Juhan Voolaid - Tänutundeäri (Vikerkaar 6, 2023)

 

Voolaid uurib taas kaasaja tööhõive probleeme (hiljuti siis Loomingus “Müügiesindaja ja geniaalne valem”) ning seekord tutvustab viisi, kuidas tavalise inimese päeva kenamaks muuta ja seda vaid kahe euro eest.

Peale koondamist on Tuuliki mõnda aega tööd otsinud, kuni viimaks pakutakse talle töökohta, kus tuleb tasu eest tänada inimest, kes selleks kaks eurot maksis. Pealtnäha lihtne, aga seda tuleb siiralt, hingega öelda. Või muidu kliendid kaebavad su peale (ja jälle tööst ilma). Tuuliki õppiski nö siiralt väljenduma. Aga mõne kuu möödudes ei pidanud ta enam vastu.

Lugu on lühike ja lõplik puänt ei hakanud minu jaoks kuidagi tööle, luudel pole liha. Kuidagi … poolik tekst.

Juhan Voolaid - Müügiesindaja ja geniaalne valem (Looming 6, 2023)

 

Vast ehk ulmeline lobalugu Viljandi mehest, kes oli ligitõmbava välimuse ja võrdlemisi amoraalse suhtumisega müügiesindaja, kelle juures naistel jalad nõrgaks läksid. Kuni üks petetud kihlatu lasi tal uimastatuna juuksed maha lõigata. Juuksed, mis müügiesindaja ehteks!

Mees langes sügavasse masendusse, kaotas huvi senise elu vastuu. Ta küll proovis kanda parukat, aga ei, nüüd oli tal naistele hoopis tagasihoidlikum mõju. Mees muutus koguni erakuks. Kuni ta ühel öööl nägi üht imelikku unenägu … ja hommikul meenus talle sellest üks valem, millest ta ei mõistnud küll mõhkugi. 

Müügiesindaja hakkas siiski otsima valemi tähendust, ning pidi viimaks kodusest Viljandist minema Tallinna, kus leidis ministeeriumist inimese, kes adus selle valemi sisu. Inimkonna jaoks revolutsiooniline lahendus! Müügiesindaja ise ei saanud sellest küll midagi aru, või kuidas üldse selleni jõudis. Asi läheb veel õnnetumaks - talle määrati valemi leiutamise eest Nobeli preemia. Tseremoonial selgub, miks ta midagi sellist leiutada võis.

Eks Voolaidile paistabki meeldivat kirjutada selliseid ulmelise krutskiga lugusid, ses suhtes midagi üllatavat just pole. Igal juhul, ka kiilaspäisus võib osutuda millegi jaoks heaks, seltsimehed plasspead!

Juhan Voolaid – Ideaalne taies (2016)

Tragikoomiline mõistulugu inimsusest? Raamatu võib jagada kolmeks – soopoiss Õuno kaasaeg ja tema mälestused lapsepõlvest, ülestähendatud lugu tema ema Mareti ja vanaisa juhtumistest enne ja pärast Õuno sündi ning vanaisa mõistulood Pompei hävingule eelnenud päevadest, kui leiutaja Giancarlo ajab taga ideaalse taiese loomist. Autorina meeldib Voolaidile võimalikult mänguline olla, nii ka selle raamatu puhul võiks enamik tekstist musta huumori või allegooriana loetav olla – kui vaid poleks seda elajalikku (või siinse raamatu kontekstist ebainimlikku) vägivalda, mida teostati ema Mareti kallal, selline jõhkrus on mõneti... lugeja vastupanuvõimet kompav.

Raamat algab omal moel lõbusalt – mõelda vaid, inimesed on pea paar aastakümmet nõukogude võimu eest paos olnud kuskil Soomaa ligipääsmatul soosaarel (kuigi nende teadmata on nõukogude võim juba mõnda aega tagasi läbi saanud), et nagu sellised metsatotukesed oma hirmudega, ja ootad, et mis küll saab, kui noormees Õuno viimaks tsivilisatsiooniga kohtub (kõrvus vanaisa lennukad ja napakad hoiatussõnad) jne... Kuni hakkavad paljastuma põhjused, miks õieti niimoodi ülepeakaela pakku mindi ja end kramplikult varjati. Õuno peabki viimaks sureva vanaisa palvel välismaailma minema, eks sellega saab omal moel nalja... kuni noormees puutub kokku nende inimestega, kes ta ema ja vanaisaga tegid asju, mida ei tohiks keegi kogeda. Ja kui Õuno viimaks tagasi jõuab, selgub talle tema enda minevik. Raamatu lõpuks pole otseselt kedagi, kellele kaasa elada – kui vaid ema Maret oma õudustäratava elukäiguga (aga tema ei saa siin raamatus sõnaõigust, tegevust annavad edasi vanaisa mälestused või Õuno kogetu).

Nagu öeldud, meeldib Voolaidile kirjutades eelkõige mänguline olla, nii ka siin lisaks ohtrale mustale huumorile veel need Giancarlo muinaslood ja see maagiline juurikas / ideaalne taies. Eks autor võinuks minna kergema vastupanu teed ja kirjeldada vaid vastuoli või kokkupõrget tänapäeva eluolu ja sooinimese vahel (Velts pole just uuenduslik, kuid see-eest õnnestunud tegelane), kuid Voolaid on püüdnud midagi sügavamat luua ja uurida seeläbi inimolemust – ning jõuab õige sünge nägemuseni, inimsuse mõistuloost saab ohuromaan (tõele au andes ma ei pruukinud mõista autori kõiki nägemusi).

Juhan Voolaid – Supergripp Anton (2015)

Voolaidi jutukogu jaguneb temaatiliselt kenasti kolmeks – kaks juttu vanameestest ja surmast, kaks fantastilisemaigulist juttu ebasobivalt käituvatest superkangelastest, kaks juttu argisituatsiooni rappa keeramisest. Muidugi, kõik jutud on rohkem või vähem grotesksed, ja et grotesk pole miski puhta rõõmu sümbol (muidugi, oleneb lugejast), siis iga looga kaasneb ebamugavustunne – pealiskaudsel lugemisel võiks tekstid ehk naljakad olla, aga tegelikult on ebamugavad või isegi häirivad (muidugi, oleneb lugejast). Situatsioonid, kuhu tegelased end (tahtmatult) mässivad, tekitavad vähemalt ühes osapooles suuremat alandust kui ilmtingimata vaja, ja kõik kogevad ebamugavust (hea küll, vanameeste surmalood on veidi teistsugused, neist siin postituses ei kirjuta). Päris James Bond tuleb Tartusse esinema ja tema demonstratsiooni kassi-hiiremängus peab osalema kiimas meesüliõpilane. Nõdrameelne endine lapstäht otsustab taastada oma hiilgeaja identiteedi. Jõuluõhtu, kus lapsed ja purjus vanemad moodustavad üsna plahvatusohtliku koosluse. Tänavakonflikt, mille järel alanduse heastamine kisub õige jaburaks. Peale esimest konflikti võiks arvata, et nüüd hakkab pulli saama, aga see järgnev pull on kuidagi valus ja väär.

Voolaidi lood ei lahene nii, et saaks öelda, et nüüd hea võitis või õiglusetus valitseb, need lahendused on kuidagi ebarahuldavad, ebamugavad, kriipivad. Keegi ei saa õiglast tasu, keegi ei saa õiglast valu, puänt jätkab rahuldamatust. Kogumiku parimaks looks on ehk “Martsipanikääbik” ehk igati ebameeldiv jõuluõhtu.

Juhan Voolaid – Hokimängija Tartu linnamüüril (2014)

Üheltpoolt reisijuht Tartu ajalukku, teiselt poolt... joomaselt sooritatud enesetõestus. Ehk siis Tartu ajalugu täiskasvanutele? Iseenesest võiks olla selline kerges vormis ajalootutvustus koos peategelase noorpõlvemälestustega Tartu koolilastele hea lugemine, aga see viinajoomine koos mäluauguga... ei kõlba alaealistele isegi hoiatuseks, arvan väsimatu moralistina.

Lugu siis sellest, kuidas keskealine mees on naasnud Tartusse ja otsib oma lapsepõlvelinnaga lepitust. Juhtus tal siin aastaid tagasi paar õnnetut kokkupõrget, mille tagajärjel ei tahtnud ta enam Tartus olla, aga nüüd on ta tagasi ja püüab eneseületuse abil Tartuga rahu leida. Selleks seab ta endale ülesandeks läbida Tartu kesklinnas ring, mille moodustab keskaegse linnamüüri asukoht. See linnamüür on muidugi ammu kadunud ning selle peal nüüd majad ja muud ehitised, ent kaardi abil on võimalik taastada müüri asukoht. Ühesõnaga, kui tollase müüri kohale on nüüd maja ehitatud, siis tuleb sellest kas üle või läbi minna, ja seda ikka otse ja täpselt linnamüüri kohal. Vast hulleimaks takistuseks on Botaanikaaia palmihoone, mis tuleb niisamuti (täpselt!) ületada. Eks selleks teeb kangelane tublisti ettevalmistusi – kas siis paneb enne saatuslikku ööd majade katustele nöörredeleid või tasu eest läbib kortereid (ikka täpselt linnamüüri kohal) või hullemates kohtades liigub köiega majade vahel (või nt üle Raekoja platsi). Ja et asi turvalisem oleks, on tal seljas hokimängija varustus.

Ülesanne on hull. Ja et selleks tegevuseks julgust hoida, on tal lahenduseks enese parajalt purju joomine – nii enne selle öise ekstreemraja kallale asumist kui ka strateegilistes punktides viina juues (et püsiks jätkuvalt purjus). Viin annab tõepoolest julgust... ja muudab kangelase tasapisi mölakamaks... kuniks järgmisel päeval ärkab ta kodus mäluaugust. Mis vahepeal juhtus?

Nagu öeldud, on selline ajalooaineline joomatripp, kus kangelane mõtleb peale Tartu ajaloosündmuste ka enda elu lugudele, puutub kokku igasugu öiste rohkem või vähem tüütute tegelastega, peab mõttes või joomahämus niisamuti kõnelusi ajalooliste isikutega (vürst Vjatško! Peeter I!). Ja hämmastav on see, et see joogine taarumine on päris hästi kirjutatud, pole mingit tuharaputamist või praalimist. Inimene lihtsalt teeb ja kõik, ärgu vaid keegi seda järele proovigu.

Raamatut illustreerivad fotod, kus tänapäevast tänavapilti on täiendatud keskaegsete tornidega – kus need võiksid praegu asuda jne. Kui korrektne on see täpsus ja kas tornid ja müür just sellised olid, oskavad ehk asjatundjad öelda, aga illustreeriva materjalina on see küll päris intrigeeriv (need paar turnimispilti on ikka niisamuti montaažid?). Üllatav raamat.

ekspress

Juhan Voolaid – Erakordne info Maa elanikele (2008)

Ei oska midagi sisutut ega sisukat raamatu tekstide kohta öelda, lihtsalt nagu koolipoisilikud katsetused, idee järgi võiks ehk tegemist olla absurdihuumoriga. Tekstide mõtteline alge tundub olevat 90ndate algusaastate viljakas eripalgelises trükitoodangus, kui korraga oli võimalik kõike trükkida ja lugeda (selle aja veidraid ajakirju peaks hakkama koguma). Voolaidi tekstid on veidi kohmaka kirjutusviisiga, ent kiiduväärt korrektse keelekasutusega. Omapärane on otsest kõnet kaldkirjas esitada (raamatu lõpuni ei harjunud sellega ära), sel juhul võinuks ehk jutumärkidest loobuda, olnuks tekst... voolavam või nii.

Autor on jaganud lühitekstid kolme kategooriasse, mida vastavalt tähistab nummerdatud tähekombinatsiooniga. Kõige enam tekste on “A&S” kategooriast – tegelasteks 2 tavapilgule hullu teadlast, kes sooritavad katseid inimeste peal ning viskavad omavahel nalja, aegajalt ilmestab nende kahekõne pseudometafüüsilised arutlused. “U” kategoorias esinevad võrdlemisi naljakad ufud, seal kohtuvad ennasttäis ufod juhmide inimestega, pooleldi selline Independence Day filmi teema, “Kontakt tõukudega” ongi vast kogumiku kõige naljakam lugu. “JH” kuulub 3 lugu, mis on justkui Sherlock Holmesi anekdootide pikendatud versioonid. Erinevate kategooriate lood on esitatud läbisegi, tundub, et ehk kirjutamise kronoloogilises järjekorras. Korduvalt tegeldakse maailma päästmise, jumala kõikvõimsuse ja lihtsalt inimeste probleemidega.

Raamatut illustreerib Peeter Krosmanni graafika (kes on raamatu esikaanel kaasautori seisuses), mis on suhteliselt ekspressiivne. Kiita tuleb trükise kujundust. Raamatu eessõnas teavitatakse, et tegemist on uue kirjastuse esimese väljalaskega, loodetavasti järgmised reliisid on sama maitsekalt koostatud.

habemega naine
erakordse info blogi
ekspress