Maarit Leijon: Koristaja

 

Värskelt loo lübi lugenud, mõtlesin, et sellest ei kirjuta- Liiga ilus, liiga valus, hoolisin tegelastest liiga palju ja Angelika on vist parim tegelane, kellest ma üldse lugenud olen.
Ei, ta ei ole sündmustikus oluline, ta lihtsalt on peategelase sõber. Aga uksainlanna, vägistatud, pekstud, puruks lõigatud ja pärast seda hirmsaks, kartmatuks ning uskumatult otsuekindlaks saanud, nii et tema raev hirmutab ka kaks korda suuremaid mehi - jaa! "Mida hullemat saab minuga juhtuda?"-suhtumine kiirgab temast nagu vaataksin päikesesse ja olgugi ta vaid kirjandusteose tegelane, ta on Küige Lahedam tegelane üldse.

Nüüd otsustasin ikkagi kirjutada.
Lugu pole enam nii valusere mu mälus ning ta on kindlasti reklaami väärt.
Räägib Eliasest, kes tunnetab emotsioone ja suudab neid teistes elusolendites esile kutsuda. 
Sellest tulenevalt on ta teatud moel sunnitud ja teatud moel valinud elu, mille oluline osa on hädasid likvideerida.
Kuhu ja kuidas see ta viib, kas vana arm siis roostetab või mitte ning kas eksida võib või on sellel hukatuslik mõju, on loo tasapisi väljakooruv ja -rulluv sisu.

Üks avalikult arvustaja leidis, et ses loos on ulme tegelikult ebaoluline lisand, ei mängi süžees erilist rolli.
Mina arvan, et just see ulmeline osa tegi Eliasest Eliase, teistmoodi oleks sellise inimese eksistents kahtlane.

BAAS

Meelis Friedenthal: Vinguv jalaluu

 

Olen täielikus segaduses, mida veel autori nimele lisaks siltide alla panna. 
Ulme? 
Jutt? 
Olendid? Ei olendid oleks vale. 
Tuttav Eesti? Ilmselt ka vale. 

Jutt on väga hea. 
Alguses läks lugemine raskelt, sest mingi mees kuskil Eestis üksinda vanas talumajas ja joob viina? Üldse mitte minu tassike teed. Kõik on vale. 
Aga siis tulid mälestused, meenutused ja hakkas vormuma, milles uba, miks ta seal on, mida ta teeb. 
Ah, arheoloog!
Ah, veider vile!
Jutt hakkas elama. Peategelane hakkas elama. Lisaks meeldis mulle hirmsasti, et ta pole idioot, kes ei mõtle millelegi, vaid tema mõtted, arutlused, uiud olid kõik sellised, mis minulgi peast läbi käiksid, kui olukord minu elus ette tulnuks. 

Väga rahulik ja ometi pingeline lugu. 
Väga armas ja mõistetav lõpp. 
Tunnustan.

BAAS
Loteriis varem

Imre Siil: Randevuu Bertolucci väljakul

 

Raamat, mida ma iial välise konkreetse põhjuseta lugema poleks hakanud.

Esiteks lühilood. Lühilood ei ole mu lemmikud. 
Teiseks meeldib autorile stiil, kus põhitegelane on kindlasti mees hästi tavalise Eesti taustaga ja isegi kui kandev teema ja põhiliin on kellestki teisest, vaadatakse seda Eriti Tavaliselt positsioonilt Eriti Tavalise Eesti Elu kontekstis. Ka Bertolucci väljak asub tegelikult Eestis ja sai selle nime unenäos. Kohtumised tulnukatega? Kohtub Eriti Tavaline Eesti Mees ja midagi erilist ei juhtu, saab veini või armutakse. Sõidetakse Marsile? Seda teeb Eriti Tavaline Eesti Mees ja kõige veidram asi, mis seal juhtub, on vajadus nälja peletamiseks elusaid putukaid süüa. 
Nende maitsel pole viga, ainult piikusvad hamba all veidralt. 
Plaanitakse mõrva? Sest naaber mängib liiga valju muusikat ja ei luba oma maalt läbijooksval teel sõita. 
Üldse on müra hirmus häiriv - vähemalt viies loos kannatab peategelane selle all, et naabruses ehitatakse maja või maja ees teed ja ta peab midagi tegema, et sellest võikast olukorrast pääseda. Sõidab suvilasse või läheb metsa kõndma vms. 

Vahel on Eriti Tavaline Mees abielus või kaasaga. Vahel lahku läinud ja igatseb kaasat taga. Korra leiab isegi uue naise. Neist naistest ei saa me midagi erilist teada. 
Siiski on raamatu parim lugu naisest. Traktorist Ankast. Ometi kirjutab autor ka kellestki mittestereotüüpsest, kellestki eredast ja omapärasest! Päris inimesena mõjuv tegelane! Jai!
Rõõmustasin kut lumekuningas. 

Kahjuks oli see ainus selline lugu. 

Phmt on ulmelood raamatu lõpus eraldi osana, kuid ausalt: mina neis ülejäänuga võrreldes mingit erinevust ei näinud. Ikka Eriti Tavaline Mees, natuke ebatavaline olukord, elatakse edasi nagu ennegi. Vbla nähakse undki.

Mudlum: Linnu silmad

 

Täiega tore raamat, aga ajju enda jaoks eraldi mulku ei teinud.

Kõvade kaante ja piltidega (millest ma midagi muud ei tea, kui et "mustvalged", ma pole pildiinimene), rida lugusid - vist 12 või umbes nii - ja mitte midagi ei juhtunud. Kõigi nende jooksul!

Ei, eksin - sündmusi oli tegelikult küll. Ühes loos üks, teises teine, enamikus ... nojah, enamikus ei olnud midagi, aga ühes oli täitsa mitu lausa vägivaldsetki episoodi!
Lihtsalt kõik lood olid keskendunud jutustajahäälele, tema tunnetustele, tema tajudele. Kord oli kõht haige, siis ei saanud magada, siis oli vaja muudkui remonti teha ja sisekujundusi koostada ja mitte kunagi ei tulnud välja ja ... 

Jah, see on raamat paljudest eri moodi inimestest, aga kõik nad on kuidagi ... sarnased. Mitte halvas mõttes, üldse mitte. Aga nad vaatlevad, tunnetavad kuidagi sarnaselt.
Seda on samuti ühes loos märgatud - et inimesed ongi põhiliselt nii sarnased nagu kilepiimade äralõigatud nurgad, kes paks, kes peenike, kes vana, kes vuntsidega jne - aga PEAMISELT sarnased.

Ma tegelikult ei tea, kas on. 

Aga võibolla on ka.

Igatahes hea tunde jättis see raamat. Tunde, et kõik on, nagu ta on, ilma kangelaste, püssipaukude ja mõrvadeta, aga meie sees on ikkagi NII PALJU. 

Mis siis et sisukord on täiesti vale, pea ükski leheküljenumber ei haaku selles raamatus tegelikult algava loo tegeliku lehenumbriga, ikkagi on hea raamat. 

Lihtsalt mitte imeline, vaid ... voogav.
Nagu tavaelu mõnedel.

Kultuuritarbija 60+
Sirp

Looming

ERR
Loteriis varem

Indrek Hargla: Raudhammas

 Alustan seekord looülese arutlusega.
Kuna see juhtus teise sama raamatu jutuga järjest, ärkas mus küsimus, kas lugu, mida lugedes on näha ja tunda autori kirjandusvälist poliitilis-elukorralduslikku vaadet, tema isiklikku hea-halb skaalat, ongi alati halb?
Või on halb ainult konkreetselt minul, kui mulle ei meeldi see maailmavaade, mida autor esindab, ja kui tema suhtumised on minu omadega sarnased, võtan rõõmuga nii loo kui maailma vastu? 

Selles konkreetses loos on palju rahulikku tänapäeva-lähimineviku elu, peategelane-mees on oma diplomaatilisest esindajast kaasal Kopenhaagenis kaasas ja pool lugu on väga ... malbe ja rahulik eluolu kirjeldamine. 
Et peategelane stalkis oma tulevast naist enne nende tutvumist tugevalt, teadis tema kätekreemi marki ja kõiki raamatuid, mis neiu raamatukogust võttis, teadis peast tema tunniplaani ja et ta igal reedel Tallinnasse sõidab, oli algul väga häiriv lugeda. Aga kui tegelased käima hakkasid, abiellusid, mitmes-setmes aasta juba jooksis, see võikus nagu ... ununes. Näed, mees peseb pesu ja teeb süüa, sest kaasa on tööhull diplomaat ja pole asigi, eks ole! Normaalne!

Aga siis tuleb ajas rändamine, süsteemikindel pidev topeltelu viikingiajas ja tänapäevas, ning minus lugejana korraga helisevad kõik häirekellad. 
Ta teeb toreda naistegelase, kes vihkab feminismi (minu küsimus oli kohe "kuidas saab feminismi vihata üldse??? See on ju ... ainus võimalik vaade inimeste eludele, kui vähegi mõtlema hakata?!"), izver, peategelasel oli hetk, kus ta ütles, et eestivenelased panustavad siinsesse kultuuri peamiselt street-violence´iga ja tundub, et ta väljendas seal autori arvamust, ja mind nii häirisid korraga kõik need maailmavaatelised küsimused nii väga, et raske oli lugu jälgida üldse.

Oo, selge, miks mõned minu lood on saanud täiesti arusaamatu kriitika osaliseks ja miks mu naljaga kirjutatud jutt ("teen sellise loo, nagu eeldatakse, et naine kirjutab") ongi ulmekogukonna jaoks mu parim lugu. Ilma irooniata. 
Sest tõesti, mul ju ka tilgub maailmavaade igal leheküljel läbi. Ning kui see segama hakkab, on raske lugu uskuda, tegelasi uskuda, kõik on ju VALE?!

Kui nüüd "Raudhamba" juurde tagasi tulla, siis taaskehastajaid, kellega peategelane kokku puutuvat näis (kuigi hiljem selgus, et nad rändavad ka päriselt ajas) tunnen ma ise ka. Jap, nad ongi umbes sellised. 
Ainult päriselt inimesi ei tapa.
Kopenhaageni elu detailid tunduvad samuti ehedana. Mulje, et kirjanik tunneb asja, millest ta kirjutab, on alati tore. Sellega haarab ta lugeja kaasa - Hargla haaras minu - ja "see on lihtsalt lugu, mida jutustab mingi mitte eriti tore vend" tuleb pähe alles siis, kui jälle midagi uskumatut (minu maailmapildiga mitteklappivat) juhtub. 
Minu maailmapildiga klappis ilusti "Läti koolinoorte spartakiaad vabamaadluses", ent eesti päritolu iidne naine, kelle sõnad alles hommikul eestikeelsetena ajus registreeritakse, tundus nii ebatõenäolisena, et loo päris lõppu lugesin jälle pika hambaga ja endamisi uskumatusest mühatades.
Ei, see oli üpris kena lõpp tegelikult. Kuid ma olin mõnedest lausetest nii häiritud, et ...
et siiamaani olen häiritud. 
Ei, tegelased ei ole autor. Lihtsalt mingit maailmapilti (näiteks "sedasi inimesed võivadki mõelda, see on loogiline minu vaate järgi") annavad nad edasi ka siis, kui autor nendega üldse nõuski pole ja - mul on hirmus.

Sest minu maailmas on inimesed ilusad ja head ja iga kord, kui keegid näo, nime ja isiksusega isikud (anonüümsed keegid kommentaariumites ei loe) teistmoodi käituvad, on mul hirmus.
Ehk siis: alustasin teoreetilise mõtisklusega, lõpetasin sügavalt isikliku tõdemusega.
Seekord sai sedasi.

Mis loeb?

Ulmeseosed

BAAS

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski - Muinasjutt Troikast (2020)

30 aastat tagasi oleks see romaan võinud ilmuda Loomingu Raamatukogus ja oleks igati ajavaimule vastanud - kõik see süsteemikriitiline andmine, no mida hing veel ihata oleks osanud. Kuigi, eks nüüdki võib bürokraatiaga jändamine olla mõnegi teadlase või uurija teiseks elutööks. 

Tõlgitud on siis originaal ja nö avaldamissõbralik lühem versioon. Takkajärgi ongi huvitav vaadata, millised rõhkude muudatused on kahe teksti vahel - kui algvariant ongi vaid üks fantastiline maailm (jajah, järg “Esmaspäev algab laupäevale”), siis lühemas versioonis minnakse vähemfantastilisest maailmast hulga fantastilisemasse maailma - nüüd on korraga salapärane Troika asukohaks 76. korrus koos Kitežgradi kõikide vaatamisväärsustega, mida siis kaks nooremat teadustöötajat lähevad uurima (jälgimise all!); sel uurimisel on ka väga konkreetne lõpp (erinevalt originaalist, kus see Troika jääbki otsustama ja uusi võrseid ajama).

No ja lühemas variandis pole Spiridoni ega lumeinimest ja see poolmüstiline telkimine Troikaga jääb samuti välja. Ja polkovnik oma reaktiivratsaväega. Aga jah, kõik see bürokraatia … raske uskuda, et autorid võinuks nii naiivsed olla ja loota sellise teksti avaldamist niisugusel kujul (eks de facto lühem tekst korraks trükitigi), seda lahedam on mõelda, et leidub niisuguseid hulle autoreid, kes tõsimeeli ajavadki oma rida.

ulmekirjanduse baas

Naomi Kritzer - Field Biology of the Wee Fairies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ei oska nüüd öelda, kas see ütleb midagi eelmise aasta ingliskeelse ulme lühiproosa parimate juttude kohta või on antoloogia koostaja Strahan peast vähe soojaks keeranud, aga igatahes järjekordne väga kvaliteetne võluvik üleloomulike olendite asjus (nagu Kingfisher! Novik! Harrow! Newitz! Miks mitte ka Nix ja Ford ja Jemisin). Enamus neist lugudest on minu meelest igati mõnuga loetavad, ja noh, minu napid kogemused Kritzeri proosaga on küll seni igati mokkamööda olnud.

See lugu leiab aset 1962. aasta Ameerikas, kus noored neiud reaalselt usuvadki, et kui kinni püüda üks imeliselt lendav väike haldjake, siis selle vabastamise eest saab endale vastu nõuda ilusa naha või juuksed või midagi muud kena. Ent loo peategelane on noor tüdruk Amelia, kes tahab pigem teadust teha kui end tuleviku tarvis ehtida. Selleks ta näiteks peab oma toas kaht gruppi laborihiiri ja dokumenteerib hoolega nende käitumist – et selle tulemusi esitada osariigi noorte teaduskatsete konkursile. Ja kui haldjakesed tõesti olemas on, siis tekib Amelial paratamatult küsimus, et kuidas nad õieti toimivad, milles seisneb nende võluvägi.

Amelia ema muidugi ootab pikisilmi, et tüdruk kohtaks viimaks oma haldjat, ja et nii oleks tüdrukul nii välimust kui ka ajusid. Koolis … on Amelia veidi pettunud. Seal on teadusering, milles tohivad osaleda vaid poisid, ja nagu tüdruk tähele paneb, pole neil oma katsetega just suuremat sinasõprust.

Aga ühel hommikul kooli minnes näebki Amelia väikest haldjakest, kes nii kutsuvalt ta lähedal virvendab (nagu teada, siis haldjakesed nagu tahavadki seda, et neid kinni püütaks). Amelia otsustab temast mitte välja teha (ka seda võib võtta teadusliku eksperimendina). Kuid haldjas ei kao päeva jooksul kuhugi. Viimaks püüab tüdruk ta kinni ning haldja õuduseks on Amelial kindel soov temaga katseid sooritada – seeasemel et pruntis suud või pikki ripsmeid vms soovida.

Lugu on täis mitmesuguseid vaimukaid ajalikke ja ajatuid detaile, mis esmapilgul teevad naljad, aga tegelikult kirjeldavad päris kenasti nö ühiskonnale sobivaks kasvatamisest – kuivõrd Amelia oma tõsiste soovidega pole ühiskonda just valutult sobituv tüdruk. Ka haldjate võluvõimetega seonduv saab üsna usutava seletuse (ikkagi süstemaatiline lähenemine!). Ühesõnaga, sotsiaalselt tundlikel teemadel ei pea tingimata kirjutama pateetiliselt või didaktiliselt, hoopis meeldivam on ... vaimukam lähenemine.

Selle võiks küll eesti keelde tõlkida.

Mudlum “Linnu silmad”. Eesti keele sihtasutus (2016).

Kuraditosin lühijuttu … või mõttelõnga või … õigemini midagi sellist vahepealset, igal lõpul oma konks otsas, nauditavad lugeda kõik. Tegelased on pigem visandid ja tõeline möll toimub jutustajahääle mõtteis, selles, kuidas nappe sündmusi seoste, tähenduste ja paralleelidega on vürtsitatud ja ehk eriti veel selles, mis iga loo lõpus ootab.

Leida võib palju õdusat äratundmist nagu remondi- ja ehitusmöllu tuttavlikud paradoksid (tahtsin seda lugu automaatselt jagada kõigiga, kes mõnd vana elamist kõpitsevad või remonti nokerdavad, puhas kuld ju), kui ka mälestushõnguline linnasaunatraditsiooni jõudmine iganädalasest küürimismekast spaadeni (kuigi … kas tõesti viimased äratuleva naha rullid alles rätikuga maha lükatakse … kas ei peaks üks laps ikka saunatamise lõpuks nii nahatumaks nühitud olema, et rätikul enam ühtki rulli püüda pole, ah?) … ühesõnaga ei jõua ometi kõiki lugusid üles lugeda, aga õdusaid olmeseiku (mis sealjuures, olgu olme madalaks pidajaile öeldud, põrmugi väikestena ei tundu) on üksjagu, nagu on ka filosoofilisemaid mõttekäike … kuigi, kui aus olla, siis on see eristamine siin rumal.

Sest asja võlu selles seisnebki, et põhimõtteliselt pole vahet … kõik nad saavad lihas üheks ning inimese maailmakogemises on keedumuna ja Schopenhauer (filosoofinime näide) ikka ühes ajus koos ning ühtmoodi tähtsad. Ja nõnda on ka selle raamatu lood-mõtisklused sellised humoorikad seiklused argise ja sügavtähendusliku metsades, mis mõlemad paraku peavad leppima sellega, et inimese mõõt ei saa ikka enese kehast välja, kui ka tema mõtted sinna eksivad. Võimidagisellist.

Tsitaate võiks südamerahus võtta enam-vähem ükskõik millisest suvalisest kohast. Esmajoones tahaks ära tsiteerida muidugi valdava osa lõppe, aga see ei ole hea toon vist, tutvustamisel? Las siis olla nostalgiahõngune linn-maa lõiguke “Majaehitajast”. Korterist välja värvimine on vast tänaseks päevaks kõvasti populaarsust kaotanud, ent paneelmajade vannitoad küllap võivad jätkuvalt saluudiks uksi kolksutada, et just nii selle auru ja pesemisega on, tänapäevani (ja ehk ka tegemata töid täis maamajapidamistega).

“Ruum oli nii tilluke, et peale igat pesukorda oli see auru täis nagu türgi saun, kõik seinad, torud, kraanid ja peeglid olid higipisarais. Aga milline mõnu on ennast pesta! Olgu sanitaarruumid kui igerikud tahes, peaasi, et nad üldse on! See on ikkagi luksus par excellence.
Suvealguse remonteerimine lõppes teadagi enda korterist välja värvimisega. Kui viimane kiht läti pruuni, haisvat põrandavärvi oli peale kantud, keerati uks lukku, võeti juba varem ukse taha tõstetud kimpsud-kompsud näppu ja sõideti maale, kus ootas ees tervete inimpõlvede jagu tegemata töid.“