Peeter Sauter: Surm Bulgaarias

Mille kuradi pärast on vaja mingit Subarut remontida, põhja keevitada?

Kaks ja pool Eesti keskmist netopalka selle alla panna (tegelikult läks üle nelja, aga planeeritud oli kaks ja pool).

Lugejal tekib see küsimus kohe alguses.

Vana auto müüki ja turult uus – selle raha eest saab ju täitsa korraliku.

Ega Peeter Sauter sellele selget vastust annagi.

(Peeter Sauter (PS) on nii autori kui minategelase nimi – see ei saa olla juhuslik.)

Ühest küljest võib olla, et ta tahab selle autoremondi venitada kujundiks, teisest küljest peaks see kuidagi olema tegelase jaoks põhjendatud.

PS tahab olla vaene – tal kohe on selline kiiks – seepärast oli vaja autoremonti.

PS tahab olla vaene reisile minnes, siis on reis eriti raske.

PS’l on naine, kes on hakanud närvidele käima. Naisest lahtisaamiseks tuleb koos temaga reisile minna ja seal talle närvidele käia, nii et naine ta maha jätaks.

PS on seda juba mitu korda teinud – tema ongi ohver. Ja naised lurjused, armastatud lurjused, aga ikka lurjused. Ei mõista kunstniku erakordset hinge. Kui hinge ei mõista, tuleb reisile minna!

(Kui lurjus on armastatud lurjus, siis on ohvri ohvrisus suuremgi veel.)

Nii et reisile läheb PS vaesena, ta vaatab üle planeeritud tööd – kõik oluline on tehtud, kirjatükid ära saadetud. Selgesõnaliselt välja ütlemata, aga reisilt (ilma naiseta) tulles peaks osa raha ees ootama, osa peaks kohe peale tilkuma hakkama.

Noh, lähevad siis Bulgaariasse reisile. Mees joodik ja naine joodik, nende reisileminekust saab huvitavaid detaile kirjutada – jutt jookseb ja lugejal ei hakka igav.

Närvidele käimiseks ei pea reisil eriti pingutama, ole, nagu oled. Vastik oled niikuinii ja reisistress teeb oma töö…

Seal Bulgaarias jääb PS haigeks ja sattub intensiivravisse. Kirjanik PS jaoks on see selge õnnistus – saab lehekülgede kaupa valada arutlusi surmast.

Ennastimetlevaid arutlusi.

Lugejal hakkab igav. Vähemalt sellel lugejal, kes pole kirjaniku müüdist pimestatud.

PS lesib haiglas ja naine on üksi hotellis – no kuidas sa närvidele käid. Ja nii juhtubki, et tuleb paar Bulgaariast koos tagasi ja on natuke rohkem paar kui reisile minnes.

PS on õnnetu. Nagu seotud selle naise külge.

Ta usub, et naine kah õnnetu.

Aga naist maha ei jäta, ega ta mõni selline ei ole. Tema on Ohver.

Ah ja – seal kusagil raamatu keskel on öeldud, et PS’i lapsed temaga ei suhtle. Ju see iseloomu viga ole.

Eelnev oli lugemiselamus.

Siin panin selle kirja seepärast, et olen lugenud arvustusi täis sümpaatiat – oi kui nunnu, ikkagi inimene, joodikute mõistmine ja muu taoline. Sauter kui kassipilt.

Jah.

Mina loen, et minategelane on vastik manipulaator ja mind hämmastavad sümpaatiast täidetud arvamused.

Ebameeldiv tüüp ei vii alla raamatu väärtust. Tihti on see vastupidi.

Ei.

Ma ei samasta peategelast ja autorit.

Aga on suur tõenäosus, et autor ongi selline. Ma ei ole tema varasemat ilukirjandust (piisavalt) lugenud, üheseks otsustamiseks peaks seda tegema, aga ei viitsi. Natuke siit ja sealt, aga mul on igav hakanud ja olen pooleli jätnud.

On muidugi olemas ka see võimalus, et autor on egoistlik manipulaator ja varem seda ei olnud – alkoholism muudab isiksust.

Kui peaks olema nii, et ebameeldiv peategelane ongi autor, siis sellest pole katki midagi. Ongi tavaline – head kirjanikud ei ole head inimesed.

Head kunstnikud ja muusikud ja näitlejad ka ei ole. Ja suured mõtlejad (kellelt oodata selgeid otsustusi ühiskonna kohta) ei ole nad ka mitte. Nad kõik on väga kitsa asja spetsialistid – monomaanid.

Nagu eespool öeldud, igav hakkas kusagil haiglaarutluste ajal. See ei tähenda, et eelnev oleks mind (täielikult) kaasa haaranud. Lõpuni lugesin austusest Sauteri vastu.

Austus Sauteri vastu on tekkinud tema arvustuste põhjal. Tema poolt kirjutatud arvustuste põhjal. Loen tema kirjutatut huvi ja kaasaelamisega ka siis, kui objektiks on kunstivorm, mille eluõigustki ma tunnistada ei taha. Selline (minu jaoks eluõiguseta) on sotsiaalprobleeme, lihtsa inimese elu avav dokumentaalfilmindus. Aga ega ma neid filme hästi kirjutatud arvustuste pärast veel vaatama ei lähe. Hästi kirjutatud asja lugemine on nauding iseenesest. Neid on olnud piisavalt palju usalduse tekkeks – Sauter kui kriitika kaubamärk.

See on nii hämmastav vastuolu – selge ja nauditava mõtte ja sõnaga kriitik on kunstiautorina (ilukirjandus on ju kunstiliik) käpardlik ja veniv kui ila (mu jaoks).

On kaks kohta, kus Sauter teeb metoodilise vea. Seletan analoogia abil, Sauteri poolt armastatud suurte meistrite kaudu.

Need kaks asja on omavahel seotud, läbi põimunud.

Esiteks Bukowski. Naljakas, Bukowski on üks minu lemmikuid, aga Eesti Bukowskiks hüütav Sauter mitte. Asi selles, et Bukowski on külm, aga Sauter täidetud enesehaletsusest ja -imetlusest. Bukowski ise on seletanud seda külmust lapsepõlves palju peksa saamisega, ühel hetkel oli lihtsalt ükskõik ja see ükskõiksus jäi. Nii ongi, et Bukowski loomingus on inimlik üksindus ja viletsus alasti olemas – ei ole poosi, ka mitte närususes. Sauterit lugedes tuleb mõnikord tunne, et tema kirjutab peegli ees, „küll ma olen ilus“ – õnnestub tal ilma naerma hakkamata öelda – sest ta mõtlebki nii. (Vahetame sõnad „ilus“, „inetu“ ära – sisu ei muutu, ma olen eriline ja selle erilisusega imetlusväärne.)

Teiseks Hemingway. Liiga palju sõnu, liiga palju teksti – on mitte ainult Sauteri viga, see iseloomustab suurt osa Eesti kirjanikest. Vesine. Trükki minevas tekstis peab olema vaid hädavajalik – on Hemingway põhimõte. Väidetavasti tõmbas ta maha üle poole oma esialgsete käsikirjade mahust. Mulle tundub, et Hemingway-austajal Sauteril on Hemingway loomingus samad lemmikud, mis minulgi – esimese perioodi lühijutud, lühikesed ja tapvad oma teravuses. Hemingway mahatõmbamismaania tulemuslikkuses ja mõtestatuses veendumiseks võib lugeda tema viimast, poolelijäänud romaani (see on eesti keeles olemas) – veniv ja igav ja tühi. Võiks ju arvata, on ära joonud oma mõistuse, eelistan mõtet, et sellest oleks saanud hemingwaylik kristall suurte mahatõmbamiste tulemusena – maha tõmmata selgelt ja julgelt üle poole.

„Tõmba maha, tõmba maha, sa Aasa oled täitsa lolliks läinud – kirjanik peab millestki elama kah, makstakse ju mahu pealt!“

Mahtu on võimalik mõõta erinevates ühikutes – tähemärkide (või sõnade) arv ja täistrükitavate lehekülgede arv.

Mulle tohutult meeldivad jutuksoleva Sauteri teksti lühilaused (ma ei ole selles ainuke, on olnud võimalus lugeda sellekohaseid arvamusi). Minu jaoks lähevad nad hästi kokku minategelase pideva hingeldamisega.

Iga lause (nendes lühilausetega tekstiosades) eraldi reale!

Vee asemel võiks tekstis olla õhku.

Tekst läheb mõjusamaks ja kui üle poole praegusest jutust maha tõmmata, siis raamat saab sama paks – sama honorar.

ERR

Eesti Ekspress

Karl-Martin Sinijärv soovitab

Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb (1978)

Istusin baaris, jõin teed (see ei sobi küll Hemingwayga kokku), kui barman kiirustas lauast mööda, viskas vabandades ühe raamatu aknalauale, läks edasi, vaatasin, Hemingway „Ja päike tõuseb“, olen seda vist kunagi lugenud, keskkoolis, kohustuslik kirjandus, vähemalt 15 aastat tagasi, võib-olla rohkem. Kui kaaslane läks suitsetama, lugesin läbi esimesed poolteist lehekülge, ja see oli nagu ilmutus. Täiesti geniaalne!

Raamatu esimesed poolteist lehekülge, mis kirjeldavad Robert Cohni, üht raamatu tegelast, on tihedad, iga järgmine lause lisab eelmisele nüansi, mis pöörab senise arusaama ümber, iga järgmine lause on pööre ootamatus suunas. Iga lause üllatab – ah et nii hoopis!, minu mõte oleks tüürinud teises suunas. Raamatu algus:

„Robert Cohn oli kunagi Princetoni poksitšempioni keskkaalus. Ärge arvake, et see poksijatiitel mulle imponeerib, kuid Cohnile see tähendas väga palju. Ka tema ei hoolinud poksist midagi, tegelikult oli see talle vastumeelt, kuid ta õppis seda sporti hoolega ja põhjalikult, et üle saada alaväärsuse ja arglikkuse tundest, mis temas oli tekkinud Princetonis, kus teda oli koheldud kui juuti. /../ Ma umbusaldan kõiki usaldavaid ja siiraid inimesi, eriti kui nende jutud on tõepärased, ja mul on alati kahtlus, et võib-olla Cohn ei olnudki kunagi keskkaalu poksitšempion, et võib-olla oli hobune talle näkku astunud, või oli ema teda kandes ehmatanud või midagi näinud, või et ta ise oli väikese lapsena millegi otsa komistanud /../“ Jne. (Lk 7).

Just need esimesed laused – ta oli poksitšempion, siis järgneb jutustaja hinnang, et see tegelikult ei olegi mulle väga oluline, aga Cohnile endale oli. Siis järgneb uus info – selgub, et ta samas ei hoolinud poksist, ja omakorda, et tal oli alaväärsuse tunne, ja omakorda, teda oli koheldud kui juuti. Esimese kolme lausega päris palju infot. See võte tekitab tunde, et tegelane on sügav, huvitav, mõistetamatu, hoiab lugejat mõistatamas – tahaks nagu näppu peale saada, aga iga järgmise lausega libiseb välja. Siis omakorda jutustaja mõttekäik, et ta ei usalda usaldavaid ja siiraid inimesi – huvitav, keda ta siis usaldab?

Usaldus võinuks ilmselt olla teema, millest keskkoolis õpetaja oleks võinud lasta selle raamatu põhjal kirjutada. Aga vaevalt. Ma tõepoolest ei mõista, miks selline tekst oli keskkoolis, mida sain 18-aastane inimene sellest raamatust, või mida ma ise tookord siit üles võisin korjata. Ilmselt mitte palju, sest ma ei mäletanudki sellest midagi. Ma ei mäleta, et Hemingway oleks mulle väga imponeerinud, jättis pigem külmaks (siiski ma tean, et mitte kõiki tolles vanuses).

Natuke imelik on öelda, et see raamat mõjus värskelt, sest see on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi. Aga ta mõjus, just selles mõttes, et siia polnud sisse susatud sügavat mõtet, allteksti, allegooriat, midagi suuremat kui seda, mida on näha. Siin on see kõik olemas just sellepärast, et ma ei näe, kuhu see on susatud, ja ma ei näe, mis on selle teksti „kandev idee“. Siin ei ole kandvat ideed. Sellepärast võib siit leida palju ideid. See raamat võiks olla heaks näiteks, mida tähendab „show, don’t tell“.

Mulle meeldivad lood, kus suhted on keerulised, kuid sa pead ise selle üle imestades pildi kokku panema. See tähendab, et ei ole ette antud definitsiooni, ma ei tea, kas üldse oleks mõtet rekonstrueerida arenguid, mis tegelaste minevikus toimusid. Heimngway loomingu kohta (keegi hiljuti mainis) on öeldud, et see, mis on kirja pandud, on jäämäe tipp, ja lugedes tunned kogu aeg, et seal all on nii palju rohkem, seal taga, see, millest ta ei kirjuta. Hemingway kirjutab hästi lihtsalt, läksime sinna, istusime maha, tuli kelner, tellisime õlled, siis ma ütlesin seda, ta vastas toda, jne. Tegevustik, suuremate kommentaaride ja emotsioonideta. Samas on pidevalt tunne, et seal all on midagi, see kõik on mingit pidi tähenduslik, see pole päris niisama. Mulle tundub, et sama tähenduslik kui see, et ma siin praegu arvuti taga istun ja seda teksti kirjutan – mingis mõttes täiesti mõttetu, teises mõttes muud ei olegi, ja kui muud ei ole, muutub see kõige olulisemaks üldse. Tähendus tuleb sellest, et muud ei ole.

Ja siis eksivad teksti sisse laused, nagu välgatused või sähvatused, mis astuvad korraks kõrgemale, astuvad sellest pisikesest siblimisest eemale, selle kohale, ja vaatavad pealt, kommenteerivad, imestavad, et kuidas ma siia sattunud olen, selline see elu siis vist ongi. Korraks on see imestus, ja juba järgmises lauses suubub tagasi kulgu lausega „läksin einetama“ – järjekordne suvaline tähenduseta tegevus paljude seas. Tegelased teevad asju, nad on justkui oma inimeseks olemise sees vangis, oma ihade, tunnete, soovide, oma keha ja vajaduste vangis. Milleks sellele hinnagut anda? Milleks hinnata paratamatust, ja kuidas üldse? Vahepeal saab seda kõrvalt vaadata. Ja siis oled taas kogu selle kupatuse sees. Sest nii see inimeseks olemine käib. Parim, mida teha, on seda tunnistada, võtta sellena, nagu see on, mitte hakata tegema nägu, et siin on midagi enamat (ilmselt saaks – ja kindlasti on seda sada korda ka tehtud – tuua selle mõtte kinnituseks kirikus käimise stseene).

Üks n-ö tegevusest välja astuv lõik (ja kogu teose jooksul minu arvates kõige võimsam just sellepärast, et ta on üks väheseid taolisi teose sees – aga ehk tuleb selle võimsus välja ainult siis, kui lugeda enne ära ka need 198 lehekülge?) on selline:

„Nii see elu on. Lase armastatud naisel ühe mehega ära minna. Tutvusta talle siis teist meest, et ta ka sellega minema jookseks. Nüüd aga mine ja too ta tagasi. Ja kirjuta telegrammile: suudlen. Aga küllap see peab vist nii olemagi. Läksin majja einetama.“ (lk 198)

See „läksin majja einetama“ on nagu kirss tordil! Kulg läheb edasi, olemises kinni olemine järkub.

Kohe teose alguses ütleb minategelane, et ta umbusaldab kõiki usaldavaid ja siiraid inimesi. Selgub, et see tähendab, et ta ei usalda naiivseid inimesi, neid, kes on üle võtnud käibetõed, käituvad nii, nagu mingi üldine moraal ette näeb, katsuvad ühte tõde venitada kõigi ja kõige peale, otsivad midagi universaalset, samas ei vaata ega taha näha, mis on siin ja praegu, mis on hetkes; kes annavad hinnanguid selle asemel, et näha ja mõista. Selle mõttekäigu valguses saab mõista ka, mida tähendab siin armastus – sest siin on ometigi suur armastus, ja see armastus on ebakonventsionaalne, ebaharilik. Ma arvan, et selle armastuse juur on ausus. Sellepärast see ongi nii arusaamatu – sest väga sageli ei ole armastuse juur ausus. Aga kui on, siis muutub see armastus selliseks, paljukihiliseks ja hõlmamatult sügavaks.

Siin tekstis on ausad suhted, vähemalt peategelaste, oluliste tegelaste vahel. Ei ole keerutamist, võltsvagadust, valetamist. Minategelasele ei meeldi paljugi, nt et ta armastatud naine abiellub teisega, aga on veel mitme mehega, kellega veedab puhkust, põgeneb ära jms, ja kuigi peategelasele see ei meeldi, ei anna ta hinnaguid. Sest küsimus ei ole tegudes, vaid selles, kas keegi on enda vastu aus, ja teistega. Võib-olla on küsimus siis enesereflektsiooni võimes, selles, et olla enda tunnetest ja tegudest ja tagajärgedest jms teadlik. Võib-olla olla põhjus-tagajärje-teadlik. Selle teadlikkuse, sellise aususe poole kaldub minajutustaja sümpaatia. Sellise teadlikkuse kõrval jäävad igasugused teod teisejärguliseks.

Silma jäi ka vanuse teema. Peategelased on kolmekümnendate keskpaigas. Ma ei tea, mida võisin keskkoolis sealt üles noppida, aga praegu jäin mõtlema, kui palju rikkam maailm on selles vanuses võrreldes kahekümnendate algusega. Kui mitmekihilisemad suhted, kirjum ja mitmetasandilisem minevik. Minevik ise annab tasandeid ohtralt juurde. Midagi on olnud, midagi kogetud, ja kogetud pikalt, korduste ja muutustega, arengutega. Seda ei saagi tekkida muidu kui ajaga, aastatega. See jäämäetipu all olev ongi minevik, see, mida me raamatust ei loe, aga võime aimata. Ma võisin seda taju, seda rikkust keskkoolis aimata ja kadestada, aga vaevalt et mõista.

On nauding lugeda teksti, kus pinnal pole kriitika ühiskondlike normide, sotsiaalse süsteemi ja kõige muu pinnalise suhtes, vaid eksistents ise – eksistents ise oma olemuselt on paratamatu, ängistav ja võib-olla just sellepärast ka ülimalt võluv.

Joe Haldeman – Hemingway võltsing (2015)

Kui seada mõõdupuuks miski minu poolt lahtiseletamata jääv teksti kirjanduslik väärtus, siis Orpheuse Raamatukogu senistest raaamatutest on selle mõõdupuu järgi käesoleva teose puhul tegemist kõige rammusama väljaandega (tõsi küll, pole le Guini kogumikku lugenud). Et siis tegemist tekstiga, mis on ka ilukirjanduslikust vaatepunktist... ambitsioonikalt mahlane. Ühtlasi on muidugi rõõm, et peale 2013. aastal ilmunud Strossi on sarjas nüüdisulmet ilmunud (sarja puhul on anomaaliaks 2012. aasta, kui anti välja nii Martin, Bacigalupi kui Reynolds). Nojah, peale nii väheütlevat sissejuhatust tuleb samamoodi jätkata.

Haldemani lühiromaan algab petlikult igavalt (muidugi, kui sa pole miski Hemingway temaatika huviline). Hemingway loomega tegelev kirjandusõpetlane John Baird tutvub Castle'i nimelise kelmiga, kellega hakatakse koos välja mõtlema, et kuidas luua lugusid, mis 1921. aastal Hemingwayl kaotsi läksid, ja neid siis ülesleitud originaalide pähe mõnele kirjastusele maha müüa. Algul siis lugu kirjandusest, mis pole just huvitav aines üheski proosa valdkonnas. Ent siis... hakkab see võltskirjanduse fassaad pragunema ja mängu astub hoopis müstiline jõud, mis surmaähvardusel keelab sellist võltsingut luua. Või muidu... Ja käiku läheb “või muidu”. Aga see müstilise jõu ähvardatud “või muidu” töötab vaid poolikult, mis tõttu John Baird ärkab ellu üha järgnevates paralleelmaailmades... mis on üldiselt närusemad variandid eelmisest reaalsusest (muidugi, oleneb). Eks õigupoolest tekib küsimus, milliste veskikivide vahel seda Hemingway uurijat ja võltsijat jahvatatakse, milline saatanlik jõud utsitab teda maailma muutma (Castle? Baird ise? Midagi hoomamatut?). Või miks see Bairdi eideetiline mälu niimoodi maailmast maailma kordub. Hmm, kui pikemalt mitte mõelda, tundub Baird ise see vanakuri olevat.

Täpselt kokku võttes, intrigeeriv lühiromaan. Paraja pikkusega ja sobivalt petlik. (Kaanekujundus teeb loiuks. Asimovi kaas oli juba raamatu moodi, aga Strugatskite ja nüüd Haldemani puhul... jälle käkid.)

ulmekirjanduse baas

Enrique Vila-Matas – Pariisile ei tule iial lõppu (2014)

Autori kirjanduslik omamütoloogia, mida ei saa üliväga tõsiselt võtta, arvatavalt pole tegemist just väga faktitruu ülevaatega autori kujunemisaastatest (muidugi, mida peaks lugejale ütlema kellegi täiesti tundmatu autori võimalik elulugu?). Tegemist siis sellega, kuidas autor peab justkui kolmepäevast ettekannet sellest, kuidas ta noorena Pariisi läks ja seal kahe aasta jooksul oma esimest romaani kirjutada püüdis. Ja millised nõuanded või kogemused seda tööd ümber vormisid. Niisamuti jantimine Hemingway mütoloogilise kujuga, temaga sarnasuse otsimine ja lahkukasvamine (kuigi...). Ja muidugi kõiksugu kirjanduskuulsused, kes olid Pariisi ja minategelasega mingil moel kokkupuutes.

Tegemist on ehk eelkõige näitega sellest, milline võib olla üks järjekordne lähenemisviis kirjandusele; lugusid ei pea välja mõtlema, nendega võib intertekstuaalselt mängida. Nõrk paralleel oleks Vadi viimane jutukogu, mis on siiski selgelt belletristlikum kui käesolev raamat. Eks see tõlke ilmumine ole meeks kultuuriinimeste keeltele, milline tekstuaalne tulevärk jne.

“Mulle ei meeldi arusaadava süžeega lood. Sest arusaamine võib olla needus. Ja mittemõistmine võib olla avanev uks.” (lk 18)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 
sirp

Ernest Hemingway "A Moveable Feast" (2011)

Mulle Hemingway ei meeldi, või siis pole ta stiil mulle kunagi ligitõmbav olnud. Ostsin siis sellise jutukogu, et mitte kohe tihkesse romaani sukelduda ja sinna lohisema jääda. Ja muidugi on huvitav lugeda kuulsate kirjanike noorusest ja nende varaseid kirjutisi. Nii.
   80% oli igav ja tüütu. Kuidagi mage, või värvitu. Tegu pole ju memuaaridega, vaid ikkagi lugudega ja killukestega minevikust. Mis oli huvitav? Kus ta kirjutab kirjutamisest, või kuulsatest inimestest nagu Fitzgerald (kes oli suur vinguja) ja tema naisest Zeldast. Ezra Poundist ja teistest (isegi Aleister Crowley läheb tänaval mööda). Natuke ajamasina tunne, kui loed kuidas seal nende tulevaste legendidega mehkeldab. Aga jutustused poksist või mida nad sõid-jõid on igavad. Stiil on kuidagi tihke, või ma ise olen teisel lainel. Kuidagi ülespuhutud ja kuiv mulje jääb temast. Aga Scott Fitzgeraldist on mul nüüd palju halvem mulje, vot. Muuseas "Great Gatsby" peaks varsti ka kinolinal olema.

Ernest Hemingway – Kellele lüüakse hingekella (1970)

Hemingway on teadagi selline vanakooli autor ja ei oska arvatagi, kui tuntud või hinnatud on ta tänase noorsoo peades – arvatavasti mitte just eriti. Ja ei oska öelda, miks peakski. Kuigi, mõningaid postitusi on kooliõpilased tõepoolest teinud, nagu allpool viidetest näha. Autorile ei andnud fašism rahu, niisiis peale Hispaania kodusõja püüdis ta hiljem ka natside allveelaevu uputada (aga sellest on juttu siin raamatus). See selleks.

Igavese romantikuna (ja sõjakirjanduse austajana) võib sedastada, et see on minu jaoks Hemingway parim teos, kõik see traagiline ekspressarmastus ja mis kõik veel (vabariik!). Tekst on küll “punane” ja heroiline ja ilutsev, aga mis siis, paljudes romaanides on ballasti ja ega siis saa 500 lehekülge kirjeldada kolmepäevast armufestivali kiilaka tütarlapsega (no tegelikult saaks, aga milline igavus). Mõned aastad tagasi sai seda raamatut taaskord loetud ning toona mõtlesin, et järgmine kord võiks veerida ingliskeelsena, et näha seda, kuidas need hispaaniakeelsed ropendused ja vandumised originaalis on, aga noh, ehk siis järgmine kord. Muidugi jääb mulle arusaamatuks see härjavõitluse värk. Ja mis värk Jordani vanematega – isa lasi end maha, sest naine (ema?) viis ta niikaugele? Või mis. Kas Pablo lasi sillaoperatsiooni käigus need neli enda abilist maha? Ei tea. Kuhu ja milleks üldse Mariat rongiga veeti? Fašistid, raisad.

“Vaata ikka, kui inetu ma olen. Aga siiski võib iga naine tunda, et ta on ilus, ja kui ta seda tunneb, võib ta meest, kes teda armastab, pimedusega lüüa. Mees jääb pimedaks ja ka sina ise jääd pimedaks. Aga siis ühel päeval lähevad ta silmad äkitselt lahti ja ta näeb, kui inetu sa tegelikult oled, ja siis lähevad ka sinu silmad lahti ja sa näed iseennast niisama inetuna, kui tema sind näeb, ja sa jääd ilma nii oma mehest kui oma tundest, nagu oleksid sa ilus.
/-/
Siis aga läheb natuke aega mööda, ja kui sa nõnda inetu oled, kui mina olen, nõnda inetu, nagu üks naine üldse olla saab, siis natukese aja pärast hakkab see tunne, see idiootlik tunne, et sa ilus oled, sinus uuesti aeglaselt kasvama. See kasvab nagu kapsapea. Ja siis, kui see tunne on küps, näeb sind mõni uus mees ja mõtleb, et sa oled ilus, ja kõik hakkab jälle otsast peale. Aga nüüd olen ma arvatavasti sellest east väljas, kuigi kindel ei või iialgi olla.” (lk 112)

“Ja veel üks asi. Ära kunagi eputa armastusega. Suuremal osal inimestel jääbki armastus tundmata. Ka sinule oli see varem tundmata. Aga enam ei ole. Midagi suuremat sellest, mida sa oled Mariaga kogenud – kestku teie ühine elu vaid tänase päeva ja öö või kestku see veel palju pikki aastaid –, ei saa inimesega sündida. Alati leidub neid, kes eitavad armastust, sest nad ei ole seda ise tunda saanud. Aga mina ütlen, et armastus on olemas ja sina oled seda tunda saanud, ja kui sa ka homme sured, oled sa ikkagi õnneseen.” (lk 334)

“Siis olid nad üheskoos, nii et kui kellaosuti, nüüd nähtamatult, edasi liikus, teadsid nad, et see, mis saab osaks ühele, saab osaks ka teisele, et midagi ei ole suuremat kui see, mis on praegu, ja et see on kõik, nüüd ja alati, et see on minevik, on olevik, on nende tulevik. Neil oli see, mis neil ei pidanud enam olema. Neil oli praegu, neil oli enne, neil oli alati, ja praegu ja praegu ja praegu. Jah, praegu, praegu, praegu, just praegu, ainuüksi praegu, ja ei ole muud kui praegu sinuga, kui sina praegus. Nüüd ja alati praegu. Tule praegu, tule, sest ei ole muud kui praegu. Jah, praegu. Las ola praegu ja ainult praegu, ei midagi muud peale praegu, ja sina siin ja mina siin, meie mõlemad üheskoos, ja ära midagi küsi, ära midagi päri, las olla ainult praegu, nüüd ja ikka ja alati ja alati ja alati, sest selles praegus oleme meie üks, üks, ainult üks, ei rohkem kui üks, ei vähem kui üks, üks praegu, üks lahkudes, üks tõustes, üks üles lennates, üks pööreldes, üks hõljudes, aina kaugemale, aina kaugemale ja kaugemale, aina kaugemale ja kaugemale ja kaugemale; üks on üks on üks, on üks, on üks, on üks, on ikka üks, on alati üks, on alla laskudes üks, on hääbudes üks, on armastades üks, on harduses ja õnnes üks, on rõõmus ja lembes üks, on üks maa peale tagasi jõudes, kui küünarnukkide all on laasitud, pahnased männioksad ja ninna tõuseb vaigusegust öölõhna, on üks maa peal tagasi olles, kui ees ootab uue päeva hommik. Siis ta ütles, sest ta oli kogu aeg vaikinud ja kõike seda oma mõtetes kandnud: “Oh, Maria, ma armastan sind ja ma tänan sind selle eest.”” (lk 415)

päevik

mopsiku raamatublogi

lugemispäevik

kaval tuba
päikesejänku