Ilma soovitamiseta poleks ma iial taibanud seda teost kätte võtta. Kui oleksin veel 16, mil lugesin kõike, mis eesti keeles olemas ja kus lugu oli (kaks asja jätsin pooleli - Švejki ja Thil Uelenspigeli, aga mitte, et nad oleksid nii jäledad olnud, et lugeda ei kõlba, vaid mul oli "ma ju tean, mis edasi läheb, samas stiilis vaimutsemine aint" ja see peletas), vast siiski, ent olen 38 ja kipun valima ka parimate seast.
Ent soovitati. Isegi laenati. Seisis mul aknalaual pea aasta, aga viimaks lugesin.
Ja hästi tegin.
Viimane "Täheaeg" on mul igaviku pooleli olnud, arvasin juba, et sedasi loengi nüüd. NIIIIIIIIIII aeglaselt - aga siis sai "Trollide meri" viie päevaga läbi ning ilmselt on asi ikka raamatus ka, mitte ainult minus.
Tegu on noortekaga. See tähendab, et seksi ei ole ja positiivsel kombel isegi armulugu mitte, kuigi üks peategelastest on poiss ja teine tüdruk vanuses umbes 12. Ajaloolise romaaniga (detailid tunduvad õiged ja tabavad, kuidas majad olid ehitatud, mismoodi nööri tehti jne) ja üleni fantaasiasse kuuluva teosega korraga, sest lisaks arheloogiliselt tõendatud või kroonikatest võetud headele detailidele olid loos olulisel kohal ka no-selline-suur-maailm-ongi VÄGA mütoloogilised olendid, maad ja võimed.
Noortekale - heale noortekale, loomulikult saab ka seda žanri väga jõledalt kirjutada - kohaselt on tegevust palju ja see on põnev. Loos liigutakse algul väiksemal skaalal, siis suuremal ja siis veel suuremal muudkui kohast kohta. Kogetakse mitmesuguseid asju, nähakse teisi tegelasi mitut moodi. Kõik on korraga lihtne ja samas keeruline, vaid väga vähesed tegelased ainult Head või Halvad ning nendegi taustast on aimata, et uurides rohkem, leiaks mõndagi.
Mulle meeldib realistlikkus ses raamatus, kusjuures kõik mütoloogilised tegelased ja kohad on sama realistlikud kui mittemüütilised. Mulle meeldib samuti, et hoolimata realistlikkusest, kusest, sitast ja haisvast veest, oli kõigel juures "kuidagi saavad asjad ikkagi korda"-maik.
Lugu, mis kulgeb sõbralikult, mis siis, et vahepeal ohtlikult. Sõbralikkus kannab läbi seikluste, väikeste teraste filosoofiliste tähelepanekute ning tegelaste transformatsioonide.
Ainus hoiatus: sel raamatul on halb karma; tema ainsad puudused on alguses.
Esimesel leheküljel on lausestusviga (ülejäänud raamatus ei leidunud minu meelest ühtegi) ja kui lugeja selle teost kohe jama kilda liigitamata üle elab, on veel peategelase õde Lucy, kes on täiesti väljakannatamatult juhm. Olin meelt heitmas, et muidu täitsa toreda raamatu sees säärane idioot leidub ja kõik ära rikub - aga kuskil leheküljel 130 räägib ta mõned lõigud mõistlikku juttu, mis selgitab ta käitumise ära, ja tegelikult ongi pea kõik muu tore. Algus nõuab veidi vaprust, aga kui inimene ei jälesta rumalaid tegelasi niivõrd kui mina, nii vähe, et pole õieti kõneväärtki.
See on hea ajaviitekirjandus.
