenurga, kes siis jätkaks linnarahva lugu).

Eks omaette võtteks on see, kuidas esimese romaani sündmusi mäletatakse (või noh, interpreteeritakse) ning tegevuse käigus unustatakse üldse tollased (võimalikud) tegelikud kangelased. Taas ei pääse kuidagi Saloninuse erinevatest tarkuseteradest (kurat, peaks kuidagi kätte saama selle Saloninuse kohta käiva esimese jutustuse). Lisaks sellele teeb autor kokkuvõtte romaanide "Two of Swords" sündmustikust (vt lk 314), ning paigutab selle romaani sündmustest sadu aastaid varasemaks. Mis muidugi viib mõttele, et ehk on siin viiteid Parkeri teistelegi romaanidele. Ja miks küll autori raamatute insenertehniline mõte on Parkeri vanatehnika armastusest hoolimata stabiilselt ühel tasemel (nonoh, isegi Abercrombie Esimese Seaduse maailm jõudis tööstusrevolutsioonini).

Igal juhul, pea alati on Parkeri loome heaks meelelahutuseks (oeh, see "Book of Magic" antoloogia oma keskpärasustega), nii soovitaks sedagi tsüklit lugeda - kui on muidugi tahtmist sarkastilisema ja insenertehnilisema fantasy järele.

Han Song – Submarines (Broken Stars, 2019)

Lugu siis linnastumisest, võõrandumisest ja ökoloogilisest olukorrast. Vist. Peategelasest poisil meeldis lapsepõlves käia Jangtse kaldal, et vaadata seal peatuvaid sadu ja sadu allveelaevu. Need kõiguvad rahumeeli jõel, vahel küll sukeldudes või siis äkitselt pinnale sulpsatades. Allveelaevades … elasid maalt tulnud perekonnad, kelle vanemad siis käisid päeval linnas tööl, aga õhtul said minna tagasi allveelaevadesse oma perede juurde (igasse veesõidukisse mahtus üks pere) – enam polnud nii, et perepea läks kuudeks linna raha teenima, nüüd sai kogu pere koos olla.

Täiskasvanud linnaelanikud üldiselt vältisid jõekallast või üldse allveelaevadest (avalikult) rääkimist, kohalikud lapsed olid sellisest jõelinnakust enam kui huvitatud. Nad ujusid laevade juurde ja leidsid seal võre taga ujuvad allveelaevalapsed, aga omavahelist kontakti õieti ei tekkinud – liialt erinevad kultuurid.

Mõne aasta pärast põles see allveelaevade linnak maha.

Tekst ei lahenda mingeid saladusi, mis ehk lugejal võiks tekkida. Külaelanikud lihtsalt õppisid niisuguseid laevu ehitama, võtmata eeskuju Jules Verne’i lugudest ega neid ei koolitanud välismaa mõjuagendid. Ehitasid laevu, sõitsid perega kohale, hakkasid tööle ja hoidsid linlastest muidu eemale. Niisamuti vältisid täiskasvanud linlased neid kui … teistsuguseid. Võib muidugi spekuleerida, mida autor torgib, aga samas – äkki torgib midagi muud? Nii oled lugejana samamood abitu tekstiga nagu peategelane oli segaduses allveelaevalinnaku olemusega. Täiskasvanud võiks justkui midagi teada … aga nemadki on abitud ja kardavad Võõrast rohkem kui avatud meelega lapsed. Hea lugu, eksole. Või siis mitte?

Joseph Conrad „Pimeduse süda“. Varrak (2002), tlk Riina Jesmin.

„... kui aga aurutorud lekkima hakkasid, roomasime hirmaeglaselt. Süvasängid avanesid meie ees ja sulgusid taga, nagu oleks mets pikkamisi üle vee astunud, et meil taganemistee ära lõigata. Me tungisime üha sügavamale pimeduse südamesse. Seal oli väga vaikne. Mõnikord öösiti kandus puueesriide tagant mööda jõge meieni trummipõrin ja püsis otsekui kõrgel meie pea kohal õhus hõljudes vaevu kuuldavalt ao hakuni." (lk 99)

Üks keeleosav ning suurepäraselt sünge atmosfääri loomise ja uduna lahti rulluma panemise kunsti valdav meremees jutustab pimedal Thamesi jõel mõõna ootavale seltskonnale loo oma seiklustest Aafrika südames. Tee viib aurulaeval mööda (Congo) jõge mandri südame poole, palavus, niiskus, haigused, ohtlikud ja arusaamatud mustad kehad džungliga ühte sulamas ning elevandiluupalavik – vastupandamatu tung , mis inimesi siia tumma ja pimedasse mädasohu hukkuma ajab. Valguskiireks näib olevat müstiline härra Kurtz, visionäär, kelle missiooniks on tuua valgust pimedusse ja tsivilisatsiooni metslusse.  Kuid Kurtz on seesama inimene, kes ühtlasi kogub ka rohkem elevandiluud kui keegi teine...

„Pimeduse süda“ on inglise keelsesse kirjanduslukku raiutud ka kui üks esimesi kolonialismi kriitikaid, mis demonstreerib Eurooplaste tsiviliseeriva missiooni inetust kogu oma alastuses. Kriitika ennasttäis ülimuslikkuse teesklusele ning ülluse sildiga kasuismile, kohalike elanike mitteinimesena kohtlemisena on väga otseselt ka olemas (eriti kui veel teist korda ka läbi lugeda, loengut kuulata, ning loo algusele ja Kurtzi kirjatükkidele kohast tähelepanu pöörata), kuid tunda on ka seda, et see ongi tõepoolest väga Euroopakeskne raamat – kohalik maa ja inimesed on möödalibisevad varjud, mis on defineeritud ja vajalikud vaid niipalju, et jutustaja enese kogemust edasi anda. Mõtlesin lugedes paralleelselt Chinua Achebe raamatule „Kõik vajub koost“, mis on ju koloniseerimisest kohaliku pilgu läbi ja nõnda on eriti hästi tuntav vahe terviklike ning elu ja tähenduslikkust täis tegelaste/keskkonna ning Conradi dekoratsioonide vahel.

Suur oli siis mu üllatus, kui avastasin, et Chinua Achebe „Kõik vajub koost“ ongi ametlikult raevukas vastuhüüe „Pimeduse südamele“.  Nimelt olla Achebe „Pimeduse südame“ suhtes ja selle suhtes, et see inglise kirjanduse kaanonis säärasel positsioonil on, vägagi kriitiline. Olgu kolonialismi kritiseerimisega kuidas on, kohalike elanike kujutamine oli tema meelest selles raamatus sellegipoolest lubamatult rassistlik. Milles on muidugi täielikult tõetera ka  - tummad, arusaamatud, treenitud koerad, loodusega ühte sulavad metslased jne, nõnda nad seal on. Aga teisalt on muidugi Conradil kavalalt jutustama pandud isegi mitte loo minategelane ise ... nõnda võib sellest kõigest igasugu tähendusi ja tasandeid välja lugeda...

Muidugi jääb fakt, et kui ilma asja ülearu keeruliseks mõtlemata lugeda, siis need kirjeldused ikkagi jäävad mõjuma. Isegi kui tuleb ilmsiks kolonialistliku süsteemi pehkinud tuum, siis selleks, et Congo jõge lunastada, tasuks Chinua Achebet vägagi kõrvale lugeda. Ei maksa unustada, et sellal kui aurulaeva kütab ebausklik tsirkusekoer, siis valged on ühed parajad tuhatagumikud ning ainult soov mitte asjatult sõda ja hävingut kannatada, paneb tsiviliseeritud inimese nende ülbamist välja kannatama.