Siiri Konks – Tütarlaps ja TEMA (2011)

Kui Konksi eelmine romaan oli päris tore, siis see noorteromaan näib ebaõnnestunud. Veidralt lihtsameelne ja lihtlausetega lugu ühest maalt pärit linna tulnud keskkoolineiust Miast, kelle elu täidab staariihalus arvatavalt keskealise ja megapopulaarse laulja järele, ning põhimõtteliselt ongi kogu raamatu sisu. Tegemist on anonüümse keskkonnaga ehk kuskil Euroopa suurlinnas, kus sõidab metroo ja ookean asub kolmepäevase rongisõidu kaugusel. Mia elab vaid TEMAle (jõhker, kogu tekstis on vaid selline kirjapilt iidolist rääkides), kogub pilte ja artikleid ja kirjutab fännilehele lookesi. Fänlusel on rõõmud ja mured, iga kontsert on õnnistus jne jne. Otseselt negatiivset ei toimugi, vaid kord juhtub ühel tuuripeol, et karske neiu uimastatakse ja nii varastati käekott rahaga. Ja muidugi Miraldaga juhtunu. Lõpp on kena – Mia saab teada, kes TEMA tegelikult on (kena pereisa) ja leiab endale reaalse armastuse.

Tekst võiks samahästi olla mõni toores tõlge anonüümsest massitooodangust, justkui cartlandlik arusaam noorte inimeste staarikultusest. Lihtlausetes. Ohtrad näpukad. Tõepoolest, Konks on kirjutanud paremaid raamatuid kui see noorteromaan.

Siiri Konks – Kahe mere vahel (2010)

Oo, romantika! Täpsemini saareromantika. Aga no romantika on romantika, eks ole. Lugu siis sellest, kuidas noor linnanaine armub väikesaarde ja sealsesse elusse ning otsustab sinna stabiilselt elama jääda (on vist teatud sort linnainimesi, kes millegipärast arvavad, et linnast eemal on kihvt elada). Tänapäevane värk ikka, neiul ikka statiiv ja fotokas kaasas ja meeletu ümbritseva plõksutamine, elu ka muidu seal üsna tormiline ja päikseline ja vahelduva wifileviga. Ja sutt traagikatki vist. Ja muidugi tädi Anni ja tundmatult saadetud luuletused, kui romantiline taaskord! Iseenesest hämmastav, et keegi kasutab hot.ee ja mail.ee meiliaadresse, need on lihtsalt jubedad. Igati laadna lugemine, selline vist on kellegi ideaalis suvelektüür, meeldivalt lühikesed ja löövad peatükid, et mitte peakest liigselt koormata. Ei kujuta ette, et meessoost lugejaid sellele raamatule palju leiduks (no lihtsalt nii naiselik tekst), aga kes teab. Plussiks on kõiksugu linnu- ja taimenimede loetlemine, ja igati positiivne meeleolu, alati tasub pead ülal hoida, ka luuavarrest võib pauk lenduda. Lõpplahendus on etteaimatav (või noh, samas on see paljude raamatute puhul nii), aga viis, kuidas see laheneb, on vast ebatüüpiline (aga ei räägi saladust välja, elagu kriminalistika), no igatahes mulle mõjus eelneva taustal ootamatuna. Oh, romantika.

“Naised. Naistega polnud Taavil just palju kogemusi. Kuidagi pidi ikka asjasse selgust saama. Kui vasikas vingus, siis teadis Taavi, et tuleb piima ja heina anda. Ta otsis välja termospudeli ja valas Eglele kohvi. Lilli tema esmaabikomplektis kahjuks ei leidunud.” (lk 117)

Siiri Konks – Väikesed asjad (2009)

“Vaikus on haruldus. Relikt. Nagu kallis loodusvara. Vaikus on ime. Tekib eimillestki, koosneb eimillestki. Kingib sulle erilise hetke ja kaob ei tea kuhu. Hiilib sisse koputamata ja lahkub uksi prõmmimata. Mõnikord jätab jälje meelele ja keelele.” (lk 23)

Korralikult teostatud raamat, mõnusad trükišriftid. Mõttekesed elust ja olemisest. Justkui kinkeraamat – sobiks küll emale või mõnele vanemale daamile kinkimiseks. Pole just kirjanduslik tippteos, aga hingestatud kirjutamine on ikka midagi, mida on tore tajuda.
“Kohe päris ehtne vana vokk – ülemöödunud millenniumist, mitte mõni ise tehtud, hästi tehtud tänapäevane suveniir.” (lk 65) – ülemöödunud millennium oli arvatavalt 1.-10. sajand, seega see vokk peaks olema tõesti... vana.

“Laisalt niriseb kohviports kruusi ja leivakäärud saavad oma apetiitse katte. Kirjuma kui tavaliselt. Tugitooli embuses on mõnus istuda. Raadiole täna sõna ei anta ja telepurk pilti ette ei saa. Tuleb mõni mõte. Ja läheb oma teed. Mõni jääb pikemaks pidama mõnda kaugemasse ajukäärdu. Aega on. Lõputult.” (lk 110)

cybernature