Cormac McCarthy - Child of God (1989)

 

Autor ei üllata ehk tulemuseks on üks parimaid masendavatest raamatutest, mida olen lugenud. Ehk siis Lester Ballardi hullumise lugu, mille jooksul metsistunud erak hakkab sarimõrvariks, et natuke … kogeda naistega lähedust. Kahjuks valib ta selleks õige nekrofiilse väljundi.

McCarthy minimalism on muidugi lummav ja jõhker. Maaliline loodus ja jõhker inimsugu. Sest pea kõik inimesed, kellega Ballard kokku puutub, pole just humanismist pimestatud. Samas ei saa ohvreid ühe mütsiga lüüa.

Aga milline painav maailm. Lihtne oleks öelda kolkamentaliteet. Liiga lihtne. Läheduse otsimine, võimetus läheduseks, see on vast universiaalne. Autor keerab selle ehk äärmuslikuks. Kuigi reaalsus pakub alati hullemaid äärmusi kui fiktsioon. Sest läbinisti haigeid ei avaldata või jäävad perifeeriasse. Vist. 

Ei saa öelda, et McCarthy romaane saaks just iga aasta lugeda. Õnneks on mul mõningane varu.

“Me and Bill Parsons was goin to go birdhuntin this mornin but I don’t reckon we will now.

Bill Parsons eh?

He’s got a couple of good dogs.

O yeah. He always has the best dogs. I remember a dog he had one time named Suzie he said he was a hellatious bird dog. He let her out of the truck and I looked at her and I said: I don’t believe Suzie’s feelin too good. He looked at her and felt her nose and all. Said she looked all right to him. I told him, said: I just don’t believe she’s real well today. We set out and hunted all afternoon and killed one bird. Started walkin back to the car and he says to me, Bill says: You know, it’s funny you noticin old Suzie was not feelin good today. The way you spotted it. I said: Well, Suzie was sick today. He said yes, she was. I said: Suzie was sick yesterday. Suzie has always been sick. Suzie will always be sick. Suzie is a sick dog.” (lk 49)

Cormac McCarthy – Kõik need ilusad hobused (2000)

“Kuid kahes asjas olid nad täiesti ühel nõul ja neist ei kõnelnud nad kunagi, nimelt et Jumal on loonud hobused maale kariloomi talitsema ja et kariloomad on mehe jaoks ainus sünnis vara.” (lk 121) – aamen.

Ubadest ja tortiljadest lugemine tekitab pideva näljatunde, või õigemini mõjub isuäratavalt. Peaks kuskil tex-mex roogi manustama.

“Ta peatus linna servas tienda'l ja ostis mõned tortiljad ja mõned purgid ube ja salsa't ja pisut juustu, rullis selle kõik oma teki sisse ja sidus tekirulli uuesti sadula taha, täitis siis uuesti lähkri, ronis sadulasse ja pööras hobuse põhja suunas. Vihm oli kogu ümbritseva maa küpseks teinud ja teeäärne rohi säras ja haljendas vooluvetest ja avamaal õitsesid lilled. Tol ööl magas ta kõikidest linnadest eemal väljal. Ta ei teinud lõket. Ta lebas ja kuulas, kuidas hobune oma kütke juures hammastega rohtu pügab, ning kuulas tühjuses puhuvat tuult ja vaatas, kuidas tähed ületavad taevavõlvi ja hääbuvad maailma serval pimedusse, ja seal nii lamades tundis ta südames ahistust, nagu oleks seda tangidega pitsitatud. Ta kujutles maailma piina mingi vormitu parasiitolendina, mis otsib inimhingede soojust, et seal haududa, ja ta teadis, mis inimesi selle külaskäikudele vastuvõtlikuks teeb. Ta polnud aga teadnud seda, et tol olevusel puudub mõistus ja seega on ta võimetu teadma inimhingede piire ja John Grady kartis, et võib-olla neid piire polegi.” (lk 244)

Tõeline iluproosa, tekst uuristab end hinge, vaoshoitud ja tugevad hingekraapimised. Ja mõelda vaid, jutt on kauboidest.

“Unes kuulis ta kaljude vahel sammuvaid hobuseid ja kuulis neid hämaras madalatest tiikidest joomas, kaljud iidsete varemekividena siledad ja sirgjoonelised ja vesi nende suudelt tilkumas ja helisemas nagu kaevu tilkuv vesi ja ta nägi unes hobuseid ja tema unenäos liikusid hobused viltuste kivide vahel hobustena, kes on sattunud mingile muinasasulale, mingi maailmakorra luhtunud jäänustele, ja kui kividele oligi midagi kirjutatud, olid ilmad selle ära kulutanud, ja hobused olid ettevaatlikud ja liikusid väga valvsalt, veres tallel mälestus sellest paigast ja teistest paikadest, kus oli hobuseid olnud ja kuhu nad uuesti olid ilmumas. Lõpuks nägi ta unes, et rahu ja kord hobuse südames on kestvam, sest see on kirjutatud paika, kust vihm ei saa seda kustutada.” (lk 266)

Millegipärast arvasin tänase päevani, et see raamat on Redfordi filmi “Hobulausuja” aluseks, ja lugedes ikka vaikselt imestasin, et miks hägused teadmised sellest filmist üldse ei lähe kokku siit raamatust loetuga.

“Rohi ja veri. Veri ja kivi. Kivi ja tumedad medaljonid, mida esimesed lapikud vihmapiisad olid neile tekitanud. Ta mäletas Alejandrat ja kurbust, mida ta oli esmakordselt tema õlgade nõos näinud ja mida ta oli uskunud mõistvat ja millest ta ei teadnud midagi, ja tundis sellist üksildust, nagu ta polnud tundnud lapsepõlvest saadik, ja ta tundis, et on maailmas täiesti võõras, kuigi ta armastas seda endiselt. Ta mõtles, et maailma ilusse on peidetud saladus. Ta mõtles, et maailma süda lööb mingi hirmsa hinna eest ja maailma valu ja ilu liiguvad erisuunalises erapooletus seoses ja et selles ennatus puudulikkuses võib lugematute hulkade veri lõpuks koonduda nägemuseks ühestainsast lillest.” (lk 268)

orkaani südames on vaikus
päevaleht

Cormac McCarthy – Tee (2008)

Raamat inimesele, kes tahab lugedes tunda ebamugavust, lootusetust, ahastust, üksildust jne jne. Kõle ja kalk tulevikumaailm, kus polegi elu suurt säilinud, on vaid hingitsemine jäänuste varal. Elava looduse (ainsaks) krooniks on täisealised mehed, sest enamik naisi ja lapsi on toiteainete vaeguses läbi kepitud ja ära järatud. Niiet tegemist pole just jätkusuutliku maailmaga. Elu on hädaorg. Tekst kui õudusunenägu, loed ja loed ning mõtled, millega see agoonia lõppeb. Pea kõik omadussõnad on negatiivse alatooniga, algul oli mõte et märgiks mõnelt leheküljelt ära, milliseid tõlkija on kasutanud, aga ikka ei viitsinud. Raamatust olevat ka film, ei kujuta ette, et seda vabatahtlikult vaataks.

Oeh, vägev tekst, hea litakas kuhugi füüsilise heaolu keskmesse. Igal juhul, ei tuumarelvastusele.

nädala autor
danzumees
trash can dance
sirp
südamelähedaselt
sakala
raamatutest
baas
trakyllmaprokrastineerinj2lle
marcalt maailmale
vein & raamat