Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Pat Cadigan – Report Concerning the Presence of Seahorses on Mars (Reach for Infinity, 2014)

Järg on siis niikaugel, et toimub Marsi terraformimine inimeste abil. Asunikud saavad üheotsapileti Punasele Planeedile – ela, tööta, ole kasulik. Ühesõnaga, moodustub omaette ühiskond, mis jagunenud Marsil mitmesse asupaika. Igasugune kõrgtehnoloogia möllab nii kuis jaksab; et kulutusi vähendada, on uusmarslased niisamuti tegelased 24/7 reality show's – maalastel ikka huvitav vaadata teisi imelikke inimesi eksootilises kohas taidlemas (ja et tegemist reality show'ga, siis on tootjatelt vahel surve intriige näha jms).

Aga lugu algab sellest, et äkitselt saabub Marsile Maa esindaja (kes on füüsiliselt mingi kõrgtehnoloogiline ämblikulaadne jurakas), et uurida järele, mida Marsil salaja toimetatakse. Et selle juraka kaudu toimub otseühendus Maaga, tuleb arvestada, et küsimusele saadakse vastus mõnekümne minuti jooksul (planeetidevaheline valguskiirus umbes 7 minutit). Nimelt, marslased ei taha seal vaid töötaja ja surra, nad tahavad ka täisväärtuslikult elada ning nad otsustavad paljuneda. Mis on aga maalaste poolt rangelt keelatud.

“Actually, the statute, which every nation with interests on Mars signed, was quite specific: all females resident on Mars, whether on the surface or underground, were prohibited from engaging in any activity that would result in their becoming pregnant with the intention of carrying a foetus to term, resulting in a live birth, and all residents of any gender were forbidden to aid, abet, or conspire with others to cause a woman to become pregnant and deliver a child, or to conceal same.” (lk 151)

Kohalikud leiavad JOKK lahenduse – lapse sünnitab hoopis mees. Maalased on vihast lämbumas... ja ähvardavad igasugused sidemed kolooniaga katkestada.

Noh, selline üpris meelelahutuslik lugu, mis algab kui üks sci-fi paraad, et siis korraga hoopis inimsuse teemaga edasi minna. Cadigan on kergelt humoorikas ja ta neiulik kangelanna on päris tegelase moodi. Nojah, kas nüüd dawkinslikud geenid päris sellisel viisil levida suudaks...